06. august 2012
Kati Saara Vatmanni lapselaps ilmutas end nähtamatust ilmast
Ragne Jõerand, Naised
Kuigi pisike Soone talu pärija sünnib siia ilma alles uue aasta alguses on tema vanaema Kati ehk Soone Saara tulevase ilmakodanikuga juba ammune tuttav.
“Mul on juba mitu aastat meie perre saabuva lapsega kontakt ja ma tunnend teda juba ammu. Tema tulek ei üllatanud mind, sest see laps oli enam kui pool aastat hingena siin kuskil läheduses olemas olnud. Ta kuulub meie juurde ja ta on üks kambast. Ta tuleb täitma kohta, kuhu teda väga oodatakse ja ta ise teab, et teda oodatakse. Ta on üks kindla ja rõõmsa olemisega titt,” räägib peagi vanaemaks saav Kati veendunult. „Kui selle vana ja võimsa hingekese emme on väsinud ja tudub, silkab tulija minu sabas – ja ma näen, et loomad näevad teda. Ta on väga kaitstud ja teadlik tulija.“
Kati, kes usub juba oma enese laste ootamise aegadel kogetu põhjal hingede rändamisse ja nendega suhtlemise võimalikkusesse on kindel, et toogi hingeke on pärit tema tütre ja-või väimehe sugupuust. Tulija on nendega juba olnud.
“Ma ei arva, et see minu vanaema oleks, kes kaks suve tagasi siit ilmast läks – nii ühesed need asjad just pole – mu isalgi ei õnnestunud ühegi minu lapsena tulla, ehkki ta tahtis – aga keegi tuttav on ta küll,” on Kati veendunud. „Kusjuures tema tunneb mind paremini kui mina teda – olen tema teenistuses, võiks isegi öelda, et tema õpilane.“
Kati pole Soone talus ainus, kes pisikese kristall-lapse tulekut ette aimas. Katist veelgi võimsama tunnetusega on tema 6-aastane tütar, indigolaps Minni – Maria Indira.
“Minni oli üks esimesi, kes aru sai et vanem õde ootab last. Siin oli mingis x -kontekstis beebidest juttu – ilmselt seoses kahe mära paaritamisega – ja siis ta pani käed puusa ja ütles Retile, et sina ju varsti saadki beebi. Nii, et jah selle Sõnumi verbaliseeriski Minni kõige esimesena. Tal on mitmekordne nägemine nagu paljudel indigolastel ja ta näeb paljusid selliseid ajsu, mida mitmete põlvkondade inimesed ei ole näinud ja peavad ebatavaliseks, aga mina olen sellise mitmekordse nägemisega seltskonnaga juba harjunud,” selgitab Kati. „Mu sõpruskonnas on palju avanenuid, kes kuuluvad üle-planeedilisse ärganute võrgustikku – teadlased, arstid, raamatupidajad, lillekasvatajad…“
Miss Marple´i karjäär lükkub edasi
Kati on päri sellega, et rasedad naised muutuvad eriti ilusaks ja nendest hakkab õhkuma sellist ebamaist, malbet energeetikat, mis paneb kogu nende ümbruse õrnalt õhetama ka siis, kui emmed ise parasjagu nutavad või iiveldavad.
“ Reti on õrnake, pehme ja naiselik. Ta on praegu mul sõna otses mõttes rohkem süles, kui kunagi varem. Varem oli ta lõbujanuline ega tihanud paigal olla, aga nüüd elavad väimehega koduselt ja heatujuliselt siin minu katuse all – kuhugi ei ole vaja kippuda selleks, et huvitav ja mõnus oleks. Tütar käib siin puidufirmas tööl ja tahtis minna õppima politseikooli Miss Marple`iks, aga see lükkub nüüd edasi. Aga vähemalt emapalk on tulemas, see on hea. Ja see, et mul on selline soe, pehme ja ümmargune tütar kogu aeg kodus, see on ka väga mõnus tunne,” ei varja Kati oma rahulolu tütrega. „Koos Tulijaga saabus meie majja naer, laul ja tants – vahetult enne teda oli töö ja mure, rügamine ja sagris suhted – ja nüüd äkki me aina laulame. Loomad muide ka! Eriti juht-utt Alfa, kes tajub inimtallekese ligiolekut ja möriseb talle oma terelaulukesi.“
Uhkust ja kindlustunnet väljendab Kati ka oma tütre elukaaslase Mihkli üle, kes peab ehitaja ametit ja ütleb ämmale Emme.
