01. august 2012
Egost südameni I
Jätk osale Valgustöötaja: http://www.valgusepesa.org/node/169
Teadvuse ülemineku neli etappi
Jeshua kanaldatud Pamela Kribbe poolt
Eelnevates peatükkides kirjeldasime
valgustöötajate egopõhise teadvuse südamepõhiseks teadvuseks ülemineku
ajaloolist tausta. See peatükk on täielikult pühendatud selle
teisenemise psühholoogiliste tunnuste kirjeldamisele. Oleme selle
protsessi jaganud nelja etappi:
- Rahulolematus sellega, mis egopõhisel teadvusel pakkuda on, igatsus “millegi muu” järgi: lõpu algus.
- Oma egoga seotuse teadvustamine, sellega seotud emotsioonide ja tunnete omaksvõtmine ja vabastamine: lõpu keskpaik.
- Vanade egopõhiste energiate surra laskmine iseendas, kookoni hülgamine, uueks Endaks saamine: lõpu lõpp.
- Südamepõhise teadvuse ärkamine iseendas, motiveeritus armastusest ja vabadusest; teiste aitamine üleminekuprotsessis.
Esimene etapp: ego ei rahulda sind enam
Üleminek egopõhisest teadvusest
südamepõhisesse teadvusse algab sisemise tühjuse kogemusest. Asjad, mis
varem kogu sinu tähelepanu haarasid ja situatsioonid, mis sind
täielikult kaasa tõmbasid, jätavad sind nüüd ükskõikseks ja tekitavad
tühjuse tunde. Näib justkui oleksid asjad kaotanud oma tavapärase
tähenduse ja eesmärgi. Enne selle tühjuse kogemist on teadvus alaliselt
hirmu haardes ja vajab pidevalt enese kinnitamist. Ta otsib pidevalt
välist kinnitust, kuna ta ei ole valmis tunnistama oma hirmu hülgamise
ja üksinduse ees. See sügav hirm ja vajadus välise tunnustuse järgi,
võis olla pikalt varjatud, olles samas paljude sinu tegude peamiseks
motiiviks. Kogu sinu elu võib olla neile rajatud ilma, et sa sellest
teadlik oleksid olnud. Ehk oled sa teadlik ebamäärasest rahutusest või
pingest enda sees. Enamasti peab selleks, et sa neile tunnetele
tähelepanu pööraksid, juhtuma midagi löövat – lahkuminek, lähedase või
töö kaotus.
Kui sinu olemuse kese on ego, on sinu
teadvus ja emotsionaalne elu krambi seisundis. Sa roomad valust ja
selles seisundis oled sa pidevalt kaitsepositsioonil. Ego seisundis
koged sa pidevat puudust ja vajadust enama järgi. Sinu mõtted, tunded ja
teod lähtuvalt mustast august, tühjusest, mida ei ole iial võimalik
täielikult täita. See on hirmu auk, varjudega kaetud koht, kuna sa
pöörad oma teadvuse sellelt ära. Seal varjude all on tühjus, mille
olemasolu sa ebamääraselt tajud, aga sa ei taha sinna minna.
Selles seisundis on sinu suhe Jumala või
Kõigega-Mis-On seotud eraldatuse tundega. Sügaval sisimas tunned sa end
üksiku ja hüljatuna. Sa tunned end katkise ja tühise killuna, mille pole
mingit eesmärki. Selle tunde katmine varjuga, muudab tunded ähmasemaks –
sa koged neid kaudselt, varjuna.
Inimesed on surmahirmul oma sisemisele
tühjusele täie teadlikkusega otsa vaatamise ees. Nad kardavad oma
sisemise pimedusega kohtuda ja teda tundma õppida. Isegi kui sa talle
otsa ei vaata, on ta ikka seal, ja sa pead jätkuvalt
toimetulekustrateegiaid välja töötama selleks, et muuta elu talutavaks.
Ego strateegia on tegeleda probleemidega alati äärealadel, aga mitte
nende keskmes. Ego püüab probleemi lahendada sinu teadvust väljapoole
suunates. Ta püüab sisemist valu leevendada sind väliste energiatega
toites. Ta on eriti vastuvõtlik järgmistele energiatele: tunnustus,
imetlus, võim, tähelepanu, jne. Sel moel loob ego näilise vastuse hinge
sügavale igatsusele ühtsuse, turvalisuse ja armastuse järgi.
