08. august 2012
8.august
Mul on tunne, et niipea, kui lapsed minust eemal on, pääsevad mingid võõrad varjud ja vibrad arvuti kui telefoni teel, nii virtuaalselt kui ilmsi meie rahu ja tasakaalu räsima. Kuni kõik koos ärkasime ja hommikut sõime, oli puhas ja tegus hommik – ent siis viisin lapsed Tartumaale viivale bussile. Neid ootas seal isa toodud üllatus – ime kombel suutsin saladust hoida ja neile mitte öelda, et isa viis Häädemeestelt Nahkseppade juurest Vehendisse uue bernhardiiniplika It’s Sverana Michelle’i… Ehkki Indira oli minnes üsna vesine – kindlasti teed siin ilma minuta midagi huvitavat ja mina ei saagi… No ja tegingi. Lasin end kirjadel-smsidel killustada, ajasin lambaid taga, muretsesin ja arvutasin, kirjutasin ja võitlesin kummalise väsimusega.
Kui poisid olid Alusse tööle sõitnud, hommikune piim panges, ämbrid loomadele ette viidud, kirjutasin kodu24-le Jüri Soo vitraažide teksti – ja siis murdis mind uni. Kohusetunde kiuste. Järjekordse parukaga võidu.
Tänu kaisus rähklevale Taavetile ajasin end piisavalt siva tagajalgele, et süütunne oimetuks ei võtaks. Pidasin kirjavahetust Jaanika, Haldi, Birgitta festivali toimkonna, Kalev Kudu ja vennatütre Mariannega. Valmistasin ette Life Plusi teksti – ja miskipärast koonusesse joostes lahendasin ära kogu ristsõnade valiku, mis leidus Naistelehes – ostsin selle Katrin Aedma tragöödialoo pärast. Mille lugemise lõpetas taas seljatamatult peale tunginud uni. Reti küpsetas vanilje-purukooki – ja mina nurrusin koos kassidega, ohebaminulikkust küll.
Sõnumid Soome suursaatkonnast neelasid mu täna niigi vähese väe täielikku mutiauku – sõimsüüdistusedähvarused said vähest leevendust vestlusest Kilgi talli Airega. Hea, et õigel hetkel on õiged inimesed kusagil sinu jaoks olemas.
Tolmuimejaring taastas elujõu ja sündmuste kontrollimise illusiooni – kuni troopiliste vihmametsade õhustiku taandumiseni pole võimalik põrandaid pesta, ainult imeda. Laif saks 😀
Uni rabas jälle jalust – kuni vestlused Riina ja Liaga maandasid järjekordsed ilged kirjad põhjanaabritelt. Sõim ja enesehaletsus vaheldumisi. Süüdistused ja suurustamine laviinina meie ilusas kodus… Oi ei…
Kõva koputus uksele teatas keset Lia teksti kirjutamist naabrimehe õe vahendusel, et lambad on naabrite juures. Olid tegelikult Anne ja Koidu murulapil ja tulid kenasti minuga koos kodusesse koplisse tagasi. Nad on siin tüdinenud, haljast vähevõitu, lehm laiutab… Mis iganes, igatahes tuleb juba homme koppel kindlustada. Mis tähendab, et tuleb tuua kaks karpi kruvisid – ja kusagilt laenata topeltpäev nii mulle – tahan ka homme kaks lugu kirjutada, nagu täna – kui Aarele, kes jõudis koos Mihkliga täna alles kell kuus töölt. Ja järgmisel nädalal sõidavad poisid üldse kodust ära komandeeringusse.
Kuivõrd lehmaroju võttis õhtul kopli maha, tuleb ka kett ja vai tuua ja ta maa külge kinni panna. Ja Kehtna vallavalitsuse jagatavad kuivained ära tuua.
Autot, kus see on nüüd ristunud erinevad sõnnikud, söödad ja toidupurud, on mõtet puhastada alles, kui vihmapilved ilmateatele kuuletuvad ja taanduvad – aga äkane on ta küll – meie paljude ühisloominguna. Ja see tekitab ka endale äkase tunde.
Mida täiendas FBs jagatud teade, et üks mu kauge, aga õpetlik tuttav Inna, kes Pärnust meie ühise Tallinna-tuttava juurde läks ja sealt omapäi kõndima läks, on viiendat päeva kadunud.
Töölt tulnud poisid olid väsinud – Mihkel läks Retiga oma maja ehitama, Aare ajas mööda metsa lehma taga – ja ma tundsin hambad ristis fotosid sorteerides järsku – lasteta majas lastesaadet vaadates – et tahaks hirmsasti nutta.
Jah, tänasel päeval oli helgeid hetki – käisime koos hobustega õunaraksus, ehk siis kogusime õunaaiast maha kukkunud ubinad nende poole aeda. Et nad vaheaeda maha ei vajutaks. Ja lehmaga koos käisime laudas mune toomas – kõik 16 jäid vaatamata sellele, et Tissu tahtis näha, mis kanakuudis on, mida särgisaba sees kannan – ja parkis end põiki laudaukse ette lakukivi lutsima, terveks. Ja kutsikaga tegime lõbusaid harjutusi ja naersime Jaanikaga tema arvutis talle tekste ette lugevat Kalevit ja Pekkat – kuidas need emotikone tõlgendavad, tempot varieerivad… Aga miski on ikkagi väga liimist lahti. ITvahendid killustavad ja lõhustavad hirmsasti – kui vägi on ringileekimisest, enese ribadeks jagamisest ja minevikku vajuvate nurisuhete tagasilöökidest väljas, muutud kaitsetuks.
Õnneks on sinna mitu päeva, kuni poisid komandeeringusse sõidavad – enne jõuame kopli korrastada, sulud niimoodi sättida, et lüpsmine ei tähendaks mulle harakiri, et kaht neljajalgset jõulupraadi saaks niimoodi talitada, et selga segi ei sikutaks ja nendega samas liialt ei sõbruneks…
Ja tegelikult näitab laste ära-oleku-päevadega kaasnev tühjus, et ei tohi. Ei tohi lasta end eba ja liba vibradel kätte saada. Mitte ükski lammutav inimene ega lõhkuv nähtus ei tohi meie elamisse-olemisse pääseda. Niipea kui end käkerdada laseme ja norgu vajume, muutuvad loomad ebakindlaks – karjajuht on viga saanud – ja ebakindlus põhjustab anarhiat, mis omakorda tekitab lisatöid-rähklusi.
Meil on kõik välja rehkendatud, paigas ja tööjaotuses toimiv – midagi liigset ja pidurdavat meie päevadesse ei mahu – seega tuleb järsult ja lõplikult välja lülitada kõik, kes kakofooniat põhjustavad. Ja kuidas see käib, palun? Usun, et mõned lähiaegade tseremooniad ja kontserdid vastavad sellele küsimusele. Muudavad olnu ja tulevase, madala ja kõrge vahe nii suureks, et olnu ja madal ei pääse enam meid eksitama. Kindlasti läheb nii. Jah, juba ongi nii. Ma usun. Ma tean. Nii on!