01. august 2012
Thea Kristal aegruumi laineharjal
Thea Kristal (55) on nagu allikas – õigemini kuuma vee geiser. Temast purskub ideid ja kaemusi, tunnetust ja analüüsi nii silmast silma, telefonitsi kui kirjateel suheldes. Elu aeg loomaarsti ametit pidanud daam on end jäägitult kõiksusele ja uue ajastu sõnumite edastamisele pühendanud ning tänu sellele sihi-truudusele läheb tal vana ajastu arusaamade järgi lausa paranormaalselt hästi.
Thea ise naerab väga eriliste silmade särades: „Jah, minuga on selline asi, et ma ei usu. Ma lihtsalt tean ja armastan ja hingan. Jumal usub hoopis mind!“
Taanduv libahundi-amet
„Olen loomaarst. Ausalt ja mõnuga – mulle meeldib see amet, … aga viimasel ajal ei meeldi ka,“ arutleb naine, kes on Väimelas velskriametit õppinud, kuid kes jõudis EPA diplomini siiski läbi õhtukeskkooli. „Mulle ei ole vastuvõetav, et loomi kasutatakse vahendeid valimata ära. Näiteks aretus: kui ikka müügiks läheb ilma lõugadeta koer, siis just sellise me aretamegi, eks? Inimene ei mõtle, kuidas tema poolt aretatud loom ennast sellisena tundma peab, – ilma lõugadeta süües, ilma ninata hingates, ilma jalgadeta kõndides või ilma vaagnata sünnitades. Jumala loodud täiuslikud loomad muide arsti ei vajagi – teda vajavad ainult inimeste poolt „palavalt armastatud“, ülearetatud ja abituks poputatud olendid. Kahju on lihtsalt.“, jätkab Thea ja ütleb, et loomaarsti amet on tegelikult … libahundi amet. Iga kord on vaja diagnoosi pannes justkui ümber kehastuda loomaks ja mõelda, et kuidas siis mina käituksin, kui mul valutaks kusagilt, või oleks halb olla. Ükskord on lehmal tulnud diagnoosida isegi KURBUS, – see väljendus isutuses, mida põhjustas ainsa laudakaaslase, sea, tapaleviimine jõulude eel. Diagnoos kordus kogunisti mitme jõulu ajal, kuid ei ajanud siis enam loomaomanikku segadusse, vaid sundis lehmale rohkem tähelepanu osutama ja head sõna leidma. „Loom on ka „inimene““ ütleb Thea, „- kõik organismid on „inimesed“ – nad mõtlevad ja tunnevad, aga näevad lihtsalt teisiti välja. Ja tore ongi, et näevad, – elu leiutab võimalusi silma paista, loovenergia on nutikas. Igal mõistusel on tegelikult potensiaal „suureks mõtlejaks“ saada, aga sellel pole siiski mõtet, – inimene on oma andeka liigmõtlemise tagajärjel unustanud oskuse õnnelik olla. Just see viimane on aga inimeseksolemise eesmärk.“
Naine, kes folklaulikuna korraldab Koeru Holaöö nimelist autorilaulu festivali, on enda sõnul vabakutseline kultuuriinimene, OÜ Loovheli juht ja MTÜ Tujustuudio asutaja, kirjutab siiski veel äraelamise arveid ka veterinaarina. Küll üha harvem, kuna inimesed lakkavad taludes loomi pidamast, – järeltulevad põlved pole nõus rasket ja mittetasuvat tööd vanematelt üle võtma. On isegi juhuseid, kus talupidaja lõpetab oma kodus farmeritöö ja hakkab asendustalunikuks sadade kilomeetrite kaugusel või hoopis välismaal. Tänapäevasesse suurfarmi „ei luba selg“ enam Theal tööle minna, kuid eelkõige ei tahaks sinna tema hing, – konveieritöö pole loovnatuuri kunagi paelunud. Oleks selliseid maaelu arenguid osanud aimata ja Eesti taludele kadu ette näinud, poleks Thea taolist ametit kunagi õppinud. Põhjus, miks Tartu tüdrukust loomade ravitseja sai, peitus idüllilises vanaemakodus Neerutimail. Olnut siiski Thea ei kahetse, ütleb vaid, et ega tal ka laulikuna millestki laulda poleks olnud, kui ta elu nii lähedalt näinud poleks. Loomade ja looduse jälgimine ning inimestega võrdlemine ongi laulikule maailmanägemise tervikpildi loonud ja see pilt … elab ja hingab. Thea leiab, et kõik hingavadki ühte Hinge ja selle Hinge kaudu on võimalik üksteisega loomuomaselt suhestuda. Iseäranis lihtne on muidugi kontakt luua loomadega, sest nende tunnetusvõime on siiras ja eelarvamustevaba. Loomadele meeldib ennast hästi tunda ja just sellist võimalust peab inimene loomale ka andma, kui ta tema kord kodustanud on. Inimene peab vastama ka loomade suhtlemisvajadusele, mis on mõne loomaliigi ja isendi puhul iseäranis suur. „ Loomapsühholoog, nagu ma olen, arvan näiteks, et niikaua, kui hiir kassi eest ei põgene, ei juhtu temaga mitte midagi. Mitte kõige vähematki. Ja kui kass hakkaks seda hiirt tasapisi omaks pidama, siis ei juhtuks hiljem ka mitte midagi. Armastus pole omane mitte üksnes inimliigile“, teab Thea ja lisab, et: „Universumi ideeliseks ehitusmaterjaliks ongi Armastus. Miski inimlik pole võõras ka loomadele, – nemadki tunnevad armukadedust. Paljudes kodudes elab aga sõbralikult koos terve toitumisahel, koer-kass-hiir-rott-lind, ja sellist kirevat omavahelist suhtlemist on tõeliselt huvitav jälgida“.
