15. august 2012
16.august
Kali, Kali – burn it down! Burn it down – everything that doesn’t serve You, everything who doesn’t diserve You… See on vastus eile korduvalt pasajoana õhku paisunud küsimusele, kuidas vampiiravaist painajaist lahti saada. See on laul. Tane Mahuta loits Bengali jumalannale, Šiva naisele, Maa Emale.
www.valgusesaar.ee –st pärit Kali loo laenasin siia esilehele. Ja küsimus lirtsas õhku eile hommikul FBtšätutamise nurgas, mida ma õnnetuseks välja ei oska lülitada, nii et just keset magusaimat kirjutamist prääksatab keegi bäng-mis-teed-ää – fiiiih! Eile sõimati mind pooletunnise intervalliga laekuvate saastasüstidega taas seina külge ja ehkki soovitati tungivalt see pröök päevaraamatusse raiuda, ei paljunda mina seda virtsaväge mitte.
Kui Reet munakarpidega saabus ja Tissut näha tahtis, olin just saanud maili, mis kamandas mind upsakalt üle lahe asju paika panema – tundmata huvi, kuidas võiksid põssad ja Raissa iga 4 tunni tagant rokka saada, kui Reti on Tartumaal, mehed tööl ja emme rokib trrrteabkuseiteamiks. Reet juhtis tähelepanu tõsiasjale, et ka üks järelmaksuhobuostja on selle hobuse müügi kuulutust uuendanud – lõpetab hobusepidamise – ja selline heitlik laperdamine on täpselt samajuurne nagu mind teiselt poolt piire painav permanentne sõimurahe. Enne sellest ei vabane, kui end kaitsma õpin, ütles Reet.
Firma Pirit osutus äärmiselt kauniks küpseks abielupaariks, kes jõudis Soonele just siis, kui mul oli päramine aeg minema rallida – näitasin neile vihinal veheldes – isver, see polnud üldse pärismina… – kõik vajaliku ette, lülitades välja kõne, mis tahtis kindlasti palju toredaid ettepanekuid teha.
Kui tuuma-unega heideldes Toompuiesteele kimasin, võtsin vastu kõne, mis rääkis ühe täiskasvanud lapsega kooliasjade ostmisest ja ähvardas mind maatasa teha, kui ühe vale liigutuse teen – selle kalgi ja otsekui teisest dimensioonist – eks ta teisest viiendasse küünitaski – kõne hea omadus oli, et lapsed ärkasid ja valvasid autot, kuni Pikal tänaval fila staabis kutse järel käisin.
Mustpeade majast oma reedeõhtust Birgitta-pääset ära tuues vaatasin enne uksest välja tormamist juhuslikult üle õla keldrisaali viivast trepist alla – ja mind tabas sume šokk.
Ei ole…
Olen küll…
Järgnes pikkpikkpikk kallistus väga ettevaatlike hingetõmmetega. Et haldjaid ära ei peletaks…
Minu vend.
Lauril oli staabis orkestriproov. Temaga oli tütar Mariann – kui Brigita on minust pool, siis Mari on poolteist pead pikem. Ja vägavägaväga ilus. Ja siis me kallistasime veel. Ja lubasime pärast reedest Don Giovannit temaga peaosas kohtuda. Lõpuks ometi sillake. Üle paariaastase jabura vaikuse – mille tekitas saatan ise, mitte kumbki meist.
Kallist kolleegi Carmenit ootasime lastega pubis Protest, kus sildil ka laiend – ela ja lase elada – lapsed sõid pitsat, Indiuks kodustas endale ühe Georgias elava soomlase, kes talle arvutist oma akvalandi näitas – tohutult eriliiki kirjusid kalu – ja just siis kui op Madis Mumma valmistus meie vestlust salvestama – jaajaa, selle Mumma poeg jah :D, pikajuukseline, voolujooneline, elegantne ja vaimukas ja nagu selgus, mind korduvalt varemgi filminud – tuli jälle kõne, mis nõudis, et oleksin lahe ületamise asjus ümber mõelnud. Mnjah. Carmenile antud inteka teljeks kujunes Lauriga kohtumisest ajendatud meenutuste-assotsiatsioonide-üldistuste jada – aga seda siin ümber jutustada poleks proua Pritsoni suhtes mitte eetilise moodigi. Niigi saime eile vesteldes mitmele ebaeetilisele susserdamisele jälile – ja peatasime need malbelt ent kindlalt naeratades.