See igatsus iseenesest on täiesti
adekvaatne ja reaalne. See on Jumala kutse. See on sinu enda loomus, mis
sind kutsub. Sina oledki Jumal! Jumal on ühtsuse, turvalisuse ja
armastuse energia. Igaüks igatseb tingimusteta armastust ja selle
energia puudutust, mida te nimetate Jumalaks. Oma olemuselt on see tunne
igatsus täieliku teadlikkuse ja seega sinu enda jumaliku mina järgi.
Sinu enda jumalikkus ongi ligipääs
tingimusteta armastusele. Sa võid selle leida vaid minnes läbi hirmu ja
Pimeduse, mis seda ümbritseb, ja seda saad sa teha sissepoole, mitte
väljapoole, pöördudes. Sa teed seda kasutades oma teadvust valgusena,
mis hajutab varjud. Teadvus on Valgus. Seetõttu ei ole teadvusel vaja
Pimedusega võidelda; ainuüksi tema kohalolu lahustab Pimeduse. Pöörates
oma teadvuse sissepoole saavad imed sulle osaks.
Ego samas tegutseb vastassuunas. Ta tajub
vajadust armastuse ja turvalisuse järgi, kuid püüdleb nende poole ilma
sisemise Pimeduse ja hirmuga silmitsi seismata. Selline teguviis eeldab
teatud trikki: ego muundab armastusevajaduse vajaduseks teistelt saadava
tunnustuse ja heakskiidu järgi. Ta moondab igatsuse üksolemise ja
harmoonia järgi täiuslikkuse ja teistest parem olemise ihaluseks. Kui sa
usud, et olla armastatud tähendab olla oma saavutuste eest imetletud,
ei pea sa enam sissepoole pöörduma; sa pead lihtsalt rohkem tööd tegema!
Sel moel püüab ego vältida oma sisemise hirmuga kohtumist.
Sinu loomuomane igatsus armastuse ja
rahumeelse ühtsustunde järgi moondub sel moel võitluseks tunnustuse
nimel. Sa vajad pidevat välist kinnitust, mis annaks sulle ajutise
kindlustunde. Sinu teadvus on suunatud eelkõige välisele maailmale. Sa
sõltud teiste arvamusest ja see läheb sulle sügavalt korda. Teiste
hinnangud on sulle väga olulised, kuna sinu enesehinnang sõltub nendest.
Tegelikkuses langeb sinu enesehinnang aina madalamale, kuna sa annad
oma jõu endast välja neile, kes hindavad sind sinu väliste saavutuste
järgi, mitte sinu tegeliku olemuse põhjal.
Sisemine hüljatuse ja üksindustunne jääb
aga tegelikult välisest tunnustusest hoolimata oma kohale. Need tunded
muutuvad isegi valusamaks, kuna sa keeldud neile tähelepanu pööramast.
See, mida sa ei soovi näha, saab sinu varjuküljeks. Hirm, viha ja
negatiivsus tegutsevad seal omapäi, saades sinu ükskõiksusest vaid jõudu
juurde. Teatud mõtete, aimduste ja tunnete allasurumisel võib ego
käituda väga järjekindlalt; ta ei loobu oma kontrollpositsioonist
kergesti.
See, mida sa oma maailmas tajud “kurjusena”
on alati isikliku võimu külge klammerdumise tulemus. See on keeldumine
kontrolli käestandmisest ja oma sisemise hirmu ja Pimeduse
aktsepteerimisest. Esimene samm valgustumisel on alistumine selle ees
“mis on”. Valgustumine tähendab, et sa lubad oma teadvuse valgusel
paista kõigile oma olemuse tahkudele. Valgustumine ei tähenda, et sa
oled täielikult teadvel kõigest, mis sinus on, see tähendab vaid
valmisolekut võtta teadlikult vastu kõik, mis sinus on.