Thea on end järjest täielikumalt filosoofiale ja sensitiivsele enesetunnetamisele, muusikalisele mediteerimisele ning loomisanalüüsile pühendanud, – temast sõna otseses mõttes voolab välja teadmine, mis tahab raamatuks saada. „See on missioon, mille vastu ei ole mõtet seista, kuna hing muud ei ihkagi teha“, ütleb Thea ja jagab oma mõtteid FB „suurte mõtlejate“ seltskonnas. Digitaalne ajuväli on kui ühine tunderuum, mis seob sarnaste pürgimustega inimesi. Siinne keskkond laiendab piiritult muidu nii kasinat võimalust suhelda imetlusväärsete ja laia silmaringiga inimestega. Thea mõttesõprade hulgas on näiteks Ave Alavainu, Mart Laisk, Peeter Liiv, Velly Joonas ning suur hulk vaimse töö tegijaist praeguses Eestis, – osa neist on kirikuga seotud, osa aga tänapäevased õnneõpetajad. Thea jaoks ei oma religioonid piirjooni, – inimene ja loodus on tervik ja sõna või Nime pärast pole mõtet tüli kiskuda, – kõigil on õigus uskuda … head. Inimkonna vaimne tarkus on hiiglaslik ja peaaegu iga rahva muistsed teadmised on sama arukad, kui nüüdsed seisukohad elu ja looduse kohta. Hingetarkust ning muusikat jagav Thea tutvustab end FB kodulehel mahlaka sõnastuse abil: „Hindan väga kõrgelt mõnusat vildakat huumorit, aga veelgi enam inimsüdame armastavat teadvust. Korda ei lähe mulle hall labasus – intellekti kirjeldamise mõttes. Seevastu hall-labane tekstiil on üks mu lemmikuid!“
Kristalne Ülestõusmine
Kristal ei ole muide avanenu pseudonüüm ega muusiku kunstnikunimi. Naisel, kes ütleb end VEEG olevat ja kelle neiupõlvenimi oli VEETEE, ongi selline perekonnanimi. Thea ütleb, et ta on Vee usku, kristallselge vaimse hingepuhtuse usku. Olla hingelt puhas nagu vesi, tähendab olla tahtevaba, vajadeski üksnes seda, mida organismi siseveed vajavad. Vesi on Thea arvates tundlik elusorganism, kelle üliolemus alles nüüdsel veeajastul hakkab ehk inimteadvusesse jõudma. Vesi kannab meie planeedi enesetunnet ja hinge, ta on Silm, kes vaatab ja innustab Päikest. Ta on meie veri. Oma saatusliku nime kohta ütleb Thea, et
küllap on iga inimese isa nimi pühitsetud, sest et määrab ära lapse elutee lähtekoha ja vaimse reisipauna. Ehk tulebki terve ülejäänud elu tegeleda sellega, et lahti mõtestada, milles püha nime tähendus võiks seisneda.
