03. august 2012
1.-3.august
Maailm sügeleb. Viimastel nädalatel olen nii palju teiste inimeste allergiatega kokku puutunud ja nende üle imestanud, et loodus otsustas – proovi järele. Sain oma elu esimesed triibulised. Päikeseallergia. Kuigi olen siin ja kõikjal rääkinud, et päike on praegu põrgulik, pidin lapsi ujutades ikka kaldal pleekima ja lugema, kõrbema ja kirjutama – tulemuseks nõgesjas aivai üle kogu keha.
Kärbsed lisavad puuduva mõnu. Samavõrd kui tänavu pole helikopterisuurusi paanikaparme, on kohutavalt kärbseid, kes lisavad leekivlööbelisel nahal üldisest naudingust puuduva poole.
Ja kui kehalised kaemused veel hingamisruumi jätavad, tuleb teade, et üks mu järelmaksu peal müüdudhobune on faktiliselt mulle kuuluvana juba uuel ringil müügis. Ega selles muud halba ole kui et omanikule oleks nagu viisakas öelda, et äri käib. Kui vahelülile vihjasin, midapidi korrektsus inimeste maal kombeks on, läks ta kõigepealt mu vastu vihaseks ja püüdis rünnata, misjärel rahunes-selgitas – ja õigupoolest pole miski halvasti. Loomulik, et loomad loksuvad mõnevõrra ringi, enne kui õigesse karja pesastuvad. Õnn kaasa!
Thea, kellest kirjutatud lugu nädal tagasi ilmus, teatas esmalt, et tema teksti on väga tunnustatud, misjärel riputas FBs oma profiilile vihased põrked, et see pole tema tekst, tal on nüüd paha ja üldse. Käisime temaga vestlemas koos Stellaga – meil on olemas videosalvestus. Daam luges ja täiendas oma teksti pea kaks nädalat – tulemuseks neli korda pikem saavutus kui ajakirja mahtus. Täisversioon on siin mu lugude ja laulude rubriigis. Ja seda, kui palju halba teeb lühendamise-avaldamise-järgne sireen, pole ilmselt vaja kirjeldada – no ei ole kena südamejõul toimiva intuitiivkirjutajaga selliseid saltosid sooritada. Seda enam, et süüdistuste rivis oli – Kati kirjutas minu suhu oma suhtumise meestesse ja meeste-naiste suhetesse. Vaadake, sõbrad, kui Thea vastab Stella küsimusele ja Veiko õla peal töötab samal ajal kaamera, siis satub lindi küljes ajalukku minema muu hulgas ka fakt, et Kati oli üsna eemal, kui Thea ja Stella dialoogi pidasid, järelikult ise maa ja taeva vahele selle teema joone vedasid – ja mina jälle kassile pojad teinud, munadega universaalnaine, nagu ma olen…
Thea küll vastas mu kiunatusele vastu õhtut: „Ma ei häbene, et ma olen … HEA. Kui need, kes mind ei mõista, esindaksid õnnelikku inimühiskonda, siis oleks kõik hästi. Paraku kaitstakse valusat-õrna, vildakat teel kulgevat inimmõtet ja arvatakse, et just nii peabki inimkond mõtlema ja toimima. Ma kannan oma südames usku, et asju on võimalik veel muuta ja seda saab teha üksnes läbi täiesti isetu armastuse teekonna. Ma olen misjonär, jah ma olen, – ma võitlen hea eest ja ma ei häbene lollina tunduda.
Mina ei suhtu Sinusse halvasti, ehkki Sa oled inimene teisest dimensioonist nagu enamasti kõik, kes püüavad “ilusti” hakkama saada. Teid huvitab triviaalne argitasand, mind aga Universumi üldprintsiip. Mul ei ole enese tahteid, kaasa arvatud tahet silma paista. See, miks ma Sinuga koostööst rääkisin, oli seotud asjaoluga, et ma just palusin Kõiksuselt abi. Ja siis helistasid Sina ja ütlesid, et pead mind aitama. See oligi müstiline ja liiga hea kokkusattumus, et sellist uskuda. Tõed ei ole niivõrd juhuslikud, kuivõrd joonistuvad välja pika aja jooksul. Tegelikult vajan ma abi (oma) ideede edastamisel ja selgeks, arusaadavaks sõnastamisel, mitte enda narriks tegemisel.
