Soone talu päevaraamat 200
04. september 2012
04. september 2012
31.august – 4.september
Leidkem omade seas liitlasti, mitte vastaseid! On mu jubileuminumbriga päevikulehekülgede põhiline sõnum – mida nii mitmeid päevi kogudes nõnda tihedas kaleidoskoobis tsentrifuugisin, et polnud aega seda kirjeldada. Tänane päev lausa nõuab hetkelist väljastpoolt vaatamist, enne kui edasi trummeldada. Ehkki siblimist pole tavapärasest sentimeetritki vähem, on kuidagi rauge ja rahulik päev – ka nii, et raha pole sentigi rohkem kui… teda just on. Ikka on rahu ja vaikus, kulgemine ja loomine. Hetk- ja tunnehaaval. Sõnade ja silitustega. Kassitar Lilli sai oma musi koos heeringatükiga just kätte – tema kaasa Taavet tuli seepeale vaatama, mida jagati – kummalisel kombel tahtis musi, heeringat mitte. Selline päev siis.
Reede hommikul vaatas Minni siin Soonel mu järjekordselt-magamata-öisesse näkku ja ütles ometi üllatavalt veendunult – nojaa, kristall-lastel on ju meie ajaarvamisest oluliselt pikem kogemusteslepp ja nad teavad meid paremini kui me ise: „Emme saab kõigega hakkama. Alati. Kuande.“
Enne Soonelt suurele ringile kimamist sai valmis Lemmiku jõululugu, koostatud ja tasutud mõned arved, Eesti Energiale saadetud näidud lakkamatu soomehelina saatel – nii tiheda päeva hommikul ei tohtinud lasta end tühjaks imeda ega pihustavaid pirinaid vastu võtta. Ja ega see midagi muutnukski, kui juba hommikul kuulnuksin, et keegi suudab mingil x-põhjusel Eestisse põigates umbes kolmandale laevale pihta saada, siis juba seisundis, kus ei mäletata, miks ja kuhu sõideti.
Kuni mina viimase pesuga majandasin, loomad üle vaatasin ja Minnile midagi bikiinidest enamat kaasa pakkisin, pakkis Aleksander nukral nohinal – ta ei saanud siit talust oma parimat sõpra kaasa pakkida ja see ajas lausa vesiseks. Salaja.
Panin posti paberi, millega taandasin end maaparandusühistust, millega mul, indiaanimeelsel, enam asja ei ole – ja lepingu, millega end üheks lühiprojektiks teleproduktsioonifirmaga sidusin ja mille allkirjastamisega ühtlasi lubasin ka sellest mitte rääkida 😀
Tankisime end Hepas pealaeni, võtsime kanistrisse mootorsaele bensiini ja sõitsime Väljataguselt Reti juurest läbi – viisin talle CD-toorikuid ja sain vastu tütretiba, kes Miki komandeerigu ajal vanema õe üksindust leevendas. Naabrimees Pärdi poest ESPAKi kõrvalt sain saele järjekordse keti, õli – arvestades, et Aare pidi täna Alust rattaga koju sõitma, oli bensiinikanister ühe, saekett-õli-jne teise lenksu küljes talle muidugi suisa jumalik maanteekaaslane. Mis teha. Elu ei pane tõepoolest kellelegi suuremat koormat kui kanda jaksame.
Sel nädalal kolmandat korda Tallinna poole kühveldades kohtusin kahe olemusliku äratundmisega. Esiteks jõudis sadamasse üks eilne teema. Kui eile naistega pärast indiaanilaagri naiselikkuseriitust Oona sünnipäeval arutlesime, mida keegi Emahirve harjutusi tehes koges, kirjeldasid teised daamid oma aistinguid, erutust ajus ja alakehas – aga mina võisin vaid kirjeldada oma tolle päeva indiaaninime – Võitleb Naiselikkusega. Nüüd, päevi hiljem autoroolis, sain järsku aru, miks ilma sugueluta daamidel kõhud punni vajuvad. Puusad paluvad tööd, kui seda ei saa, vajuvad norgu ja hakkavad „päästerõngast“ kasvatama. Lisaks toonuselangusele ütleb seksi puudumine kehale, et temakesel pole meest kõrval – järelikult võib enda ja järglaste toitmisega raskeks minna – mis siis muud, kui kosume ja kogume. Kas sellest võib järeldada, et tüsenevatel-lötendavatel abielunaistel on sisemine eba- või ülekindlus? Või on nad voodis lihtsalt mugavad? Aga sel juhul ei saa nad ju ka seda, mida peaks saama see, kes jagab voodit mehega, mitte laste ja kassikarjaga, eks ole.
Vot selliseid mõtteid võidakse mõelda teile vastu sõitvas autos 😀
Ühtlasi mõtisklesin ka ühe laengu külmavärinate olemuse üle. Nähes oma noorte kõrvaltalu mahajäetuna – kolm miinus hooned, aga õiges asetuses, imehea koostisega hein söötis maadel – tabasid mind äratundmisvärinad. Oli see märk või hoiatus? Aeg näitab. Elamus oli igatahes ere.
