04. september 2012
Kertu Randver – õnnelik ämbrimaratoni võitja
Tekst ja fotod Kati Saara Vatmann
„Mu senine elu kuni Maidoga kohtumiseni on olnud täielik ämbrimaraton,“ naeratab Kertu (37) võluvat põselohulist naeratust. „Olen kõigi halbade ja veel halvemate aegade kiuste jäänud alati truuks ühele raudsele põhimõttele – lastel peab olema turvatunne, stabiilsus, tervislik toit ja eluterve olemise laad.
Jah, ma tean, et mu sügav heausksus nüüdse elukaaslase suhtes võib mu senist elukäiku silmas pidades tunduda naiivne. Aga ma lähtun selle esimesest-pilgust-armumise loo häpiendi prognoosides sellest, kuidas elavad mu armsama vanemad, kes on pea 40 aastat koos olnud – nii harmoonilised, armunud, teineteist kallistavad ning nii pilgu kui sõnadega üha hellitavad. Kui ilus…“
Ämbrimaratoonar
Kertu on nii jõuliselt naiselik natuur, et on samas lausa kujuteldamatult mehine. Tema stiihia on tsiklid ja hobused. Pole ühtki tööd ei pahtlilabida ega mootorsaega, mida ta tehtud ei saaks – ja samas on tema kodud kõigil aegadel ja igas riigis alati puhtad, paigas, pedantsed ja turvalised.
„Korral on kaks olulist põhjust. Esiteks peavad lapsed end igal juhul kaitstuna tundma – ja korrapäraga harjuma. Teiseks on vaid korras kodus võimalik kiiretel aegadel kõik tööriistad-vahendid kiiresti ja eksimatult üles leida, ilma et kaos asjatult närvi ajaks,“ kirjeldab Kertu. „Kiire on mul aga sellepärast, et elu ja asjad on vaja võimalikult siva joonde seada, varasema elu jooksul kogutud painest vabaneda. Minu meelest on praegu kõigil selline aeg – on vaja ruttu vabaneda koormavatest ja pidurdavatest sleppidest.“
Kertu on orvukese taustaga kaunitar. Kui ta oli päris pisike, suri tema ema neeruvea tõttu – ja samal ajal kukkus isa end paljudeks kuudeks selgroogu toestavasse korsetti. Kasuema võttis tüdruku haiglast endale ja kasvatas oma hoole ja armastuse paistel väga tubliks ja võimekaks, töökaks ja eetiliseks naiseks.
See töökus ja võimekus ringles mitmeid aastaid Rannu-Rõngu-kandi nõiaringis. Ühe mehega – laste isaga – rajas ühe talu, teise mehega pani püsti teise talu, vahepeal käis teistes taludes-mõisates abiks ja perele raha teenimas.
Kertu ei kaotanud ses valede meeste kedratud nõiaringis heatahtlikkust ja parimas mõttes lapsemeelsust, ehkki mõni mees vahtis tuimalt pealt, kuidas naine pakases käruga loomadele vett veab, laste hea tervise nimel kitsesid lüpsab ja vaatamata toas tõmbavale jäisele tuulele puhtust ja korda peab. Kasvasid nii musklid, elutarkus kui – paraku ka sinikad, sest miskipärast võtavad teatud liiki tropp-mehed endale õiguse just kõige tublimaid ja teenistuvamaid naisi peksta…
„Üle kolme aasta tagasi tulin Soome selleks, et lahendada oma rahalised raskused, mis olid valede valikute tagajärjel tekkinud. Otsekui selleks, et mu kannatus ja võimed ülima piirini viia ja siis paremuse poole pöörduda, viis saatus mu siingi kokku professionaalse petisega, kes põhjustas mulle üle kümne tuhande võlgu,“ tunnistab Kertu. „Viivitasin politseisse pöördumisega, kui teada sain, kui palju laenusid ja labaseid võlgu see mehike minu naiivset armastust ära kasutades mulle kaela lasi – piinlik oli. Kaotasin kena korteri – ja sain teada, et see mees oligi aastaid erinevatele naistele niimoodi teinud. Praegu on uurimine ja protsessid pooleli ja mind kaitseb enese lõhkimaksmise ja surnuksrabamise eest Soome seadusandlus, mis ei luba üksikemale lõpmatuseni liiga teha. Minusugused peavad olema looduskaitse all, sest oma suuremeelsuse ja kergeusklikkusega me ennast ise kaitsta ei oska. Küll aga on mul väga veendunud tunne – rabelen välja. Ja sama kehtib kõigi mu sõprade kohta, kel on keerulised ajad – ja kellel poleks? – kõigil meil läheb edaspidi järjest paremini. Uskuge!“
Saab kõigega hakkama
Sportlanna noorus ja mitmete talude pidamine-vedamine on arendanud Kertule musklid, mis on kenasti kõlvanud ka lastele elatise teenimiseks sedavõrd isaste aladega nagu krohvimine-ehitamine. Selle eriliselt kauni naise kätte on sobinud nii kaalukas proffdrell kui värviämbrid.