“ Tulevane isa on väga kohusetundlik. Minu enda menüüs nii šeffi meest pole olnud, kui Mihkel on. Ehk oskan tütarde eeskujul edaspidi ka ise arukamalt valida ja kosmilisse kataloogi senisest täpsema tellimuse esitada? Ta on töökas, ta hoolib oma naisest kogu soojast südamest ja on erakordselt pühendanud kuju – nii noores eas ja nii mees, see on täiesti vaimustav!” õhkab Kati, kes on oma abieludes ikka kohusetundlik teenija, viie vankri vedaja, vastutaja ja otsustaja olnud.
Oma elukogemust teab Kati, kuidas mehi hinnata ja milline väärtus on tegelikult see, kui su kõrval on mees, kes laseb sul naine olla.
“Ma olen olnud kogu aeg majapidamises ainus tegev ja toitev jõud – meespoolel on ikka ja alati olnud pakkuda sõnad ja unistused, lubadused ja pisteline osalus, kuni üldse enam ei viitsi. Ega ka siis pole talupidamise-koormavedamise asjad teisiti olnud, kui siin majapidamises mõni nimepoolest mees on olnud. Kui ma olen – alati uskudes, lootes ja armastades – traditsioonilises mõttes abielus olnud, ega siis mehed pole mingisugused otsustajad ja tegijad olnud – Soone Saara olen ikka mina. Kummalisel kombel muutuvad algselt nii erinevad härrased minu käes kõik ühesuguseks – süüdistavad mind samade sõnadega ja pagevad, paisates mulle üle õla täpselt ühesuguseid süüdistusi. Ise üksteist ala- ja iseennast ülevääristades loomulikult. Jah ühest küljest, mehi häirib see allajäämine – kesse ikka nii väga rõõmustaks säärase karmakoorma klaarimise käes. Kui talitad tallis ja toimetad arvutis, korraldad heinavedu ja puudetegu ja laste logistikat, lülib üsna ära, kui mehed telekapulti pihus pööritades õiendavad, miks sina otsustad, sina teed ja sina juhid. Aga teisalt – alati kui ma jätan midagi tegemata ja juhtimata ja eeldan, et nemad teevad ja (pere)mehistuvad, siis see lõppeb kokkuvõttes hävinguga, mille pean ikkagi mina tasa teenima ja kinni maksma, nii et täiesti selge on, et minu selle elu saatus on teha, otsustada, juhtida ja maksta,” on Kati leppinud sellega, et õrna naise roll jääb tal selles kehastuses elamata. „Tütre õnnistatud olukord on aidanud mul väga paljud asjad selgeks mõelda ja paratamatusega rahu sõlmida. Selleks korraks. Ega sedasorti kaevamisi ja leppimisi tuleb üha ja üha korrata. Ükski protsess pole valmis, kuni elame.“
Reti laseb end orgaaniliselt kätel kanda
Kati esimesena tuntuks saanud raamat kandis pealkirja “Naisena sündinud” ja just selle pealkirja vääriliseks peab ema Kati oma tütart Margaretat ehk kodusemalt Retit.
“Reti on väga naine, temalt võiks väga õppida ja õpiku kirjutada, kuidas ollakse tegelikult Naine. Mina ei saa seda enam õppida, kuidas naine olla – seda vähem saab, mida innukamalt iga mees mind muuta ja ümber kasvatada püüab, ilma et endal midagi vastu pakkuda oleks. Minust saab Gavroche’i tüüpi vanaema oma rajatud maailmas, mida ükski emm lammutada pole suutnud ja mis on just (lapse)lastele rajatud. Meeste käest vintskelt iseendana väljunud Emme on vilgas ja sooneline, teeb kõik ise ära ega kannata oodata, kuniks mehed kuhugi midagi tegema loivavad.
