22. august 2012
Gerly Meister õnne võimalikkusest kõigi mugavusteta kodumajas
Vormiliselt elab Gerly (28) elu, mis tundub 21. sajandil üsna võimatu: tungivalt remonti vajavas majas on kuuvanune beebi, aga vett pole, autot pole ja kõrvalhoone katust hoiab lammastele kaela kukkumast vaid post.
Sisuliselt on kolme lapse emast kirikuemand üks õnnelikumaid inimesi, keda näinud olen. Tema elus on kõik paigas, miski eluks ja õnneks vajalik ei puudu – ja töökoht, Järva-Jaani kirik viipab üle põldude teda tagasi kogudust teenima ja teenindama.
Kalevipoja naine
Äsja tütrekese ilmale toonud naise kõrval on õige mitu meest. Pojad Rasmus ja Oliver. Varjupaigast võetud ülisüdamlik peni Albert ja kihnu maalamba jäär Kraps. Ent tema oma mees on pidevalt ära oma aktuaalsuse pärast kultus-seriaaliks kujunenud „Kalevipoegade“ moodi. Ta pole küll ehitaja, vaid rekkamees, aga painav äraolek on sama.
Mõlemad Gerly pojad käituvad liigutavalt ja pühendunult. Rasmus hoiab oma tillukest õde, nagu habrast ingellikku imeasja, et ema saaks majapidamises toimetada. Oliver ootab tunde maantee ääres oma isa.
„Tarmo asus Tartust alles koormaga teele, aga pojake ei kuula mind – tahab oodata. Ja kui isa oma hiiglasliku autoga koju jõuab, kõõlub kõik need kaks-kolm tundi kabiinis, mis isa kodus on. Jah, mu mees peab juba täna õhtul Paldiskis laeva peal olema…“ ohkab Gerly. „Midagi ei jää üle – nagu kõigis neis loendamatutes peredes, kus isa on kogu aeg ära tööl-tööl-tööl – enamasti Soomes. Äraolijaid on kindlasti rohkem kui statistika näitab. Ja ma ei saa aru, kuidas Eesti riik oma mehi ei vaja, neile töökohti ei loo – ja kasvatab üles terve põlvkonna uusi eestlasi, kes ei tea normaalsest peremudelist midagi.
Emad jõuavad just oma mehega harjuda, kui too vabadel päevadel kodu külastab – külastab! – ja ta läheb jälle. Isad kaotavad peres ja koduses tööjaotuses oma koha ja kipuvad üsna sageli murduma.
Meil õnneks nii ei ole. Teame, et selline eluperiood on ajutine ja kestab seni, kui elutähtsad asjad on soetatud – vesi majas, lambalaut korras, toad värskendatud ja auto ukse ees. Auto ja vesi konkureerivad tähtsusjärjekorras teineteisega üsna tuliselt. Ja loomulikult peaks maja sisetöödele välistööd. Lõputu protsess – nagu kogu elu ise – ei midagi hullu ega võimatut.“
Gerly ja lapsed on pärast Järva-Jaani alevist Illevere külla esivanemate majja kolimist harjunud bussiga liikuma. Tema jaoks oli üsna suur pettumus, et vanaema kolis omakorda alevisse: „Lootsin väga, et ta jääb koju mulle toeks ja seltsiks – seda on vahel nii väga vaja… aga tal on alevis sõbrannad, arst, pood ja eakale inimesele vajalik turvatunne, mida eriti talviste hangede, vee vedamise ja puude tassimise juures mõistagi olla ei saa.“
Kirikuemand
„Kui veel Järva-Jaanis elasin, kandideerisin supermarketisse müüjaks. Ei võetud. Ma tean küll miks – olin töövestlusel liiga aus. Ütlesin, et tavatsen asju mitu korda üle küsida, et kindel olla, kas õigesti aru sain. Ja tänu taevale, et ma sinna tööle ei saanud,“ naeratab naine, kes lõpetas Särevere põllukooli, oli praktikal Rutjas Mare Kalme ratsaturismi talus ning igatseb nüüd, mil tütreke õnnelikult ilmale toodud, üle kõige tagasi sadulasse. Seda kavatseb ta lähiajal teha Kirnas legendaarse hobupedagoogi Maie Kuke juures.
Gerly kätte sattus juhuslikult ajaleht, kus seisis kirjas, et Järva-Jaani kirik vajab emandat. Palk oli küll väike – nagu Eesti kirikutes reeglina ongi – ent ikkagi olemas. Ja sisetunne käskis minna. Esialgu jumalateenistusi ette valmistanud, koristanud ja külalistele kohvilaudu katnud nais-vöörmünder hakkas seoses keskmisest kõvasti kõvema nutikuse tõttu peagi vaimuliku enese asemel koolitustel käima. Temast sai ka sekretär-asjaajaja-esindaja.