Valgustumine on armastus. Armastus
tähendab, et sa aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled. See sisemine
Pimedus, sügav hüljatusetunne sinu hinge sügavustes, mida te kõik nii
väga kardate, on ajutine. Ego etapp on vaid üks suures arengus ja
teadvuse lahtirullumises. Selles etapis tehakse esimene hüpe
individualiseerunud jumaliku teadvuse suunas.
Sinu sünniga individuaalse teadvusena,
eraldatud hingena, käib kaasas üksijäetuse ja Emast/Isast eraldatuse
tunne. See on võrreldav sünnitraumaga sinu füüsilises maailmas. Emaüsas
kogeb laps ookeanilaadset üksolemist emaga. Sündides saab temast eraldi
olevus.
Selle sünnitrauma tõttu – rääkides nüüd
hinge sünnist – jääb hinge valus mälestus eraldatusest; ta pidi loobuma
kõigest, mida pidas talle kuuluvaks.
Vastsündinud hing igatseb tagasi
pool-teadlikku ühtsuse seisundisse, millest ta pärineb ja mida peab oma
Koduks. Kuna tagasipöördumine on võimatu, kogeb hing hirmu, kõledust ja
ebakindlust. Sellest sisemisest valust ja segadusest saab kasvulävi ego
püüdlustele võimu poole. Hing peab saama hakkama hirmu ja valuga ning
ego pakub talle lahendust.
Ego hoiab võimu ja kontrolli võimalust
hinge vaateväljas. Hing, tundes end nõrga ja abituna, annab alla ja
annab otsustusõiguse egole üle.
Ego on see osa hingest, mis on
orienteeritud materiaalsele, välisele maailmale. Oma olemuselt on ego
hinge tööriist enda väljendamiseks füüsilise olendina ajas ja ruumis.
Ego pakub fokuseeritud teadvust. Ego muudab teadvuse konkreetseks, mitte
ookeanilaadseks, ego on “siin ja praegu”, mitte “alati ja kõikjal”. Ego
annab sisemistele impulssidele konkreetse materiaalse kuju. Ego on
lüli, mis ühendab sinu füüsilist ja spirituaalset aspekti.
Hingele, kui mitte-füüsilisele
spirituaalsele olendile on üsna loomuvastane olla piiratud aja ja
ruumiga. Oma olemuselt on hing sõltumatu mistahes materiaalsest vormist.
Lendamise unenägudes oled sa kontaktis selle vaba ja sõltumatu osaga
enesest. Ego seevastu, seob ja fikseerib. Ta võimaldab sul tegutseda
füüsilises reaalsuses. Sel moel mängib ego väga olulist rolli, millel
pole midagi pistmist “hea” või “halvaga”. Tasakaalustatud olukorras on
ego neutraalne ja asendamatu vahend hingele, kes on asunud elama
maisesse kehasse.
Samas, kui ego hakkab hinge teadvust
juhtima, selle asemel, et olla viimase tööriistaks, kaotab hing
tasakaalu. Kui ego juhib hinge (mis on egopõhise teadvuse tunnuseks), ta
mitte ei anna sisemistele impulssidele materiaalset kuju, vaid ta ka
kontrollib neid ja valikuliselt surub alla. Sel moel tekitab ego sulle
reaalsusest moonutatud pildi. Tasakaalutu ego püüdleb pidevalt võimu ja
kontrolli poole ja seetõttu näeb kõiki fakte kas positiivsete või
negatiivsetena.
On küllatki õpetlik märgata oma enda võimu-
ja kontrollipõhiseid motiive. Püüa märgata, kui tihti sa püüad olukordi
või inimesi oma tahtele allutada, isegi siis kui teed seda õilsatel
eesmärkidel. Kui tihti tunned end häirituna, kui asjad ei suju nii nagu
sulle meeldiks? On oluline teada, et kontrollivajaduse taga on alati
hirm kontroll kaotada. Nii et küsi eneselt: mis juhtub kui ma loobun
kontrollist, loobun vajadusest teada? Mis on minu sügavaim hirm?
