09. september 2012
8.-9.september
Helesinine Vennaskond päästis üleeile enam kui 50 – tegelikult isegi sadakond elu. Minu auto nina ja erakordselt suure põdrapulli vaheks maanteel jäi paar sentimeetrit. Või millimeetrit. Tänu sellele, et ma nägin paar sekundit enne seda, kui ta põõsast auto ette hüppas, põõsa taga hõbesinakasvalkjat kuma, pidurdasin – kuna metsloomad näitavad end pimedas juba aastaid mulle helesinise kumana, on neid kümneid ja sadu pääsenud. Nende paari sekundi abil said ka mu taga sõitnud autod lõputus reedeõhtuses karavanis oma sadakond kaaemmhaad pidama – ja me kõik vahtisime hinge pidades päratut sarvilist giganti, kes ka vastassuuna karavani eest tervelt metsa volksas. Üleeile sain sedagi teada, et need kaitsvad kumad – ja ka kohtumised nende loomade endiga – on kingitus Helesiniselt Vennaskonnalt.
Käisime enne Põdraga Kohtumist Minni ja Aarega Tallinnas – Teoteatris Piret Viisimaal ja Saaral külas – ja Ülemiste keskuses asjatamas. Teoteatrist tuleb mõistagi lugu. Saara on aga Soonel kasvanud saksa lambakoer Tereza, kes sai sajandi-koerainstruktorile-ratsanikule-kõigeoskajamehele võetud, tema poolt igasuguse tähelepanuta jäetud, läks lambatalledele ohtlikuks ja sai Jumala eriti hea tuju päeval Pireti ja ta poja Normanni koeraks – nad on koos võrratu paar, õnnelikud ja tasakaalus. Seljaajutasandi vampiiritundlikkuse tõestuseks helistas termineerunu täpselt siis, kui Minniga üle pika aja oma toonast Tessat kallistasime – kuivõrd minaminamullmullmullmulin ei küsinud, kusoleme-misteeme, jäi tal sellesse ilusasse hetkesse sekkumata. Ülemiste keskuses kohtusime Katrin Heelega – Leida Sibula lapselapsega – mis oli mõnus. Ja Koduekstra riiulite vahele helistas Ovaal-Marja, kes ütles rõõmsalt, et on šokis – ta ei saanud meie loo-loomise ajal aru, et märkmiku ja diktofonita, lihtsalt vesteldes võibki sündida midagi sellist nagu see, mille kirjutasin ja talle tutvumiseks saatsin. Aga ainult nii võibki.
Ning siis tulistvalu kodu poole tallates – õhtune talitus eesotsas Tissu tissiga ootas ju – see sinine kuma, põdrapõrakas ja pärastine rehkendus tuligi. Rehkendus ütles, et absoluutsel imeväel jäi ellu meie kolmik, põdrapull – ja ka meie järel sõitnud – ning õnnelikku edenemisse jäid tänu sellele ka meid kodus ootavad 42 nägu ja meie taga sõitnuid kodus oodanud näod… Kõigil on kodus olenejate ja hoolijate, sõltujate ja vajajate kaardivägi.
Ja nimetuse, kuuluvuse sellele helesinisele kumale sain just viis minutit enne Tallinna-sõidu alustamist – Adele-Marie saatis mulle vaenavate vampiiride vastu tarvitamiseks edasi Urve-Michelle õpetuse, millega too teda ennast aitama juhendas:
1. Tehke oma majast või elamisest joonis ja sinna sisse kirjutage aadress, siis pange sellele ring ümber ja põletage ära – see toob kaitse.
2. Siis võtke ette kõik nende inimeste nimed, kes teid traumeerivad, võtke igale neist 7 paberitükki ja kirjutage nimed peale, juurde vanus ja sünniaeg, kui teate, tõmmake nimele ring ümber ja põletage ära. Autole panete kaitse, minnes pihlakapuu juurde ja paludes ühe oksa auto kaitseks.
3. Koduuksele sissepoole üles serva pange haaknõel või knopka, see kaitseb halval energial sisse tulla.
4. Ärge sellistes olukordades last tahtke enda juurde, sest viha sünnitab veel rohkem viha.
5. Tehke kõigile inimestele, kes negatiivsust välja saadavad, must rist mõttes ette, see lahustab ja neutraliseerib. Hoidke oma kaelas musta ahhaatkristall kivi, väga võimas muundaja ja suunab saadetud energia tagasi.