„Oi ei, kirikuõpetajaks ma õppima ei lähe. Aga need koolitused on küll põnevad. Äärmuslikult erinevad noored inimesed käivad koos. Ülimalt vägevad lektorid nii Tallinnast kui Tartu Ülikoolist peavad edasi mõtlema inspireerivaid loenguid – mõni neist üllatavalt skeptiline ja ateistlik,“ kirjeldab Gerly koolitusi, mille tsükkel kestis üheksa kuud – need kuud kattusid täpselt tütrekese ootamisega, nii et väike Kirke läbis algusest lõpuni sama koolituse, mis ema. „Kuna olen meie kirikus universaalne teenija ja teenistuja, oodatakse mind üsna tungivalt tööle tagasi. Seda tööd saan tegelikult lapsega koos teha nii kodus kui kirikus, varsti lähen.“
Paeluvad noored
Gerly ütleb, et temast ei saa innuka õppimise tulemusel mitte vaimulik, vaid noorsootöötaja. Teda paelub ja vaimustab tasand ja meelelaad, mil moel noored religioossed on. Pühapäevakooli laste ja koguduse eakate vahel on elurõõmus ja –terve põlvkond, kelle teenistused on tema sõnul tõelised rõõmupeod.
„Liturgia ja teenistuse ülesehitus on sama, mis luteri kirikus ikka. Aga laulud ja meeleolu on rõõmus ja helge. Lisaks pole noorte hulgas intriige, nagu paljudes teistes kirikutes ja kogudustes paraku on,“ kinnitab Gerly. „Uus põlvkond ei käi õpetajale üksteise peale kitumas, et naabrinaine usub valesti või ei usu üldse – kusjuures endal on silmis viha ja vihkamine kõige ja kõigi vastu. Niisugustest asjadest tuleb nii enda kui laste pärast hoiduda.“
Gerly elus on üldse igasugune tülide aeg möödas. Ta meenutab napilt, et ka abikaasa Tarmoga oli periood, mil tekkis igasuguseid jamasid, ent paar sai nendest arukuse ja armastuse abil üle. Niisugustes loginates ja raginates ei pea ükski paar Gerly sõnul tegelikult midagi hirmsat nägema – niimoodi abielu käibki.
„Mind üllatab, kuidas inimesed ei oska kõige hea ja imede eest Jumalale tänulikud olla,“ mõtiskleb Gerly. „Sünnitasin oma kolmanda lapse maikuu viimasel päeval. Üks ema, kes koos minuga sünnitas, kirus ja siunas, et ei vedanud 1. juunisse, lastekaitse päeva välja. No mida asja? Terve, ilus ja tubli titt on sündinud ja tema halab kuupäeva pärast…
Samamoodi küsitakse emadelt reeglina lapse kaalu ja pikkust. Need numbrid on olulisemad kui siia ilma sündinud lapsuke ise. Mis jama see ometi nende numbritega on, et need nii rahatähtede peal kui lapse kirjeldusena nii olulised on? Mina, muide Kirke kaalu alguses üldse ei teadnudki. Tuttavate tungival nõudmisel jätsin meelde, et paarsada grammi üle kolme kilo oli.“
Sünnist saadik selge ja keskendunud pilguga plika sai nimeks Kirke seetõttu, et ükski teine valmis mõeldud nimi talle nii hästi ei sobinud. Gerly ei näe selles vähimatki vastuolu, et tegemist on Põhjala mütoloogiast pärit nimega – kristlus ja mütoloogia ei välista, vaid täiendavad ja väestavad teineteist.
Tammepuu ja lambad
Kui Oliver tee otsas oma isa ootab, on ta selle hiidsuure tamme all, mille otsas tema emme lapsena istuda tavatses. Jälgis ja loendas, kirjutas üles ja kirjeldas mööduvaid autosid. Kui Stella ja Kati ta nüüd pildistamise jaoks vana tamme otsa ajavad, leiavad kolme lapse ema jalad-käed sissekasvanud kehamälu järgi õiged oksad-toetuspunktid ja ta on väledalt nagu orav tammeokste vahel. Imestades, miks ta ise selle peale ei tulnud, et mõnikord võiks enese laadimiseks ja maandamiseks puu otsa ronida.
„Minus peituv laps leidis muide üsna hiljuti lohutust. Mu identiteet leidis oma teise poole. Kohtusin üsna juhuslikult oma tublist töömehest isaga. Kogu mu lapsepõlve jooksul blokkisid ema ja vanaema minu suhtlemise isaga ja ma kannatasin selle all väga,“ tunnistab Gerly. „Ükski ema ei tohiks keelata lapsele isaga suhtlemist. Lapsed kannatavad sellise bloki all palju rohkem kui emad ette kujutavad. Mina leidsin oma ellu koos isaga ka poolvennad ja poolõe – kelle kohta ma tegelikult seda „poolt“ ei pruugi. Vennad ja õe.“
Lisaks leidis Gerly oma ellu lisaks südamlikult edevale Albertile ka lambad. Soetas sisetunde järgi esmalt kaks, neil sündis tall, seejärel tuli kasvandusest veel üks. Kraps ja Suzuki, Jette ja Kakaduu. Nagu Olav Ehala laulus filmist „Karoliine hõbelõng“ kudrutatakse – lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad-hääd, vagurad-hääd, vagurad-hääd. Nii ongi. Maalilisel Eestimaa maastikul nosides mõjuvad nad oma leebuse ja vähenõudlikkusega lohutavalt ja rahustavalt nagu palvehelmed.
Palugem, et sellele harmoonilisele pere- ja kodupildile ilmub alaliselt tagasi ka pereisa, kes paratamatult voolab kaasa Eestit tabanud perede lõhestumise kosega. Gerly kinnitab veendunult, et nemad Tarmoga peavad vastu ja jäävad kokku. Ja seepeale tahab titt tissi.