09. august 2012
9.august
Üle pika aja ärkasin, päeva ees hirmu tundes. Esiteks polnud lapsi, teiseks ei puhanud ma öösel oma tühja kummi ja nukrameelsuse pärast muretsedes välja – aga ees tõotas seista järjekordne lammaste taga ajamine, lehma püüdmine… Õnnelikul kombel hajus jõuetu mure Raigo ja Eve Kaljuse, Valgusepesa ja Õnnefondi loo jaoks tekste lugedes-tsiteerides. Sain nende kodukalt www.valgusepesa.org täiesti ootamatult vastused küsimustele, mida ma esitadagi ei taibanud.
Lambaaia illusoorne blokeerimine vana õuetaraga kulmineerus kitseke Pille poolteisemeetrise hüppega üle selle – trillatralla, küll on lõbus – aga lehmiine püsis paigal. Teksti ettevalmistus käis haigutustega võideldes – no mis jama see ometi on… Misjärel viisin hobused putukate käest jalgu puhkama. Kui ise külmetad, soojendad kõiki teisi, ise väsinuna püüad kõik teised puhkama pöörata.
Ma ise pöörasin Agrovarusse lehma ketti panekuks pööreleid, ja ketivaia tooma. ESPAKist tõin lambakopli tihendamiseks kruvid ja 20liitrise piimanõu. Postkontorist saatsin Aare töökohavahetuse avaldus, et ruttu eelmise lahkumistasu saaks – heina-jahu-toitu-kütet on ju vaja maksta. Ja emale sünnipäeva kaardi jaoks ümbriku ostsin ka – ehkki ei tea, kas ta on Eestis või Ameerikas.
Kehtna sotsiaali eurokuivainete järele minnes nägin poe ees pingil ikka neidsamu sägasid, kes seal alati kõõluvad ja sama plaati keerutavad. Brr. Järjekorda õnneks polnud, nii et sain oma helbed-jahud-sarvekesed-õlid kiiresti kätte. Inimesed olid lahked ja mul endal üsna mõnus tunne oma autoga oma maailma sõita, samal ajal, kui kohalik Presley istus parmudega ikka pingil… Kena ja võluv noormees, aga kuidagi nii… lõpetanud, enne kui alustanudki on. Mida kehv keskkond ei tee, selle lõpetab epilepsia. Eesti elu…
Reimo ütles ilusa ilma puhul telefonis, et hakkab nüüd kohe meie maadel paugutama. Loodame.
Reet sõitis Tallinnasse ega tulnud minuga euronänni järele, küll aga seletas, et allergia kui suhtumise haigus ei anna enne suhtumiste muutmist järele. Ja et ta ise ei saa ka enda omaga hakkama. Mina olen hetkel sisuliselt pealaest jalatallani täpiline – mõni koht raevukamalt, mõni eladalaskvamalt. Meetrite kaupa ravimeid ei mõju mitte kuida kuraditki moodi. Sõber-tohter Imre helistas ja tundis muret – ja soovitas kas kvantumit suurendada või tablettide asemel salvide peale üle minna. Ohjeerum.
Margotilt kuulsin, et esmaspäeviti saab Kodilast loomajahu nii, et Jüri ennast tülitama ei peagi. Niisiis kohe esmaspäeval lähen jahule. Enne ei jõuagi – homme on ju Tartumaapäev, laupäeval lihunik ja koristus, pühapäeval Jaanikaga kirikusse…
Mu kangelaslikku, nõrkust trotsivasse asjaajamiste maratoni sekkus pisteliselt ullikese baaba täädutamine eiteamillisest naaberriigi servast, millesse süveneda pole mõtet, sest see muutub pidevalt. Kirjavahetust pidades, dokumente korrastades pidanuksin vastama küsimusele, miks ma nii halb olen, miks ma ei mõista, et tal pole kedagi peale minu, miks ma teda halvustan… Ehkki aega polnud – jõudu ka mitte, kurat, vampiirid tuleb lahti raputada, appiappiappi! – kirjutasin siiski ühe vastuse, kui näugumine selle pärast, et väimehe ja meistrimehega talu pean ja oma mehed minema peletan, väga vihaseks ajas.
„Mehed lähevad, väimehed-meistrimehed jäävad?
Aga palun, mine püüa nüüd praegu kohe lambad naabrite inglise murult kinni, lüpsa lehm ja kits, tee
lambakopli alumine serv korda ja tõsta kahes sulus söödakünad ümber, et homme saaks kaks nuumikut koju tuua.
Ühtlasi ole nii kena ja sorteeri viimased lammutusmaterjalid, kuni Mihkel osaga teel oma majja on – ja homme võiks kõrvalmajade elektrisüsteemi ümber teha. Nii sauna ja talli varustava – kui lauda oma. Ja üks kaabel laudast pütini tuleb maasse keerata. Küttematerjaliks minev lammutuskuhi on vaja juppideks lõigata ja riita laduda.
Seda kõike pärast seda, kui oled kaheksast kuueni palgatööl olnud, muide. Nii et praegu on paras kellaaeg alustada. Jõuad tänased meestetööd täpselt pimedaks valmis. Hoiatan – telekat pärast enam vaadata ei jaksa ja arvutist ma välja tulla ei kavatse, sest mul on veel umbes ühe-kaheni kirjutada vaja.