Vaimsed muutused Thea elus leidsid aset neli aastat tagasi, – ta saabus Eestis ja kõikjal Maal üha tihenevasse ärganute võrgustikku läbi nädalapikkuse „valgustusvintsutuse“. Ega sellist teadvuspildi „peegelpöördumist“ lihtne kirjeldada ei ole, räägib Thea ja lisab tõsiselt, et kartis tookord hulluks minna. Ateistina tuli tal nüüd Jumalaga tõsiselt rääkima hakata ja paluda mõistuse säilimist. Laulude loomisel on Thea side suure Loojaga küll ajast aega tihe olnud, meloodiad sünnivad alati „eiteakelle“ abiga, kuid laulude sõnad kandsid tihti endas pigem vaidluse ja tingimise hõngu tolle vägevaga. Nüüd aga jäid täiskirjutatud kladed tunnistama uskumatuna tunduvaid, ent täiesti reaalseid müstilisi kogemusi ja üht kummalist äratuslaulu, millega see kõik algas. Toda „kollast mappi“ miljoni täiskirjutatud paberilehega pole Thea ise ka veel analüüsima asunud, sest uut mõttematerjali ja selgimist on aina juurde voolanud, – õnneks küll palju aeglasemas tempos. Kui kõik see … „tontteabmis“ toona seitsme päevaga „tehtud sai“ nagu Piiblis maailma loomine, siis oli Thea täiesti kurnatud ööde kaupa kirjutamisest ent üdini õnnestatud ja hoitudtundest kantud. Need ajad ei olnud perele kerged kõrvalt jälgida, sest jutud, mis „ärganu“ huulil vormusid, ei pärinenud argipäevastest tegemistest ega huvidest. Muidugi olid armastus ja aeg need, mis uue reaalsuse vana sisse sobitasid ja lähedased hinged mõistma pani, et endist Thead ei maksa neil enam kellelgi taga igatseda, – sellisest tagasiminekust ja õnnetuksmuutumisest ei unistanud asjaosaline enam ise. Tõesti, – Thea hakkas alles nüüd aru saama, kui õnnetut elu ta tegelikult, nn. normaalse inimesena elanud oli. Nüüdsest algasid tõelised enese ja eluanalüüsi ajad, tuli taipamisi, et kõik, mis siiani tundus müstika, ongi tegelikult reaalsus ja vastupidi. Õnneks hakkas Thea ellu „sattuma“ ka inimesi, kellega oli võimalik taolistest asjadest rääkida, – üksinda kõigist erineda ei ole lihtne ja meeldiv. Raamatutest sai samuti lugeda näiteks nn. tipukogemusest, mida inimestel on tulnud üle elada. Tuleb välja, et sellised teadvusnihked on tõepoolest ka ohtlikud, parem oleks, kui valguse otsijad oleksid valmis järskudeks muutusteks ja usaldaksid Armastust juba ette. „Nüüd julgen ma läbi minu voolavat „õhinapõhist“ infot väljendada“, naljatab Thea ja teab, mis on teadmiste sisuks, mida temal on antud edasi anda. Ta usub, et taoline globaalne teadvuspööre inimkonna arengus on seotud üldmõistetava ja üldleviva digisõna sünniga ning teenib evolutsioonimõtte enda tellimust. Suured muutused saavadki toimuda siis, kui üks idee on küpseks saanud ja sünnitanud uue reaalse tulem-teadmise nagu seemne. Inimkonna teadvus saab nüüd viljastatud uutmoodi sõnaga ja ühendatud tundevoolu võrku. Sellised mõtted tulevad poolune faasis Theani, kes magab, paber käes. Täna öösel näiteks sündis teadmine eksistentsiaalse patu kohta. Tuleb välja, et selline „vastuolu elu ja surma vahel“ on kogu evolutsiooniprotsessi põhitunnus, mille all inimene lihtsalt kannatab kõige rohkem. Probleem on selles, et mõtteenergiat inimese peas ja seega ka reaalselt toimimahakkavat tundejõudu, tekib kordades rohkem kui organism ära suudab kasutada, – toimub teadmiste ehk potentsiaalse reaalsuse ületootmine. Täpselt sama moodi luuakse elu ennastki igal pool ja kogu aeg üle, seega on surm on elu loomise kõrvale lihtsalt sisse programmeeritud. Mõte loob tähendust ekspansiivselt nagu vesiniku tuumaenergia ennast teostabki. Kui teadvusenergiat inimese peas sünnib kordades rohkem, kui organismi tegelikuks toimimiseks vaja on, siis hakkab inimene looma enesele vajadusi ja tahteid, mida tal tegelikult vaja ei lähe. Inimene mõtleb ennast õnnetuks, ilma et ta oskaks aru saada, et ta seda ise teeb. Loomisteadlikkus ja loomise peegelprintsiip ongi teemad, millele Thea pühendunud on. Ta ütleb, et mõtlemine on väga ohtlik tegevus, sest et mõte loob reaalsust. Juba Buddha öelnud, et pole mõtet, pole ka probleemi. Tõesti, milleks mõelda, kui võiks nüüd ja kohe õnnelik olla, on Theagi taibanud ja õpetab sellisele elu baasolekutundele toetumise oskust. Facebooki sõpradele kirjutab Thea: „Kui keegi ütleb, et ei mõista mind, siis selles pole ju midagi halba! Ärgu mõistku, kui ei taha. Või mõelgu, kui tahab mõista. Ärge mulle ainult kunagi öelge, et minu maailm on rumal, õnnetu ja halb. Minu maailm on püha ja ainus, mis mul on, ma armastan teda ja ei luba teda solvata.“ Olla oma kehale, oma elavale pisiuniversumile parim võimalik jumal, – see peaks olema iga inimese kohus iseenda ees, – meie aju ei tohiks olla loll ja ülbe juhtkond, kes oma tahet taga ajab, unustades, et ta elab pühas templis.
