16. august 2012
Oma asi tõlgendada, kas suhtuda ah-kui-tore või oh-kui-kole, kui Reimo helistab, annab teada, et heinad on valmis ja nädalavahetusel tuleb teeb 4,5 ha siloks – ja lisab, et kuuleb iga päev Soone talu päevaraamatust, teab, kas või mis temast viimati kirjutati – ehkki endal oli viimati aega kuu aega tagasi netis kooserdada, aga kogu siitkant näib olevat Soone talu päevaraamatu sõltuvuses, loetakse-tsiteeritatakse, helistatakse-kommenteeritakse… Huvitav, miks inimesed oma elu ei ela ja oma päevikuid ei pea? Ju see mõjub klaarivalt-puhastavalt-laadivalt üksnes neile, kelle stiihia on sõna.
Avesta tänane soovitus ütleb Kai Tamme läbi: „Päikese päev on pühendatud Pühale Sõnale. See on maagiline sõna materialiseerumise päev.“
Aga iga päev on ju. Sõna ongi elus olend. Seepärast võtan väga tõsiselt ka selliseid telefonikõnesid, mis sunnivad mind tasuta kirjatööle – nagu ma pere ja talu elatamiseks veel vähe kirjutaksin, eks… Helistas Marvi Taggo: olin sinu isa kõrval „Rose Maries“ laval, kui ta Metsikut Hermannit mängis ja tahaksin teada mitmekordse nägemise kohta – kirjuta mulle, kustkohast sa tead, et su isa ühegi su lapsena pole sündinud ja veel kirjuta mulle, mida sa arvad telesaatest „Selgeltnägijate tuleproov“.
Ju on vaja enda jaoks need asjad sõnastada – muidu marvid neid käske ei jagaks, eks. Ja vastus on selline, et mida rohkem käin tseremooniatel ja kontsertidel, rändamas ja vestlemas, seda vahetum-otsesem-piiritum on minu side nähtamatu maailmaga, nii et mitmekordne nägemine on kujunenud normiks ja (lapse)lapsi Vaadates näen seda, kes nad on või ei ole sama selgelt kui et vasikas pole tall ja varss pole kutsikas. Mis puutub selgeltnägijate tuleproovimisse, siis see on räpane äri. Mitmekihiline nägemine pole klounaadi ega võistlemise, edetabelite ega vihkamise-hirmutamise teema. Nii Shamantra kui Väelaulud, nii igapäevane loomadele laulmine kui lastega tantsimine ja mängimine kinnitab: Nägemine on meile kingitud vaid hea tegemiseks, avaneme rõõmule, rahule ja tasakaalule – mitte võistlema ja kedagi oma võimetega hirmutama-allutama, ülestõusnud meistrite ülesanne on just see tuleproovimine igas eluvaldkonnas kustutada – valgustööliste missioon on tee rajamine ja eeskuju näitamine, mitte kelkimine. Aamen.
„ Kasulik on lugeda palveid ja laulda mantraid.“
Tänahommikune duande-lenno-lenno-duande jorin lõppes sõbratar Hille kõnega – üks soomlane tahab hobust osta – mõtlesin hetkega välja kolm kõigile kaunist varianti. Allah avita, et mõni neist sobiseks.
„Hea on õppida tundma pühakuid, kuid ka kurje vaime, et mitte nende võrku langeda.“
Eile heiskasin Kali siia avalehele. Kohe pärast seda lülis mu ausatel lastel – Tom ja Jane paluvad neid mõneks ajaks endaga kaasa, sest pole selliseid lapsi veel kohanud… – kõik see kakandus ära, mida nad meie Tallinna-pilgrimil kõlarile lülitatud telefonist kuulsid. Poeg ütles, et mees, kes kõiki teisi kõiges süüdistab, laenas temalt mitukümmend, väikeselt õelt kümme taskuraha kõrvalt kogutud unistuste täitmise raha ega maksnud tagasi, vaid jõi maha ning lisaks sõitis minu teadmata mitu korda järjest mu jeebiga kraavi – mis on ilmne põhjus, miks see hiidauto juhitamatuks muutus ja ma temaga maanteel korduvalt surma pidin saama, enne kui haldjad sekkusid ja ta leebelt sitikali keerasid.