Aga Reti on niisugune naiselik ja pehme ning laseb end väga orgaaniliselt kätel kanda – täpselt see asi, mida mina ei ole m i t t e k u n a g i (venitab pikalt iga silpi –toim ) osanud, “ tunnistab Kati.
Kati on mõelnud, kuidas nii “mehise” ema kõrval on nii naiselik tütar üles kasvanud ja jõudnud järeldusele, et Reti on oma naiselikkuse pärinud ühelt vanavanaemalt, kelle prantsuse päritolust on juttu ka raamatus „Projektilaps Pärnust“.
”Meile tundub, et ta on ühte minu vanavanaemasse, kelles oli prantsuse ja rannarootsi verd, kes oli selline naiselik, klassikaline ja valgenahaline. Heledate silmade ja juustega, lopsakate vormide ja ürgnaiseliku olemusega,” oletab Kati.
Ka Kati enda norra-juurne vanaema, kes Kati tänu tema ema tormilisele eraelule paralleelselt juuditarist guvernandiga üles kasvatas kuulub “naisena sündinute” kategooriasse.
“Minu vanaema oli daam, mitte mingi pannkoogivanaema. Tema oli kübaraga, kohvikutega, korraliku maniküüriga ja lõunamaa reisidega, laitmatu meigi, hästi õmmeldud kostüümide ja mantilitega. Jah, loomulikul ta tegi ta ka pannkooke ja mannaputru, aga tema kaubamärk oli daam suure tähega! Ta polnud Mama-Tarzan, nagu mina. Minust tuleb ikka see Gavroche’i tüüpi vanaema, mitte siis õunapuu otsas aga hobuse seljas,” arutleb Kati. „Oma isapoolset, mustlasverd vanaema Almat ma ei tundnud, kuuldavasti oli ta väike, ümar, kitarr kõhul, laul ja sigaret risti hambus.“
Kati kodusünnitust ei poolda ja platsentat ei mata
Kati on päri väitega, et tütre rasedus on ka ema rasedus. Nii hingega elab ta kaasa tütre läbielamistele, et on viis kilo juurde võtnud ja sõprade väitel õitseb ka ise nagu õunapuu, ehkki naiselik-romantilist põhjust pole selleks vähimalgi määral.
“Muidugi on see nii – see on ju minu lapselaps. Kui tüdruk sünnib, on temaga kaasas kõik munarakud, neis omakorda tulevased munarakud… See ei tähenda muidugi seda, et ma ta ära võtaks – nagu mul siin koeraema püüdis oma kutsikatega sama vanu kassipoegi oma pessa tassida – aga ma aiman juba, et hoidmist ja tuge saab tütrel olema vaja päris palju ja ma olen selleks juba ammu valmis. See on üks väga loogiline, mõnus ja armas asjade käik,” leiab Kati, kes jagab neid ja teisi südameasju vägagi avameelselt oma Soone talu päevaraamatus Aabrami Hobulausujate kodukal.
Üheks kõige suuremaks veaks, mida vanemad oma lastele saavad teha peabki Kati just seda, kui vanemad laste elu kipuvad ära elama ja neile nende arvates sobilikku meest, elukohta ja karjääri valima.
“Minu oma ema just nii tegi ja oli tige, kui ma viimast kuud titeootel olles temaga Ameerikasse ei sõitnud,” meenutab Kati, kuidas ta toona üle suure kõhu vaevalt vaevalt nägi oma ema ja esimese lapse vanaema Uude maailma kadumas.
Katis ei ole kibestumist ja kahjutunnet, et tema ema tema esiklapse Richardi sünni juures polnud. Ta on leppinud paratamatusega – nii tema kui ema valikud olid kindlad, ehkki vastandlikud. Seda enam tahab ta aga Kohal olla oma esiklapselapse sünni juures Tartu haiglas, mis on suursündmuseks valitud seetõttu, et seal töötab arvukalt Murutaride eluaegseid arstidest sõpru.