„Tänu sellele, et olen elu jooksul nii paljusid töid teinud, olen teada saanud, et suudan kõike. Seepärast ei tee ma enam hinnaalandusi meestele, kes loodavad mind raha ja lubadustega ära osta,“ kinnitab naine, kes on ületöötamisest ja kohati lausa kroonilisest paanikast, peksust ja rängast füüsilisest rügamisest Jumala armust välja tulnud elusa ja ilusana. „Praegu on mul kogu mu täiskasvanuelu kõige lihtsam töö. Füüsilises mõttes. Olen pakendivabriku peenmehhaanik. Häälestan seadmeid – ega peagi sõnnikut viskama, vett vinnama, pahteldama ega saagima.
Tänu sellele säästlikumale elujärgule olen endas (taas)avastanud ka oma tagasihoidlikud anded, mida hullud ajad kasutada ei lasknud – tinistan vargsi pilli, maalin ja tuunin kodu seinu. Kui ennast väga ära ajad, ei ole meeleski, et armastasid kunsti ja muusikat. Õnneks tuleb see kõik meelde – anded ei kao kuhugi.
Ja minu vabadus ka ei kao. Selles olen nüüd väga veendunud. Veendumusele jõudmiseks oli vaja suhet jõuka mehega, kes püüdis mind ära osta, romantilist suhet lõunaeurooplasega, kes mind võõrsile tahtis kosida – ja… ah, kasvõi mõne kirgliku araablasega. Minu meelest on loomulik, et naine elab pärast ahistavaid suhteid mõnda aega endale, katsetab ja õpib ja saab teada, kes ta ise üldse naisena on. Sinnamaale olin end põhiliselt emana ja mannetute mehikeste poksikotina tundma õppinud. Vahtisin nukralt pealt, kuidas mehed sõprade ees laiasid, mis neil kõik on – ja mina rassisin lambana tööd teha. Kuni ärkasin ja märkasin.
Õnneks pole ma kunagi pidanud laste ees süümekaid tundma. Tänu taludes kasvamisele on neil tõhusad ja töökorras lihased, erinevad tööoskused – ja nad pole normaalsed. Jajaa, nüüdislapse normaalsuse mõõt on ju sobivus meetripikkuse allergiate nimekirjaga. Kui siin Vantaal oma laste terviseankeete täidan, ei saa ma lõputu allergiavaliku tabelisse ainsatki ristikest. Kitsepiima peal värskes õhus töötades ja sportides olen kasvatanud Karleeni ja Pätriku selliseks, et nad on vintsked ja vitaalsed, terved ja tugevad, oskavad kõike ja õpivad väga hästi. Olen jah nende üle uhke, sest nad on minu elutöö“
Kõigega ei saa hakkama
Kui 200-eurose Fordiga, mille nimi on Rääbis, mõnuga ja usaldavalt ringi askeldav emme saab hakkama kõigi töödega ning valesti valitud meeste tekitatud hingeliste-ihuliste-rahaliste haavade lappimisega, siis mõnede soomelike mentaliteetidega ta siiski hakkama ei saa.
„See vastumeelsus on samast rubriigist, kuhu kuuluvad allergilised, rasvunud, lodevad ja eluliste oskusteta lapsed. Loomadega on Skandinaavia turvakodus sama lugu – ja kui ma näen, et ka Eestisse on loomi abituks poputavad, inimesi loomade üle-hooldamisega orjastavad suhtumised, muutun üsna kurvaks, tunnistab Kertu, kes reeglina kellelegi ega millelegi hinnanguid muide ei anna, ei kritiseeri ega püüa parandada kedagi peale enda. „Kui olen siin üsna mitmes tallis emanda-groomi-teenindajana töötanud, olen lõpetanud sisuliselt surnuna nii füüsilise kui mentaliteedilise läbipõlemise tõttu.
