07. august 2012
6.-7. august
Jumalaga, Barbara. Eile õhtul kell 10 kustus Võrtsjärve ääres mu laste Richardi ja Brigita käte vahel meie eakas bernhardiiniemand. Nüüd hoiab ta Sealtpoolt koos vana hea Elsaga silma peal noorel Elsal ja kõigel-kõigil muil hoidmist vajavail. Et meid mitte liigsesse kurvastusse lasta, saatis hommik Vikerraadiost Eda Ines Etti laulu – mis omandas hoopis teise tähenduse – „Ilusamat päeva kas võid tahta veel – tunne on nii kerge…“ Aitäh.
See laul koos viirukiga ja sombuses äikesejärgses hommikus tasapisi rahunenud loomadega leevendas äsjast õudusteööd. Tormihoiatus anti õnneks aegsasti. Kui veetsime eile lastega võrratut Pärnumaa-päeva, helises korduvalt juba ammu sügelisi tekitav Soome number, mis nõudis öömaja Soonel ja Tallinna sadamasse vastu sõitmist, saamata aru, et esiteks ei oodata meie koju ühtki purjus luuserit, teiseks oleme Pärnus ja kolmandaks pole meil üldse enam mingeid muid asju ajada kui et temal meie perelt röövitud summad tagastada. Ei saanud aru. Sest kuudepikkune joove süvenes nii laevas kui Tallinnas – ja keset sügavat ööd see nõiaringi suursaadik mu magamistuppa maanduski. Äikeseöö oli mu voodi lapsi täis toonud, seega õnnestus aja ja ruumi tajuta nähtus elutuppa pukseerida. Seal norsates ajas ta Reti üles ja püherdas seejärel Minni voodi sigalaks vastavalt juba lootusetult juurdunud stiilile kõik-mis-puutub-sitaks-muutub.
Meie poisid jälgisid hommikul rahulikult, kuidas pilditu atašee kakerdas oma viimseid asju kokku otsida – lapsed tegid selle ära – püüdis mingi ainult endale ja saatanale mõistetava loogika järgi mind paika panna – ja viisid ta siit ära minevikku. Mõned lalinad per-telefon on andnud lootust, et ta jõuab ehk tõesti issanda abiga laevale ja triivib kenasti kaduvikku. Asutustesse ei saa minna enne, kui ta kaineks saab. Seda talle oma viimses sms-is ka ütlesin.
Edasi tegime koduga käsikäes kõik endast oleneva, et tasakaal, puhtus ja edasikulgemine taastada. Kui äike ei häirinud koeri, siis kummituse saabudes tõmbasid nad end lahti ja pagesid metsa. Hommikuse lehmade-lammaste-kanade-hobuste toitmise müdina peale tulid tagasi ja rahunesid. Mõningaste kallistuste ja selgituste järel söandasid hobused sööma tulla. Pesumasin taastas puhtad voodid. Viiruk puhastas õhu. Ja omal algatusel uuendusi laadima asunud arvuti andis aega oma mõtted korrastada, kogutud tööd tegemisjärjekorda reastada, värske Oma Hobu ja National Geographik läbi lugeda. Nüüd tuleb pildid süstematiseerida ja otsast lugusid kirjutama hakata.
Eile külastasime Kuuse talu küülikufarmi, kus Helil ja Herlendil paar päeva tagasi väike Maria sündis. Võrratu perekond väga sügavate sõnumitega. Nende erilisest elamisest edasi sõites leppisime pr. Hakmanniga kokku, et ta tuleb meie kahe muukami – Tissu ja Raissa sarvi vaatama ja nende targu kõrvaldamise mooduseid välja pakkuma.
