18. august 2012
18.august
Soone-Pirita-Soone vanasõna: kes pool viis õhtul pidulikus tualetis põrsaid söödab, kell seitse meres lapsi ujutab ja südaööl pärast venna Lauri Vasara triumfi Don Giovannina Eri Klasiga kaelakuti nutab, see kell kaks lehma all istub ja kitse õla najal tukub – ning lehm Tissu tervitab Mozartit ja kits Nunn(u) Birgitta kloostri nunnasid – kell viis hommikul kargab ikka seesama lamba hädamäägimise peale voodist, tormab õue, paneb lehmad lauta kinni, põrnitseb oma lemmik-ute Alfa saba all ilmuvaid-kaduvaid tallesõrgu, helistab vetile, ronib telefonijuhendamise järgi ute kõhtu, sudib ja ägiseb ja higistab udusumedas päikeselises hommikus… ja pirakas jäärapoiss ongi käes, väike vend sünnib juba ise. Ning see kõik oli üks lause 😀
Olin eile enne Lauri tähetundi nii ärevil – seda enda eest hoolega varjates – et ei vastanud kõnedele-smsidele, karjusin vasika peale, suutsin Tartu bussilt vastu võetud Retiga vaid lihtlausetes rääkida ja ühe järjekordse sms-ipiiksu peale oksendasin kruusitäie rohelist teed üle köögi õnneks kraanikaussi. Nii kõva mutt… Kuna Indi-Tom leidis Tallinnast kellegi, kes ta raamatukaane jaoks üles pildistas, jäi meil noore kaardiväega tund enne ooperit üle. Läksime Pirita-Merivälja piiri pealsesse rannaossa. Minni ujus, mina vingusin, poisid rääkisid laevadest-lennukitest-motikatest – ühesõnaga kõigest, mis ümber meie jurras – ja pisikesed koerad suutsid siiski sedavõrd rahustada, et ma ei hakanud karjuma ega nutma, ehkki tunne oli küll selline.
Kloostrisse jõudes tõstis muhe kohtumine Sven Sesteriga tuju. Kallistasime üksteist venna ema ja temapoolsete õdede ja vennatütar Mariannega üle, lehvitasime onupoeg Aivar Mäega – ja kui Pärnu linnaisa Toomas Kivimägi oma kauni kaasaga meie selja taha istus, oli maailm paigas.
Mu „väikevend“ oli rahu ise. Seda oli näha juba esimesest liigutusest, kui ta elegantses pintsakus-teksades lavale lõnkus – „Don Giovanni“ oli lahendatud kaasaega – ja tuled põlema laksas. Ajeee! Kogu etenduse vältel oli müstilisim, kuidas saab perfektseid aariaid esitades füüsiliselt fenomenaalselt rokkida, spagettisid täis suuga Giovanni-Leporello duetti laulda, daamide saba all ja taga toimetades koomika ja soliidi hübriidi säilitada ja lisaks draamanäitlejatelegi silmi ette andvat miimikat ja kehakeelt esitleda. Ei kiida ma siin ainult oma venda ühti – KÕIK osatäitjad olid vapustavad.
Kuna vestlesime Eduard Salmistuga just pahede ja musta poole mängimisest, sellest, kas see kuhjab karmavõlga või väldib seda, kuivõrd kurikaela kehastamine pattu paljundab – oli põhjust sel teemal edasi mõelda. Nii malbe ja vooruslik, õrn ja helge kui Lauri on – ses rollis on ta sigalikestsigaseim mees, vonklev väänkasv, süvasaatanlik sigitis, kes läheb muusikaliselt põrgusse ühes ajastus, dramaturgiliselt tänapäevas ja eksistentsiaalselt hoiatab kõiki patuseid uuauuuauuuuua üle aegade-ruumide. Vaheajal rääkisime isa Heigo Ritsbekiga kloostrist ja tänapäeva nunnandusest, võrdlesime Birgitta ja Pühtitsa olusid, kallistasime ja patsutasime.
Ovatsioonide ajal hakkasin vastupandamatult nutma. Kõik särasid ja naeratasid, plaksutasid ja braavotasid, mina tilgutasin meiki hiljutiõmmeldud siidseelikusse. Lava taga Ele ja Külliga kohtudes avastasin kergendusega, et ka nemad on samapidi sassis – nutsid samuti lahinal. Langesime maestro Eri Klasiga – mu papa ühe parima sõbraga – spontaanselt teineteisele kaela, tihkusime häbenematult ja moodustasime koos härra Alperteniga trio kolm-härdunud-juuti 😀 Sõnastus oli Eril selline, et see lavastus tõi Alperteni senise sordiini alt välja – ometi üks kultuurilukku sööbiv kõrgsaavutus.