„Teadaolevalt on kurjad vaimud peamiselt inimese negatiivsed iseloomujooned – valelikkus, ülbus, kõrkus, kadedus, ahnus.“
Nende tõrjumise üks variant on mitte telefonile vastata, mitte e-solki lugeda – aga see on ainult sümptomi, mitte põhjuse tõrje. Ikka veel ei tea ma, kuidas kurjade vaimude agressioon lõplikult blokkida – järelikult pean veel oma kannatuste karikat tühjendama. Mis siis ikka. Emme saab kõigega hakkama.
„Ker ge huumori abil ja enese üle naerdes on võimalik võita oma hirmud.“
Mis on hirmusüliväga vajalik, sest hirmunud inimene läheb närvi. Närviline inimene ärritub laste peale, kui need lunivad end Mihkliga ehitusele kaasa – aga too maadleb punase silikooniga sinistel vannitoaplaatidel ega saa kindlasti lapsehoidja olla. Ärritunud inimene ei suuda kirjutamisele keskenduda. Aga õnneks on ärritunul võimalik lugeda Margit Petersoni kaht luulekogu – ja just sellises rabedaks räsitud seisundis neis ridades kogeda seda, mida rahuliku ja tasakaalukana ehk kinni ei püüakski.
„Kuutsükli 28.päev on seotud karma, süvenemise ja läbinägemisega. Paljud asjad, mis enne olid varjatud, muutuvad nähtavaks ja selgeks saab see, mis enne oli selgusetu.“
Kuni mina lugesin, lapsed oma liini ajasid, Mihkel väsinuna – ja väidetavalt silikoonile alla jäänuna – naases, ühendas ja häälestas Aare A-Tahmast juba kuu aega tagasi saadud Brotheri-printeri arvuti taha. Don Giovanni pääsmest sai selle masina väga õige esimene väljatrükitöö. Meie talu kõigi võimalike ja võimatute meestetööde meistri mõte oli väga pikk, sügav ja talle-teada-olevatel tasanditel, kui ta ooperi hinda nägi. Miks, mille eest… Ta teab sellele küsimusele vastust pärast seda, kui on esimest korda elus seda nägenud ja kogenud. Kinoga ja lennukiga ju sama värk. Nagu Pipil klaverimänguga – pole proovinud, ei tea, kas oskan. Senised sammud kivilt kivile üle eksistentsiaalse jõe on näidanud, et kontserdid ja riitused, rännakud ja osasaamine jäävad mõnele inimesele külge õhust, esimese hingetõmbega. Ja see Hea Hundi Toitmine – Jaanika väljend – õpetab ja rikastab ka ennast. Loomult võtulisele ja andekale jääb kõik hea imeväel külge ja uhub halva minema.
Teisele mitte iialgi, näita ja harjuta, õpeta ja seleta, palju tahad. Just siis, kui loodad ärkamismärkamiskiirekest kumavat, räntsatab too paadunu veel pimedamasse madalusse ja kurjad vaimud mitmekordistuvad, nii et see võimendumine näib lausa inimarengu, intellekti ja spirituaalia karikatuurse mõnitusena. Selline kapseldunud ja üha lootusetumalt armistunud lamedus ja taandarendav minamaania pole lihtsalt võimalik. Susid ja surud. Ei midagi. Aina hullemaks. Käärid aina teravamaks ja harkimaks. Kuni usk-lootus-armastus otsa lõpevad. Aga enne seda Miskit – mis see ometi on? – lahti ikka ei saa. Mu kolleeg, kellele üleeile üsna valel-ajal-valess-kohta-helistamisega samal ajal samast allikast intervjuud pakuti, soovitas koostada ametlikult allkirjastatud korvamisgraafiku. Mis on teatud tasandi inimeste puhul loogiline, teise ja viienda dimensiooni vaheliste suhete sättimisel kardetavasti võimatu. Kardetavasti? Ja mida enamat siin õigupoolest karta on? Mis iganes veel päevavalgele tuleb – obštši smõsl davnõm davno ponjala.
„Paranda ja õmble riideid.“
Just minu mõte. Kui tänased tekstid arvutisse olen istutanud, teen madratsi valmis. Täna on see päev. Tahan oma kätega midagi tegelikku teha. Oma enese tasandite vahel viraažitada. Hea on, kui kõrvuti möllavad poisid ja tehnika, tüdrukud ja käsitöö, maine ja vaimne – mis kinnitavad, et teatud vastandid on sünergiaks hiilgavalt ühitatavad, mõned mitte iialgi. Mõni pisipõhjus Margoti juurest läbi astuda peab alati varuks olema: mulle meenus id-kaart, ongi asi, mille asjus minna ja kallistada.