Siin topitakse hobudele ülestikku selga kaks-kolm tekki, nad on seetõttu aastaajakohase karvata ja täiesti abitud ja haigustele ülimalt vastuvõtlikud, nende seedimised on ninnu-nännu toiduga õrnaks tehtud ja nad ise kõigest sellest nii väsinud ja tüdinud, et lähevad närviliseks ja vaenulikuks. Olin oma 12tunniste tööpäevade otsa, mil aina tekke ja sadulaid poolesajale hobusele selga ja maha upitasin, kliente sinna järele aitasin, aina tänasin ja naeratasin, ehkki sisimas krigistasin koos tülpinud hobudega hambaid, nii läbi, et värisesin väsimusest. Enam ma sellist mahtrat välja ei kannataks. Ei, eelistan häälestada masinaid, kes ei saa haiget ja kellele ei saa liiga teha.“
Sellest hoolimata on Kertu ikkagi parandamatu kõigi rahvaste ema.
Ta ise ei saa hetkel tegelda kummagagi, mida üle kõige siin ilmas ihaldab – tsiklid ja hobused – aga sellest hoolimata võib pühendada mitusada protsenti iseennast teiste inimeste unistuste täitmisele. Kui ta näeb oma armastatu ja tema sõprade näitel, mil moel praegune maailm raiskab andeid, tahab ta otsekohe sekkuda.
„Maido on fenomenaalne muusik ja näitleja – aga siin ta ehitab ja rügab ja muusad nutavad. Veel hullem on asi tema sõbra Otiga – liialdamata öeldes Eesti Chris Reaga, kes samuti pere nimel siin ehitada rassides pole paar kuud palkagi kätte saanud,“ muretseb Kertu. „Niimoodi kaob jõud ja siht – ja vähim, mida mina kõrvalt selles suhtes teha saan, on sudimine. Torgin poisse tagant, et nad läheksid stuudiosse, musitseeriksid, salvestaksid, levitaksid tulemust – olen nii palju muusikat kuulanud ja kõikjal maailmas kontserte külastanud pluss Youtube’i kurnanud, et tean, kui väga väärt nende meeste muss on.“
Õnnelikuks, nüüd kohe!
Kertu teab ekstreemsete alade sportlasena, et elu on liiga habras-ajutine, et õnelikolemist edasi lükata. Tema nooruke pikakarvaline saksa lambakoer Snoopy on taktitundelise ja targa teekaaslasena Kertult õppinud ja Kertut õpetanud, kuidas õnnelik olla.
Ridaelamuboks läks võõraste võlgade katteks? Pole hullu, ka kuuenda korruse korteris saab õnnelik olla, kui piisavalt sageli looduses käia – Järvenpää ujumis- ja kalaveed, kosed ja kivipealsel pinnasel müstilisel kombel lokkavad metsad siinsamas käe- ja käpaulatuses. Tuleb minna, hingata ja olla!
„Tänu Snoopyle ja Maidole – kes tähendab koos perenimega Riis muide soome keeli piimariisisuppi! – ennast uutest rakurssidest tundma õppinud. Seni tundsin end kui ema, sportlast, töölooma – kohati isegi orja, mis seal salata. Nüüd tunnen end kui orgaanilist looduse osa, täisverelist naist, sõpra ja armastajat. Sellise äratundmiseni on nii paljud teel – seepärast olen mina südamest tänulik, et saladuselt on katet kergitatud.
Pole vaja üha nõuda ja viriseda – ega teisi teistsuguste tahtmiste pärast arvustada – kõigil meil on see Miski Oma, mille peale meil silm särama läheb. Oh õnne, kui see Miski on leitud. Enamasti ei saa seda raha eest osta – küll aga olen ämbrimaratoni finišis teada saanud, et igaühele jätkub piisavalt kõike, mida ta vajab.
Nii, nagu me ei saa teisi meist erinemise tõttu haletseda, muuta ega õpetleda, ei saa teisi paraku ka nende vigade eest kaitsta, mida me ise juba teinud oleme. Jah, olen nii palju ja avalikult kui võimalik hoiatanud teisi eestlannasid selle lüheldase-ümariku P-tähega soomlase eest, kes mind ennast nii kohutavalt julmalt üle lasi ja kes on kuuldavasti taas Eestis liikvel ning pendeldab valedokumentidega kahe riigi vahet edasi-tagasi. Ent tegelikult peab ilmselt igaüks ise oma kaerajaanid reha ees sooritama.
Mina olen eksami läbinud ja olen õnnelik. Nüüd. Just praegu. Aitäh!“