Ma ei süüdista Sind mitte milleski, – Sa süüdistad ennast paraku ise. Anna endale andeks nii naisena kui inimesena ja … ole õnnelik. Sa vastutad mitte üksnes oma Mina ees, vaid tegelikult oma “Meie” ees. Sa ei eksisteeri iseenda idee tõttu, vaid oled kõigega seotud. Sa oled emotsionaalne, – Sul on Süda õige koha peal. Püüa aru saada, et Sa piinad iseennast.
Soovin Sulle parimat ja tõesti … oma ebaarusaadavaid mõtteid pean ma suutma ise lahti mõtestada inimkonna piiratud keelde. Kahjuks ei ole digitaalkeel piiratud, – ta ongi Jumalike mõõtmega, ühendav Jõud ja selle tõttu paneb Ta meist igaühe vastutama kõige eest, mida me mõtleme, sõnastame ja teeme.
Ma südamest palun andeks, kuigi … mina ei ole ju Sind solvata tahtnud, olen ise pisut õnnetu olnud. Aga siiski õige pisut, sest et need asjad ei huvita mind…“
Eile Tallinnas üht lugu luues rääkisin Liivalaia-inimestega just sellest vaimlemise fenomenist, kus kõikvõimalikes variatsioonides wannabed on kõige nägijamad ja ainsad õiged, kel voli teiste madaluse peale kaapida… Sedalaadi mürajaid (sõnast „müra“) on valgusetöötajate kõrval kolejube palju – ja neid on väga hoolikalt ja igast küljest vaja tundma õppida.
Üleeile sain valitud-pestud-pakitud ja pühendatud suure sületäie valusate mälestustega riideid, mis sündisid ses rituaalis uuele elule. Üks ergav kvaliteetjakk voodri ja laitmatute kantidega – viimane riideese, mille kümme aastat tagasi Burda lõigete järgi tsiirlihmaniirlih-kvaliteedis Retile õmblesin. Ta igatses Atlandil seilavat isa. Ja kui ma teda Vehendis õitsva õunapuu all pildistasin, vastne jakk seljas, avastasin alles pärast virila naeratuse jäädvustamist, et tüdruk nutab. Ei seda jakki – ega ühtki teist minu kootud-õmmeldud rõivast ta pärast seda hingekarjet selga ei pannud. Veel enam, suuremaks kasvades ei tulnud ka minuga kontsertidele-etendustele. Jaanika juures Rännates meenus mulle, et see kõik algas tütre sünnihetkel sünnitustoas kõlanud Elton Johni looga „Sacrificed“ ja Jumala abiga on meil nüüd võimalik see kõik käsikäes uuesti läbida ja uue koostee aluseks õnnistada.
Teine valus rüü ses valikus oli Brigitale lasteaia lõpetamiseks ostetud purpurne viskoos-brokaat-kleit. Ta ütles meile tookord vale kellaaja, nii et jõudsime Murutaride-kambaga tund aega hiljem pärale. Minul oli paanikahäire, mida leevendasin sahmaka leebe martiniga – nii et suutsin kasvatajatele kingitud raamatutesse ilma minestamata pühendused kirjutada – ent mõni mees vaatas kaamet ja paanikas mind kui kurjategelast. Kusjuures Brigitinat ennast ei kurvastanud meie hilinemine üldse – esitas meile oma laulu uuesti, oli särav ja oma elemendis ikka. Need valusad mälestused pakkis kokku ja saatis ümbertöötatult minema Brigita kõne – kuidas juubeli torti tehakse – ja oligi valu kadunud.
Oona sai endale valiku väärikat garderoobi, millel on tema jaoks hoopis teine vägi ja tegu ja aitäh.
Monica del Norte võttis Räpina tagant üle pika aja ühendust. Tahan teda hirmsasti näha – aga niigi võimetepiiril töösõitude seeria ei luba nii kaugele sööste teha, seega ootan siin vagusi ja tegusi, millal kallis kaunis kunstnikuleedi ise siia tuleb. Ja ta tuleb. Ma tean. Müstilisel kombel on temas väga palju sarnast kanaldaja Evega – eile õhtul Evet silmitsedes heiastus pidevalt ka Monica – ja mu aya-Rändel oli ta osaline. Kui kohtume, kuulen, kas ta ise ka seda teab. Küllap teab.