Inna Uit, kellega pool tunnikest naistejutte ajasime, ütles, et on mitu viimast aastat dresseerinud oma prantslasest peakokka mehena käituma – too elas esmalt tema kulul, jõi ja mürgeldas ja ei teadnud midagi sellest, et Mehed peavad peresid üleval ja naiste püha ülesanne on ilus olla ja kullas ujuda. Kange kalmõkitar pakkis korduvalt oma õppetunni kodinad – oma enese ostetud mõistagi… – ja siis jõudis vennale meheks olemise võlu ja valu kohale, kui naise loodud-makstud-peetud-veetud maailma uks lendaski tema selja taga kinni. Nüüd oskab küll peret elatada –ja on nädalaid kainegi olnud, oh eneseületamiseimet… – nii et naine ei pea end üksi ribadeks pingutama-muretsema. Aga miks on vaja mingi joodikust armandi peale nii palju närve, aega, elu ja ilu kulutada? Inna ei osanud vastata. Ma ise ka mitte.
Artlandis Kerlit oodates jälgisime lastega salsakooli algust. Kui Kerli saabus ja lastele toidud tellis – oi kui armsad kokad-teenindajad on Tobias ja Ats, karged ja klaarid kullatükid! – mängles Indira kätega tema ümber. Pärast ütles, et Kerli oli väsinud ja plekiline, nüüd on puhas ja kuldne. Selline tütar siis mul… Sulnis söök kõhus, järjekordne intensiivne jutt räägitud – tulemuseks kokkulepe 31.augustil 12-16 Artlandis olla ja kooliaastat mänguväljakul, pipide-jõuluvanadega vastu võtta – tormasime Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovile Kodulinna majja. Issanda muutmise kirikust mööda, olgu Jumal meile patustele elulava artistidele armuline…
Tane Mahuta repertuaaris oli üks loits lastele. Kui just oma lapselapse eest palvetasin, astus minu kõrvale väike blond ingel. Äsja rääkima õppinud plikatiba, kes võttis mul kaelast kinni ja ütles väga tõsiselt, et tõi mulle terviseid. Kellelt? Ühelt titalt, sa ei tunne teda veel. Kõik mu ihukarvad tõusid püsti. Tunnen küll. Väike tirts jäi kontserdi lõpuni mu kõrvale – astus seitse korda mulle käe peale, kallistas Minnit ja Aleksandrit, kes hoidis pead mu süles – ja see kõik oli nii hea.
Überfenomenaalse häälega soomlase Kosmo eestlauldud hällilaul loomadele tõi mu südamesse lisaks kõigile teistele loomadele erilise eestpalve Alfa pärast. Ta on jälle tiine. Max jõudis enne lahkumist ära teha. Ja täna hommikul vaatasin, et Elfriide vist ka. Ja ega Ogalikku-Ainotki tea. Jeerum küll, viimane, mida kavatsesin, oli aastas kaks laari tallesid. Nüüd palvetan. Andke andeks, mutid, tõin veel vilja ja jahu – peame vastu, saame hakkama… Ohjahnoh.
Tomi haldjasnaise Jane algatatud ja eest lauldud laul Maa Emale, Bengali jumalannale, Šiva naisele, õiglasele ja puhtusloovale Kalile vallandas minus loitsu – ma teadsin pärast kõnesid-kirju-Reeda tõlgendust üliväga täpselt, mida oma energiaväljast, kodurahust, südamekojast ja terveperetundest välja kalikalitada. Kali, Kali – see kõlas a la gling-gling – Kokopelli-kesksel Shamantral Katariina kirikus raiutud mantra. Pideme leidsin maagiliselt koriseva Kosmo põlevas pilgus. Uuuuuuh!
Pärast koduteel Nägin maanteel vonklevate haarmetega kaheksajalga, kellele selle põleva pilgu nagu leeklambist peale tõmbasin – ja kelle tükikesed visinal kahte lehte kraavi hääbusid.
Jusuf – nojaa, selle tšellisti kodanikunimi on Joosep Kõrts, aga ta ON Jusuf – tõi Kailashi repertuaarist „Hakuna Matata“ 😀 – omasse c-duurilise ommani padmehumi – just sel ajal tulnud kõne avastas külje all vibravast kotist Aleksander. Võtsin kõne vastu ja pistsin telefoni kotti tagasi. Head kuuldemängu kuulamist.
