14. september 2012
12.-14.september
Torm tõuseb. See on hea. Klaarib ja puhastab. Küll rannikurahvas pärast oma katused üles leiab. Rohusööjad ümber Soone talu on asendeid võtva metsa pärast närvilised, aga ma ei hakka neid veenma ka, et nii just ongi praegu hea. Ilmselt panen hobud ööseks talli. Ja lauda ukse kinni. Ära lolliga vaidle, muidu ei tee inimesed teie vahel vahet. Selline tarkus seisis eile hommikul FBs ja kutsus mind korrale, et ei tekiks kiusatusekribalatki vastata mõnele kirjale, mille kõnepruuk ja kirjapilt on identsed, ehkki tippkokad ja väiksed kastid, kes neid üha õhku paiskavad, üksteist ei salli. Panevad paika ja kutsuvad korrale, nõel hüppab ühe koha peal – ja neile sobib ühisnimetaja Poluhramotnõje. See on hübriid sõnadest „gramotnõi“ – kirjaoskaja – ja „hramatj“ – lonkama. Pool seda ja toda. On aeg saada igasuguse tippkokandusega ühele poole ja jääda ise teisele poole. Nagu sõnastab Rannu emand Kai Balode:
Ma nüüd juba 32 aastat lesest inimene.Paar päeva tagasi käis mul üks ammune tuttav,minuealine moor,külas ja tutvustas mulle oma uut meest,küsis,et millal mina ka omale lõpuks uue mehe võtan.Pidasin siin omaette aru.Kartulid võtsin üles.Võiks ju mehe võtta,süüa anda talle nagu oleks.Aga jälle jama,et kust sa hing selle mehe leiad.Turuväravas on neid küll kimpude viisi,võiks ju ühe sealt võtta ja puhtaks pesta.Aga teistpidi võtta:too ta koju ,hulk tööd juures.Pese ja kasi teist,nõelu särke ja sokke,tänutäheks annab keretäie tappa ka veel!Ja kartulid paneb nahka!!!!!Puhas kahju!Ma otsustasin,et ei võta ikkagi meest,võtan parem seapõrsa.
Närvid on viimastel päevadel helendanud, olen igale poole takerdunud, paar korda suisa kõhuli prantsatanud – ja oma viie lisakilo üle seejuures õnne tänanud :D… Seletus:
„Inimestele on iseloomulik sekeldamine ja kärsitus. Kulutatakse palju energiat, iga pisimgi asi kutsub esile ärritumise. Kuna neil päevil on suur energiakadu, on kasulik hoiduda aktiivsest tegevusest, puhata ja teha kõike läbimõeldult väikseima pingutusega. Uusi asju alustada pole hea, kõik vajub nagu sohu. Ole suhtlemisel valiv ja tõrju eemale ebasoovitavad kontaktid.“
Tjah, mis ajal need ebasoovitavad kontaktid siis soovitavad on, Kai Tamm? Ent Avesta järgi on juba mitmendat päeva aususe-õigluse päevad – seepärast on eriti ebasoovitav kontakt keegi üdinivalelik põhjapöörijooja, kes helistab Tallinna liiklusse, lunib Tomi raamatut… Gling-gling! Ma tahaksin seda Shamantra mantrat endale arvutisse. Fotokas muide teeb käimalülitamisel õiges helistikus Gling! ja häälestab õiged fotod.
Sisetunne on saada ka võõrad asjad käest ära – täna viin viimase tagi Kehtnasse -, sellega ehk õnnestub samuti valede inimestega suhtlemise põhjus elimineerida. Postiljon tõi siia vale inimese korrespondentsi – saatsin aga tagasi. Ma ei tea tema aadressi, endale viis korda üle pea Rännakuraamatu palus saata „ hei Tampersse“ – sinna läkitan ka inkassod või? Pärdik ja prillid. Siga ja sadul.
Viimastel päevadel on tsükloni eel käinud iga päev lühike, aga sügav pimeda vihma sume uni. Hommikupoolikul kirjatöö ja –vahetus. Siis sügav Ärakäimine. Ja teine täistööpäev otsa. Kui Aare hommikul ütles, et konnad tungivad neil töökotta, mis ennustab varajast ja väga külma talve – nagu käbidest tulvil kuusedki“ – ütlesin talle, et kui tema on mu kõrval, ei karda ma midagi ega kedagi. Nii ongi.
Julge inimese juurde tuleb Reimo ja teatab, et sai kokku 110 rulli silo. Ja Ndioba annab teada, et tänu koos minuga Tomi suurpäeval käimisele on neil nüüd kuu lõpus koos kaks kontserti!
Minul on juba mitmendat päeva lugemisel Kõusaare Alfa. Ehkki see pole loodetud Alaska, vaid Ego ja Vaba tõusu autobiograafiline järg, on huvitav ja – mulle küll võõral, aga seda huvitavamal tasandil – meditatiivne.
