06. august 2012
4.- 5.august
Tantsib batuudil. See võiks olla mu üks indiaaninimedest. Eile, kui pärast kuivamist tohutusuureks osutunud lambavilla hunnik oli kuivanud ja batuut vaja ära puhastada, juhtus just siis, kui sinna luudama ronisin, Shakira lastemajja tiritud muusikakeskuses laulma – ning Soone Saara avastas end seeliku lehvides ja luuda viibutades mõnuga batuudil tantsimas – seda ma nimetangi eluks.
Selle elu juurde kuulub hilisõhtune vaikinud majas, kus igas toas nurrub noor elu, kella 2ni kirjutamine ja kell 5 üles ärkamine, kui vaja. Laupäeva hommikul ajasin lapsed kell kuus, kui mul endal olid loomad talitatud, autosse – ja algas pikk ülitegus päev.
Võtsime Kirnas Kuke Maie juurest treileri tagumikku – kuna Maie oli öösel üht sõpra kiirabisse transportinud ja teise sõbra neli hobust keset sügavat ööd enda juurde võtnud, ta alles tudus kell seitse, nii et loodetavasti kohtume reedel, kui talle treigu piiramatuks kasutamiseks tagasi viin.
Järgmise peatuse nimi oli Hommik Koordis. Kuivõrd põhumajakestest muinasjutumaa pererahvas alles magas kaheksa ajal, vaatasin ühe loo jaoks ringi, vestlesin koera ja brahma-kukega ning kõik oli nii helge ja hea, et pool kaheksa tehtud äratus Vahakulmus resideerivatele Kaljustele oli suisa naljakas. Vihma sadas ja väärikas paar nurrus oma imelises elamises.
Miskipärast tuli mulle Rita ja Eiki väärikat, veidi ehmunult naljakat – mu noored vallutasid vihmamärja majapidamise ja kõik täitus eluga – kooslust vaadates meeltesse sõnapaar Meister ja Margarita. Pärast hommikuputru-kohvi-piima ja võrratuid võileibu tuli inglikaitse harrastajal, põlisel pedagoogil Rital meeltesse pisut tarot’-keeli kõnelda ja see, mis tema maagiliselt altarilt koorus, oli õige ja hea. Meid Mitsusse saates märkas naine esimese asjana sama, mida mina ARKis autole Eesti numbrit saades – ristsumma on õnnearv 9.
Ilmselt ei rikkunud auto sidurit ka sidurihais Essu kohal – jätsime treileri Aare kasuema Õie juurde, kui Põhjarannikule sõitsime. Ülesmäge tagurdades tekitas siduriketas kirbet kärsahaisu, kui sujuvalt ma teda ka lahutada ja gaasiga mängida püüdsin. Õnnes sõidetakse autodega põhiliselt edaspidi, nii et vast veame kaunilt kaua välja.
Toilas, kuhu sõitsime pärast lastele tuulepargi näitamist Ontikalt mereäärsele teele keerates mööda pankrannikut, veetsime Reeniga – teeneka kultuuritöötaja ja rändmoosekandiga – tema muhedas muusikaküllases kodus ja mere ääres mitu mõnusat tundi. Minni ujus meres – korraks sissesupsamisest sai pikk ja põhjalik hülgemäng – „kus Põhja lahe kohiseb, ta kaldal ilu idaneb…“ -ning kambakesi sadamatrepil kõõludes-lobisedes kuulsin paari teistlaadi laulu – Ilme saabus oma asjade järele siis, kui meid kedagi kodus polnud ja palus luba liigne kraam lõkkesse kanda – Heili tuli trimmerit tagasi tooma siis, kui Reti ja Mihkel seda enam ei oodanud – ning omakorda hoiatas, et keegi tassib mööda Soonet asju… Natuke naljakas ja pisut muud ka.
Lõpuks ometi, Eduard! Kohtusime tõelisest härrasmehest näitlejaga kolmandal katsel ja kohtumisaega samas päevas pidin samuti kolm korda edasi lükkama. Õnneks oli mehel, kes mängib just selles Ohtliku lennu osas, mis praegu Soonel raamatukuju võtab, üht kandvaimatest osadest, Rakvere teatris ka muud tegemist, nii et Saara ja noorkaardiväe ootamine ei kujunenud päeva põhisisuks. Küll aga kujunes soe ja mahe vestlus, mis peaks ka ajakirjalugejatele meeldima.
