13. august 2012
10.-13.august
Täna on minu vanaema Linda Helene Kuuli-Taimre-Linki 99. Sünniaastapäev. Vanaema, mul on äriplaan! See tekkis 10. augustil – õigemini võttis kord aastate eest Ande toonases Soomaal asunud Riisa rantšos intuitiivselt koristades tekkinud idee üsnagi kindla kuju. Nüüd, kus olen õppinud varasema raevuka ja trotsliku koristamise asemel oma puhtuse- ja korrameelt rõõmuga ja mõtestatult rakendama, võiksin – või õigemini peaksin – asutama energ(eet)ilise puhastamise teenust pakkuva Aabrami Hobulausujate eriüksuse. Koristamine koos seiskunud-tolmunud-hallitanud-kopitanud-koitanud energiate liikvele tuulutamisega nii nähtaval kui nähtamatul tasandil. Kui Vehendis sellest ideest lasteisa Alole ja minia Kaisale rääkisin, pöörasid nad mu sondeeringu naljaks – just, mõni šamaan võiks kamba tädisid palgata ja ise pärast koristustööd uuauua teha. Aga tegelikult pidasin täiesti tõsimeeli silmas õnnelike-rahustavate-puhastavate-korrastavate käte tasakaalustavat-laadivat tööd – ja mulle tundub pärast kodus Soonel tehtud laupäevast põhjalikku puhastust kõigis hoonetes üha veendunumalt, et sel ideel on vägagi jumet.
Reedel tegid Heli Künnapas ja Tanel Telc ilusa hommiku – Kuuse talu küülikuemand tänas sõpruse ja toetuse eest tema juures külas käimise järellainetusena ja Tanel pakkus Kuusiku lennuvälja kõrval olevaid heinarulle. Hea on teada, et sul hoitakse soojalt silma peal ja mõeldakse su peale toetavalt. Aitäh!
Arvuti tegi reedel, mil oli muu hulgas Margus Annuki ja Mart Sanderi sünnipäev, minu näppudega koos ära pika kirjatöö, mis tõepoolest tuntavalt Sealt anti. Ajakirjale Naised. Homme teen Tallinnas pildid ka juurde.
Eelmise nädala teine pool aga nägi välja niimoodi, et reedel panin treiku Kirna tallis Kuke Maie jaoks maha – sa jeerum, kui kõvasti oli tugiratta hoob kinni, toetasin tagumiku vastu autot, kriiksusin ja ägasin, nii et tallivalvurist ketikoer istus maas ja itsitas. Et oli kiire, nagu alati, ei jõudnud Maiet talli juurde kutsuda. Ja seega jäi vabandamata ka selle pärast, et pärast eelmise õhtu heinarullivedu jäi treigu vahesein lapiti maha ja pooled splindid Aare tunkede taskusse. Vabandust, Maie – kindlasti said Kurgjale eesti hobuse päevale sõites minu toodud kogelmogelile jälle kombeka näo ja teo 😀
Äksi sõites mõtlesin kõigile, kellest möödusin – Tiina Säälik, Külliki Alekand, Hillar Kald ja isegi trummi-Inge – sooje tervisi saates ning leidsin Saadjärve ääres jahtklubi kõrval resideeriva Katrin Laiapea ja Isabeli näol senisele Facebooki sõprusele lisaks tõelise hingesuguluse. Eesti Naise jõululoo jaoks vajalik – ja maailmale elava inimhinguse andmiseks äärmiselt olulik. Sarmikal tõlgitaril oli külas kolleeg Amar Annus, kes on tõlkinud Gilgameshi ja muid erilisi asju – ja kuni Amar Jääkeskust külastas, kohtusime-vestlesime meie äsja Äksi kolinud helilooja Elo Vesiroosi ja tema poja Lennoga.
Purjespordikeskuse juures meenutasin, kuidas Aloga ja Laseriga seal allikajäises järves äikesepagi tõttu kummuli käisime, kui enda teadmata juba Riksu ootasin. Ja näe, mis välja tuli. Igas mõttes.
Tartus viisin üle mitmete aastate Lõunakeskusse fotod teha ja seejärel vastas lõpuks ometi ülikoolivend-teatrimees Kalev Kudu, kes oli seoses karskele režiimile ujumas ning me kohtusime temaga Zeppelini keskuse – no küll on kõik asutused-rajatised keskused… – Pandas. Minu juurde tuli üks särtsuvate silmadega tädike, avaldas toetust ja tunnustust ja me kallistasime. Selle kallistuse väega on jõudu täitsa mitu tulevast laksu – tulevad-tulevad, ega nad tulemata jää – võidukalt ületada. Aitäh.