Süüa jõuad käigu pealt, kui ikka tõesti tahad Mihkli ja Aare asemel meie oravarattasse asuda – pesta tuleb juba pooleldi magades – ja magad talli peal nii rasket und, et lapsed peavad hommikuti Sind kahekesi üles raputama ja voodist välja lükkama.
Nädalavahetuseti õnneks palgatööd pole – siis paned kodus hommikul seitsmest õhtul ümberkukkumiseni. Paigaldada on piksevarras, katuse harjalauad, seasulg ja aedik valmis
ehitada, kuivanud jalakad maha võtta ja palgid grillmajaks disainida-ehitada, selle kõrvalt sauna kütta ja enda seljas sõeluvat lastekarja taluda. Vahepeal lehma ikka ka lüpsta, ma ei väsi kordamast. Ja Aleksander tahab elektriauto peale tõhusamat akut. Sai ühes kohas, kus lugu tegime, teada, kuidas see käib – ja nüüd on ootel. Sa kindlasti oskad kompunnida, mis neist Soone poistest tõesti…
Ahjaa, kogu palk tuleb muide talule – endale jääb suitsuraha, toit on karpidega kaasas ja õlut saab ainult laupäeva või pühapäeva õhtul saunas – meie majas on totaalselt karske ja kaine režiim.
Ole lahke. Tee järele – või peata tegelikust elust üha kaugenev nõudlik hala. Meil siin on kombeks pereema mitte segada, kui ta kirjutab – sest kogu pere teab, millised võlad “mees” meile kaela korraldas. Aga mehike-mõnusake ainult joob ja tänitab ja suudab vaevalt oma enese keret
üleval pidada. Tsurr, mul pole aega ega jõudu sellist armetut eidevingumist jälgida – ära
näe vaeva edasise undamisega.“
Vastuseks tuli tavapärane hästi paned mõnus oled – ja ausalt, ma tahaks teada, millal see jama lõpeb. See on kohutavalt tühjendav ja alandav ja mu tegelike käikude-kulgemistega koledas kontrastis. Miks ma pean keset eksistentsiaalseid mõtteid, loomingut ja talupidamist avastama, et valed talvekingad on siitmaja seljakotiga minema kõndinud – ja muud taolist mannetut…
Rita pandud Tarot kannatusekarika kaart võiks krahhikaardiga koos juba kenasti läbi ja maha põleda – õnnetähe ja inglikaitse aeg on käes. Mul on isegi foto olemas, et lõpuks need kaks parimat prognoosi pakist väljusid.
Pärast lõunat ja enne poiste töölt tulekut saabus puhastav-laadiv uni – hetkeks oli küll kiusatus kohe treiku tagumikku haakida ja Vehendisse laste juurde kaduda. Ei, emmekene-igatsevakene. Enne kaks teksti, siis!
Kui poisid tulid, toitis Reti neid suurepärase lõunaga, noorpaar sõitis oma majja, kaasas soojustusvill. Meie võtsime maha uue koosseisu jaoks valesti kinnitatud mollid, tegime kiiresti sulud õigeks – ma pidin käsisae külge oma toonusepuuduses ära surema, kui kanade õrt kõbisin, kuni Aare võrke ja molle, uksi ja kinniseid sättis. Kanad põrnitsesid kaastundlikult, kuidas nende pesadest mune kokku tuiasin – ega raatsinud mind selle eest isegi nokata. Mis sa sihukesest kaamest ja higisest hädakägarast ikka togid – lihtsam on homme uued munad muneda.
Sõitsime Margoti juurde, kes Heili ja Evega 12 kukke kitkus ja sisikondadest vabastas. Tõime kaks lõugavat ja vingerdavat põrsast koju – ma ei taha enam mäletada, et juba tekkis silmside, juba sügasin neile õhtusööki andes neid kõrva tagant. Ei saa nad ei nimesid ega… Ähnoh. Laupäeval tuleb Gunnar ja aitab kolm lõpusirgel noorukit sügavkülma – hakkavad emasid-tädisid-õdesid põrutama ja nemad need karja naabrite juurde kõnnitavadki.
Autot puhtaks teha ei jõudnud – leidsime tee äärest mahakukkunud heinarulli ja kuna homme pean nagunii treikuga Maie juurde sõitma, panime teise taha ja tõime rulli ära. Naljakas oli. Lambakoppel jääb Aarel homme tugevdada. Lehma sulg laupäeval desitafitseerida. Hobustele uus heinarull sai poiste ühisjõul koplisse.
Hommikul tuleb mul hobuboksid kasida, treiku jaoks splindid kaasa võtta, Murutaridele mune, tükk liha ja arbuus – ja minekit. Hommikul külastan Äksis noorproua Laiapead, siis Tartus härra Kudu, siis… Parem mitte mõelda, keeran end ööseks üles – aga täna, pärast kõigi kavandatud kirjatööde ja muude madinate sooritamist olen tõesti rahuliku öö ära teeninud. Mis siis, et lubatakse kuni miinus üht. Jahedas on kergem töötada. Ja sügelemine ei ole nii hull. Veel mõned hoogsad sõidud – ja jään paikseks. Sügisvaikseks. Helesinises valguses – nagu ta juba on. Paikne kirjutamisaeg – kihutan su poole…