24. august 2012
Tatjana Šiškina sirutub maailmale vastu
„Tänan südamest, et mind kohvikusse kutsusid. Kujutad ette, ma polnudki Viru keskuses käinud – netist vaatasin järele, kus seal Rahva Raamatu kohvik asub,“ naeratab Tatjana, kes saab augustikuu viimseil päevil 50aastaseks, oma kaunist, veidi krutskilikku naeratust. „Vaatasin valmis, kus siin liftid sõidavad – näe, busside terminalist otse raamatupoodi – menüü on ka hea ja ma olen väga õnnelik. Minu käekäigu juures ongi kaks võimalust – kas oled vähesest väga õnnelik – või lakkad üldse elurõõmu tundmast ja… Ahjaa, sul on ehk huvitav teada, et eesti keeles vesteldes ma ka mõtlen eesti keeles. Ja unesid näen samuti enamasti eesti keeles.“
36 aastat terve – ja siis…
Tatjana ütleb, et veel 13-14 aastat poleks temast midagi rääkida olnud. Ta elas nii tavalist elu kui veel üldse võimalik – Rakvere keskkooli järel Tallinna majanduskool lõpetatud, kodu Haljalas väikeses talus, üks mees, kaks last, raamatupidaja amet ja kõik nii, nagu peab, et oleks kena keskmine.
„Kui ootasin – pärast kaht esimest tütart üsna pika vahega – oma kolmandalt mehelt kolmandat last, ütlesid arstid veendunult, et küll mina ise sünnitan. Mu sisetunne rääkis muud, aga nemad ei kuulanud. Ja ega ikka ei sünnitanud küll. Platsenta hakkas lagunema ja täitis mind nn. laibamürkidega. Kiire keisrilõige päästis küll õnneks lapse – aga mina sain eluaegse põntsu. See, et mind suure kiiruga tutist tissideni lõhki lõigati, on väga väike asi võrreldes kümnekonna operatsiooniga, mis pärastise haigusega kaasnesid,“ räägib Tatjana üllatavalt rahulikult. „Kõiki minu liigeseid tabas mürgistuse tagajärjel äge artroos. Lisaks pöörastele valudele lakkasid nii mu käed kui jalad töötamast.
Väikese lapse kõrvalt tähendas see nii kohutavat jama, et… mu mees hakkas jooma. Rängalt. Mina tassisin puid ja vett, koristasin ja püüdsin elu järje peal hoida. Tema tõstis minu vastu joomasena kätt ka veel – rääkimata sellest, et loobus kodus üldse midagi tegemast.“
Tatjana kolis koos lastega Tallinnasse, et olla lähemal nii arstiabile kui sotsiaalabile. Vaatamata arstide prognoosile, et aasta pärast kogu keha liigeseid haaranud haiguse vallandumist on ta ratastoolis – kui üldse elus – valis Tatjana ellujäämise ja jalule tõusmise.
„Mul on mõlemad puusaliigesed vahetatud – üks kunstliigestest murdus täieliku ebaõnne korras pooleks, nii et oli vaja veel kord vahetada. Käed on hakanud liikuma tänu ülikallile ravile – pool miljonit aastas… Ja õnneks elame nüüd tütre Leanaga Lasnamäel Mustakivi munitsipaalmajas munitsipaalpolitsei taga – lõpuks ometi esimesel korrusel,“ on aastaid toavangistuses veetnud naine tänulik. Ehkki tema sõnul on suur puudus see, et ekstra invaliididele kohandatud maju ei ehitata – ometi oleks neid väga vaja.
Andekus ja alkohol
Vägivaldse joodikmehe juurest Tallinnasse pagenud naine elas esmalt Asula tänava varjupaigas, kus jõudis mõtiskleda nii mõnegi eksistentsiaalse asja üle. Esiteks alkoholismi ja andekuse järjepidev paarisrakend tema elus.
„Mu isal oli samuti napsuga probleeme, aga temast sai seda teadvustades 1984. aastal täiskarsklane – ja samas väga andekas kunstnikukäsi, mis jäi paraku lõpuni kasutamata. Teatud mõttes oli tema pidetus mõistetav – ta oli Baškiiriast pärit sõjaväelane, kes 1947. aastal Eestisse tuli ja oma smolenskilannast kaasaga, kes õppis toona Jõhvis, okupatsioonivägede esindajana kohtus – mis siin rõõmustada. Seda enam, et Eesti iseseisvumisega muutusid võõrväelased siin pehmelt öeldes mõttetuteks. Mina austasin ja armastasin oma isa, tubli ja kauni hingega töömeest – väga. Mu kolmas mees – alkohoolik – oli samuti kunstis väga andekas. Ja seegi anne jäi kasutamata,“ mõtiskleb Tatjana. „Noorim tütar on pärinud vanaisa ja isa kunstiande ning on valmis nüüd, kus elame Lasnamäel, iga päev tund aega Kopli kunstikallakuga keskkooli ja tagasi rändama.
Varjupaiga päevil mõtlesin aga palju ka seal nähtud laste peale. Mõistsin, et milline ka ema ei oleks – olgu või asotsiaalne, väga haige, muidu erivajadustega – paratamatult on lapse kodu alati seal, kus on ema. Nii on!“
Selleks, et oma lastele kodu võimaldada ja korter üürida, töötas raskelt haige naine juurvilja ja riiete müüjana, toidutädina, „Tootside toa“ raskestikasvatatavate laste kasvatajana, õmblusvabrikus juurdelõikajana, taksodispetšerina – ja raamatupidajana ikka ka.
