22. august 2012
Kui see on armastus, siis…
Kati Saara Vatmann
… See vist tõesti ongi armastus. Valus, vildakas ja ajas-ruumis muutuv. Aku Lohimies on Soomes ja Venemaal tänavu valmis saanud filmi „Vuosaari“ rahvusvahelise nimega „Naked harbour“, mille tunnusmeloodia esitaja Lenna Kuurmaa ka üht peaosadest mängib. Niivõrd kui kõrvuti kulgevate elude esitlejatest kedagi üldse peaosaliseks saab nimetada.
Loo ülesehitus meenutab Mati Undi Mustamäe romanssi, kus ükski tegelane pole õnnelik ega päris normaalne. Vähihaige üksikema lookleb oma sügavalt armastatud lapsega loojangu poole. Likvideerib selleks nende ühise armsa väikese kodu, et säästa last oma hääbumise jälgimisest. Jagab kõigile, kel tema elus on osa mängida olnud, armastussõnumiga südameid – ja seejuures ei märka, et tütreke on talle taevast saadetud selleks, et teda hoida-kaitsta-toetada-tervendada. Pärast košmaari jõuavad ema ja tütar uude puhtasse algusse – kahekesi koos, emal taas juuksed peas…
Teine üksikema on kuri napsilemb, keda pole iial kodus ega poja jaoks ka kodus olles olemas – ingelliku poisi ainus lähedane hing on suur segavereline peni. Kuna lapsega üksnes kärkivas kõneviisisi kõneleva ema arvates määrib koera kaka tema igapäevase veini, viib totaalselt tühmä julmurinna koera ära. Valetab, et maale – tegelikult hukkamisele.
Kolmandas paralleelmaailmas kulgevad jäises eraldatuses frigiidne edunaine ja unarusse jäetud teadlane, kellel tekib loogiline armulugu tudengineiuga – tema see Lenna tehtud tegelanna ongi. Püüdes upsaka intriigiga noorukest rivaali alandada, saavutab enesekeskne lumekuninganna hoopis selle, et mees lähebki neiuga, kes teda tõeliselt armastab.
Vuosaari luupainajalikust pressingust lahkuvad käsikäes afrosoomlane – nii vist on korrektne öelda? – ja kergemeelne siidrisõbranna, kes panevad röövitud rahaga Skandinaaviast minema ja saavad soojal maal, ennäe imet, tõepoolest õnnelikuks.
Mahlakas venelanna on nii ametis armulooga tiirase morsaga, et ei märka, mis tema pojaga toimub. Koolikiusamine viib hõbehäälse poisi enesetapu äärele, kus seismine kinnitab samas, et imed juhtuvad – sekund enne päästikule vajutamist helistab ukse taga kella ööbik-Lolita, kes on end oma naiivsuses veel sügavamasse rappa rabistanud kui keegi teine ses armastusloos.
Otse loomulikult ei märka üksikisa, et tema teismeline haldjalik tütar tahab ebaolulisuse tunde pärast mis-tahes-vahenditega kuulsaks saada. Mis iganes superstaarid ja topmodelid kõlbaksid keegi-olemiseks – ainult et paraku ei sobi tema oma ilule ja puhtusele vaatamata neile. Ja niimoodi siis lasebki ta ühel filosoofiliselt (?) närusel fotograafil end ninapidi tegelikkusse suruda – ta jääb pornotööstuse filmistuudios end kaamerate ees põrutada lastes süütusest ilma ja avastab, et tegelikult ta vist siiski polegi nõus, et temaga tehtaks, mida iganes, kui vaid tunneks, et ta olemas on…
Selle karmi filmi seksistseenid – ja neid ikka jätkub – ongi ebaesteetilised ja kaugeltki mitte ideaalsed ega vastastikust rahuldust pakkuvad põrutamised. Linateos lainetab süljest ja spermast, roojast ja oksest ning on seega tibakene skisoidselt kreenis – ent eks tasakaalu taastamise või saavutamise püüe inimesi ju liikvele ajabki.
Moraali saame kenasti igaüks ise välja mõelda – minuga tuli kinost kaasa selline mõte: koerata jäänud poisist kasvab kogu tema inglinäo juures uus sala-sise-katkine koolikiusaja nagu see, kelle pihta eelmise ešeloni kiusatu, perele rüssä püssiga sihib – mida kiusakam ja alatum jõnglane, seda kindlam, et tollegi kodus on kõik kindlasti pees. Sama pees kui näidatud lugudes – või veel sügavamas essus. Ära käkerdatud naiivitarist aga kasvab kena tavaline naine, kelle tubli ja truud elu varjutab eluaegne hirm kapilaiba ees, et keegi saab teada, et… Kes meist ei kardaks mõnd oma kunagist kapikolli?
Teine kõlama jäänud tarkus: lapsed on meie Meistrid. Neilt abi ja õpetuse vastu võtmise asemel saadame nad ära, boikoteerime ja astume neile oma elutaagaga julmalt pähe. Nii paljude perede õnnetuse põhjus ongi laste raiskamine, oskamatus nende kaasa toodud kingitusi vastu võtta. Inimkond ei kipu üldse oskama kingitusi vastu võtta, mattub inimene-haaval üksildusse – ja Maa nutab.