Ülla oli rahulik ja õnnelik. Korraldajannad nügisid meid näksilaua äärde – läbi raputatud, üdini väsinud ja harjumatust žanrist sassis noori küpsiste ja tee suunas sudides meenus mulle katkend Mihkel Muti ühest raamatust, kus lasterikas boheemlanna selleks mööda presentatse tuiab, et lapsi toita – „võtke pähklaid!“ Ja see oli üks hea paralleel. Vaatasin ennast keset rahvuslikku eliiti ja sain vastuse kahele küsimusele. Esiteks – jah, ma kuulun sellessegi maailma täpselt sama enesestmõistetavalt kui oma loomade hulka. Teiseks – jah, ma tahan pärast kontserte-etendusi-seansse-riitusi-intervjuusid sõita koju oma ehitatud maailma, mitte mõnda pealinna korterisse – vaimne ja maine, intellektuaalne ja füüsiline, loov ja teenistuv on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, et kuidagi teisiti kui oma loomade MEIE-müüri taga ma elada, õnnelik olla ja noorkaardiväge uude heasse ilma juhtida ei suudaks. Aamen.
Ja siis see MEIE end ilmutama hakkas.
Kui olime vennaga pikad kallistused vahetanud ja ükspäev kindlasti põhjalikult vestelda lubanud – mnjah, kusjuures ta sõidab pärast tänast etendust üsna kohe Eestist jälle ära… – vaarusime koju (olen kergelt kanapime ja igal Tallinnas-käigul muutuv teedeehituse skemaatika ei soosi just kimamist) – ja Tissu oli maja ees õunaaias. Vaatas läbi akna tühjas toas mängivat telekat ja kisas katkise elevandi häälega. Noored ütlesid, et kui nad oma maja ehituselt tulid, siis aias tema oli. Ju hüppas. Põhjus selgus juba paari tunni pärast – noort lehma pelutas vere lõhn.
Keelitasin esimest ooperielamust seediva Aare lauta – viisime Tissu jahupange kannul sinna, lüpsime ära, sügasime kihulastest kihavaid kitsesid, korjasime munad ära – lubasin notsudele, et puhastan täna nende molli ära – ja oligi öö. Millest ühe tunni näpistasin FBsse piltide üles riputamiseks. Ja neljast magama saanuna ärkasin kell viis korraliku märuli peale.
Üle kõige käis kõigepealt koerte kisa. Bella ja Elsa jooksid mööda lambakopli äärt ja paukusid metsa poole –koerosa MEIEst puhastas sündmus- õieti sündimispaika metsloomadest! See ajas lehmad ärevile. Viiest kuueni ohjasin kõikvõimalikku MEIEt – panin koerad aedikusse, lehmad lauta, kitsed-lambad viljaämbrite juurde ankrusse ja hobustele rahustuseks vilja ette – nad ei näinud, aga kuulsid, et mingi kamm on.
Kuuest oli selge, et kamm – see väljendus Alfa rütmilises haledas määgimises – seisneb poegimisraskustes. Talle kaks jalga ilmusid ja kadusid. Helistasin vet-Vellestele, kes soovitas märja käega sünnitusteedesse minna ja järele aidata. Esimesel katsel hüppas lammas püsti ja keeldus abist. Siis sai aru, et emme abi kulub ikkagi ära – heitis külili ja tõstis tagajala üles nagu nurganaine kunagi! Sain talle tagajalad kolme sõrme vahele ja jõnksutasin ta pisitasa ilmavalguse kätte. Nii kui nägin, et poisu hingab ja hakkab end püsti ajama, taandusin majja. Põletasin viirukit, laulsin Maa-Ema loitsu, istusin maas ja ajasin näos eilse meigi, pisarad ja lootevee veetlevalt segi.
Uted – ja kitsed – kogunesid ümber vastsündinu ja nuuskisid-limpsisid-imetlesid teda, esmasündinu – Mega – üritas kohe sissejuhatuseks teemasse jaanipäeval sündinud Jaaniga pusklema asuda.
Ema-Maa, Ema-Maa – Maa Ema…
Teise talle lootekest tolgendab siiamaale Alfa saba all – ta ei taha, et seda sikutan – ootan veel veidi, et ternespiima imemine iseenesest emaka kokku tõmbab.
Tallede nimed on Maa ja Mega, päike paistab läbi pehme sooja udu, kõik on vait ja rauge – enne kui Aare hommikulüpsile kutsun, panen uue masinatäie pesu käima ja supi keema – täna tuleb kaks peret külalisi ja ma jõuan enne nende tulekut Kalev Kudu teksti ära kirjutada. Jõuan muidugi, miks ei jõua!
Aleksander peab antoonovka-aluse ära trimmerdama – ei inimkäsi ega hobumusi saa nõgeste vahelt õunu kätte. Noorkaardivägi hakib-pakib-tassib lammutusjääke, ilmselt on külaliste jaoks vaja mõned hobused saduldada… ahjah, FBs lubasin, et siin seisavad kirjas ooperimuljed. Need nad ongi. See ongi MEIE elu ooper –
Ema-Maa, Ema-Maa – Maa Ema
Kummardan sinu väge
Käeke nüüd mulle anna,
Tule minu lossi sa…
😀