Jürilt ostsin kiilanevate kannikatega kaagade jaoks kanade täiendsööta ja lupja. Auto parkisin Tallinnas CCPlazza juurde, lükkasin lapsed Artlandi mänguväljaku avamisele ja kui me olime kõik oma näod jäätiseseks mätserdanud, Sõõrumaa ära kuulanud ja Tootsi koos tütretirtsuga näinud, jätsin oma ohjeldamatud Tarzanid Kerli ja Lauri – Pipi ja Miki – hoole alla ja kaapisin Innaga kohtuma. Küll on kaunis, eatu, arukas ja karmi saatusega naine. Kuidagi ebareaalne lausa. Nagu ma ise kah ju kõrvaltvaatajatele tundun – pole võimalik, üleloomulik, kuidas te ikka jaksate…
Atlandi lastekal tekkis mul pigem sama küsimus Kerli Uustalu kohta – ta sai kell neli magama, siin ta nüüd Pipina kalpsas – ja õhtul oli tal ees veel suvelõpugala. Kohvikus hetkeks tagumikku toetades tutvusin silmast silma oma fbsõbra Railaga, kes töötab pärast dispetšeri- ja võmmielu vangivalvurina. Pärast vanatuttavlikku lobisemist-kallistamist-külaskäigu-kokkuleppimist jooksis tema juuksurisse, mina maanteele.
Iga kõnega adekvaatsust minetav kotermann laevas ei saanud aru, et olen Tallinnast lahkumas, mitte sadamasse tulnukaid tervitama sõitmas – ning selle arusaamatusega keeras ka minu ajud sõlme, nagu alati, nii et tegin kolm totrat ringi, enne kui Pärnamäe kalmistuni jõudsin ja Võluaiast Margoti ja mõned temaga ringi rännanud raamatud oma embusse sain. Vahet pole, kas selliseid segavaidsogavaid mölavoogusid kuulata telefonitsi – nagu pole lubatud – või händsfriina – ajud friteeruvad ikka ühevõrra. Ühesõnaga – keelatud!
Telefoniputkaga maanteel nühkimine oli antud juhul möödapääsmatu – informeerisin härrasid vendi, mis loodusnähtus merdpidi läheneb, hoiatasin koduseid – ja leevendust sellest ootamatust suluseisust – jällejällejälle… – sain kallistusest Adavere bistroo ees. Loomaarstikliiniker Tarvi oli Kaitseliiduga õppustel ja me tegime nende ešeloniga üheaegse peatuse, et vajalikud kallistused-patsutused kätte saada.
Photopoint tekitas Tartus mõnusa nostalgia – sain eelmisel tretil sinna teha viidud pildid (4-5 KORDA soodsamad kui Raplas) kätte, tühjendasin sinna fotoka ja tiirlesin Vehendisse suundudes paar jaburat ringi Lõunakeskuse esistel teedel, enne kui välja pääsesin, sest nüüd helistas mulle laste isa – ma ju ütlen, keelatud! 😀
Täiskuuõhtu peatas meid lastega Vehendi mäel – tegime pilte. Ja täiskuuöö leidis meid Brigitaga Rannakülas. Olin pärale jõudes väsimusest pilditu, aga vurts tee, paar suutäit toitu ja heameel keskmise tütre kohtamise üle andis tiivad. Sõitsime läbi helendava metsa külla, lobisesime tunde noorperemees Lauri, Mendelejevi tabeli uue elemendi Üllumi ning mu kolme vanima lapse ristiema mehe (kas kõik said aru?) Veikoga, kellega oleme, nagu selgus, sõpruse ja muheda läheduse säilitanud ka aastaid suhtlemata. On inimesi, kellele võid sajandi pärast maailmalõpust helistada ja kuulda julgustavat – noh-kurda’t…
Laupäevane koristus sujus vaatamata järjekordsele kolmetunnisele ööle, tormiliselt. Õigemini metoodiliselt. Ma ei taha seda kirjeldada. Teise korruse klaarimine võttis aega kuus tundi. Selga sirutas üle mitme aasta poeskäik Rannu aasseoosse, kuhu minekuks ma ämma jopet ja äia tossusid millegi muu vastu vahetama ei vaevunud – lubage vanapaar Murutare kestvalt ämmaks-äiaks nimetada – ja sellest hoolimata teretati lõbustatud sõbralikkusega. Riie ei riku tegijat, voh! Päriselt ka. Pigem rõhutab. Mis siis, et taskutest ube puistav ja mudajälgi jättev väike mukk – ikka tegija.
Kodus toitsin lapsed ja püstijaluenda. Koristuse teine voor – alumise korruse kõik toad-vetsud-saunad kuni köök-elutoani – võttis aega viis tundi. Ja sellest ma tahan veel vähem rääkida kui esimesest kuuest tunnist. Selle kõrvalt valmis õhtusöök. Ja sööjate abiga tuli ka saun ja abikäed mulle. Esimeselt koolipäevalt naasnud noorteta poleks ma ilmselt oma misjoniga lõpuni jõudnud ega üliväsinud olekus ülisuure töö õnnestumiseks vajalikku metoodilisust säilitanud. Et ei tekiks ühtki asjatut üles-alla ronimist, tühjade kätega sihitut kõndimist – iga käik ja liigutus asja eest, mitmekordselt efektiivse asja eest seejuures. Aga rääkida ei taha ma sellest ikkagi – niisugust tööd on lihtsam võhivõõraste või päris enda juures teha, ristirästi mälestused-märkamised tänaste suhete segadiku soustis tekitavad kurnava fooni, ausalt. Aga nüüd on see möödas ja mina uhke ning õnnelik.
Pühapäev oli täpselt selline, nagu klantspildil – põhjakõrvetamata ja tükkideta mannapuder hommikusöögiks, pärast eelmise päeva padukat kirkas päikeses peeglid puhtaks – ja kõigi laste ning Alo koeraga Võrtsjärve äärde. Ma ei kujuta ette, kuidas Michelle oma neljakuist elu nüüd, kus kogu sigrimigripere hommikuti lahkub ja öösel naaseb, elab – üksi, üksi, üksi… Mu enese loomad on seoses mu kodustöötamisega ja iseplaneerumisega alati saanud mind nii palju kui vajavad. Keegi pole olnud ootajaloom. Aga eks maailmas ole ootajaloomi palju rohkem kui neid teisi, alati-teie-Soone-Saara omi.
