31. august 2012
29.-30. august
Kõik mehed on sead. Ka siis, kui nad on kassid. Ta magab öö otsa sul kaisus – ja kui sa hommikul kell viis napi mjau peale magamistoa ukseni ei spurdi, situb ta sulle ahju taha. Teine situb sulle mõni tund hiljem, keset kõige magusamat kirjutamist, telefoniteel kõrva. Selle erinevusega, et tema ei nurrunud kaisus. Ammu, nii ammu… Ja ikka veel leidsin eile ühe rohelise ämbrikillu. Sümbolistliku, kuidas teisiti. Esiteks tõmbas see raevuhoos purustatud ämbri järjekordne – jeerum, on see nüüd ometi viimane??? – kild ligi veerandtunnise monoloogi põhjarindelt kogu Saareste-special sõnavarias. Teiseks tõmbas see ligi rõveroosad kalossiribad. Kuna tol hetkel polnud muud värvi valida, soetasin mõne kuu eest kohutavad neoonkalossid, millest paratamatult ketti pandud Bella jättis järele vaid ribad. Sihuke arvamuseavaldus.
Eilne hommik algas kergendava-turgutava kirjavahetusega:
Kati: Hommik, kullakallis!
Tulen täna arsti juurde. Küll on hea, et kontaktisid – mulle jäi üks lause meie jutuvoolus südamele. Kuna lapsed on viimasel ajal iga päev oma nihutõlgendavate lõugadega mulle mõne inetu käru keeranud, olen ülitundlik.
Sind oodates ütlesin lastele, et olen suure osa päevast väga Kerlit oodanud – et näädsanüüdsa, ka siis, kui pole kutsunud ja tulla lubatakse, ootad väga.
Ja Sinu jutukosest püüdsin kinni pool repliiki – pole kutsunud… Ütlesid lapsed. Teretorekene.
Paari päeva eest, kui vaatasin köögis ringi, mis otsa on lõppenud ja loetlesin kohvi, ütlesid lapsed Aarele – sa oled kohvi ära joonud – mispeale vaene mees korraldas näljastreigi. Eile ütlesid naabrinaisele… Üleeile sõbranna tütrele…Aina poolikud repliigid, millega suhted on nii “korraldatud”, et mul on perioodiliselt hing kinni, raisk.
Kerli: Tule Tallinnasse ja ma leian kah aega. Üksiti saan Oma Kuulsad Üleeile Retile Viidud kotid ära anda… 😀 Ehk siis “perioodiliselt hing täis (vihane noh!”) Ma ka. Ainult mitte sinu laste, sinu sõbranna tütre ja sinu naabrinaise peale…
Näed jälle tore lugu rääkida: 16(!!!) aastat tagasi lugesin Indrek Stahlist. Tema rääkis, et kogu aeg hirmsasti vihastas ja see hakkas koledasti tervise peale. Siis otsustas kogu selle inimliku lolluse, laiskuse ja häbematuse peale lihtsalt imestama hakata ja hakkaski! Tervis läks paremaks ja elu hulga lõbusamaks. Ma ka siin mitukümmend aastat muudkui hakkan, aga suuremas osas ebaõnnestun! Peaks klubi sinuga tegema ja selle asja sinuga tõsiselt ette võtma. Eile tegin “Anger managementi” ( ma alati räägingi lugude, filmide ja raamatute keeles) ikka: guuufs-raaaaba ja guuuufs-raaaba. Juba hommikul tantsisin nagu lollakas vihasena mööda tuba ringi ja laulsin “I`m so happy, im so happy, Im so happy and happy and gaaaay!!!! Lalalalallllaallll (ikka hästi heleda healega nagu Krõõt) kõigest kõrist (Lauri oli koertega jalutamas- ta oleks vist seekord küll Jürile (Ennetile) helistanud ja natikene nõu palunud…Kui ta tagasi jõudis oli kõik täääääiesti normaaaaalne…
Kati: Ma siin just hingasin sisseväljasissevälja, et penile mitte molli anda.
Kerli: Vat mul jääb ka vahel hing kinni, raisk! Hing jääb kinni vist siis kui ta liiga lahti on ja sellepärast täis läheb. Tabad matsu vä?
Kati: Panime peni, kes meile küla pealt murtuna noore ilusa kana tõi, ketti, seepeale sõi ta ära ukse taga olnud kalossid. Peenike kautšukipuru. Neoonvärviline, raisk.
Matsu taban küll.
Eile hommikul rääkisid nii Reet, kelle juurde lapsed hommikupoolikuks läksid kui Reimo Delfi Publikus rippuvast põhjala-intervjuust, kus kurdetakse, et poisike sõi täitsamehe majast välja. Reimo lubas täna-homme silo ära teha ja lammutusjäägi hunniku üle vaadata, et see utiliseerida. Mis tähendab, et nädalavahetusel on Aarel jäägid lõpuni sorteerida, laudas kapitaalne sitaralli, tagumine aed ümber teha ja kõik muud talutööd, sest mina teen lastega kooliaastasuurpuhastust. Täna pakkus üks krooniliselt joogine – aga geneetiliselt ja olemuslikult armas poiss end laupäevaks appi. Äkki ongi lahendus. Või siis mitte.