Teatri ees saavutasime Hingevalgusega konsensuse. See lause on veider jah. Nimelt on ühe Rapla sensitiivi töönimi Hinge Valgus, kuna meil mõlemal oli olnud pehmelt öeldes pinev päev, leppisime kokku, et kohtume Raplas. Elusatena. Tal on siinkandis mitu tööd teha, nii et asjalikud logistikud oleme mõlemad.
Haljala taga Essus haakisime treileri taha. Tegime mama Õiega lehmiku paberid korda, kaheaastane mustavalgekirju esimesel lüpsil Tissu – pardon, Tipsu! – ja kaks kitse, Pille ja Nunn – andestust, Nunnu! – pidid idee poolest kopsikusse kõndima ja Soone (lapse)laste piimapoeks sõitma, ent tegelikkus oli mõnevõrra teine. Õie ja Aare, Luis ja Kent, Liina ja Liisu ja veel neli-viis inimest sikutasid ja sagisid – ja Tissu… ee… Tipsu… pani neil käest jugama. Ühe plikatirtsu päästis mullikale ette jäänud ja kaheksaks tallatud jalgratas, poisid said lehma oheliku küljes läbi viljapõllu suusatada – Corrida!
Ja siis seisis Tissu treikutrapi ees, higistas ja ähmitses ja… hakkas nutma. Meil tekkis temaga silmside. Sel suure pisara voolamise hetkel otsustasin, et see ei tähenda, et ma tean hobuste loogikat, lehmadest ei halligi. Ma ei kartnud teda. Läksin ta juurde, puudutasin murelikku suurt-noort külge… Kui viss oli peal ja trapp üleval, tõstsid poisid Pille ja Nunna-nunnu esimesest uksest sisse ja teele me läksime.
Kuuekümnega – ütlesin ju, et lehma loogikat, liikumist ega muud esialgu veel ei tunne, muuu! – ettevaatlikult kikivarvukil koju kulgedes jõudsin kõik oma enese ihujupid kuhjaga läbi tunnetada. Ülipikast päevast piinatud selg, päikeseallergiast ikka veel – ehkki taanduvalt – tulitav tagumik ja turi, keskkeres ringlev hamburger, võeh – kuivad ja kipitavad silmad – hõissa, sellest poisist saab autojuht. Nagu ütles keegi papi, kui kolme-nelja-aastasena Pärnu tänaval autot patsutasin 😀
Patsutamise pühapäev algas neiukeste mahalaadimisega, mis algas ehmatusega – treilerisse piiludes ei paistnud kitsesid kusagil – nad olid mõlemad Tissu kõhu all ja vahtisid sealt uniste professorinägudega oma uude ellu – ja mahalaadimise lõpuks olime nii oimetud, et magamagi ei jaksanud roomata. Oli ju vaja lapsed magama kanda, siis heinad ja veed vedada, lammastele uustulnukaid – ja vastupidi – tutvustada, kõiki patsutada ja rahustada…
Patsutamise pühapäev tähendas seda, et kõiki ja kõike oligi vaja üha ja järjest patsutada. Esiteks pärast talli puhastamist – et noored saaksid kaks vaba boksi hoovimajast tekkinud saepuru täis vedada – patsutasin kopliposte. Põdrad olid jälle kahest kohast läbi tulnud. Seejärel patsutasin õnnetut Tissut, kes hüüdis emme Lottet ja niheles lüpsva Aare käes – ka stressis naised ei saa teatavasti imetatud, selgitasin lastele, miks viss viriseb ja piim kõigest niriseb.
Ka vissa-Raissat oli vaja patsutada – ta ei oska pärislehma alla luttima minna, ehkki Tissu oli sellega väga nõus – niisiis läks lehmaema seeliku lehvides ikka oma ustava rokaämbriga, kui hädakisa emmööööö ikka kohe üldse mitte ei vaibunud. Misjärel veeretasime mõned heinarullid õigetesse kohtadesse – ja noored alustasid ühtaegu nii saepuru vedamist kui juurde tekitamist.