“Nii paljud ustavad teekaaslased on Tartus naistekliinikus tööl, nii et me läheme sinna kui oma koju. Täiesti ebamõeldav oleks kodusünnitus. Mina oleksin täiesti konkreerteselt kõigi oma viie lapse puhul ise otsad andnud või oleks lastega pahasti läinud, kui ma oleksin kodusünnituse kampaaniaga kaasa läinud,” on muidu nii maalähedast elulaadi viljelev naine kindel. „Ma ei eita, et kodubeebila ideoloogidel on omast küljest õigus – aga inimeste eeldused ja füsioloogia on erinev ja meditsiin on arenenud koos inimkonnaga suuremas osas siiski meie heaks, mitte kiuste.“
Ka ei pea Kati suuremat kodusünnitajate seas populaarsest platsenta ümber toimuvast tseremoonitsemisest ja selle puu alla maha matmisest.
“Puu alla panna ja selle nagunii üles leidvatele-kaevavatele koertele sööta – nende poolt ära koristatud lambatalle lootekestade otsa desserdiks? Jah, ei aitäh…. . Ma olen kõigist oma viiest platsentast ainult ühte näinud – kolmanda, Brigita oma. Seda ma nägin ka ainult sellepärast, et mu sõbranna Pille Sopelmann, kes Brigita vastu võttis, tahtis mulle näidata, kui suur võib üks platsenta olla, sest ta tahtis seda elamust minuga jagada. Aga üldiselt ma pole neid platsentasid kohanud rohkem kui sünnitust lõpetava viimase pingutusena, jah,” nendib Kati.
Titte ootavad 45 aastakäigu rõivad
Kati on läbi 23 aasta, alates ajast, mil ta esimest korda emaks sai, kokku kogunud kõik titerõivad ja need ootavad nüüd mantlipärijat. Garderoobi suure algustähe moodustavad tema ema poolt 45 aastat tagasi talle endale käsitsi õmmeldud batist- ja flanellpluusid. Hindamatud aarded, millest paljud on nõuka-ajale kohaselt Kati enda kootud, õmmeldud, heegeldatud ootavad oma uut elu tulevase vanaisa Alo Murutari Võrtsjärve ääres majas. Marlimähkmete õmblemist ja talongi alusel saadud majapidamisseebist helveste riivimist ja titekaka keetmist enam õnneks ei tule…
“ Mul on kõik süstematiseeritud, sorteeritud, suuruste kaupa ära pakitud: esimene elukuu, teine elukuu jne .Tänu sellele, et Reti on esimene emaks saaja, on tal vaid pakkide lahtipakkimise vaev – õigemini rõõm – ja pehme maandumine. Mul on vedanud, et mu lapsed on olnud paljud suvised, sest lapse parim olukord on tegelikult vankris, kile ja mähe tagumiku all ja üldse mitte midagi seljas. Vot see on õnnelik lapsepõlv, ” räägib Kati.
Kuna nimi määrab inimese saatuse, siis on osaks õnnelikust lapsepõlvest ja õnnelikust elust ka inimese nimi. Kati on seda meelt, et inimesed sünnivadki juba nimedega ja ema-isa ülesandeks on õige nimi vaid ära tunda.
“Minu lapsed on sündinud koos nimedega. Ma pole kellelegi nime pannud. Aleksander oli juba kolm aastat enne sündi Aleksander ja Minni oli kaks aastat enne tulekut Indira. Brigita sai mu kõhu peal olles Brigitaks. Nad lihtsalt tulevadki koos nimedega, siin midagi mõelda ja mingeid nimekonkursse teha pole mõtet. Reeglina need nimed tunneb ema ära – Richardi ja Margareta nimed ütles välja Alo, mina tundsin õige nime ära ja nii jäigi. Ja väga hästi jäi,” kõneleb Kati
Kui tittede nime saamise osas on Kati veendunud, et need tulevadki koos beebiga, siis tulevase Soone talu pärija soo osas jääb Kati äraootavale seisukohale.