Tüdrukud ujusid sel suvel viimast korda. Minni sõi mustikaid. Aleksander kurvastas. Tahtis tagasi Soonele. Tahtis seda ja toda. Ja sai lõpeks Brigita ja Üllumiga tolle majapidamisse lõunale, see leevendas poja kurbtust muudetamatute asjade pärast.
Tartu Lõunakeskuses tegime Minniga midagi, mida peaks paraku priiskamiseks tunnistama – pärast viimaste piltide väljaostmist Photopointist sõime lihapalle, mille peal tirts titena lisaks tissile üldse inimesetoidu sööma harjus – ja häid salateid, vaniljepudingit puuviljaga… Ükskõik, millised seisud on – MA KEELDUN NÄRUTAMAST! JA MINU KALLID KA EI ÕPI MITTE KUNAGI NÄRUTAMA!!! See ei tähenda priiskamist tegelikult – see on elus olemise rõõm, siin ja praegu hetke nautimine – ja mitte laristamine tegelikult. Mida keegi laristamiseks peab – ma arvan, et oma otsatute unetute öödega olen ära teeninud õiguse pärijannaga Lõunaka liuvälja kohal varvast kõigutada, häid ja ühtlasi tervislikke asju süüa ja erinevate elutervete asjade üle itsitada. Aitäh!
Paides tankisin viimase 25 eurot Mitsupitsusse, et end Margoti juurde kuludokumente viima vedada – finantsvärki väga arutada aega ei olnud – Raivo oli kodus, õnnelik ja unine, Margot mustast august väljas ja nende juures oli hea. Neil oli ka häid kinnisvarauudiseid, mis kaudselt mindki kenasti puudutavad – ja meie kõigi käed mitmes mõttes lahti ühendavad ja seoses sellega meid inimlikult palju sidusamalt kokku lahutavad 😀
Soonel tegin seni, kuni kodu hoidnud ja metsamoodi – Margoti lemmikväljend – tööd rassinud Aare asjad majja tassis ja õhtusöögi tegi, auto puhtaks – meie hõivatust ära kasutades putkas Indira põllule. Naabritel oli käsil kartulivõtt ja tema pidi loomulikult naabrivanaisa Elmariga traktoris turnima ja kõige tähtsam olema. Kartulivõtt tähendab ühtlasi seda, et nüüd saame kuivanud jalakad põllu peale langetada. Millele ma, andke andeks, praegu küll mõelda ei taha. Saaks enne lammutusjäägid ja Ilme viimsed asjad minema, viimse silo rulli ja kodu juurde, saaks jõuluvanalt viiskümmend viis iseenda klooni…
Saunas kükitasime koos naabri Anne ja Minniga. Pärast pidin omadega sügavasse esmaspäeva suubudes tänama telejaamu, kes näitasid „Vasaku jala reedet“ ja „Erin Brockovitchi“, kuni kõik koristusretkelt toodud asjad oma kohtadele ja maja puhtaks sai ja väsimus nii karm oli, et enne und oli õigem paar ajakirja läbi lapata, mitte rammetuna und oodates voodis tudiseda.
Ma ei taha üksi magada!
Asi pole seksis ega naiseliku energia lainetamises, millest nüüd kohe kirjutama hakkan – seoses Marja looga – asi on kaisus ja turvatundes, soojuses ja mitte-nii-üksinduses. Sellepärast ma ilmselt nii palju rassin ja oma töid süvaöödesse venitan, et see lükkab voodieraklusse vaarumise nii suurde ässasse, et ma sisuliselt minestan sinna ära.
Esmaspäev algas unise, ent rahuloleva hõljumisega – lisaks tavatalitusele luuaga üle saunapõranda, aidas pärast vilja-jahu jagamist poistest jäänud ehituspraht ja materjalid, riistad ja vahendid kokku ja töötuppa ning põrand viljajääkidest kanaämbrisse puhtaks, kaks masinatäit pesu lausvihma kätte kuivama – kui kõigi loomadega suheldud, sain Minni näo enamvähem puhtaks, tuka silmist välja pügatud, ilusaima kleidi selga – ja me ühinesime uude lasteaeda kulgeva rongkäiguga täpselt sel hetkel, kui see vana lasteaia juurest liikvele läks.
Meile pisteti õhupalle kätte – Helena-Riin ja Renelii enda omadega kõige ees – pasunad ja jauramid ja muud pillid plärisesid üle Kaerepere, kõnedesse uue lasteaia ees sekkus lausvihm – ja me pääsesime helgesse-valgesse-lõhnavasse-kodusesse majja. Indiisu kenitles oma kleidiga, proovis kiikhobu, sõi hommikust – ja minu suureks kurvastuseks keeldus koju tulemast. Tal oli vaja uusi lohutada, kasvatajaid kallistada, kööki vaadata, vastselt värvatud tööjõuga tutvuda…
|
Tere, oled Mulle koguaeg kallis olnud,ma tahan paljusi asju.lopp oli
kiire,meie suhetes,kahju aga elu naitab ,mis tuleb,jaan Sind armastama
|
|
|
||
|
Kuulan Su lõputuid valesid ja sogamist.
Ja kuulen, kuis mehed, kelle üle oled üleolevalt irvitanud – näiteks mu sõbrataride mehed, mu noorukesed väimehed – peresid üleval peavad, hoolitsevad ja pühenduvad. Mu mõlemad udusulis väimehed – on oma pered toitnud-katnud, talvevarud garanteerinud.