6. Pahasoovijad näevad teis ainult ennast, peegelduse efekt on suur, kurjus hakkab alati siis oma võimu näitama.
7. Looge enda keha ümber kahekordne peegelkaitse, peegel jääb keha poole ja peegel jääb väljapoole. Nii on väga tugev kaitse.
8. Igasse kodu või maja nurka asetage seleniidist kristallist väikse kivi. Väga hea kodu kaitse.
9. Kaduneljapäeval on hea tuua poest peenikest soola ja panna öösel kell 12 pool sellest pannile ja lasta kuumaks, siis jahutada ja viia see teede ristumiskohale ja laiali visata, lausuda, et kõik halb, mis teile peale pandud, kogu viha lahtuks ja et sool korrastaks meie kodu , autot ja meid.
Nii kaua kui tunnete, et keegi paneb endiselt midagi halba te õlule, võtate kohe uuesti 7 paberitükki ja panete nime peale, ringi ümber ja põletate ära, kasvõi nädalas mitmeid kordi.
Ise püüate jääda vaikseks ja rahu säilitada, pahasoovijate mõte on teid enda keskmest välja lüüa.
10. Võtke küünal ja hakake välisuksest vasakult poolt minema ja kui jõuate ukse või akna juurde, siis tehke ristimärk peale, nii käige terve kodu läbi, kuni jõuate tagasi välisukse juurde. – NB! Avesta järgi ongi just täna sedalaadi energeetilise koristustöö päev!
Loodan, et need nõuanded aitavad. Jumal hoidku ja kaitsku teid. Õnnistust , rahu ja harmooniat, tasakaalu hinge ja südamesse. Helesinise Vennaskonna kiirgavat ja vägevat kaitset ning Valget Valgust teie kodule. Aamen.
Ühest küljest pani see tarbemaagia muigama – perenaise käsiraamat peenmateriaalseks koristamiseks, näe 😀 Teisalt aga loksutas Helesinise Vennaskonna mainimine kõik asjad paika – tean nüüd, millisest maailmast pärineb mu noor isaelevant Nedsor ja kuhu kuuluvad pimeduses kumavate metsloomade kaitseväljad. Nüüd tean lähedalt kaht erinevat vennaskonda – teine on see kuldne heleroheliste servadega (veider sõnastus, aga nii ma neid näen), kelle juurde oma rännakutel satun, ka äsjase avatari-visiidi ajal.
Nende elamuste taustal on nii kummaline lugeda hilisõhtul ärajäämanähtudega kolleegi palvet rutturuttu kusagilt rahusteid hankida – kirjas tähed sõlmes, aja ja ruumi taju kadunud, tõenäolislt joomatsükli otsa tablette sööma hakanud ja nüüd kuristiku äärel – ja hommikul ülivõimsasse äikesesse ärgates leida telefonis sms tundmatult telefoninumbrilt 5169376 – kas sa ei tea, kui palju lausnälgivaid inimesi on Eestis, häbi ei ole toiduraha lunida – kas pole kummaline, et t on su kodukal 58369115 Mõisavalitseja – seega pole sugugi paha seda va perenaise käsiraamatut kasutada ja sedasorti kirju-smse-kõnesid eksorteerida.
Valge valguse vihm sadas eile, enne kui Indiisuga Pärnusse sõitsime, juba kolmandat tundi Soone peale tänu taevale nagunii. Ehmatas Battaya üle hooviaia, nii et Aare sai tema kannul korralikult sääri sirutada – ühtlasi saime teada, kui tühiasi ta jaoks mingi hoovivärav on – hoovõtuta-hopp 😀
Selle äikese, rahe ja padukakardina taga sai eile hommikul hulk tekste ja arveid, kirju ja postitusi sooritatud ja õhuliselt-läbipaistvalt õnnelik oldud. Enne, kui Pärnusse Velly Joonasega ja tema sõbrannadega Steffanisse lõunale läksime ja emand Petersoni kutsel Maarja Magdaleena gildi kirjandusõhtul üles astusin visandan siia ka oma Avatari-rännaku – millest muide kujuneski mu esinemise telg. Samal ajal mööda Eestimaad rändav äike tühjendas ühel ja samal ajal ära kõik viis kuni seitse fotoka-akut – kusjuures minu oma oli enne värskelt laetud – ajas kodus hetkega hapuks koerte toidu ning valgustas mööda maanteed kondavaid purjohpoisse, kes paraku kaasa ei tule – hilja… Augustialguseni oli aega – nüüd on nii, nagu on.