„Seda, mis mu enese poolt jäi pesamunale täiuslikuks lapsepõlveks võimaldamata, pakkus toona Tuulemaa majutusüksus – seal oli vaimulik lastering, lapsi viidi teatrietendustele ja laagritesse ning neile pakuti keeleõpet,“ meenutab Tatjana.
Sajajalgse jalutuskäigud
Erivajadustega ema tõdeb, et õigupoolest on pigem tema noorim tütar talle enesele võimalikult täiusliku elu võimaldanud. Väike tüdruk õppis ära kõik majapidamistööd – ema istus abituna kõrval ja juhendas ning tütar oli sõna otseses mõttes käepikendus. Erinevalt paljudest nüüdisaja eluhellikutest saab Leanikast tänu sellele tubli perenaine.
Ühtlasi ajas tütar ema toast välja värske õhu kätte. Kui veel kolmandal korrusel elati, võttis trepist allaminek nii palju aega nagu sajajalgse jalutuskäik vanas heas lastelaulus. Õue jõudnud, oli naine nii väsinud, et suutis vaid maja ees pingil hingeldada – ja hakkas aga tagasi trepist üles ronima.
„Viimaks õnnestus tütrel mind Stroomi randa meelitada,“ naerab Tatjana. „Ütles, et kohe-kohe, siinsamas, jõuame-jõuame. Armas aeg, sinna oli tegelikult kolm kilomeetrit! Vaatamata pöörasele väsimusele oli pärast tunne, et tegin kangelasteo – ja sellised tütre-abiga-suutmised mu jalule aidanud ongi,“ teab ema. „Samas ei saa ma oma kullakesele võrdväärselt vastata. Suuremad lapsed on tublid pereinimesed ja lapsevanemad – noorim vajaks aga täiuslikuks lapsepõlveks hobuseid. Ta on käinud Kivisaare talu ratsalaagris ja pärast seda nädalaid oma lemmikut, kirjut mära Karamellet taga nutnud.
Nii mu enese kui abisüsteemide jaoks on ratsalaagrid liiga kallis lõbu – mu kasin raha kulub abivahenditele, taastusravile, toidulisanditele, ravimitele. Pealegi oleks tütrekesel vaja mitu korda nädalas hobuste juures käia. Kunstiandeka lapsena ta aina joonistab ja maalib neid, unistab ja igatseb. Lasnamäele lähimatesse tallidesse pääseks aga vaid siis, kui meil oleks auto. Selline nõiaring…“
Pole ei kehastunud haigus ega elukutseline haige
Tatjana ise keeldub siiski nõiaringile alistumast. Ta küll suhtleb tihedalt teiste erivajadustega inimestega, ent pole ise ei puue ega elukutseline haige. Ta tõlgiks ja koostaks hea meelega muukeelsete puuetega inimeste jaoks infokülgi, ent erivajadused pole tema elu kese.
„Selliste inimestega nagu jalaga maaliv, sünnist saadik paralüseeritud kunstnik Meelis Luks, suheldes saan aru, kui paljuks on inimesed võimelised ja kui hästi on tegelikult mul endal läinud. Kui Meelis suudab naerda ning elu ja ilma armastada – kuidas siis mina alla annaksin!?
Ma ei tahaks enam raamatupidajana töötada – see on minu jaoks ammendatud ning pole nii loominguline tegevus kui sooviksin. Peaaegu iga päev küsin endalt: kelleks tahad saada, Tatjana? Sisimas on variandid olemas ka,“ kinnitab naine. „Külliki Bode raamatut vaegkuuljatest lugedes aimasin, et minust võiks saada väga hea viipekeele tõlk. Ja just venekeelsetele klientidele. Valdan ju vabalt nii eesti kui vene keelt. Või siis – kui päris aus olla – teen lõbusaid vigu ja räägin kerge aktsendiga mõlemas keeles…
Paralüseeritud kaunishing Tiia Järvpõllu raamatut „Ärge lööge mind enam“ lugedes nutsin-nutsin-nutsin – ja hakkasin tõlkima. Kui nüüd vähegi kirjastaja leiaksime, teeksime venekeelsetele lugejatele suure teene, kui see liigutav ja ehe teos vene keeles ilmuks.
Samuti on vaja venekeelset nõuanderaamatut erivajadustega inimestele – nad ju ei teagi, kui palju täiendõppe ja kutsehariduse võimalusi teoreetiliselt oleks ja kui palju võimalusi maailm pakuks, kui informatsioon käes oleks.“
Tatjana arvab õigustatult, et on Eestile oma vitaalse segaverelisusega üsna kena kingitus ning tema annete-oskuste-pakkumiste kasutamata jätmine oleks rumal raiskamine. Tema tööotsingud pole küll juba aasta aega üleval rippununa vilja kandnud, ent see ei vähenda tema elutervet huumorimeelt ja vankumatut lootusrikkust.
„Ma tean, et leian lähemal ajal väga hea töö ja eneseteostuse – ja tänu sellele saab mu tütar nii palju hobuste juurde kui tahab,“ kinnitab Tatjana. „Usun ka, et maailmal on mulle kui naisele pakkuda armastust, hoolimist ja õnne. Jah, ma tean, et siin riigis kiputakse maha kandma ka täiesti terved 50aastased – ent erandid kinnitavad reeglit. Lubage mul olla see eriline ja teisigi julgustav erand. Miks ma muidu ellu jäin, eks?“
Ja seal ta oma karguga tasa ja targu, naeratades ja maitsekalt naljatades läheb…