Ja kuulen, kuis mehed, kelle üle oled üleolevalt irvitanud – näiteks mu sõbrataride mehed, mu noorukesed väimehed – peresid üleval peavad, hoolitsevad ja pühenduvad. Mu mõlemad udusulis väimehed – on oma pered toitnud-katnud, talvevarud garanteerinud.
Sina oled pool aastat ainult valetanud, laperdanud – huvitumata, millest ja kuidas me elame. Täna hommikulgi uue lasteaia avapeole vahele helistades oli Sinukesele üheeurone Kroonika koos Su korraldatud rõvedusejõega huvitavam kui see, et Minnil oli suurpäev.
Näen Sinu süvenevat alkoholismi, pidetust, täielikku eetika ja distsipliini puudumist – ja Su lähedaste lootusetut ahastust Sinu pärast. Oli isegi hea, et seoses seekordse siiaräntsatamisega neile helistasin – sain teada, et ma pole pehmelt öeldes üksi loobunud lootmast. Kui Sa ise ka oma vassimist ja vasturääkivat soperdamist usud, on tegemist tõsise vaimse häirega.
Päriselt ka – see pole hinnangu andmine ega alavääristamine, vaid inimlik tähelepanek, et Sinuga on asjad väga ja väga halvad. Su kohtumised tegelikkusega jäävad üha harvemaks. Mis kõige hullem – oled kaotanud kontakti iseendaga. Sa ei näe ega tunnista, milline koletu häving Sinuga toimub.
Võõras võlg karjub.
Meil on enam kui 2000 eest maksmata talvevarude arveid.
Kus on peremees, perekonnapea, abikaasa?
Jajaa, raha pole peamine, aga süüdimatu tarbimine, vassimine, meie näljutamine näitab väga paljut.
Ootan väga tungivalt ja pakiliselt tegusid – misjärel võid ka materiaalselt oma teed minna. See ei ole nali ega mäng – tarbisid ette ära meie laste ja loomade toiduraha ja elatise – palume – või mis iganes sõna siin kasutada – seda KOHE tagasi.
Näen Sinu süvenevat alkoholismi, pidetust, täielikku eetika ja distsipliini puudumist – ja Su lähedaste lootusetut ahastust Sinu pärast. Oli isegi hea, et seoses seekordse siiaräntsatamisega neile helistasin – sain teada, et ma pole pehmelt öeldes üksi loobunud lootmast. Kui Sa ise ka oma vassimist ja vasturääkivat soperdamist usud, on tegemist tõsise vaimse häirega.
Päriselt ka – see pole hinnangu andmine ega alavääristamine, vaid inimlik tähelepanek, et Sinuga on asjad väga ja väga halvad. Su kohtumised tegelikkusega jäävad üha harvemaks. Mis kõige hullem – oled kaotanud kontakti iseendaga. Sa ei näe ega tunnista, milline koletu häving Sinuga toimub.
Võõras võlg karjub.
Meil on enam kui 2000 eest maksmata talvevarude arveid.
Kus on peremees, perekonnapea, abikaasa?
Jajaa, raha pole peamine, aga süüdimatu tarbimine, vassimine, meie näljutamine näitab väga paljut.
Ootan väga tungivalt ja pakiliselt tegusid – misjärel võid ka materiaalselt oma teed minna. See ei ole nali ega mäng – tarbisid ette ära meie laste ja loomade toiduraha ja elatise – palume – või mis iganes sõna siin kasutada – seda KOHE tagasi.
Loodan südamest, et vähemasti vend suudab Artlandis kokaraamatute järel ära käia, mille GrilljaChill kööki ootama jätsin. Äärmiselt piinlik lugu – mees ei saa 3 päeva üht käiku teha. Aga ma olen juba harjunud Sinu pärast põletavat piinlikkust tundma – nii et ei midagi uut. Sellesse, kas tuled teisipäeval või reedel, kas sõidad ära laupäeval või esmaspäeval, mis asju ajad või ei aja, ei ole meil siin mõtet süveneda – oled end ammu oma valede ja vassimiste, petmiste ja alt vedamiste merre uputanud. Häbenen Sind – ja ei soovi Sinuga mitte ühelgi tasandil seotud olla. Uute valede fabritseerimisega ära vaeva näe, kuna Sul puudub mälu ja üldse 90 % tavamõistusest, räägid endale iga 5 minuti tagant vastu, ära endale rohkem bläkki tee – hävitad sellega viimsed riismed sellest, kes olid – õigemini sellest, kelleks me Sind pidasime. Õnn kaasa.
Et miks ma need kirjad oma päevikus jäädvustan? Tänan küsimast, enesekaitseks. Väga lihtne ja loogiline. Null kättemaksu. Vastikuvõitu paratamatus. Nagu ka järgmise kirja koostamine:
Tervist!
Lubasin töökaitseinspektsioonile täna öelda, kas saadame nende läbi vaadatud, pädevateks tunnistatud ja sealses asutuses käigus olevad dokumendid edasi töövaidluskomisjoni, kust need kohtusse lähevad – või tuleb täna ülekanne.
Teie endine töötaja pole kaugeltki see, kellena teda kohtlete – ta on meie talu meister, kes teeb ööpäevas kolm tööpäeva – mitte joodikust ori, nagu Teie teda nägevat tundute.
Palun suhtumist muuta ja korrektselt käituda.
Ja sellega on kiire – meie majapidamise rahavood on äärmiselt täpselt planeeritud ja kõrvaline ebakorrektsus meie jaoks äärmiselt häiriv.