Universumi on loonud Hing, kes igatsedes kord esimese sissehingamise sooritas ja Valgusheli oma neelaval õiel äratas. Võib arvata, et see tunne oli hea, mida ta tunda sai. Kogu universum toimib tundepõhiselt, – Aegruum ja Energia loovad ühiselt parimat võimalikku enesetunnet. Valgus sündis Aegruumi ideevee viljastamiseks. Armastus seisneb Aegruumi energiat peegeldavas olemuses. Energia on looja üksnes tänu Peegelvälja ülitäpsele tasakaalutunnetusele ja peegeldusvajadusele. Nii ei neelata konstantseks muutunud energiat enam alla, vaid peegeldatakse uuteks „hingeväljadeks“ Aegruumide sisse. Sealses tunderuumis kehtib ka uue, edasikandunud loovenergia võimsus ja laineinformatsioon. Aegruum, – see imeline Emaväli ja Hing meie ümber ja loova peegelavarusena ka meie sees, on niivõrd loomesuutlik, et meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike ta mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab energia teda peegeldades, näidates vabale, alles otsivale-vaatlevale energiale koha kätte tuumtunde mõjusfääris. Hinge poolt loodava tuumtunde keskmes aga on Tasakaal ehk kahe energia summa, – nende „järglane“, – teadmine surmast. Jah! Absoluutne nullkese on teadmine sellest, et liikumine kunagi lõppeda ei tohi, – järelikult on see ka teadmine elust. Armastus on tuumajõud, mis on surma eluenergiast isoleerinud. Kummalisel kombel aga on surmateadvus just kineetilise eluenergia loojaks. „Universum töötab pärilikkuse printsiibil,“ püüab Thea oma kvantfüüsilisi kaemusi lihtsustada, „ see on ju täpselt perekonna mudel, kus laps annab oma vanematele elu mõtte ja on nende rõõmu ja armastuse objektiks, – nende ühiseks tähendusjõuks ja elulootuse piiride edasinihutajaks. Eluenergia seiskumist tulla ei saa ja surma asemel ootab meid ees lihtsalt muutumine. Me elame Peegelväljas, kus luuakse tasakaalustuvat lainejõudu, aga kuna see laine on elektriline, heliline, laseriline, magnetiline, aineline, röntgeniline, jne., siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi helisev muinaslugu on reaalne müstika.“
Lainetav aegruum
Aegruum kui ideeaine lainetab, hingab ja loob Thea sõnul kõikjal universumis. Meie planeedi eluhingus on suure ja igavikulise hiigellainena läbi ajastute ja erinevate ruumikujude tänasesse päeva kandunud ja meie kätte eluvalguse usaldanud. „Aeg on kestev tulevik ja ühtlasi juba minevik, – olevikku ei ole ja seetõttu on ta igavene“, filosofeerib Thea lõbusalt, „Aeg sünnib üksnes selle tõttu, et on võimalik vaadelda Armastuse põlvkondade vahetumist ehk aja laineid ruumis“. Mõtteenergia, mis eluteadvust loob, on end üha uuesti luues hetkeliselt ka kaduv nagu valgus. Ainult idee, mida ta realiseerima on tulnud, ainult see idee on igavene. Meie õnneks on see Armastuse ja ka Vee idee, – kõik, millega me saame iseloomustada armastust, kehtib ka Vee kohta. Universum on lainemuusika ja energia elav tants pühas Ideevees ja pärisvees samuti. Ideevälja peegeldusvõime loob autonoomse energiaga sisevälju, mis on välisega hingevahetuses. „Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal – helikiir, elu