Lõunat sõime lastega Nurme tankla kohvikus – väga hea oli – misjärel sõitsime spontaanselt Liusse. Kaks ja pool aastat nägemata Jausas oli herra Harri Pehrsson koos kolme hurdaga kenasti kodus. Kõik oli paigas, rahulik, mõõdukas ja meeldiv – ja Jausa talu naeratas. Heinaküünist oli saanud muruniiduki ja rolleri garaaž, hobulaudast tööriistade-skuutrite-rataste ruum, maja oli mahedalt möbleeritud ja ümbrus delikaatselt dehobufitseeritud. Harri itsitas meie lahkudes, et esimesel kohtumisel viskasin mina sitta ja tema ringutas väravas – nüüd on vastupidi 😀
Nägime põgusalt Poretit ja Partsi. Künkaotsa rehielamu ostnud noorpaar oli pärast hoogsat-maitsekat ehitust-restaureerimist jänni jäänud – ilus ja stiilne töö pooleli, aasta aega Lius käimata puha. Elu… Majaka all oli heisatud ameerika lipp, kivid Florida teokarpe täis laotatud – ja imekauniks kasvanud Rebecca selgitas lühidalt seisu – isa Reigo elab seal nüüd uue naisega, ema Triinu oma uue mehega enam seal ei käi. Kui Harrile ütlesin, et Lius on Itaalia perekondlik stiil, naeris too südamest – sina oled küll viimane, kes selle üle imestama peaks… Ja samal hetkel saabus mu telefoni kirgliku alatooniga südamlik tervitus Egipti-Ahmedilt –ta pole kolme aasta jooksul, mil ma enam kõrbes rännanud pole, ikka veel paarilist leidnud ja sirutas satelliidi vahendusel oma südame täiesti ootamatult ja kummastava ajastusega avatud peopesal Põhjalasse. Oh jah, kulla päikesepoiss – oi elueluelu…
Kauni ja karismaatilise Margit Petersoniga kohtusime Jazz-kohvikus Koidula pargi veeres. Lapsed sõid jäätist ja sõbrustasid meeldiva baaridaamiga, kuni Margitiga vestlesime. Misjärel jalutasime mööda Rüütli tänavat, kus leidsime klaasikunstnik Jüri Soo töötoa – Minni tegi temaga koos kaelaehte ja mina sain endalegi üllatuseks reportaaži uhiuuele portaalile www.kodu24.ee
Margit viis meid uuenenud Vallikääru vaatama – vikerkaar joonistus purskkaevule – ja me läksime koos Ammende Villasse Heli Vahingu, Rain Simmuli ja Jaan Söödi kontserdile. See oli elegantne, karge, kirglik ja vaimukas – ja sattus sügavasse kontrasti pidevalt plinkivate hääletute kõnedega Soome numbrilt. Mõlemad lapsed jäid mu sülle magama, nii et autosse kõndis pärast artistide kallistamist ja tänamist väga kangeks istutud variant mind.
Koduteel puhkes pöörane äike, padukale ja välkudele sekundeerisid maanteed ületavad konnad – ja siis helistas Richard. Barbara lahkus. Ja Brigita nuttis lohutamatult. Ja lapsed magasid mul autos. Ja mis siin rääkidagi.
Kodus ootas pea terve ämbritäis piima, Aare aitas lammastele-lehmadele-kitsedele toodud lakukivid läbi paduka autost välja tassida ja lapsed minu voodisse magama viia. Paugutamine ja pidev telefonihelin ajas nood nagunii üles – (üks helistajatest oli hüsteeriliselt rõõmus Andrus Teemant, kes hõiskas, et sel aastal on õnnestunud terve üks poni müüa, kurke-tomateid on veel süüa, nad kümblevad kadunud miniloomaaias rahas, on rahulikud ja õnnelikud… oi…) – ja kojujõudnud Reti sai Barbara pärast oma nutusööstu, mis teha. Kuna mu suured lapsed kaevasid kohe õhtul Bobole vana hea Elsa kõrvale haua, sai nende isa alles minult teada, et üks meie hulgast on õnnelikele jahimaadele jõudnud. Alo ise toibus pärast herilasepistest saadud anafülaktilist šokki Saaremaal meie minia vanematekodus.
INIMESED, KES TE POLE SENI ELUS ÜHTKI ALLERGIAT KOGENUD – ETTEVAATUST! PRAEGUSEL AJASTUL LAHVATAB OOTAMATU ALLERGIA NII PUTUKAPISTETE KUI PÄIKESE PUUDUTUSE TAGAJÄRJEL. SÜMPTOMID ON HULLUD JA ALLUVAD VÄGA VISALT RAVILE – HOIDUGE JA ENNETAGE!
Aga edasi on sedasi, et pilved taanduvad – nõnda et saame laste ja noortega ikkagi õhtul Valtu-Nurme külaplatsile Naksitrallide etendusele minna. Seni – kirjatööd ja pilditöötlus, naeratage – emme toibus ja košmaaridekaskaad vaibus – elu läheb edasi! Ilusamat päeva kas võiks tahta veel, tunne on nii kerge…