Kuri Minni kontra täiskuuööseelikud lükkas õmblustöö õigesse hetke. See tähendab, et kui olin esimesel täiskuuõhtul talle ja endale uued, kolmel erineval moel kantavad suurelillelised siidseelikud valmis lõiganud, tuli ta küla pealt mängimast ülekeenuna ja mu palvele soojemad riided selga panna reageeris röögetega. Sõimas mu särinal läbi. Seega õmblesin seelikud valmis järgmisel päeval, et mitte järjekordseid kurjakörte saavutada. Ja õmmeldes kujunes isevärki Husqvarna-kaheraudne. Toas müttas sellenimeline õmblusmasin, õues mootorsaag. Üks ühendas lahti, teine lahutas kokku. Mis oli väga hea ja õige.
See hea ja õige väänas tasa ja targu selja taha mu e-posti järjest ja järjest räntsatavate Termineerimiskatsete käed – ehkki ka kuitahes tark kahjutustamine ei muuda fakti, et see olukord tuleb otsustavalt termineerida. Ja meie energeetiline koduväli demineerida.
Andsin kurvalt Imbi Pajule teada, et Võtikvere raamatupidustustele seoses Virumaale sõiduga siiski ei pääse. Selle teate tulemus oli suurepärane – mu kirja kommenteeris Kerli Uustalu, Artlandi perenaine Rottermanni keskuses, Gowri-brändi emand – vahetasime mõned värvikad laused, mis ajasid meid mõlemat südamest naerma ja tegid meist hetkega Sõbrad.
Naabrinaine Meelika astus meie juurest läbi, istus ühe kaunilt kestva hetke koos Retiga elutoas, tema lapsed siutsusid meie ümber ja see oli üks hea ja helge naiselik äraolemine. Misjärel vestlesin ema ja poeg Kaljusega ja leppisin Raigoga kohtumise kokku. Ema juurest sõidan läbi homme teel Virumaale.
Valga tagant helistas keegi Suido Siilats – nii vist see nimi oli – ja küsis, kas mina olen Murutar, kas Soonele tulles saab ka hobulausujaid näha ja öömaja ja mis sa hing küll vastata oskad. Nii ja naa ning saab ja ei saa. Sedalaadi küsimused on pigem selleks, et neile iseenda sees ja jaoks vastused leida – niisugused helistajad kohale nagunii ei tule.
Sain kolleeg Gretalt meeldival moel ora – see tegi lihtsamaks minu tööandja ülesande mind üha ja aina mobiliseerida. Olen küll üsna halastamatu ja järeleandmatu iseenese tööle sudija, ent vahel on hea, kui keegi meenutab, et kiire on ka. Kirjutasin ootel loo vihinal valmis ja panin uued lood kenasse järjekorda, mis mulle omakorda leebet, aga kindlat ora annab. Ma ju ei oska säärase oralise tööteljeta eladagi.
Koristusriitus teisel täiskuupäeval kujunes miskipärast Heidi Tamme lauludega. Varasema pahura pürstimise asemel rookisin meie kõigi kodu heatujuliselt laulda unnates puhtaks ja imestasin seejuures, kuidas erinevalt Soomet-pidi autot juhtides kõlanud puhtast intoneerimisest panid mu häälepaelad tahtele allumatult siin-seal musti toone. Õpetlik.
Täiskuuriitusel avastasin, et ma ei suuda häält teha. Eduardo Agni trummiloitsu ajal oli sama. Andke mulle trumm, tamburiin või potikaas – ja ma rütmin nii, et kõiksus kaigub – aga suud lahti ei saa. Ka Raigo ja Eve juures kordus sama. Ümisen ja palvetan, huilgan ja sõnastan sissepoole.
Teadjad ütlevad, et sellise hääletõrke saame lapsest saadik keelatuna – ära lärma, ära laula, äraäraära. Mis puutub Pahkla taga asuva endise raketibaasi põlislaantesse peitunud kiviringi külastamisse, siis tegime seda seitsme nähtava ja kaheksanda väga-kaasas-kaaslasega. Oona ja Jaanika, Mihkel ja Reti, Minni, Aare ja mina. Kallistasime kive, turnisime ja laulsime, emahundid ulusid kuu poole, hiidkivid kumisesid kaasa ja Kivikuningas ise tuksus mu tamburiinile rütmi. Juhtus palju, mida ei saa ega tohi sõnastada. Jaanikale andsin vaid nii palju teada:
Mägra kivi juures, muide, oli keegi õrnroheliselt kumav vaevunähtav,
aga väga olemas olev naisterahvas. Umbes meie vanune, meie poole
pidevalt küljega, ükskõik, kuidas ümber kivi keerlesin, ikka küljega.