Ülemlaulu ja tema sõnade algmaterjal. Loomise laineaine on loodud idee eostamiseks sellesama idee enese poolt. „ARMASTUS on AEGRUUMI VASTUS energiale“, imestab Thea ikka ja jälle meie keele tarkade sõnade üle. Eesti keele ja tähemärkide tausttähendustest rääkisid ka Thea valgustusnägemused, sinna kuulusid isegi pildid Kaali meteoriidist, kui informatsiooni saabumisest Maale. On, kuidas on, tähtsaim, mida inimesed Thea arvates teadma peaksid, on teadmine Hingest kui Aegruumi ideematerjalist, mis käitubki sisuliselt nagu vesi ja ühendab kõik ja peegeldades kõike. Energia lihtsalt ujub temas. Me hingame igal hetkel sisse ülikoguse informatsiooni ja pole ühtki mõtet meie sees, millele Hing tasakaalu loova vastajana põlemisvastust tunnete näol ei annaks. Hing hingestab tähenduse ehk sõna inimese mõtteväljas. Kellelgi pole pääsu iseenda tõekspidamiste kui reaalselt loova jõu eest. Oma hinge ülekavaldada ei ole võimalik, – ta kas on rõõmus ja õnnelik, või ei ole. Tõde, mis hinge õnnetuks teeb, – sellist tõde ei ole mõtet teenida. On võimalik elada õnnelikult vaatamata kõigele välisele, – õnn on inimese armastamisvõime, – elu olek. Inimese õnn sõltub suuremas osas sellest, mida ta tõeks ja seega ka väärtuslikuks peab. Thea soovitabki väärtustada õnne ennast, kui loome-eesmärki ja vähem keskenduma eeldustele, mis peaksid justkui enne õnne kohal olema.
Seksuaalsete energiate ühisrütm.
Thea ütleb, et ega ta enam ennast nooreks mõelda ei taha, – nii raske tundub tagasi vaadates too igatsuste, armumiste ja lõputu üksindustunde aeg olevat. Tema kaks abielu hõlmavad kokku 27 mehe kõrval elatud aastat ja sisaldavad ka mõlema elu valulikku lõpukogemust. Thea on saanud tunda aastatepikkust emakssaamise igatsust, lapsendanud poja ja saanud saatuselt vastukingituseks siis ka ise kaks tütart. Elu on olnud kirev kõikvõimalike tunnete, sündmuste, sisevastuolude ja suurte unistuste poolest. Viibimine teise inimese kõrval ei tähenda alati mitte lähedust, teab Thea oma kogemusest öelda, kuid väidab kindlalt, et kõik inimese probleemid tulenevad alati ikka tema enese seest. Nii ei süüdista Thea kumbagi oma abikaasat „halb olemises“, vaid ütleb kurvalt ja üldistavalt: „Inimesed, kes iseennast ja oma tundeid ei mõista, ei ole võimelised ammugi siis teisest inimesest aru saama.“ Ta kutsub oma esimest meest Päikesepoisiks ja teist Kuumeheks, kuid ütleb, et mehed jäävad meesteks, olgu nad siis pealtnäha kuitahes erinevad. Nii vajab vist iga mees tunnet ja teadmist, et ta on küllalt-mees ja hinnatud naise poolt. Miks peaks mees sellist tunnet väljaspool perekonda enesele tõestama, eks seda teab igamees ise. Naine seevastu on looduse poolt loodud meest ja tema püüdlusi peegeldama ja ise varjule (peegliks) jääma, – ideaalne naine on vaid armastuse jagaja, aga kust tema selle tunde jaoks jõuvarud leiab, … seda peab iga naine jälle ise teadma. Küllap on nii, et naise hing ja armastusvõime toitub mehe tähelepanust ja turvatunnet loovast lähedusest, aga mehe võimekusest räägib talle tema naise õnnelik-rõõmus olek ja valmidus armastussuhteks.
