03. august 2012
Margit Düüna – pikk tee düünides
Margit Düüna (43) on taluperenaine külas, mille kohta iga inimene, kes vähegi midagi kultuurist teab, ütleb – ahhaa, Lipametsa külast oli ju pärit Uku Masing! Margit kasvatab koos meistrimehest kaasa Arvoga seal Raikküla lähistel nelja last, peab tosinat eritõugu hobust, töötab hooldekodus, on treenerikutse saamise nimel omandamas lisaks äsja kaitstud bakalaureusekraadile ka magistrikraadi, on erakordse võhmaga jalgrattur ja kestvusratsutaja ning eelistab võistlemisele matku looduses – olgu siis hobuse, jalgratta või kanuuga. Ta on otsekui osake loodusest – saatus ja isiklikud valikud saadavad ta pidevalt lummavatesse looduslikesse seiklustesse ja olukordadesse.
Pürg hariduse poole
See, et naine 43aastasena bioloogiks ja sotsiaaltöötajaks on õppinud ning seejärel Tallinna Ülikoolis õpinguid jätkama asub, näib olevat seotud kohamaagiaga. Uku Masingu isa Aadu rajas teatavasti Margiti praegusesse koduküla naabrusse koos talumeestega esimese kohaliku kooli.
Margiti enese esimene haridus on veterinaarvelsker. Üsna saatuslikul ja sümboolsel moel pärandas Margiti loomaarstist vanaisa talle kogu oma arstiriistade arsenali. „Ühest küljest on vanaisa pärand olnud minu talisman – teisalt olen nii mõndagi riista ka tõhusalt tarvitanud. Alati ei saa ega pea loomaarsti kutsuma – see on kulukas ja tülikas, endale kuluvad paljud erinevate eluvaldkondade oskused ära.
Bakalaureusetöö kirjutasin erivajadustega inimestele mõeldud laagrite korraldamisest. Töötasin välja viiepäevased loodusmatkad, mis on rakendatavad paljudes Eestimaa paikades. Samas annavad sellised matkalaagrid tööd tervele meeskonnale – lisaks hooldajatele ja kokkadele-koristajatele tulevad mängu hipoterapeudid, koerajuhid, ujumistreenerid, mängude korraldajad. Magistriks saan pedagoogika alal. Rahvuslik Olümpiakomitee nõuab igaühelt, kes pürgib treeneriks – mina siis ratsatreeneriks – tervet pakki pabereid. Ilma treeneri litsentsita seda tööd teha ei tohi – eriti mitte lastega ja erivajadustega inimestega töötades.
Seda kinnitan küll, et see töö ja tegevus pole mul omakasu-keskne – oma tallu me liiga palju rahvast ja saginat ei taha. Meil abikaasaga on tunne, et aeg on elada iseendale, oma perele ja loomadele, kes hoiavad kõik meie meeled avali. Ühest küljest pole kunagi hilja tegelda sellega, mis õnnelikuks teeb – ja päris kindlasti pole hariduse täiendamiseks hilja – küll ma olen oma küpses eas seda ülikoolis käimist ja elulise teaduse tegemist nautinud! Teisalt ei tohi õnnelikolemist edasi lükata.”
Looduslik spordigeen
Margiti jaoks pole mingi probleem jalgrattaga Raikkülast Raplasse – aga tegelikult ka Tallinna – vändata. Tema imetlusväärse võhma juures võiks tekkida küsimus, miks ta seenioride klassis ei võistle.
„Olen elus nii palju võistelnud, et praegu pean vabast liikumisest looduses palju enam. Vaba liikumine tekitab palju spontaanseid juhuseid. Kord sõitsin rattaga Torisse hoopis muid asju ajama, aga sattusin Soomaale just hetkel, mil Aivar Ruukel alustas kanuumatka – ja mina sain sellest osa, ehkki hommikul polnud sellist avantüüri aimus ega plaaniski,” kirjeldab Margit. „Võistelda sain palju purjesportlasena. Kasvasin üles Tallinna lähistel Ülemiste järve taga Lagedi ja Lasnamäe vahel Venekülas. Üle meie kodu kulges lennukoridor – aga selle koridori all olid karjamaa, kus sõid meie lehmad ja lambad. Mul polegi elus vist ühtki perioodi olnud, mil mu kõrval ja ümber loomi poleks.
Purjesporti tegime koos Peeter Rebasega – sellega, kes seondub Solarise keskusega – Kalev Vapperiga. Edasi on minu sport alati praktiline olnud. Niitmine, kühveldamine, tassimine – nagu see maaelu ikka on. Teist last oodates niitsin oma esimese hobuse Ermiga ja sattusin külgepidi looreha ette. Pärast seda äpardust loobusin pukis istumast, juhtisin hobust kõrvalt. Arsti juurde kõhtu mõõtma läksin paraku triibulise küljega ja kui ta küsis, mis minuga juhtus, pigistasin suu kõvasti kinni. Eks ma tean ise ka, et päris normaalne ma just pole.”