Kalev Kudu kõneles veel palju huvitavamaid asju kui ootasin ja lootsin. Ja kirjastus Elmatar töötab vähemalt praegu suvisel puhkuste ja äraolemiste ajal Alo ja Kaisa tandemi jõul – teevad kahekesi projekte, käivad kahekesi doonoriks, ohjavad kahekesi heliaita ja sündmusi Võrtsjärvel. Ajad on karmid ja kirjastajahärral tugemist hädanisti tarvis.
Ecu tallid, kust teel läbi põikasin, on üks täiuslikumaid-kompaktsemaid-meeldivamaid komplekse, mida näinud olen – loomulikult meeldiks mulle sellist pidada, sellises elada – ent minu pärisosa on Soone. Vähemalt mõnda aega. Ehkki Pirit-kinnisvara ilmutas uut huvi, tundub mulle, et panustamine-väestamine, mida emand siin koos sõduritega sooritab, kipub meid siia arvatust kauemaks ankurdama. On nagu on ja jääb nagu saab. Garfieldi jaoks Ecus ruumi polnud – eks näis, mida temaga sügisel ette võtame. Kohe mitte kuidagi ei sobi talle mudased koplid ega ligasel maastikul sõitmine. Küll saab nagu jääb.
Vehendisse sõitsin kätte-jalga jäänud automaatpiloodiga – majaesisel palliplatsil mängisid Brigita, Indira ja Aleksander koos Etsi ja Mitsuga palli. Alol ei luba Kaisa Michelle’i kohta Mitsu öelda – mina ikka võin 😀 Väsimusest vankudes leidsin majast üles Reti-Miki-titte ootavad beebiriided ja aastatepikku liigutamata särgivärgimürgiorgi, mis raamistaski mu energ(eet)ilise koristuse äriplaani. Jah, võib öelda, et kogu maailma ei jõua puhtaks kasida – veendusin selles juba Võrtsjärve kallast ja Liu mereranda üha rookidesrookidesrookides – kilekott prahi jaoks oli alati kaasas – ent esiteks ütleb rahvatarkus – kus viga näed laita seal tule ja aita – teiseks on Aleksandril ja Brigital vaja kooli minna värskendatud kodust, kus nad teavad, mis kuskil asub ja kus talumatu taak nende ja nende isa väge mõttetult musta auku ei ime. Teen ära. Punkt. Ja kena keik.
Reedel pesin ennast enamvähem turjapidi tegudele tassides Aleksandri abiga auto, Alo ja Kaisa valmistasid õhtusöögi ja likvideerisid ikka veel ellu jäänud herilasi, kellega kaasneb uuemal ajal raju anafülaksis. Mind tabasid üle aastate vannimõnud, millele eelnes katkisest kraanist silmaauku tuisanud vesi ja katkiistutud toolide vahel valides veendumine, et samavõrd kui mul oleks vaja naine võtta, peaks Vehendi omad mehele minema 😀
Õhtusöök – hunnitu! – kulges soonelistele harjumatus haudvaikuses – me valime matsutamise katmiseks rõõmsameelse telekava, vehendiinid pelgavad kõike meediast majja tungida võivat, nii et internetki on maha võetud. Järgnes heitlik uni vanaemade ühiskambris. Ärkasin iga poolteise tunni tagant nagu elav tõestus Indigo Tomi raamatus kirjeldatud unetsüklitele.
Laupäeva hommikul kell viis oleksin tahtnud, et mu bioloogiline kell oleks Soonele jäänud – ülierandlikult oli aega magada üheksani, aga kussa. Riisipuder sõmerast riisist oli värske vaarikamoosiga ülihea, seda Mitsuga jagades selgitasin ka bernhardiinikutsikale energ(eet)ilise koristamise olemust ning tagasi Soonele vajutasime lastega liinil Viljandi-Vändra-Eidapere – nii palju inimesi meenus taas – Piia Vilu, Priit Tasane, Vihtra parun Raks, Maila Kukk, Sigrid Kärner, Helle Karis, Lembit Eensoo…
Võtsime Raplas peale lihunik Gunnari, ajasime südapäeval soonelised üles ja MMM lõpetas säravas päikesepaistes vaikselt ja delikaatselt maise matka sügavkülmas. Kolmest lambast üks sündis mu sünnipäeval, teine kasvas toas ja kolmas jäi sugukõlbmatult kängu. Tänasin-naeratasin-ohverdasin – ja jutul rahulik lõpp.
Rahuliku lõpu produktide kiletamise-külmutamise järel oli leebe ja rahulik kõigi meie talu asukate talitamine ja üle kallistamine. Misjärel tõime ESPAKist trelliotsikud ja villakraasideks sobivad traatharjad ja ostsime Säästukast rammusad jäätised.
Noorpaar sõitis Vehendisse, mina puhastasin talli, tallipealse, sauna – lauldes ja kepseldes muide. Aare puhastas lauda ja sealt ootamatult kostev saemüra päädis totaalselt ümber ehitatud sulgudega – lisaks mõistusepärasele-mugavale asetusele tundub laut nüüd poole suurem ja lehma sulgu ehitatud sõime peale kirjutatud TISSU ajas meid kõiki südamest naerma ka.