Minu ja kirjatööde vahel hargutas troonilt tõugatud Alfa. Ta ise küll Tissut, Nunna ega Pillet ei kartnud, aga kari pani pidevalt siiasinna, nii et tema autoriteet kõikus massiga peale tungiva lehmiine ees – mis siis, et lehmakene tahtis kõigest suhelda ja oma olukorra asjadeseisust sotti saada. Moodustasime lambakoplis veidra ringi – mina Raissaga keskel pangetseremooniat pidamas, mu ümber kaks kitse, Tissu, Alfa ja Elsa, kellele Bella uusi loomi tutvustas.
Lehmaehmatanud hobused olid järgmine kaader, kes patsutamist vajasid – nad ei julgenud ei värske heinarulli ega veevanni juurde tulla, sest kõrvalkopli sümfoonia oli liiga ahastav. Ahastav mullikas inspireeris teist noort naisolendit, meie seas – ehkki tubli ja töisena – liikus ringi maailma kõige õnnetum noorperenaine, kelle mehel polnud tööd rügades (olgu hingamispäevakäsu rikkumine meile kõigile andeks antud) aega temaga rääkida, kellele tundus, et tema tehtud toit… No kurask, see oli tegelikult kõige parem hakklihakaste, mida ma elus söönud olen.
Saeketi, kuhjunud ja põimunud töödefrondi ees ja all väsinud ja solvunud Aare resoneeris jällegi jagelevate lastega – kahe pesamuna võimuvõitlus tõstab ikka ajuti pead – ja segaduses koertega, kes kõigi patsutamisvajajate seas korda üritasid luua. Niisiis paistsid üsna patsutamis-altitena ka lehma halast ja häälekalt nõu pidavatest lammastest häirunud naabrid – kui lastega poodi sõitsime, kappas nende lapsevanker ühe sohvri juhtimisel küla teise otsa lõunaunele, naastes nägime juba teist, samuti üsna virilalt naeratavat vankrilükkajat. Rahu, ainult rahu, lehm koduneb ja kohaneb ja toob teilegi lepituslüpsikutäie. Muuuu!
Pärast maja üle käimist arvutisse pugedes leidsin kohe veel patsutatavaid – ühe järelmaksulise mära uus omanik pole palka kätte saanud, teine, kes hobuse minu teadmata uuesti müüki pani, läks mu korrektsusepalve peale miskipärast viivitusega, pärast seda, kui kõik oli juba leebunud ja laabunud, uuesti pöördesse – nii et tema kurjandamise peale vajasin õigupoolest ise patsutamist.
Aga Õpetajatelehe arvamuslugu ja panga-raamatupidamise-asjaajamise ring ajas mu oravarattasse. Tundsin just, et pisar tikub silma ja pea kukub klaviatuuri, kui tuppa rühkis saepurusassistunud Aare, kes küsis rõõmsalt: noh, tuled õpid ka lüpsma? Hiilisin vargsi oma tuppa, pugesin voodisse, piinlik küll, palusin Indiisul end paari tunni pärast äratada, et seda sunniku patsutamise pühapäeva uuesti ja paremini alustada, poetasin patja paar salajast pisarat – joud lopeb, ei jaksa enam – teate küll jutulinnu-multikat – ja uni halastas mu peale.
Ärgates – Indi andis mulle lisa-pooltunni – kuulsin Aleksandrilt, et neil on lehm ja kits lüpstud, saun köetud – ja küll oli sindrima mõnus, kui kõik nad kuhjusid higises-tolmuses hunnikus minu kaisus.
Õhtusöögiks olid topeltkalapulgad kastme ja ohtra salatiga, seejärel hüva leil – mille vahel käisin hobusekoplis morne molusid veevanni juurde julgustamas ja neid viljaga laadimas – tulid küll, aga hiilisid suure puu varju lehma ahastushala eest kohe uuesti varju ka – ja pärast päeva uuesti alustamise und sai ka kõik kavatsetu tehtud.
Homseks järjekordseks pikaks rännupäevaks fotokast eilseid pilte välja laadides ja töödeldes laulsin magavas majas miskipärast üht vana ja habemega laulu, mis tähendab minu jaoks midagi hoopis muud ja uut – Röövlipealik Rinaldini röövis poest kord tamburiini, lapsest saadik sellest unistand…