Edukat nädalat.
Loodan, et pole rohkem põhjust aega ja energiat Teile kirjutamisele kulutada – pean tunnistama, et see pole meeldivaim osa päevast.
Kati Vatmann
5107709
www.aabramihobulausujad.ee
Lubasin töökaitseinspektsioonile täna öelda, kas saadame nende läbi vaadatud, pädevateks tunnistatud ja sealses asutuses käigus olevad dokumendid edasi töövaidluskomisjoni, kust need kohtusse lähevad – või tuleb täna ülekanne.
Teie endine töötaja pole kaugeltki see, kellena teda kohtlete – ta on meie talu meister, kes teeb ööpäevas kolm tööpäeva – mitte joodikust ori, nagu Teie teda nägevat tundute.
Palun suhtumist muuta ja korrektselt käituda.
Ja sellega on kiire – meie majapidamise rahavood on äärmiselt täpselt planeeritud ja kõrvaline ebakorrektsus meie jaoks äärmiselt häiriv.
Edukat nädalat.
Loodan, et pole rohkem põhjust aega ja energiat Teile kirjutamisele kulutada – pean tunnistama, et see pole meeldivaim osa päevast.
Kati Vatmann
5107709
www.aabramihobulausujad.ee
Kui seejärel FB postkasti üle vaatasin ja oma suhete võrgustikku kõbisin – jumala eest, see ON üks värava avajaid, ühendajaid, mitmekordistajaid – kasutagem, kuni praegused energiad veel funkavad – sain paradoksaalsel kombel hea tuju masendavast luuletusest Sven Kivisildnikult:
(:)danaiidid udus
ma nean
seda päeva
seda päeva
loid nüri vihm
hommikust peale
hommikust peale
talupoegi peksti
ja see ongi kogu
meie ajalugu
ja see ongi kogu
meie ajalugu
talupoegi pekstakse
see ongi meie elu
see ongi meie elu
talupoegi pekstakse
aegade lõpuni selline
saabki olema meie tulevik
aegade lõpuni selline
saabki olema meie tulevik
ma nean
seda teist ja
tüki kolmandatki
seda teist ja
tüki kolmandatki
loid nüri vihm
danaiidid kannavad
sõelaga vett
danaiidid kannavad
sõelaga vett
vaevalt nad ise
märkavad kui neetult
piinlik see on
märkavad kui neetult
piinlik see on
nii nagu töölised ei
märka et nad teevad
igal esmaspäeval
esmaspäevanalja ja
igal reedel reedenalja
märka et nad teevad
igal esmaspäeval
esmaspäevanalja ja
igal reedel reedenalja
igal viimasel kui
esmaspäeva igal
viimasel kui reedel
esmaspäeva igal
viimasel kui reedel
sanga talus
3.09.2012
3.09.2012
Ja – nagu alati – mõjus turgutavalt, kummalisel kombel kogu maailma tähtpunktidega ühendavalt – mu ühe hurmavaima teekaaslanna kiri Kassinurme hiie veerelt:
„Kui loen Su blogi – siis oled uskumatult tubli, ma tunnen end täieliku pirtsuna Sinu kõrval. Meie ema ka räägib, et oleks tore, kui oleks lehm…..
Aga suvi oli väga eduline siin, kuigi möödus hetkega… kuhu ta jäi? Raha muidugi läheb kohe välja, enda külge ei taha midagi jääda.
Grete arvab seevastu, et suvi oli pikk. Kuidas ilusatele hetkedele pidurit külge riputada? Viriseda tahaks saabuva halluse üle, kuidas küll päikesepuudus üle elada?! Rassimise kõrval õnneks selleks ei jää eriti aega, aga siiski…
Aga suvi oli väga eduline siin, kuigi möödus hetkega… kuhu ta jäi? Raha muidugi läheb kohe välja, enda külge ei taha midagi jääda.
Grete arvab seevastu, et suvi oli pikk. Kuidas ilusatele hetkedele pidurit külge riputada? Viriseda tahaks saabuva halluse üle, kuidas küll päikesepuudus üle elada?! Rassimise kõrval õnneks selleks ei jää eriti aega, aga siiski…
Lambanahkadega kihutasin Sinust tagasiteel mööda nagu minneski – seekord kiirustasin Jõgeva nahavabrikusse soolamata nahkadega, niikuinii pidid nad eesotsas direktori/omanikuga mind peale tööd seal ootama ja said viriseda mõnede sõnnikuste sabade üle. Virisemine on meil mingi rahvuslik omapära või? Kui virisetud, sai jälle normaalset juttu rääkida.
Aga muide – üks utt laskis Märjamaal mahalaadimisel jalga ja põrutas tapamaja aiast välja – paras neile, said nüüd teada, et aed katki. Tormasime küll juhatajaga üks ees-, teine tagaväravat sulgema, aga võta näpust, tema kuulatas veidi ja siuhti, oligi võrkaiast väljas. Algul ma veidi muretsesin, et mida ta ilma karjata peale hakkab, aga siis jõudis minuni teadmine, et giljotiini asemel järgmisel hommikul teda ootab ees õnnelik suvelõpp ja ehk ta mingi karja endale ikkagi leiab.
Ma küll ei usu, et nad ta kätte saavad, oligi selline kitsekese tüüpi 50-kilone 2010 sündinud ergas ja jõuline isend. Järgmiseks päevaks igatahes polnud nad sellega hakkama saanud, kuigi meelitasid teiste lammaste abil ja tegid muid trikke. Säh sulle voonakeste vaikimist! Ja välja nad maksavad ta mulle niikuinii! Mul on tema pärast hea meel (mulle üldse ei sobi see tapamaja marsruut….aeg ei paranda siin suurt midagi, ei teki harjumust). Kuigi ma püüan endale selgeks teha, et utt näeb kogu elu hoopis teisiti, see minuni siiski päriselt ei jõua.
