11. september 2012
10.-11.september
Kui mulle keset töid ja liiklust, süvenemist ja oma asjaajamisi aina helistatakse, smsitakse ja ligi astutakse, tunnen end kohati nagu auklik juust – šveitsi toode, mille sisemusse aina võõraid vägesid ja välju installeeritakse – otsekui proovides, kuidas mõjub, mismoodi reageerin, kas pean vastu.
Täna Jaanikale ja Oonale Tomi uhiuut raamatut viies sain Jaanikalt sellele fenomenile sõnastuse: On muidugi tuus ja on luus
ja on lihas elu voolamas just nii nägu peab!:)
Lihtsalt vahel antakse meile järelkatsuda, kas luuüdi on sama ok, kui
pealisnahk ja kõik mis pealisnaha ja luuüdi vahele jääb ja kui on
kusagile tsusatud üks salapind, siis see tuleb lihtsalt välja
pigistada-pitsitada ja vahel on see pitsitus natunatuke valus aga ei
see meiesuguseid moore itkuma pane, väike kiljatus või pisike möiratus
ja läheb edasi…
Pühapäeval, kui olin Velly juurest saadud-toodud riided tuulduma heisanud – ilus vaatepilt oli! – veetsime meie tavalise kooskonnaga ühinenud Monika ja Albertiga väga töise-tegusa-mõnusa päeva. Tartumaa hobuemand saabus koos oma vanema vennaga – eluaegse põllumehega – koos võtsime hobuste mahanühitud aia maha ja asendasime elektrikarjusega, kitkusime õuelt nõgesed kanadele, tassisime suure osa hoovimajast hakitud küttepuudest koerte aedikusse riita – neutraalne pilk näeb loogilisi asju, ise poleks selle peale tulnudki, mis tegelikult nii lihtne ja loogiline on.
Kuna terve pühapäeva muudkui helistati-pöörduti, uuristatigi juustuaukude kaudu nii palju energiat välja, et pühapäeva õhtuks kippus kuhjumine võimete piiri ületama – puudeladumine jooksis õhtuse loomadetalitusega risti – aga seda ei saanud edasi lükata, sest loomad lärmasid vastavalt kellaajale süüa küsida – õhtuniiskuse käest oli vaja riided tuppa kanda, samas sauna jälgida – ja saunast järeltahkuv madrats tuppa tuua, selle ots kinni õmmelda, et mul kusagil magada oleks, külalistele õhtusöök teha, ühtlasi tegelda Minni kogutud peavaluga… Ma ei kaotanud närvi.
Pärast sauna, kui kõik olid oma kodudes ja voodites, töötlesin-sorteerisin Fockeritega kohtumise filmi järel fotod… Filmis mängis tõeline raskekahurvägi – De Niro, Dustin Hoffmann, Barbara Streisand. Tiba naiivne ja natuke vulgaarne. Aga võimalik, et heatahtlikumat vastuvõttu takistas avastus FBs – nädal algas sinna esmaspäeva esimestel minutitel riputatud kihlumisteatega, millele peaksin, aga ei saa vastata. Väiksed kastid linnaservas, väiksed kastid tehtud tikitaki…
Pühapäevased susked šveitsi juustus – probleemsed Kusti (ilma lubadeta, tahtis kalli ja kahtlemata põhjustas sellega poes järjekordsed kobinad, kellega kõik Soone Saara käib ja kallistab…) -Ahti (vajas ellu jäämiseks õlut)-Olev (korises töö järele), neutraalsed Arvo-Kalev-Stennu, kes oli tagasiteel Saunakülast Tallinna ja tahtis Minniga rääkida – asendusid esmaspäeva hommikul kahe armastatud temakese helistamisega. Kusjuures nii Kessule kui Brigitale oli mu telefon taskust ise kõne valinud ja helistanud. Müstika.
Mis puutub lõpuks ometi valmis uude lambavillamadratsisse, siis kinnitan – õhtul uinutakse selle peal veel enne kui vill su kehakuju võtab – ja hommikul on selle sooja-pehme pesa seest võimatu tõusta. Turvaline, hell ja kuidagi… tuttavlik. Järgmise lambaniidu tulemused saavad lastele külje alla.
Kui Minni oli – siiski mitte mopiga, nagu tema nututamise peale liivaste põlvejälgede pärast mängutoa põrandal ärritudes kavatsenud olin – lasteaeda viidud, Aare tööle saadetud, osutusin Kodilas vilja järel täiesti üksi olema. Jüri tõi mulle „kotipoisi“ – kottide kinnitamise puki – ja tegelikult ei läinudki väga kaua, kui Mitsupitsu oli võimaluste piirini täis laetud.
Kodus käis vili aita, auto puhtaks, pesud kappi, maja puhtaks, kirjad-kõned, dr. Velleste karja üle vaatamas ja Tissult leukoosiproovi võtmas. Misjärel pärast suurt supitaldrikut ja Nurjatute tüdrukute korduse vaatamist Pärnu Postimehe jaoks saabus sügav lõunauni. Juba suudan selle pärast mitte süümekat tunda. Peaaegu.
Sedapuhku oleks enese kogumise ja päeva kaheks jagamise uinak peaaegu kurvalt lõppenud. Tissu-draama algas juba Velleste siin käies – lehm oli end koos ketiga lahti tõmmanud, põimisin ta heinarulli külge, kuivõrd ta juba nagunii nende vahel jalutas. Ent nöörid andsid järele, lehm hüppas koos ketiga üle aia, tõmbas postid maast välja, keris need enda külge, tõmbas tagajalad kõhu alla ja prantsatas sellise puntrana siruli. Rahunes õnneks maha, lõpetas rabelemise ja ma sain ta lahti nii, et ainult paar kriimu oli paremal tagajalal.