Armastusevihm, mida sedalaadi riitustel aplausi asemel rakendatakse, tõi lava piirava peegli pealt Buddha vaiba alla, nii et edasi istusime ise enda vastas. Väga õige värk. Vägi mitmekordistus ja kasvas lõpmatusse. Aga Oona Jaanika tütar oli ikkagi pettunud – Lõvidega koos möirgamise laulu ei lauldud. Tom tormas kotkasule lehvides kitarri järele, istus riitusejärgses eesruumis põrandale ja laulis ekstra Oonale. Meie ka duande-lenno-lenno-maate-duande… Vana indiaani laul just indigo-Indiradele paras laulda. Teeme seda Tane Mahuta plaadi järgi kuu lõpus Oona sünnipäeval nii, et ka Rapla avastab ehk, et isegi Eesti riigi vapilõvid võiksid võib-olla… Ahnohjahnoh.
Tomi privaatmöiretele järgnes Jane ja Indira kallistus. See oli üks kaunimaid hetki ja vägisemaid fotosid, mis sündis. Jane lubas lähipäevil Soonele Garfieldiga sõitma tulla. Ootan väga. Pehmelt öeldes. Täpsemalt – vägavägaväga.
Ja taas kontrast – kohe õhtusesse vanalinna väljudes sain kõne Kehtna kollidelt, kes nagu eilegi überjoomastena Kogulugu asemel mulle helistasid ja sinnakuhuvaja saadetud saivad. Vestlus Hiiumaal spordipäevitava Brigitaga möödus kajakaparves – rahulolev tagaiste säutsus nii, et Aleksandril tahtsid juba niigi kõva peavalu pärast silmad pealuu seest välja karata. Jaanika tegi talle enda juures Raua tänavas tõhusa valutõrje, nad Oonaga jäid sinna – ja meie suundusime Soonele.
Paaril meenutuste ja korduvat puhastamist vajavate õõvajudinate hetkel nägin mööda maanteed enda ees lätsuvaid mürkrohelisi kaheksajala jäänuseid. Mul õnnestus neist mitte üle, vaid mööda sõita. Kali, Kali – burn it down!!!!!!!!!!
Kodus oli söök valmis, põrand üle tõmmatud, nõud pestud. Ajaloo prügikasti kaanel ühe koha peal kargavate kehtnakollide tõttu keerasin ukse lukku ja pugesin Minni kaissu tuttu. Pärast selgus, et Mikit polnudki kodus – rabas oma maja vannituba ehitada – ja ma ei kuulnud tema koputust ja vaene tubli noor isa magas Ohekatkus. Ja kõik mingite pidetult laperdavate luuserite tõttu… Kali, Kali – burn it down!!!!!!!!!
Kell kolm öösel avasin sisetunde ajal noorte toa ukse. Keegi oli Retu ja Miku voodis, selg ukse poole. Sellest magajast jäänud kummalise tunde tõttu avasin ukse uuesti – ja kutsumata külaline hajus läbi suletud akna tähesajusesse öhe. Toretore. Kulla vanaemad, me saame täiesti kenasti ilma teie koduskäimise ja korraldamiseta hakkama. Ommani padmehum…
Tänane hommik algas srilankalase Nuwan Chamara võluva hommikutervitusega – ikkagi hea, et ma pole tšäturatooriuminurka FBst osanud välja lülitada – ja jätkus läbirääkimistega Kerliga – nad tulevad meile laupäeval perega külla. Ka Valgusepesitsejad tulevad nädalavahetusel. Pojaga õue minnes avastasime, et poolik heinarull, mille lambakoplisse tahtsime upitada, oli sinna juba upitatud. Minni noppis lakast ja tukast takjad välja Battayal, mina Mannil – Tajakene hoidis Indira jaoks lahkelt pead maas ja Madonna silm vajus 30 takja lahkumise mõnust kinni, kuni armukade Opaal talle kiksid kanni kaksas. Ilus ja õnnelik aeg… Aitäh!
Fototöö tehtud, arved – äh, mõistagi osaliselt – tasutud, Reeni tekst näpus, õunad hobustele alla ja lastele kaussi raputatud – pärastlõunal on plaanis villade kraasimine ja printeri esmakordne töölelülitamine Birgitta-pääsme printimiseks – väga oluline on iga seadme esimene töö, eks. Ja väga oluline on seda õiget suunda ja puhast minekut mitte ära sodida. Gling-gling-gling…