*
Pool tundi vestlust Danieliga toimus peaaegu pidevas silmsidemes, mis viis mulle varem tundmatutel tasanditel kohtumiseni. Seejärel kõndisime kõik ruumid läbi ning ta puhastas need kiirelt ja tseremoonitsemata. Valis mu lamamiskohaks Minni voodi (ütles tütre fotode järgi, et laps on 11.-12.leveli hing) ning küsis, kas võib seansi ajal mind kätega puudutada – seksita naiselt peab selleks luba küsima. Ja soovitas mõttes enda laps-Meistrile pidevalt järele tõsta – 9.korruselt polegi nii kaugel minna… Asetas parema käe mu rinnakule, vasaku otsaette – mispeale mu hingamine aeglustus ja silmad sulgusid, ilma et isegi uudishimu suutnuks neid avada. Kui ta mõlemad käed päikesepõimikule asetas, saabus mu tumesinine hüljes ja küsis, ega ta hiljaks jäänud – nagu arlekiinist delfiin. Tekkis indigosinine pööris, ülivali kõhukorin ning puusad läksid kiires ja põhjalikus transformatsioonis tuliseks. Seejuures tekkis illusoorne paremale-painde tunne. Kui käed asetusid põlvedele, rääkis parem põlv ühe noore mehe alaväärsusest ja alandusest, mis siin äsja alatuks agressiooniks pöördus – ja vasak põlv rääkis armukadedusest, millega tema naine teda veel enam üles keeras ning mille olemuslik alge oli alaväärsus, kadedus ning võimetus armastada vihkamise ja tarbimiseta. Järgnes pahkluude maandamine – ning kroontšakra mõjutamiseni ei saanud sakraaltšakra ellu ehmatamiseta. See ei toimunud mitte epitsentris, vaid peopesades. Helehõbesinine hõbeniit – kundalini madu – voogas spiraalselt mu sabast kõrisse, asus delikaatse pudeliharjana mind seestpoolt puhastama ja jäigi voogama – ka praegu võin kerge vaevaga seda hõbesinist sillerdavat niiti enda sees pulseerimas näha ning see muudab mu õhuliseks ja läbipaistvaks. Kui Daniel asetas käed mulle kõrile, siis tõi ta ise kuuldavale kähiseva häälitsuse – ja kaks pastelset vikerkaart põimusid kaksikheeliksiks, miks jäigi kauni ja naeratama paneva kosmilise siuna leebelt vonklema. Tõusin koos Telose-mehega akna juurde püsti ning kui ta mulle käe laubale asetas, kohtusin kuldse rahvaga. Ta tõstis koos minuga käed – sõrmed kinnistusid ühele õunapuule, üks õuntekobar joonistus teiste seast välja, keskmine õun hakkas kuldselt helendama ja andis mulle teada, et nõgesed juurestiku peal maapinnal lämmatavad. Mispeale õun kukkus ja sel hetkel ma teadsin, et puu all taga paremal on ühe inimese haud. Ja ma teadsin ka, kes see oli. Ja sedagi teadsin samal viivul, et see inimene elab oma praeguses kehastuses ka praegu siin. Alles päev hiljem meenus, et Jaanika ja Rita, valgusepesa omad ja indigolapsed on kõik täpselt sama rääkinud. Tol hetkel aga tõusid mu suunurgad üles – Daniel küsis, miks ma lausa valjusti ei naera – ja mina vastasin, et eesel pole minuga. Läksime õue – enne kui kohtumisrõõmus eesel kisa tõstis ja mind tõepoolest valjusti naerma meelitas, ronis Battaya mulle sülle, Bohema keeras oma kaela ümber minu ja Garfield toetas lõua pähe, samal ajal, kui Madonna pistis koonu kaenla alla. Ja nii, nagu ütles Eve ja kordas Adele-Marie, nagu märkas Rita ja sõnastas Jaanika – olen olemuslik loomade kaitsja, kehastunud metshaldjas ja loomad on minu inglid, meeskond, kellega moodustame inimestele ülimalt olulise energiaringi.