Eks mehe ja naise probleemid algavad sellest, et mõlemad on inimesed. Inimene on tervik, ta ei ole ainult sooline olend. Seksuaalsus ei ole üksnes kehatunnus, ta on ka vaimne igatsus. Tervikus loovad mõlemad energiad oma ühisideed, – nii võib väga paljudes meestes kohata hellemast hellemat, naiselikult habrast ja armastavat südant, samas kui tänapäeva naise mõistus, see mehelikkuse alge on lausa üliarenenud ja toodab ka silmapaistmisvajadust ning eneseteostuslootust väljaspool perekonda. Meeste ja naiste hingesarnasust näitab kõige paremini muusika, – helisev igatsus on ühistunnus, mis kuidagi sooliigiti ei erine. Mees ja naine on loodud edasi kandma Armastuse ideed, mis neidki lõi. Kõik, mis sellist edasikandmist soodustab, olgu siis need musklid või mõistus või igatsusjõud, – need kiidab evolutsioon heaks. Tunnus, mida inimevolutsioon eelistas ja edasikandmisvääriliseks tunnistas, oli mõistus. Nüüd võib aga arengusse nihe sisse murda ja hakata looma inimesi armastusvõimekusest lähtuvalt. Liiga targaks saanud inimene loob uut elu liiga vähe. Mees on raskem olla, arvab Thea, – tema on nagu elekron, kes otsib sobivat tuuma, kelle ümber tiirelda ja elurõõmu tunda. Mehed, keda ükski naine omaks ei pea, ei oska reeglina ennast õnnelikuks mõelda, ehkki võiksid. Naine on aga nagu Armastuse tuum, kelle hing eostub pühast vaimust endast, – naise süda toitub armastusest, mida ta ise tunneb.
Thea on näinud oma vanemate näitel, kuidas luuakse perekonnaõnne nagu suurt teost. Ema leidis oma eluarmastuse ja pühendas temale kõik oma ilu ja hoolitsustalendi. Siiski on Thea tunnistajaks olnud, kuidas mees isegi sellise tingimusteta armastuse korral tunneb tungi oma pulbitsevat energiat jagada, võttes seiklusi nagu süütut mängu. Thea on näinud naise jumalikku kannatlikkust ja andestamisvõimet ja mehe „süüdimatut“ armastust oma naise vastu. Siiski on isa tugi olnud perekonnale nagu konstantne turvaline jõud, mis kätkes endas nii mõtet elus olla kui ka tarkust hakkama saada.
Vaatamata kogetud ideaalsele lapsepõlvele armastava perekonna rüpes, ei osanud Thea ise oma elu selliseks elada. „Eluarmastust“ sai Thea küll tunda ja eneses lausa aastaid kanda, kuid vastuarmastust kogeda mitte iialgi, – armastatu ei olnud lihtsalt vaba. Sellest enesessesurutud ülitundest hakkasidki sündima laulud, mis hingevalu hoopis loomisrõõmuks muutsid, – hing kompenseeris oma kurbust. Suur armastus ei tähendanud siiski seda, et elus poleks enam armumisi olnud. Küll ja veel, naerab Thea ja ütleb tõsinedes, et tegelikult jäi see kummaline vajadus kurbust tunda ja laule luua tema elu saatjaks alatiseks. Seda on ta küll alles nüüd mõistnud, – reaalne perekonnaelu kulges mõlemal korral vaimses lahkukasvamissuunas. Thea ei salga, et eelkõige huvitab teda siiski iseenda sisemaailm, seal ringi liikuvad ja loovad mõtted ning hinge igatsus Valguse suunas. Ta ei näinud oma valgust mehe sees olevana ja seepärast ei pühendanud ennast tolle valguse teenimisele. Tema „naiseksolemise“ ülim tunne tipnes mitte mehe armastust kogedes vaid emakssaamise tunnet tundes. Theal olekski vist lapsi palju rohkem olnud, kui need „õigel ajal“ sündima oleks hakanud, – ematundest ei ole võimalik lihtsalt ära väsida, arvab ta.
Ühte asja tahab Thea lahku läinud naistele südamele panna. Ta ütleb, et suurim viga, mis ema oma lapse suhtes teha võib, on keelata lapsel armastada oma isa. Kui see isa pole ema arvates armastust „ära teeninud“ ja pole piisavalt hea, siis … las hinnangu andmine jääb siiski lapsele endale. Thea teab kui valus on „anda laps vabaks“ suhtlemaks isaga, kes ometi oli kõigi segaduse taga, kuid ta teab veelgi paremini seda tunnet, mida põhjustab oma lapse hingekurbuse, valu ja segaduse nägemine. Igal lapsel on õigus oma ainukest ja kallist isa armastada, olgu ta siis milline tahes. Armastamise võime ei saagi välja areneda, kui ei lubata armastada oma inimest. Thea soovitab naistel kasvõi hambaid krigistades nurgas nutta, kuid lubada lastel toimida nii, nagu nad otsustavad toimida. Isiklik valu möödub ja sellise isikliku ohvriga on võimalik vähendada lapse hingetraumat, mis pere lagunemisel on siiski paratamatu.