Seega olgu tervitatud Ansipi mõtteavaldus eelmisel nädalal – “neile (meile?) taluelustiili harrastajatele ei ole vaja mingeid toetusi maksta!” Vaid suurtele, kellel toodang taga. Elagu GMO’d, väetised, mürgid, kevadine hingemattev lägahais ööbikute laulu ajal (oh, meid esteete!) ümber elustiili harrastajate majapidamiste. Saagu meist Brüsseli loomafarm nagu enne olime Moskva oma. Eks linn võtab meid ju alati tagasi, hahaa!
Aga õnneks elu läheb ikka oma rada…“
Aga muide – üks utt laskis Märjamaal mahalaadimisel jalga ja põrutas tapamaja aiast välja – paras neile, said nüüd teada, et aed katki. Tormasime küll juhatajaga üks ees-, teine tagaväravat sulgema, aga võta näpust, tema kuulatas veidi ja siuhti, oligi võrkaiast väljas. Algul ma veidi muretsesin, et mida ta ilma karjata peale hakkab, aga siis jõudis minuni teadmine, et giljotiini asemel järgmisel hommikul teda ootab ees õnnelik suvelõpp ja ehk ta mingi karja endale ikkagi leiab.
Ma küll ei usu, et nad ta kätte saavad, oligi selline kitsekese tüüpi 50-kilone 2010 sündinud ergas ja jõuline isend. Järgmiseks päevaks igatahes polnud nad sellega hakkama saanud, kuigi meelitasid teiste lammaste abil ja tegid muid trikke. Säh sulle voonakeste vaikimist! Ja välja nad maksavad ta mulle niikuinii! Mul on tema pärast hea meel (mulle üldse ei sobi see tapamaja marsruut….aeg ei paranda siin suurt midagi, ei teki harjumust). Kuigi ma püüan endale selgeks teha, et utt näeb kogu elu hoopis teisiti, see minuni siiski päriselt ei jõua.
Seega olgu tervitatud Ansipi mõtteavaldus eelmisel nädalal – “neile (meile?) taluelustiili harrastajatele ei ole vaja mingeid toetusi maksta!” Vaid suurtele, kellel toodang taga. Elagu GMO’d, väetised, mürgid, kevadine hingemattev lägahais ööbikute laulu ajal (oh, meid esteete!) ümber elustiili harrastajate majapidamiste. Saagu meist Brüsseli loomafarm nagu enne olime Moskva oma. Eks linn võtab meid ju alati tagasi, hahaa!
Aga õnneks elu läheb ikka oma rada…“
Kogu sümpaatia juures Andruse ja tema sõpruskonna suhtes ei saa ma tõesti aru, kuidas on Eesti nii urvakile ja irvakile käänanud – ääremaadel elulaadi harrastajad lasterikkad haritlased pole keegid. Ma pole kunagi ühtki toetust ega stipendiumi saanud, kordagi lapsepuhkusel ega haiguslehel olnud. Ja mis siis? Olen lootnud või? Ei ole – ja niisiis pole mind ka petetud.
Mida paremat saab inimene tahta kui tuua uhiuuest lasteaiast koju rahulolev Minni – tõsi, üle mitme kuu harjumatust saginast võimetuna loomadele õunu korjama – kes tahab ja oskab ja saab. Kõike. Nõnda kõike, et meie riik ei tundu ei teda ega teisi indigoingleid väärivat. Ju nad ühel päeval siis selle riigi üle võtavad, kukutavad, ümber teevad, ülendavad, läbi värava viivad, mida iganes – midagi on suhtumiste ja finantsidega, koostöö ja üksteise toetamisega, kokku kuulumise ja ühte hoidmisega väga viltu.
Et minu maailmas oleksid asjad õigesti, korjasin õunapuude alla tekkinud lammutuslõkkeplatsilt ära metalli ja naelad, tassisin majja tahenema tallitrepi aluse puuriida esimese rea. Ikka lootuses, et see aitab. Kiusaja vastu. Et koos giga-erineva pikkusega puudega saab ahju aetud ka selle saagija kööbakas energia, kes suutis palgid jupitada 20-80 sentimeetristeks pakkudeks, mille lõhkumine Soorul enne pidulikku finaali kopsud-maksad segi keeras, nii et ikkagi pidid meie oma Aare selle veidra töö ära tegema. Seda imetabast riita vaadates meenus iga kord see Karlise toodud Vana Tallinn, mille vines niisugune töövõit saavutati ja mille grande finale oli saega kalossist läbi jalga lõikamine. Ja raevusööst – millele Margot ja Raivo vahele tulid ning ta koos padajanniga maanteele viisid, kust vend ta kokku korjas. Minema oli ta nõus tingimusel, et saab 200 taskuraha. Ja mina, kana, ostsin end vabaks – ja seejärel võtsin selle termineeruja kogu raha eest tagasi ka veel. Kahju, et ennast sõimata ei tohi… Hilja. Tubli tüdruk. Pai-pai.
Üle pika aja enda jaoks taas avastatud amulette Soonele sättides olin tänulik, et seda tülgast puuriita enam pole. Ja panin mõnuga ja kiiresti värsked fotod albumitesse. Tähelepanuväärne – T-aasta jooksul polnud mul vähimatki tahtmist pilte teha. Nüüd on. Ja pildid õnnestuvad. Igal tasandil. See on märk. Ja fotosid albumeerides-FBsse riputades kulutatud tunnid on tegelikult üks paljutahuline rännak ja meditatsioon.