Mari kivi juures olid Sa ise kõige huvitavam.
Ja hääled läksid Sul plikadega sehvi resonantsi – kivigi vibras. Ja
kunnkivini sirutas kuu läbi okste hõbesinise kiire – see läks su
väiksema tamburiiniga sünkrooni. Kordan – mina kohe armastan
tamburiine – tantsulised nõialoomad teised 🙂
Jaanika sõnastas, mida me seal ürgmetsas – kus ma leidsin ühe ufoliku platvormi, kuhu tahaksin Maja ehitada!!! – õigupoolest tegime. See oli Hea Hundi toitmine. Meis kõigis elab nii hea kui halb hunt ja sedapuhku sai tuge ja väge Hea – millega tuleb hoogsalt ja pidevalt jätkata.
Mustikamuffinid ja Statoili kakao tõid meid südaööl koju: Õnne, mu kümneaastane pojake… Esimene, kes varahommikul Aleksandri sünnipäeva puhul smsis oli tema esimene õpetaja Waldorfkoolist, Hiie. Kui olin just ühe teksti eile hommikul ära kirjutanud ja saatnud, helistas poja ise. Tuleb täna siia. Ja tänu eileõhtusele ayatseremooniale aiman, kustkohast otsida oma lõvipojas peituva apla šaakali mentaliteedi juuri – mis maksis, kust said, anna mulle. Need on hästi peidetud ja maskeeritud juured.
Tallinna-teel sain Mitsule Vääna lammarist lõpuks ometi kojameeste mootori – ja seoses paari ekslemisega läks tihe ajagraafik juba eos paigast ära. Ma ei jõudnud enne oma allergiiga arstitädilasse matkamist Lasso baari Inna Uiti külastama. Kui kotitäis ravimeid – tere tulemast keemikute klubisse, vanaema Saara! – oli soetatud, maandusime Minniga sisetunde järgi Pärnu maanteel asuvasse õdusasse kohvikusse Klaaspärlimäng. Sõime paljuviljaputru, munarooga, majasaia – ja jätsime valmis tellitud pannakotta ja profiterooli ennast pärastiseks ootama.
Sõpruses „Vuosaari“ – eestlastest mängivad seal Lenna Kuurmaa väga positiivset ja Kristjan Sarv ülinegatiivset tegelast – pressi-esikal sai Indiisu silma märjaks. Soomlaste uusfilmi kõigi teiste tegevusliinide endid olid häpid, ainult väike poiss, kellel oli überfuuriast ema ja ainus sõber segavereline peni, jäi sellest ainsastki ilma – ema valetas, et viib koera maale, aga tegelikult… Minni sai otsekohe aru, mis koeraga tegelikult tehti ja vesistas poisi pärast. Ja tegelikult oli see hirmus hea, et koos seda filmi vaatasime.
Rataskaevu tänavas vana hea Jüri ja mu kalli kauni sõbratari Haldi juures vadistasime paar tundi väga olulistest asjadest – selleks saadaksegi sõpradega kokku, et õhusolnu ja vahepeal sündinu sõnadeks vormida – ja kavandatud Lasso-baari kulgemise asemel jooksime Indiraga otse Klaaspärlimängu tagasi. Aeg on siin planeedil otsa lõppemas, ei väsi ma kordamast.
Kerli Uustaluga võib rääkima jäädagi. Sissejuhatuseks tulistasime teineteist pea kolmetunniste tiraadidega, mis kohtusid ja põimusid, teineteist täiendasid ja tulevikku kulgesid. Ma küll lubasin pärast järgmist visiiti Artlandi Pearu Pauluse saatel tantsima minna, aga see lükkus tulevikku.