Soome Tiina andis teada, et meie Dali on ühe neiu juures proovimisel! Jessjessjess! Armas Jumal, tänan, et Sa saatsid selle hea ja suure hobuse inimese juurde, kellega ja kellele ta sobib, olen südamest tänulik, et lõpuks ometi sõlmusid ka need otsad ja seegi polu… sai lõpetatud.
Meie külas kaunistasid varasügisest maastikku eile hommikul ripakil hobused – sügisrände tiivul olid Lilleste hobunad kopli lammutanud, viljapõllus ja naabrite õunaaedades ning ma kujutasin ette, milline jama probleemsel emandal nende kokku korjamine on – Joonas on Tartus ülikoolis, Karlis keeldub tasuta töötamast ja nõustumast, et woodoowitchi juures töötamine on nii suur au, et jooksepoegajõuapoegatasuta!
Seitsmeringiline koristamine tähistas eile kaduneljapäeva (tuhalabidas-tolmuimeja-luud-lapp-mopp-klaasipuhastaja-pelta/pliidivahendid). Margoti kiri jutustas sellest, millest me kõik – nimed ja numbrid on varieeruvad, sisu sama:
„Inimesed on selles tohuvabohus ja puuduses segi läinud. Tahaks nii väga jälle ärgata suure rõõmuga, lootustundega tulevikule. Juua sõpradega kohvi ja rõõmustada elu üle. Teed, mis suudad, et pere ja loomadega oleks kõik hästi. Pisike Hedvika luges Soomes pidevalt oma rahakopikaid, mida ta saaks üldse endale lubada. Minul raha pole, aga tõesti on mul hea mees, olen selle üle väga õnnelik. Kahju, kui ta ära tööle läheb, siis kompan üksi koos Helenaga siin pimeduses ringi, veits hirmul ja väsinud….samas raha peab teenima.
Pole hullu, me jääme ellu!!!!
Hinnatõusule küll ei pea vastu. Aga meil on kitsepiim, munad, hoidised, liha kasvamas, naabrimehelt kartulid…“
Margot, tead, mis on meie ühine viga? Meil on MEIE raha – ja MEHE raha. Me ei oska ühegi mehe teenistusest teha perekonnapea väärikat panust MEIE heaks. Kuni ära ei õpi – seni katsetame. Aga tänu sellele kestab ka meie elu kaunilt kaua – kuni õppetund pole omandatud, tuleb elada.
Inna teksti kirjutades ja üle arvuti telekat piiludes – aga vot mulle meeldib, kui selline pildiga lamp plingib ja kinnitab, et maailm toimub – tekkis mul küsimus. Kesse sadist ostab sisse kõige naljakamaid koduvideoid? Loomanaljad ja situatsioonikoomika on minugi laste lemmik – ja siis sinna otsa ja vahele jõhkrad haiget saamised, alatud ehmatamised, kohutavad õnnetused – hui teid käsib sitta ja sigadust paljundada ja tekitada?
Paljundada ja tekitada tuleb selliseid saateid, nagu näiteks täna õhtul kell 8 TV3s meie Jaanikat näitav teekond iseendani. Eile õhtul, kui noortega Tallinnast tulime, ootas tema kiri:
Mina aga olin winge moor ja suutsin 1,5 päevaga lahustada-lahendada süle- ja seljatäie omaenese mineviku kinnikülmutatud neuroose ja jebundraid, mis olin kogunud lapsepõlvest ja kooliajast, eriti kooliajast…kadusivad kui ..essukene ihust!:))
No ja nüüd võtan juba täie huumoriga oma tütrekese udukuklust, kui ta tuleb koolist ja mütsi pealaest eemaldades kukuvad sealt kolinal välja värsked kastanimunad ja tammetõrud; kui saadan ta hommikul korralikult riides välja, aga tagasi jõudes puudub mitte ainult müts, vaid ka seelik seljast…no vähemasti tuli see välja koolikotist ja koolis tähtede kordamise ajal joonistab ta imeilusaid…Lõvisid rõõmuks enesele ja teistele lastele, aga täna …ei tulnud üldse peale tunde koju, vaid otsustas veel sealolemist nautida, keraamikat voolida ja ilma rahata sööma minna…
Peaasi, et lõbus on ja tõsi on…seda see Elu on!:)))
Meil ka. Eile käis Minni Eduardo trummikoolis. Meie Aarega Teoteatri etendusel „Salapaik“ – vintske sümbolismis oli – Aare sai oma värskes võtulisuses tõsise vapustuse. Ja küsis, miks meil kodus talli peal teatrit pole. Mnjah. Eks sellepärast, et siin pole Tallinn. Ja sellepärast, et Pärnus ma juba kogesin, kui kurnav on näitlejate ja publiku laskmine oma koju. Ja sellepärast, et ma ei taha. Näidendeid kirjutada tahan ja kirjutangi – aga oma koju tuleb ainult oodatu.
Kõigepealt pojakene.
Siis õhtused mõnusad ühised tööd.
Seejärel öine torm. Ja muhe nädalavahetus, mille hulka kuulub ka teatriskäik. Poiste soovil, kusjuures 😀