13. august 2012
Meeldimise maratoni ei võida keegi
Kati Saara Vatmann
Ehkki me kõik oleme erinevad, on meie maisel asjal paar asja, mida me kogu oma erilisuse juures kõik siin ilmas õpime. Ka siis, kui seda ülesannet ja õppimist päriselt ei teadvusta. Alateadlikult ikka – sest teistmoodi on halb ja vale ja parem ei hakka enne kui õpitud ja harjutus tehtud.
Meie töövihikuharjutus on esiteks iseenese armastamine ja teiseks siin ja praegu teadvel olemine. Seda tõsiasja meenutas oma äraspidises inimsuse peegelduses Ivari Põllu seisukohavõtt meeste ja naiste soorollide asjus. Selge, et hea kolleeg otsis vastust küsimusele „oled sa mees või inimene“ seoses sellega, et Tartu Uue Teatri vastne lavalugu räägib meeste ja naiste soorollidest. Soorollide täitmise põhjust, vajadust ja eesmärki sõnastas härra Põllu tarvidusega meeldida. Nii ta vist ongi – ja seoses meeldimise püüdega lükkub edasi või järgmisse ellu ka iseenda armastamine ning siin ja praegu olemise õrn oskus.
Nii meeldimine kui sellest rängast eesmärgist lähtuv rolli täitmine kätkeb endas mineviku kahetsemist ja tuleviku planeerimist – „kui… siis – või muidu“. Hirm mingitele x-nõudmistele alla jääda ja mitte meeldida sunnib üha rollimustreid perfektsemaks rullima, ilma et tingimusteta armastuse võimalikkus üldse meeldegi tuleks.
Mehe probleem näib Ivari terasest tähelepanekust ja retooriliste küsimuste reast lähtudes olevat naisele meeldimine selle nimel, et antaks. Kui ei meeldi, ei anta – ehk siis ei valita soo jätkajaks. Eks siis naise probleem on omakorda mehele meeldimine – muidu ei anta – loe: ei peeta üleval. Aga seda ei tee tänapäeva mehed nagunii – paljud neist on pigem ise keradega beibed kui et perekonnapead. Mis ma selga panen ja millise parfüümi ostan, kui naise pangakaardiga poodi lähen –salajase lapiku libistan niikuinii lipsu taha – aga kes ostaks selle edeva lipsu, mille taha libistada, uued sokid, siidibokserid ja soovitavalt ka hummeri…
Ei tee ma meestele liiga midagi – vaadake ringi – rabavalt rohkesti on kas lausa naiste kulul elajaid (vanamoeline nimetus selliste iluasjakeste kohta on Armand) – või siis iseendale elajaid, kelle naine peab ise ennast ja oma lapsi üleval. Sest mees kui looduskaitsealune õrnake vajab nii palju, et üle ei jää, ikka pigem puudu. Ja kui ta naisega midagi jagabki, siis meenutab seda aegade lõpuni, sest iga tema liigutus on kullahinnaga. Mis on ka mõistetav – kes ei oska, ei jaksa ei taha, selle jaoks ongi iga sooritus kangelastegu, mis tüütab ja väsitab kiiresti ära. Parem ennast mukkides ja rollimänge mängides meeldida.
Arvan, et asi on andmise-võtmise vahekorras. Meeldida püüavad võtjad. Andjad mõtlevad võrreldamatult panoraamsemalt. Andjad – tingimusteta armastajad – siin-ja-praegu-isiksused – ei takerdu tühistesse detailidesse ega hüpita ammu nürinenud nõela ühe ja sama vinüülplaadi savivaos, nii et tolm ja muda pritsib kahte lehte ja varjab vaatevälja.
Andja ei tee soorollidel ekstra vahet – mida vaja, seda tehakse. Meie talus on mõnel päeval vabalt sedasi, et naised on veokiroolis ja veavad suuri loomi, mehed lüpsavad seni kodus lehma ja teevad süüa. Kui naised on väljas rahateenimise tööl, võivad mehed häirimatult lapsi hoida ja nõusid pesta – kui on vaja sedapidine panus anda, teeme ära. Minu meelest on hapraid alasid valdav mees veel eriti mehine – seega meeldiv. Andes ja panustades.
Kogemused näitavad paraku, et andmisele häälestunud naine võib hõlpsasti võtmismeelse mehe kastreerida. Esmalt püüab temake oma tublidusega mehele eeskuju anda. Pürgib seega tööjaotusele. Ent miskipärast vallandub sedasi pahatihti võimuvõitlus ja konkurents. Misjärel naudisklev võtjamees loobub ja taandubki lihtsalt-ilus olema.
Ei ole see üksnes korterirahva probleem midagi. Külades mullitavad kangete peremeeste kõrval samuti meeldijatest muidumehed, kes ei tee käega suu-suure linna kõrval kärbsepesagi – õnneks, sest oskamatute ja soovimatutena rikuksid nad isegi selle ära. Näen päevast päeva Eesti külades nohisevaid mehi, kes kõõluvad päevast päeva arvutis portaale-foorumeid suskida ja saastata, ei otsi endale töökohta, vaid eelistavad toa täis suitsetada, kuni naised peret toidavad. Need erinevas eas isased isendid peavad enesestmõistetavaks, et naine tahab ja teenib ka halva jumega pekipeed, sest keda paremat tal ikka võtta on. Üleolev las-minna on tingitud arvamisest, et naisel pole meie soo-statistika taustal nagunii kedagi teist leida. Keegid teised on välja surnud või juba hõivatud – ja naine jääb aina vanemaks.
Nõnda siis mitmegi kõrgharidusega daamid suuri majapidamisi veavad ja peavadki, kõiki asukaid toidavad ja katavad, end neuroosi arvutavad ja halliks muretsevad. Küsimusele, millal nad viimati väljas käisid, saavad vastata, et Märjamaal sai käidud vilja järel ja Jänedal talulaadal – Tallinnasse-sõit aga tundub liiga kergemeelne ettevõtmine, ehkki teatrisse-kinno-kontserdile sai ju kunagi tahetud küll. Millal need daamid viimati tantsisid? Oli see mineval või tunamineval aastal? Või tuna-tuna…
Lugu selles, et kui retoorilistes küsimustes kümblevad rollimängurid aina meeldivad, et antaks, tõmmatakse andjad halastamatult tühjaks. Andja annab kõike – võtja aina ahnitseb, ise märkamata, et võtab. Mida suuremeelsem ja tugevam on andja, seda kaastundlikum ja kõigi-rahvaste-emalikum on tema armastus. Paraku pole see tingimusteta armastus. See on sageli oma olemasolu õigustamine, süütunnete leevendamine, armastuse lootusetu ärateenimine.
Seega on siin-ja-praegu iseenese armastamiseni pikk – aga tegelikult ju õpetlik ja õnnestav – tee nii võtjatel kui andjatel. Paradoksaalsel kombel on neil, kes sel tunnetuslikul matkal kaugemale jõudnud, karmimgi tee kulgeda. Kaasteelistele soojust-valgust-armastust särada – ja peegli ees seistes mitte karta Getter Jaani kuldse laulu sõnu „me kõik jääme vanaks“. Ilmselt vähendanuks seda hirmu ühe sõna vahetamine – „me kõik saame vanaks“ – ent kuna miski siin ilmas pole juhuslik, peabki see ballaad meis teatud ärevust alal hoidma. Vanaks saamise ja jäämise teadvustamine kinnitab – meeldimise maratoni ei võida keegi. Olijad, mitte näijad jäävad.