Mingit põhjapanevat elutarkust ei oska Thea noortele anda ja ei teaks ka praegu, kuidas ta seksuaalse armastuse seisundis olles mõtleks või toimiks. Vana inimene on ikka mõnus olla, lohutab elukogenud naine kõiki, kes seda iga kardavad. Thea on üllatusega märganud, et tänapäeva noored on siiski hämmastavalt elutargad ja vaimsusele pürgimas hoopis varajasemas eluetapis, kui tema. See tähendab ka, et inimesed hakkavad teadlikult oma õnnelikke mõtteid looma ja oskama hoida ka suhteid perekonnas. Kui inimene taipab iseenda olemuslikku toimimist ja mõtte ohtlikku ülemvõimu organismis, siis osatakse hakata usaldama elusolemise rõõmu ennast ja lakatakse tahtmast midagi üleliigset. Siis arvatavasti tuntakse ära ka ilmingud, mis viitavad varjatud stressile perekonnas ning asutakse koos lahendusi leidma. Elu on kunst ja oskus ühekorraga ja vähemalt oskuse poolt annab kindlasti arendada. Ka siin soovitab Thea võtta enesetunnetuse mõõdupuuks üksnes oma hingetunde, – kui hing on õnnelik, on kõik hästi. Kui ei ole, siis ei ole kõik hästi, siis läheb miski vales suunas ja see miski on vaja avastada ja muuta.
Küsimusele, mis üldse on armastus, vastab Thea oma filosoofia valguses: „ Armastus, just see periood temast, mil kaks energiat hakkavad looma kolmandat, on aeg, mil Aegruumi tasakaaluline hajusolek muutub reaalseks võimsaks jõuks. Kuidas see käib? Nii, et aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, ruum aheneb ja energia liikumine kiireneb. Väli asub looma omaenese selget armastusjõudu ja eksib peegeldades iseenda ehk tundejõu kasuks. Jah, hormoonid sunnivad meid armastama, aga kes juhib hormoonirakke? Ikka nende rakkude mõistus, mis saab oma sisemiselt tundeväljalt ebaadekvaatse peegeldusvastuse. Sellistel hetkedel ei valitse loodust enam mõtte ülemvõim. Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, energia liigub armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundepeegelduse, mis põhjustab uue elutähenduse loomisjõu. Hing peab elama ja ta peab saama üle kantud. Tänu Aegruumi, selle suure ja püha Hingevälja väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil üksnes tundeid usaldada. Vastutame me eelkõige oma laste ees, sest me jääme igaveseks tundma ka nende tundeid. Armastamine ja Armastuse usaldamine on ainus, mis hinge õnnelikuks teeb. „Valu ja kannatus on vastus evolutsiooni igavesele küsimusele: “Kuidas edasi?” See on evolutsiooni vastus iseendale: “Nii ei saa!”. See on teadmine, mida inimene tõrgub ajast aega enesele teadvustamast ning ei näe seetõttu ka lahendit. Omavahel öeldes on tõestus selle kohta, et ollakse õigel teel ja kohale jõudnud, see, et isegi igatsus lakkab või õigemini, – igatsuse objekt lakkab olemast … kusagil mujal.“
Tähendusi sõnastades heasse uude ilma
Thea uurib loomist, ta püüab teha üldistust, kuidas loob loodus ja kuidas loob inimene oma mõtete ja tunnete abil. Ta arvab, et loomisprintsiip on üks ja ühine. Näiteks tekib Sõna inimese peas niisamuti, nagu sünnib kuuldav sõna inimsuus. Mõlemal juhul võtab tähenduse loomisest osa tahte jõul oma kuju muutev ruum. Aegruum, mida me hingame, osaleb sõnaloomes, mis meie peades sünnib. Inimene peaks oma mõtteid analüüsides ja valude põhjusi otsides teadma, et Sõna ei ole mingi süütu ja kaduv, kuiv informatsioon meie peas, – ta on tundejõuga varustatud reaalne elujõud, mis on kordades tugevam, kui teda loonud mõtteenergia. Sõna sunnib meid tegudele, – nii me loomegi mõtte tagajärjel reaalsust. Tunne on alati tugevam, kui mõte. Vaid Armastuse teenimisele pühendunud mõte on Armastuse endaga tasakaalus. Kui inimene hakkab ennast kui oma reaalsuse loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ning loomist vältima, kui enam luua ei ole vaja. Suunatud mõte ehk tahe saab loomispeeglis luua üksnes iseendale võrdelist vastutunnet ehk … vajadust iseenda järele. Nii sünnivad kõik harjumused ja liigsed tahtmised ning mõttetud ja laastavad vajadused. Loomine, see tähendab mõtlemine on seega ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis on temas peituv oht veelgi suurem. Väljapääs on üksnes selles, et inimene õpib looma teadlikult ja omandab suutlikkuse ka mitte luua, – lihtsalt olema … õnnelik.