Hind mida sa praegu maksad asjade
“kontrolli all” hoidmise eest on sinu pinges ja piiratud suhtumine
elusse. Kui sa julged elada sisemisest inspiratsioonist lähtuvalt ja
teha vaid neid asju, mis toovad sulle rõõmu, tekib sinu elus loomulik ja
tõeline kord. Sa tunned end vaba ja õnnelikuna ilma, et peaksid
pidevalt elu voolu juhtima. See on elu ilma hirmuta – elu täielikus
usalduses selle vastu, mida elu sulle toob. Kas sa suudad seda? Noorele
hingele on egopõhisesse teadvusse langemine praktiliselt vältimatu. Ego
pakub lahendust hirmule ja hüljatusele; ta suunab tähelepanu “sellelt,
mis on sees”, sellele “mida, on võimalik saada väljast”. See ei ole
tõeline lahendus, kuid ometigi pakub mõneks ajaks leevendust. Oma välise
keskkonna kontrollimine võib tuua ajutise rahuldustunde. Vaid viivuks
saad sa end tunda armastatu, imetletu ja auväärsena. See leevendab
mõneks ajaks sinu valu. Kuid see abi on lühiajaline ja sul tuleb jälle
ennast tõestama asuda – olla veelgi parem, kenam ja abivalmim.
Palun ole teadlik, et ego lipu all võib
tegutseda nii kenad kui ebameeldivad, lahked ja ihned, domineerivad ja
alluvad inimesed. See, mis on näiliselt isetu tegu, võib olla alateadlik
püüe tähelepanu, armastuse ja tunnustuse saamiseks. Kui sa oled alati
hooliv ja lahke, siis sa varjad ennast iseenda eest. Seega ei ole ego
olemuse mõistmiseks vaja tuua näiteks jõhkraid türanne nagu Hitler või
Saddam Hussein. Asi on märksa lihtsam; jälgi ennast oma igapäevases
elus. Ego saab nähtavaks vajaduses olukordi kontrollida. Näiteks sa
soovid, et teatud inimesed käituksid teatud viisil. Sa tegutsed teatud
viisil, et oma tahtmist saavutada.
Näiteks oled sa vastutulelik ja kena, püüad
teise tundeid mitte riivata. Selle käitumise taga on kontrollivajadus.
“Kuna ma tahan, et sa mind armastaksid, ei hakka ma sulle kunagi vastu.”
See mõte lähtub hirmust. See on hirm iseolemise ja hülgamise ees. Mis
näib kena ja hoolivana on tegelikkuses hoopiski enese-eitus. Selle taga
on ego.
Seni kuni sinu hinge juhib ego, tuleb sul
ennast teiste energiaga toita, selleks, et võiksid end hästi tunda. Sa
tunned, et vajad välist tunnustust teistelt inimestelt, kelleltki
autoriteetselt, kes asub väljaspool. Paraku pole miski sind ümbritsevas
maailmas püsiv. Kes iganes see ka ei oleks – abikaasa, ülemus või
vanemad – kellele sa loodad, sa ei saa igavesti nendele lootma jääda.
Just seetõttu pead sa pidevalt “tööd tegema”, olema pildil, et tunnustus
välja teenida. See ongi pinges ja närvilise enesetunde põhjuseks, mis
on paratamatu egoseisundi osa.
Ego ei suuda pakkuda sulle tõelist
armastust ja enesekindlust. Lahendus, mida ta pakub hüljatuse traumale
on tegelikult põhjatu auk. Noore hinge tegelik missioon on saada
vanemaks, kelle ta on kaotanud.
Elu Maal, alates abitu beebi sünnist kuni
iseseisvaks täiskasvanuks saamiseni, kutsub sind tegema just seda sama.
Kui tihti peitub õnneliku elu võti just selles, et sa oleksid iseendale
ema ja isa, pakuksid endale armastust ja mõistmist, millest puudust
tunned. Laiemas metafüüsilises tähenduses on see mõistmine, et sina oled
Jumal, mitte üks tema väikestest kadunud lammastest. Selle tõsiasja
mõistmine toob sind Koju. See mõistmine toob sind sinu olemuse
keskmesse, milleks on armastus ja jumalik jõud.