“Ma aiman küll, aga ma ei ütle praegu, sest see on ju mage lugu, kui mööda läheb. Ka mu nõiataridest sõbrannad hoiduvad sedasorti prognoosidest, sest olulisim on terve ja õnneliku inimese saabumine oma õppetunde saama ja ülesandeid täitma,” usub Soone Saara.
Ka vanaema võib olla seksikas
Kati ei arva, et vanaemaks saamine teeks lõpu naise elule seksika naisena.
“Vanaemadus ei muuda minus naisena midagi. Paljud naised kardavad seda, sest nad on juba enne endas midagi naisena kaotanud. Nad on end varem maha kandnud ja sellel pole vanaemadusega midagi pistmist – see on soolisuse hääbumine uue ajastu lävel tekkinud trügimises,” arvab Kati, kes kroolib Veevalaja ajastusse vägagi naisena.
Traditsiooniliselt käib ühe poole vanaemaks saamisega kaasas ka teise poole vanaisaks saamine. Murutaride peres saab õnnelikuks vanaisaks Alo Murutar, kes pani nime ka nüüd ise emaks saavale Margaretale. Reti isa suhtus Kati sõnul vanaisaks saamisse konservatiivse heatahtlikkusega.
”Ta peab vajalikuks teha tähtsat nägu, aga üldiselt ta on siiski mõnus. Ma olen täiesti kindel, et temast tuleb ülišeff vanaisa.”
Kasuvanaisasid Kati poolt tema lapselastel olema ei hakka ja praeguse abikaasa suhtumised Soonele ei jõua, kuna Terminaatori-hüüdnimeline mees on juba viis kuud võõrsil oma vagusid vedanud.
“Mis tal sealt distantsilt ikka arvata. Täiesti kindel on, et ta püsib kenasti seal põhjaosariikides ja nii on meile kõigile parem. Eh-neh, lahutamisuudist siit meedia ei saa – nimetame asjade seisu kaugsuhteks, mille puhul pole õieti midagi lõpetadagi,” arutleb Kati asjalikult tunnistades, et mõtleb hoopis muudele eluliselt olulistele asjadele – homme tuleb majja tuua kaks kitse, kelle abil üles kasvatada vasikas, kes hakkab lapselapsele piima andma – märade tiinust tuleb kontrollida, noored jäärad teistele taludele üle anda, et endale jääv sugumürsk saaks segamatult tegutseda ja kevadise tallenoosi valmis nohistada.
Olgu maailm Kati ümber milline tahes ja elukeerdkäigud kuitahes keerulised, ühes on Kati 100 % veendunud: vanaemaks saamine on tema elule andnud uue hingamise.
“Ma pole mingi vihane vanainimene. Olen hästi nooreks muutunud selle möllu käes ja kuna olen parimas eas parima kamba pealik, siis muretsemise olen ära lõpetanud ja pärast paariaastaseid unehäireid ja paanikahooge magan nagu muumimamma. Praegugi kargan siin mopi ja lapiga ringi ja muudkui lõugan Escucha (see on hispaaniakeelne versioon Ott Leplandi loost “Kuula” – toimetaja). Kui äsja tänu kodu hoidnud noorpaaridele – ka Brigita suvitas oma väljavalituga siin – Soomes seiklesin, huilgasin sõbrannalt laenatud Fordi-rääbisega tuhatkonda kilomeetrit läbides kogu oma repertuaari läbi – pekki see autoraadio! Ma tunnen, et ma pole üksi. Mu tütred ja nende elukaaslased on kaitsva ringina ümber ja ligi ja panevad vägisi laulma. Võimalik, et see väike inimene, kes on sündimas, annab samuti mulle enesekindlust ja tuge ning on kõik mu jalad maapeale pannud. Ma ju tean, et sealt tuleb mulle äärmiselt tark ja lähedane sõber kauaks ajaks. ” on Kati veendunud.
Ragne Jõerand