Minniga Tallinnasse õnnestus siiski enamvähem puhtana ja õigel ajal jõuda. Haarasime Vabaduse platsilt kaasa Senegali bassivirtuoosi Ndioba, kes teeb Eestis oma plaati ja kappasime temaga Okupatsioonide muuseumisse Indigo Tomi uue bändi Manki Maind kontserdi ja asjaosaliste sõnavõttude kujul põimitud raamatuesitlusele.
Selgus, et Ndioba oskab eesti keelt lugeda – seega räägin temaga edaspidi ainult eesti keeles! 😀
Kuulates ja mõnuledes jõudis mulle taas kord helgelt ja teravalt kohale, kui oluline on siduda end õige energiaga – Indira tantsiskleb nagu valgustööliste maskott väerahva seas, on oma parimateks sõpradeks arvanud nii Tomi ja Jane kui Erki, Sofi, Simona, Henry-Oliveri, Jusufi. Selles, kui õige niisugune tasand ja tegevus on, veendusin Müürivahe tänavas indigorahva kogunemiskohas Namaste, kus Arne Lauri mängis muusikat, indiaanitubakas lõhnas, Minni tantsis Erkiga ja jäi lõpeks Tomi sülle magama – ja siis tantsis Tom ümber tema…
Tseremoonial Tomiga vastamisi põlvitades tundsin talle otse silma vaadates esmalt mingit võitlust ja vastuhakku. Siis nägin. Eestimaa oli räsitud ja majapidamised sassis – need ei kuulunud enam kellelegi ning kui Tom hakkas mingisse mõisa oma kommuuni rajama, tundsin hetkelist kiusatust kaasa minna – misjärel otsustasin pigem Soonele enda juurde hoopis oma kooskonna rajada – kuivõrd maad olid nüüd vabalt lihtsalt inimeste päralt, olid selleks kõik võimalused olemas. Sellest otsusest saabunud kergendus lasi mu pilgul Tomi kolmandasse silma voolata. Ja seal nägin ma ümber suure maja ehitatud onne, kus elasid naised ja lapsed – mehi oli vähe – nägin onnide loogilist asetust ja ülesehitust, tajusin leebet ja loomulikku kooskõla ja tööjaotust. Ja Tom oli paljudele lisaks sellele, et oli kõigile vaimne isa, ka füüsiline isa…
Öövaiksel maanteel, pärast Ndioba Lasnamäele viimist, mõtlesin pildireale, mida seoses Tomiga nägin, kui temaga pingsalt tõtt vaadates tema kolmandasse silma suubusin. Mis muud kui kirjutan üles ja saadan talle. Baraka müüja, Namaste koduhoidja Henry-Oliveriga, noore reikimeistriga teen ilmselt loo.
Tänast helget ja sooja hommikut ei suutnud rikkuda ka kobe peavalu – see ei üllata mind enam, et pärast tseremooniaid on peavalu -, jälle olen end mööda vibratsiooni tõstmise redelit läbipaistvamaks turninud.
Ja kõik, mida tänaseks kavandasin, sai tehtud – Delfi tekst, fotode sorteerimine-riputamine, küttepuude püramiid lõpuni koerteaedikusse riita – nädalavahetusel peaks ideaalis ka teise poole ära saama.
Septembri viimane nädal tuleb igapäevase sõitmisega – teleprojekti pärast – enne seda püüan olla võimalikult kodune, ehkki hüütakse nii Rakverre kui Pärnusse.
Hommikul tuleb Delfi teksti üle käimine Imrega, Pärnu Postimehe teksti lõpetamine ja ära saatmine. Ning kõigi oma loomade kallistamine – Tomile oli mul põhjust rääkida Jane ülekande mõjust loomadele – meie koostööga kaasnenud honorar sai viimse sendini loomade söödaks ning sedavõrd kenas konditsioonis ja säravad kui nad praegu on, pole ükski loom enne olnud – samuti on olnud põhjust mõelda minu viimsele kirkale konjakile koos Tomiga – sellest on nüüd kuid möödas, pärast seda on elu järjest kiiremate pööretega seni kujuteldamatutesse kõrgustesse tõusnud ja toonud kaasa tutvusi-kogemusi-tasandeid-elamusi, mille taustalt on mitmekordselt kahju näha, kui massiliselt häid inimesi – kusjuures eriti just naisi – on praegu abitus ja hävingulises joomahulluses. Rääkisime täna just sellest Tiina Säälikuga – kedagi ei saa aidata ja haletseda pole mõtet. Ent nii mitmed kokkulepped loksuvad sellepärast, et teine osapool kroolib etanooli lainetes. See pole seilanu-teadja moraalitsemine, vaid neutraalse varjundiga mure tegude ja ideede pärast, mis kollektiivse pohmaka rütmis kusagil keset ei miskit hulbivad.
Pidetust ja pidurdavast tuleb meil kõigil järsult distantseeruda, sest killustumine ja rabistamine muudab meid kõiki muidu šveitsi juustudeks. Homme tuleb kena kolmapäev – ma ei pea kuhugi sõitma! Ptüi-ptüi-ptüi!