Elupõline loomaarst ja mõttelaulik jälgib huviga praegu toimuvat inimkonna tundeteadvuse ühendumist. Tuleb, mis tuleb, usaldab Thea Hinge nagu Armastust ja lihtsalt hingab, – teadlikult ja keskendunult. Ta on kõik oma rahaasjad ja elukorralduse delegeerinud parimatesse „kätesse“, mis juhuseid ja paratamatusi juhib. Ajad, mil Thea närveerimisega püüdis tööd rabada ja hakkama saada, on nüüdseks asendunud hämmeldunud tunnistamisega, et kõik laabub iseendast, kui vastupanu Armastusele mitte osutada. Thea usub, et temast saab veel inimestel hea meel olema, nagu tal ka iseendast hea meel on. Ta usub teadvat, et inimkond jõuabki evolutsiooni teel nüüd Mere äärde, sellesama ideevee ehk Hinge-EEDENI juurde, millesse ta kord loodi ja kuhu ta targaks saanuna võib tagasi astuda. Inimese saatuseks on õnn, kui ta seda vaid ise oma looma õpib, – loodus talle takistusi ei tee. Loodus on loonud reaalsed Veed ja reaalsed hingestunud veeorganismid (meie), kes mõelda oskavad ja läbi selle mõtte ka areneda suudavad. Kuhu meid areng siis edasi viib? Just selle vajaduse äratunnetamise jaoks ongi alanud uus ja lühike evolutsioonifaas, mis on kui paus kahe hingamise vahel. Nüüd on uue idee loomise aeg ja see idee sünnib lähtuvalt Hinge vajadusest. Mõte ärkab, kui Hing teda vajab. Milline lahend suudaks inimhinge rõõmustada, – just sellele küsimusele peab inimkond mõttevastuse leidma. Mõte ongi see energia, mis hakkab looma uut reaalsust. Alles uuele tarkusele tulles saab hakata rajama uut maad, – sellist maad, mida kõigil vaja oleks. Silmapiiril nähtav unistuste meri võib reaalseks ja ideed teenivaks jõuks saada, kui inimene otsustab lõpuks hea enesetunde kasuks ja mõistab, et seda enesetunnet siin planeedil ja ka inimese enda sees kannab Vesi. Vesi on organism, millesse sündis bioloogiline mõistus. See mõistuslik elu loodi vee hüvanguks, mitte piinaks. Inimene ei saa ennast tunda väljaspool vett ja olla õnnelik, kui Vesi ennast hästi ei tunne. Evolutsiooni vajadus on, et inimene mõistaks iseenda õnnetuolemise põhjust ja õpiks viibima Armastuses, – Vee enesetundes. Vesi meie sees kõneleb sellest, kuidas kõik see maailm hingab ühtset Hinge. Aegruumi peegelväli hoiab meid tundlikult koos ja teeb kõik imed võimalikuks. Miks me teda ikka veel ei usalda ja mida me temalt veel loodame saada? Inimesel on loomisvolitused ja vastutus tark olla, – et armastada. Inimene suudab luua kõike, mida ta tahab, sest tema käes, nagu iga elava raku käsutuses on Vesiniku tuuma ehk Mõtte energia. Tahe, ehk koondatud mõte, Tähelepanu, on energia, mis loob tähendust. Kui tahe tahab luua halba, siis halb ka sünnib. Vastutab tahtja, Peegel loob üksnes tasakaalu. Nii vastutab inimene kõige eest, mida ta oma mõtetega loob. Oskus luua, teades loomise loogikat ja suunates oma tarka tahet võimaldaks luua parimat tulevikku enda ja kõigi hüvanguks. „Kui me ainult tahame looma õppida“ ütleb Thea väga veendunult ja lubab õpetada loomise Peegelprintsiipi seni, kuni ta hing kord kõigeks saab. Ta on veendunud, et Peegelhing on üks loovatest pooltest ja tunnistab naljaga pooleks, et: „Universum meie ümber on sedavõrd kummaline nähtus, et mind enam ei üllatakski, kui ühel päeval meie teadlased avastaksid ühe suvalise inimese aju uurides, et sealsete täheväljade keskel ühel nanoplaneedil istub üks igatsev mehike, kes vaatab teda ümbritsevat taevast ja mõtleb arvatavasti täpselt samade asjade peale, nagu meie. Ja küllap on tollegi väikese mehikese mõtteväljas veel ruumi imede jaoks küllalt, sest ka seal hingab ja loob Peegelväli ehk Armastus ise.“