Ja siis minult küsitakse, milleks need loomad kõigi oma vajadustega…
Hihii.
Aga selleks, et päris suurel hulgal Maa peal matkavatest totudest oleks energeetiline aku, mis Soonel pulseerides ka neid laeb, ilma et nad seda teaksid. Ent nagu meenutas tänahommikune jutlus Vikerraadios, polegi vaja teada – muidu ei võetaks vastu – meiesugused Jeesuse jälgedes astujad ei tee andmist nagu tööd, see on meie olemus. Namaste!
Eilne Pärnusse-jõudmine oli totaalne katsumus – enne retke Aarele saebensiini tuues pladistasin seda paarsada grammi autosse, mistõttu sõitsime hirmutavavõitu kanistrina haiseva Mitsubitsuga, kus mul nagunii tuuma-uni peale kippus – Kaismal tehtud peatus välistas kavatsetud sissepõike Amy juurde Mannares – ja sellises uduses olekus Raissale ma isegi ei helistanud. Jäävad järgmiseks Pärnu-sööstuks.
Velly Joonase õeskond – Inga ja Lembi, Karola ja tema ema – söötsid Steffani lehtlas mulle pildi ette tagasi.Stomatoloogiemanda juures maaliateljees Vellylt õpetust saanud harrastajad püüdsid kõik korraga rääkida, pildistada, korraldada – surramurrasigrimigri! Oli lustakas. Kusjuures enne kogenematus kolme tasandi piiril balansseerivas teadvus(te)seisundis. Teadsin, et Danieliga koos külastatud tasand on mulle avatud, aga üksi pole arukas sinna laiama minna 😀
Margit Petersoni korraldatud kirjandusõhtul said Margit ja Velly tuttavaks ja kindlalt edaspidisesse koostöhe, Indiuks rõõmustas üle kõige selle üle, et klaasikunstnik Jüri oli kohal -Indi jäi jakipaela pidi Jüri vesti takjapaela külge kapitaalselt kinni ja me naersime kolmekesi täiest kõrist seda asja, mida nimetatakse poetessidest vanadaamid tutvustasid ühiskogu, Viljandi piigad laulsid – ülivõimsad vägede valitsejannad!!!!!!!!! – ja ma siis ka nii-öelda (pea)esinesin – tegelikult nautisin ja kogesin teksti kui siinjapraegu loomingu sumedate tiibade laotumist kõigi meie üle. Maarja Magdaleena Gildi ülemine saal oli rahvast täis – küpses eas naised ja noored mehed, näe, ongi selliste koosluste aeg! – tekkis palju silmsidemeid, naeratusi, sünergiat ja tulevikulist pauperit. Elo Maalinn – ülestõusnud meister Elu Kindlus – ütles, et tuli oma palverännaku raamatut ette lugema selleks, et minuga kohtuda ja mulle kaitse peale panna. Aitäh! Ning tema poeg Maksimus möllas mõnuga Indiisuga – übervõimas väike mees.
Kui viisin Velly Pärnu-Jaagupi taha Vahenurme koju, saime tema härrandlikule koerale Printsile kalli teha, põiki üle põldude põlevaid viljavälke imetleda – ja Mitsubitsu maast laeni nende rõivastega täita, mis Velly kappides aastaid meid Minniga olid oodanud. Muu hulgas elegantne ja noobel dubljonka, mida kallistades meenutasin toda eelmist, mille Tartust Sepa turult ostsin, mille all ja sees jaanuariorkaani ajal elasin, mille Kaja M. Kurisele koos Šotimaal kootute, Murdmaa-pulm-suveetenduseks õmmeldute ja muude eelmiste elude esemetaga ära kinkisin. Kõik tuleb tagasi. Uuena. Kuhjaga. Aitäh.
Täna tuleb mõnus pühapäev – sorteerime-paigutame oma sügiskollektsiooni 😀 – parandan mõned õmblusmasina juures ootavad asjad – kirjutan Inna teksti – teeme sauna ja tavalisi töid – kui Monza vennaga külla jõuab, saame koos Aarega lammutusjääkide kallal värsket õhku hingata – ja olemegi valmis homme õhtul kell seitse Tallinnas Okupatsioonide muuseumis pühitsema koos Ndioba, Arne ja sadade ilusate hingedega Indigo Tomi raamatut „Kuidas rännata ilma hirmuta“…