Naine, kelle üks osa esivanemaid pärines Kullamaalt Pätsult teenete eest saadud talust, teise osa hulka kuulus omakorda üks esimese presidendi turvamehi, jagab ka oma õpilastele ja ratsamatkadele tulijatele pigem seda, mida lapsena omandas – hea õhu hingamine, loomajälgede ja taimede vaatlemine, lindude ja oma enese südame kuulamine.
„Maailm on võistlejaid täis, mina ja mu pere oleme teist meelt. Ehkki kui tütar Anetel lauluvõistlusel hästi läks, oli kogu meie perekond üliõnnelik – ent see on midagi muud,” arutleb oma laste üle uhke ja õnnelik ema.
Elava teenistuses
„Loomadega õlg õla kõrval elades õpid neid tunnetama, nii et kartmatus nende ees pole hulljulgus. Õpid aukartust elu ees ja iseennast läbi loomade,” on kogenud naine, kes mäletab oma elust läbi käinud paljude koerte ja hobuste iga iseloomujoont, välimuse pisiasja, nime ja silmavaadet. „Pole olnud ühtki looma ega tema kapriisi, millega ma toime poleks tulnud. Olgu see ärahellitatud või sandi iseloomuga isend – igaühest saab asja, kui teda leebelt ja peenetundeliselt kohelda.
Samas olen väga lähedalt näinud, kuidas suurepärase iseloomuga sõbralikud koerad kurjaks aetakse – piisab purjus naabrimehest, kes nendega kaika keeles kõneleb – ja juba ongi koera hinges midagi määritud ja rikutud.
Loomad ise ei tee iial selliseid ebaõiglaseid inetusi. Kui karjas on tiine mära, võib ta olla kõige väiksem ja tagasihoidlikum, aga kari hakkab teda kui privilegeeritut kohtlema juba enne varsa sündi. Ja kui varss on sündinud, kroonitakse mära kuningannaks, kellel on õigus kõige esimesena süüa. Voh selline on loomade vaistlik aukartus elu ees. Inimesed võiksid neilt paljutki õppida.
Kuna magame alates sellest, kui temperatuur on üle nulli, lakas, olen saanud jälgida ka erinevate linnuliikide nutikust. Pääsukeseema rivistab pojad üles ja õpetab neile koidikul laulmist – kes valesti laulab, saab tuuseldada. Noor kukk teeb vargsi mu tütarde madratsite vahele pesa – ja kui vana kukk kaotab valvsuse, meelitab kanad oma poolele. Ikka tegudega – pesaga – mitte kaklusega.”
Margit ei saa tegelikult küll kuigi sageli kodus magadagi. Ta töötab Rapla hooldekodus öövahetuses. Öösiti töötamist eelistab ta sellepärast, et päev peab olema pere päralt. Naine teab kogu Eesti hoolekodude ja üldse sotsiaalvõrgustikku. Ta on uurinud ja tõlkinud tekste Soome analoogide kohta.
„Võtab hirmus palju aega – pean tõlkima sõnaraamatuga – aga tulemus on õpetlik. Ka Skandinaavia ülimalt hästi korraldatud sotsiaalsüsteemi juures leiab oma tee ja töö vaid seitse protsenti puuetega inimestest,” kirjeldab oma pühendumisi ja süvenemisi naine, kelle mees Arvo – kodumasinate parandaja – on sügavalt usklik inimene ning seetõttu on keskmisest oluliselt eetilisem kogu perekond.
On nii vähe õnneks vaja…
Düünade lapsed Aade, Anete, Joel ja Laura hoiavad omavahel liigutaval kombel kokku, elavad üksteisele kaasa, toetavad ja tunnevad kadestamata uhkust, kui kellelgi neist on parasjagu tähetund.
Margiti pere tarbib tulevikuinimestele kohaselt äärmiselt vähe. Üks selle pere isa kaubamärk on kohmakas. Mitte äpu, vaid kohmakas. See on õhuline tõmmu karask, mis küpsetatakse teise sordi jahust, hapupiimast ja kergitatakse soodaga.
„Olen veendunud, et kokku hoidmine ongi eestlaste ainus tulevikuvõimalus. Tarbimise mõttes kokku hoidmine. Omavahel, peredega, loodusega kokku hoidmine – ja iseendaga kokku hoidmine veel eriti. Hirmutavalt suur osa meist on iseenda ära kaotanud. Iseenda leiame üles läbi liikumise, loodustunnetuse ning ühenduse kõigi stiihiate ja maiste elementidega.”