Lapsed mürtsutasid muusikat, hüppasid end batuudil tühjaks ja kandsid huviliste hobustega trügides hoovimaja kõrval olnud puuriidad kuuri. Mina koristasin seni elumaja, valmistasin õhtusöögi ja serveerisin selle vahepeal valmis köetud sauna.
Sekka helistanud Marvi Taggoga tema soovil mitmekordsest nägemisest ja vampiirlikest Selgeltnägijate tuleproovidest vesteldes avastasin, et üks mu indiaaninimedest on Räägib Lõõtsutades, sest ma pühin eranditult iga telefonikõne ajal põrandat, pesen kapiuksi, korjan kassikarvu, tõstan nõusid kuivamast ära, lappan pesu või lihtsalt pissin 😀
Kuna lapsed unustasid käruga ringi kapates korraks värava lahti, esitati õhtul etüüd hobused õunaaias – mis osutus väga teretulnud etteasteks, sest nood pistsid viiekesi nahinal nahka muru, mida tulnuks nendeta järgmisel päeval trimmerdada ja maha langenud õunad. Indira tantsis hobuste vahel Ithaka Maria Hopapare saatel – mis läks sujuvalt üle ta enda esitatud improvisatsiooniks “kaka ja nõgesed” Havva nagila viisil – aines elust enesest… 😀
Saunalavalt ronisin rätiku lehvides augustipimedale õuele, ladusin ümber lammutusjääkide 9 posti ja tõmbasin ohtlikele hunnikutele ette lindid – haldjad olid minuga, tunde järgi paigaldatud postidele linti kinnitades oli kogu kiire konstrui millimeetri pealt paras ja edastas sõnumi: hoidkem üksteist iga võimaliku ohu eest, siis hoiavad ka haldjad meid igal võimalikul moel.
Aga iseennast? Paraku oskan end ikka veel vaid tagant suskida ja hilisõhtul küsida: kus on madrats ja Eesti Naise kolmeosaline lugu?
Tänu Tissule oli pühapäeval eriti muhe hommik – kui meil on siin olnud perioode, mil hommikul sõimatakse läbi kõik loomad, söödad, tööriistad ja tööd, siis nüüd on selline ajastu, mil lüpsiks sulgu seotud lehm tõstab pilgu oma nimesildile, sirutab tagajala välja – ja hangub kogu lüpsi ajaks sellesse asendisse – loeb graatsilist arabeski sooritades oma nime 😀 Ja inimesed naeravad mõnuga.
Kirjad-fotod-kõned istutasid mu õige mitmeks pühapäevaseks tunniks arvutisse, vaheldust pakkus pesudega mässamine ja lambakopli silokilede lõplik likvideerimine – mõlemad vissid patseerisid mul kõrval, ajasime nendega mahedalt juttu ja hullumoodi õdus tund kujunes. Ainsaks agaks tõsiasi, et noorkaardiväega Tallinnasse Jääaeg 4 vaatama sõites avastasin autos, et lehkan pidulikult silo järele. CCPlazzas nägime esimest korda 3D formaati – ja Jääaeg oli lennukalt vaimukas nagu ikka. Võtsime Balti jaamast Jaanika ja tema sõbratari auto peale ja sõitsime vanalinna – Kailashi kontsertriitusele Shamantra Katariina kirikus.
Neljast rahvusest šamaanid laulsid sanskriti, heebrea, indiaani ja inglise keeles – ja kogudus ka. Meil tekkis hingeside Simonaga, Indiral Indigo Tomiga, Aleksandril Jaanikaga – ja oli lummav õhtu. Kahe riitusepoole vahel helistas Reimo – woodoowitch Lilleste killer-Oke oli tema lehmakoplis ja ta hoiatas, et läheneb koos teise killeriga Soonele. Pidasin enda sees vihast võitlust – hea ja helge riitus, järjekordsed õõvastavad uudised kodukülast (meenutagem, et meil on kodus vasikas, kitsed, noored uted ja põrsad…) – need raevukad sööstud maandas mõte Mihklile, kes õhtuks koju jõudis ja koerataridele Donnale-Bellale, kes nii mõnelgi ööl on ilmselt õõvastava killeri enda kannul Soonelt eemale metsa meelitanud. Aitäh. Kõigile kõige eest.
Kodus kell üks autost väljudes nägime kõik koos tähesadu – perseiidid kodutalu kohal. Koos nähtuna mitmevägised. Ja suurepärane algus nädalale, mida alustame Kodilas söödajahu vedades, jätkame homseid kokkusaamisi kellaajaliselt paika loksutades, kulmineerime Eesti Naise jõululugu kirjutades ja lõpetame olümpiamängude lõputseremoonia kordust vaadates. Om shanti!