Lühiretk Reeda juurde tuulutas olemist – viisin ära tikksae ja mõned pildid, kus tema ja Renelii peal – ja juhtis tähelepanu ähmis lammastele. Nood kisasid laudaesises mudas, sest ei mahtunud lauta, sest kitsed olid lambasulu ukse kinni lükanud – ja seal nad mütsakus hädaldasid. Miski siin ilmas pole juhuslik. Ka mitte äkiline tuju Reeda juurest läbi astuda. Lammaste hüvanguks. Ka mitte kingitus Vehendist – tõin sealsest kabinetist, kus põrandal madratsil beebi-Aleksandrit kasvatasin, ära ühe indigokoloriidis peenmateriaalse maali, mille Luule Viilma meile kinkis, kui tema juures esmakordselt lugu käisin tegemas – ja juba napi aasta pärast sinna samasse ootamatule ja ootamatult edukale vähiravile läksin. Pildi tagant leidsin nüüd seda Soonele üles riputades kirja, mida toona ei märganud: „Kahe maailma piiril. Olete sisenemas uude mateeriasagedusvormi, see tähendab kogu teie planeedi eluvormide tihedusastme muutumist. Maa on püsinud kolmandas mateeria tihedusastmes piisavalt kaua, andes kõikidele Maal paiknevatele eksistentsidele võimalusi areneda antud olukorras maksimumini.
Sajandivahetus toob enesega kaasa Maale arvestatava muudatuse – tema energeetilist tihedusastet tõstetakse ühe astme võrra. Olukord annab kõikidele elusvormidele uusi arenguvõimalusi, uusi elutingimusi, uusi eksistentsi väljendusvorme.
Kuna muudatus on absoluutne, siis antakse teile olukorra taluvuse ja mõistmise eesmärgil vajalikku informatsiooni pildis – värvused-kujundid – sõnas ja helis. Seoses eelseisvaga viibivad juba pikemat aega Maa lähikonnas teie päikesesüsteemis abistajate, õpetajate laevad – teie jaoks ufod.
Meie ülesandeks on teile abi anda, teid õpetada ja juhendada eelseisvate sündmuste keerises. Samas edastame teile ka pidevalt informatsiooni olukorra kulgemise kohta. Palume teiepoolset mõistvat, sõbralikku suhtumist meie olemasolusse.
Armastame teid kui oma vendi-õdesid. Üksnes teiepoolne positiivne hoiak ja elustiil, armastus kannab meievahelist koostöövilja. Oleme siin omal tahtel, Jumala palvel, armastusest kantuna.
27. septembril 1996“
Kahe maailma piiril… Igas mõttes, igal hetkel. Kuidas mu mehed üksteist ka ei põlgaks ega naeruvääristaks – minule ütlevad ikka samas sõnastuses, sama intonatsiooniga asju – näiteks mis-vaimuilm-tule-maapeale-mida-üleminekut-ma-tahan-hoopis-et-sa… Böööööö!
Otsustasin päeva lõpetada siiski veel ühe kirjaga, sest kogu karussellitamise tulemusel ma hilisõhtul ühtki artiklit siiski kirjutada ei suutnud, nii üli ma ka pole, et suudaksin tühjaksvoolanuna väginaist mängida. Pole vajagi. Oli vaja hoopis saata sinna, kust tagasi ei tulda, sellised seisukohad:
„Mõtlesin siin, oma viiekordsest tööpäevast surmani väsinuna, mida ma seoses Sinuga kõige rohkem tahaksin.
Üht ausat tundi.
Et Sa vastandlikus meeleolus puristatud smside-kirjade asemel, kus paks armastus ropu sõimuga vaheldub, juba mitmenda ogara purjuspäise Eestisse laperdamise asemel leiaksid hetke ja mehisuse meile rääkida, mis tegelikult toimub.
Seniste valede ja totaalse lagunemise järel, mida Sa kõikjale külvad, pole mul põhjust uskuda ei Su oma koha juttu ega suurepäraseid variante igasugustes tamperetes.
Sel ühel ainsal jäägitult ausal tunnil võiksid jutustada, mida Sa tegelikult kogu see pool aastat teinud oled. Sa ei mäleta ega taipa juba ammu, et meie majapidamine siin on kogu selle aja funganud igasuguse sinupoolse panuseta. Ei meest, ei perepead, ei turvatunnet ega finantsi. Ainult jauramine, mida Sina tahad – naist kõrvale, peret… Kuhu? Mööda põhjaosariike pidetult ringi tuiama – oma rajatud maailmast loobumise hinnaga? Tule mõistusele, musikene.
Ma ei taha rohkem kuulda, kuidas kõik Sind kiidavad ja tunnustavad – ei taha karta Su piinlikke ja mõttetuid Eestisse räntsatamisi, mil Sa oled ilma igasuguse aja ja ruumi tajuta. Mitte ühtki teisele valele vastu käivat valet. Intervjuusid mu kolleegidele, kes oma leivakannika nimel igasuguse okse müügile paiskavad – olgu Jumal neile selle pärast armuline…
Üht tundi kaine Sinuga, kel mingidki seosed ja tegelike sündmuste jada meeles on, tahaksin.
Ma ei tea, kuidas on Sinuga võimalik perbüroosse pabereid vormistama minna.