Raigo ja Eve Kaljuse juures lasime esmalt hingedel üksteist nuuskida – nende kaks trikoloor-kiisut nuuskisid mind ja Minnit füüsiliselt ja heitsid meie kõrvale vaibale – omad! Mõningase pindmise vestluse järel tegime tseremoonia. Tseremoonia ajal tuli mu südamest mu hea noor helesinine isaelevant Netsor välja ja viis mind tuhandete loomade spaleerist läbi üle jõe. Ma ei istunud talle selga, kõrvuti läksime – ta hoolitses delikaatselt selle eest, et ma tagasi ei vaataks ja kedagi kaasa kõnnitada ei üritaks. Teiselpool helerohelisi lagendikke ootas mind mulle kusagilt tuttav, aga seni kohtamata rahvas – kuldsed, õrnrohekate servadega – kuidagi teisiti ma neid kirjeldada ei oska – ootas mind, et nende väe ja valgusega osadusse saaksin ja seda valgust järgnejatele teeviidana oma rahva peale kiirgaksin. Eve andis nähtule üsna paralleelselt ka sõnalise vormi. Sõnad olid sel õhtul tähtsad – riituse alguses palusin Suurelt Vaimult just neid õigeid sõnu.
Indria aevastas kaksteist korda järjest, seadis Oona kingitud helmestest paar tükki Raigo ja Eve elutoa keskel ergava kristalltähekese haaradesse, me jõudsime sujuvalt Päris juttudeni, kallistasime südamest – ja Mitsu viis meid sügavas unes Minniga koduteele.
Artlandi ei jõudnud, Inna juurde – ohissandjumalküll, ka mitte… Jõuan! Oi, kuidas jõuan!
Aknast nägin nüüdsel varahommikul esimese asjana, millest jõudmist alustada – metsa poolt on loomad sisenenud – lindid sealt poolt siiapoole maas ja plastpostid rigaraga. Mis seal ikka. Nagu nägin – ja Evelt ka Sõnumi sain – mind on nii mitmetes viimatistes eludes loomad saatnud ja aidanud ka siis, kui kõik inimesed minust ära pöörduvad, mind muda ja ristinaeltega loobivad, et mu sügav vastastikune austus ja armastus loomadega süveneb nüüd, kus vanad kokkulepped on täidetud, veelgi. Ma ei pea enam inimkonna saasta endast läbi laskma, transformeerima ja ses kõntsas ise üleni sügelema – uus leping näeb ette midagi muud. Seda ma näen, tean – ja teen. Nonii, sitalabidas ja karjuselindid, vasikapang ja teiste loomade ämbrite sang – mama Soone Saara tuleeeeeeeb! Täna tuleb ka Aleksander ja palju muud head ja ilusat.
*
Põdrad, kas diil käis ka teie kohta? Hobusekopli parandamise käigus selgus, et põdrad olid kahest suunast koos laudade-lintidega koplisse sisenenud, pabulad ja jäljed mulle jätnud ja upsakalt teatanud – tulime vaatama, mida end loomadele pühendanul meile pakkuda on. On-on.
Jutustasin täna noortele oma rännakuelamustest, kui tõeline roadman Eestisse saabub, võtan osa neist rännakule kaasa.
Sauna koristades meenus, et nägin eile Vabaduse platsi valgusfoori juures Ines Piibelehte – oma ülikooliaegset lähimat sõbratari. Meie pilgud ristusid, aga ei Kohtunud. Ta on mitmes kõrgkoolis filosoofiaõppejõud, kandis eile miskipärast maski, nägi välja nooruslik, sale ja kaunis. Ja mina oma päikeselööbega kut tulipunane kärnkonn, mida rõhutavad heledad juuksed ja pidev alateadlik ülesöömine lausa hurmaval moel…
Nuhtlus nimega Indria käratas juba ilma minu vahenduseta Aare talli pealt alla Anne ja Koidu juurde kanadele haljast kokku riisuma-kärutama. Indiisust on kasvamas rõõmus-resoluutne Meeste Hirm 😀 Homsele megaretkele õnnestub minna kojameestemootoriga – üle pika aja niisiis jälle vihma kartmata ja taevasse vahtimata.
Minni sai uue kleidi ja teise pere hästipruugitud Barbi eest, mida hommikul sõpradele näitama läks, karmilt karistada – sa ei ole enam meie sõber… Tütrekene, ise valisid sündimise kohaks Eesti… Õnneks tuleb vend, kellega ausalt ja avalalt kakelda, mitte naeratuste rütmis usseestlaseks õppida. Raisk.
Ma ei tea, millise loo kirjutamise esimesena ette võtan. Ilmselt Vuosaari ja Õpetajatelehe soorolliloo. Kaljuse-katarsis tahab veel vikerkaarevärvides plinkida ja ennast ise Seal valmistada. Miks pingutada, kui keegi teine seal Kusagil loob, eks ole…