Ego etapp hakkab lõppema kui hing mõistab,
et ta kordab üha uuesti ja uuesti samade tegude ja mõtete tsüklit. Ego
kaotab oma jõu kui hing tüdineb ja väsib võitlemast ikka ja jälle kaduva
nimel. Hing hakkab kahtlustama, et mängureeglid on eksitavad ja et
tegelikult ei olegi võimalik midagi võita. Tasahaaval hakkab ta
kontrollist loobuma.
Oma mõtteid ja tegusid vähem kontrollides
suunab hing vähem energiat väljapoole, mis loob energeetilise ruumi, mis
võimaldab kogeda uusi ja erinevaid asju. Esmalt sellesse etappi
sisenedes võid sa end väga väsinu ja tühjana tunda. Asjad, mida pidasid
väärtuslikuks võivad nüüd sulle täiesti tühistena näida. Pinnale võivad
kerkida hirmud, millel pole selget põhjust. See võib olla ebamäärane
surmahirm või hirm kaotada oma lähedased. Töö või perekondlikes suhetes
võib avalduda viha. Kõik, mis varem näis iseenesestmõistetav, on nüüd
kahtluse alla seatud. Kõik, mille vältimiseks egoteadvus tegutses, saab
lõpuks teoks.
Järk-järgult nihutatakse kaas anumalt ja
kõikvõimalikud kontrollimatud emotsioonid ja hirmud tungivad sinu
teadvusse, külvates sinu elus kõhklusi ja segadust. Kuni selle hetkeni
tegutsesid sa suures osas autopiloodil. Paljud mõtte ja tundemustrid
tegutsesid sinus automaatselt; sa lasid nad läbi ilma igasuguste
küsimusteta. See andis sinu teadvusele ühtsuse ja stabiilsuse. Kuid kui
sinu teadvus kasvab ja avardub, rebeneb sinu isiksus kaheks. Osa sinust
soovib jääda kõige vana juurde; teine osa sinust seab esimese kahtluse
alla ja paneb sind proovile ebamugavate tunnetega nagu viha, hirm ja
ebakindlus.
Seetõttu kogetakse teadvuse avardumist
egoetapi lõppedes häiriva sissetungina. See uus teadvus nihutab paigast
kõik, mis oli kindel ja äratab sinus emotsioonid, millega sa ei oska
hakkama saada. Kui sa hakkad kahtlema egopõhistes mõtte- ja
tegutsemismustrites, siseneb sinusse teadvuse uus mõõde. See on see osa
sinust, kes armastab tõde, mitte võimu. Ego diktatuuri all elamine on
väga rusuv. Sa teenid väikest hirmunud diktaatorit, kes ei soovi
kontrollida mitte ainult sinu keskkonda, vaid ka sind ennast. Sinu
spontaanne tunnete ja intuitsioonivoog on pidevalt häiritud. Egole ei
meeldi spontaansus. See hoiab sind tagasi vabalt oma tundeid
väljendamast, kuna tunded ja emotsioonid on kontrollimatud ja
etteaimamatud, mis on egole ohtlik. Ego kannab alati maski.
Kui ego sunnib sind olema “kena ja
kaastundlik, võitmaks inimeste poolehoidu”, sunnib ta sind
süstemaatiliselt oma vastumeelsust ja viha alla suruma. Kui sa hakkad
sellise juhtimise õigsuses kahtlema, pääsevad need allasurutud
emotsioonid valla. Tundeid ei saa kõrvaldada neid allasurudes. Nad
elavad edasi ja koguvad jõudu niikaua kuni sa neid varjad. Kui hinge on
tekkinud tühjus ja kahtlused, mis on iseloomulikud ego etapi lõpule, on
võimalik kõiki neid tundeid ja emotsioone kohata, mis olid varem
Pimedusse surutud. Need meeletu surve all elanud emotsioonid ja tunded
on värav sinu tõelise Mina juurde. Saades teada, mida sa tõeliselt
tunned, mitte mida peaksid tundma, taastad sa oma spontaansuse ja
ühtsuse, osakese iseendast, mida nimetatakse ka “sisemiseks lapseks”.
Oma tõeliste tunnete ja emotsioonidega kontakti astumine juhatab sind
teele vabaduse poole. Üleminek südamepõhisele teadvusele on alanud.
Loe kõiki kanaldusi: www.jeshua.net
© Pamela Kribbe
www.jeshua.net