Seda tean, et praeguse Sinuga ei taha ma ühelgi tasandil enam sekunditki seotud olla. Tunnistan, ma ei tea, kuidas sellest pääseda – väga palju on tehtud, vahepeal on tundunud, et blokk on õnnestunud, rahu, vaikus, edasiminek – ja sealt see lagajuga jälle tuleb…
Rõveda sõimuga vahelduvad armastuskirjad õgivad mind täpselt sama kohutavalt kui suvalisel ajal ja kohas mulle helistamine ja mu meelte, aja, energia segamine-sogamine. Ma ei taha enam telefoni ja gmaili karta, painavaid kõnesid kinni vajutada ja Sinuga suhtlemise järel vastikusest väriseda.
Ma ei tea enam ammu, kes Sa oled.
Tahaksin teada.
Kes oli see mees, kellega ma armastusabiellu viskusin – ja kõigi maskide langemise, pooside lagunemise, luulude purunemise ja valede paljastumise järel nii meeletult pettusin.
K“
Üht ausat tundi.
Et Sa vastandlikus meeleolus puristatud smside-kirjade asemel, kus paks armastus ropu sõimuga vaheldub, juba mitmenda ogara purjuspäise Eestisse laperdamise asemel leiaksid hetke ja mehisuse meile rääkida, mis tegelikult toimub.
Seniste valede ja totaalse lagunemise järel, mida Sa kõikjale külvad, pole mul põhjust uskuda ei Su oma koha juttu ega suurepäraseid variante igasugustes tamperetes.
Sel ühel ainsal jäägitult ausal tunnil võiksid jutustada, mida Sa tegelikult kogu see pool aastat teinud oled. Sa ei mäleta ega taipa juba ammu, et meie majapidamine siin on kogu selle aja funganud igasuguse sinupoolse panuseta. Ei meest, ei perepead, ei turvatunnet ega finantsi. Ainult jauramine, mida Sina tahad – naist kõrvale, peret… Kuhu? Mööda põhjaosariike pidetult ringi tuiama – oma rajatud maailmast loobumise hinnaga? Tule mõistusele, musikene.
Ma ei taha rohkem kuulda, kuidas kõik Sind kiidavad ja tunnustavad – ei taha karta Su piinlikke ja mõttetuid Eestisse räntsatamisi, mil Sa oled ilma igasuguse aja ja ruumi tajuta. Mitte ühtki teisele valele vastu käivat valet. Intervjuusid mu kolleegidele, kes oma leivakannika nimel igasuguse okse müügile paiskavad – olgu Jumal neile selle pärast armuline…
Üht tundi kaine Sinuga, kel mingidki seosed ja tegelike sündmuste jada meeles on, tahaksin.
Ma ei tea, kuidas on Sinuga võimalik perbüroosse pabereid vormistama minna.
Seda tean, et praeguse Sinuga ei taha ma ühelgi tasandil enam sekunditki seotud olla. Tunnistan, ma ei tea, kuidas sellest pääseda – väga palju on tehtud, vahepeal on tundunud, et blokk on õnnestunud, rahu, vaikus, edasiminek – ja sealt see lagajuga jälle tuleb…
Rõveda sõimuga vahelduvad armastuskirjad õgivad mind täpselt sama kohutavalt kui suvalisel ajal ja kohas mulle helistamine ja mu meelte, aja, energia segamine-sogamine. Ma ei taha enam telefoni ja gmaili karta, painavaid kõnesid kinni vajutada ja Sinuga suhtlemise järel vastikusest väriseda.
Ma ei tea enam ammu, kes Sa oled.
Tahaksin teada.
Kes oli see mees, kellega ma armastusabiellu viskusin – ja kõigi maskide langemise, pooside lagunemise, luulude purunemise ja valede paljastumise järel nii meeletult pettusin.
K“
Selleks korraks sai muidugi kergem. Nagu vestlusest Kuke Maiega märade tiinuse tunnustest, Aloga Vehendi edasisest korras pidamisest, Retiga peresisese äri lootusetusest, Riksuga vahetusseläinud raamatutest – tema omi on minu ja minu omi tema käes.
Siin ma siis nüüd oma päevikujuubli paari tunniga maha pidasingi – vahepeal aidas rehnutti pidades, kas Kodilasse vilja ja jahu järele tuleb minna reedel või esmaspäeval, mille vahel oli paratamatu mõnede tööandjate painamine mitmeid nädalaid maksmata honoraride asjus – hetkel saan napilt kodunt tanklani, muide… Ah, ma ei viitsi kirjeldada. Küll kuidagi ikka saan. Kindlasti.
Tantsisin komade ja jutumärkidega Valgusepesa teksti viimse redaktsiooni ridadel ja saatsin ta ära, vaatasin üle Lemmiku jõululoo ja saatsin ära. Ja siis saatis EMT kirja, mis kinnitas: küll kuidagi ikka saan – kindlasti. Nad teatasid, et vale viitenumbri all kantud ja topelt tasutud fotokaosturaha on leitud, valele firmale tagasi kantud, sealt omakorda tagasi saadud ja nüüd mulle kantud 😀 No näädsanüüdsa – ja nii ma vaatamata tuhandekandilisele rahade takerdumisele – õhus on oikuipalju, aga kontodel 0,74+4.75 ja taskus ca 17 senti… – sõidan kõik oma tallinnad ja teen kõik oma tööd!
Kodulehekülg saab lisaks sellele siin veel kuus kogunenud teksti. Täna saab kirjutatud Marja tekst ja koostatud Inna loo visand, millest homme tekst saab. Homme õhtul ootab meid trummistuudio. Ja päike tõuseb. Ja pesu saab võib-olla enne nädalat aega kuivaks 😀