Eile tegin töise sööstu Gonsiorisse ja Ovaalstuudiosse. Pärast seda saabusid Soonele Reti ja naabrilapsed. Naabrilapsed ütlesid, et Ilme valge kass käib nende juures söömas. Reti rääkis mõnusasti naistejuttu ja laenas väikest õde, et ta Miku komandeeringus olles nii üksi poleks.
Ilmselt kroonika-delfipubliku vallandatud pasavoolu tõttu olin eile totaalselt omadega läbi, energeetiline laine niidab ka siis, kui ei loe ega kuula – kuna sümptomid on ka talumatult füüsilised, sõidan taas Tallinnasse arsti juurde. Eile täitsid kummi uuesti nii umbes kümnendiku võrra – pärast lausnulli asi seegi! – südamlikud ja konstruktiivsed kirjavahetamised Toila-Reeni ja Preeriakoja-Markoga. Viisin tegusalt kokku Tauno ja Heili.
Vestlesin Silve ja Tatjanaga ja lõpeks ei pannud vastu kiusatusele vaadata, mida põhjarinne siis ikkagi kollaporteeris. Nagla, näpp ninas – valigu, kas tema või mina – gurud ja teadjad, tulgu maa peale… Miks ma seda lugesin? Publiku TOP1… Täna klõusis selle keissi veerandtunnine monoloog koeramunnide, tuhande eksjuteadi ja muude imeiludega. Selle röga lugemise järel vaatasin õue – poisid lõpetasid õhtuseid toiminguid, ehitasid keset õue üht-teist, hobused ümberringi, kui tuppa tulid, praadisid pannkooke… Mille vahel me siin valime, mehed – rõveda sõimu ja maksmata arvete ning tehtud tööde ja jagatud tasu vahel??? Ee…
Tasakaalustus ja leevendus tuli kohe ja täiuslikult, kui guugeldasin loo jaoks kokku Marja ja Ovaali materjalid, millega eilse intervjuu jutud raamida. Pääsesin tagasi oma maailma, kus osatakse lugeda ja kirjutada, näha ja kuulata, tajuda ja tunnetada. Kui teada andsin, et läheme Minniga 5.septembril taas Eduardo Agni trummistuudiosse, soojendas Ovaal-Terje vastus sügavalt südant – rõõm Sind näha, võimas naine! Aitäh! Aitäh… Ja veel kord aitäh.
Tänasteks sooritusteks sain kummi juba päris korralikult täis näljasevõitu kirjavahetusest Amyga – eneseirooniliselt lustakas dialoog. Tegelesin mõne viimistlemist vajava tekstiga, püüdsin lehma kinni, viisin Aleksandri tund varem Oona sünnipäeva ette valmistama ja kaapisin Tallinnasse arstile, sest ma tahan tõepoolest ellu jääda. Ja kobe kotitäis allergiavastaseid ravimeid, mis tekitas paratamatult tädi Eufrosiine tunde, kinnitas – jääd-jääd, korda saad-saad, krõmps-krõmps.
Oona Jaanika-tütre sünnipäev Raplas oli võrratu – Reti oli ilusam kui kunagi varem, kohal olid Mirjam ja Mauri ja naerdi palju, räägiti lihtsate sõnadega olulistest asjadest, söödi mõõdukas koguses väga head toitu.
Koduteel põikasime Reti juurest Väljataguselt läbi. Saab ilus kodu. Väga ilus. Nagu perenaine, tema koer ja väike õde, kes sinna sulnisse kolmainsusse jäid.
Kaereperes näitasin Aleksandrile Indira uut lasteaeda – paha küll, et tänastele kolimistalgutele ei jõudnud, aga mind on üks – ei jõudnud ka Dagö kontserdile ega Oksaneni raamatu ja filmi esitlusele – valikud tuleb teha.
Soonel veeretasid poisid heinarulle, mina talitasin kõik loomad – lehm oli vaja kinni püüda, aga kui tema sarvipidine takerdumine mu seelikusabasse kõrvale jätta, polnud see probleem. Vasikat ja põrsaid toites laulsin „… ja oli sel laulul üks ainuke merevaigune värvinarmas, sina-sina oled mu ainuke, surmatunnini armas…“ Lehm unustas söömise, pea vajus rippu ja silmad vidukile – talle meeldis! Hobustele ümisesin „… nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil…“ – Lilli-kass kõndis samal ajal sirgelt üle eesli selja, et mitte jalgu poriseks teha – ja tuppa pesu lappama minnes oligi telekas suvemõnudesaates Lauri Nebel 😀
Sorteerisin hilisõhtul fotosid lugude juurde ja – makstud-professionaalse pärisžurnaga vähemalt samaväärsesse – sotsiaalmeediasse, vestlesin pikalt-pikalt Brigitaga ja seejärel veel pikemalt-pikemalt Margaretaga. Poisid müdistasid talli peal ehitada ja konstrueerida ja olid mõlemad õnnetud, et Aleksander peab kooli minema ja üldse.
Hommikul tuleb kaks teksti lõpetada, Reti juurest Minni peale võtta, Tallinnas Nurmikost läbi sõita, lapsed Artlandi potsatada, Innaga vestelda, Railaga kohtuda, Tartus Photopointist läbi hüpata, Vehendis õigel ajal magama minna, et laupäeval võimalikult efektiivne olla. Selle asemel, et mõistlikult välja magada, on praegu muidugi vaja „Bodygurardi“ vaadata – ja äratus on nelja tunni pärast. Mis siis. Emme saab kõigega hakkama. Alati. Kuande.