31. juuli 2012
Gerly Meister
Undas kõle tuul, tibutas kerget vihma ning sügis näitas hambaid. Pisike hall poni seisis nukralt puu varjus, nina norus ja silmad kinni pigistatud. Ta teadis, et peagi tuleb jälle talv koos pakase ja näljaste huntide karjadega. Iga aastaga tundis poni, et tal on järjest raskem talve üle elada. Ta kartis, et käesolev võib jääda viimaseks.
Väike poni mäletas, et aastaid tagasi tuli ta koos emaga lagendikule sööma. Siis oli ta alles varss . Ema võttis mahlakal rohumaal söömist tõsiselt aga väike ponivarss kepsles mängeldes ringi. Ta mäletas, kuidas märkas kirjut liblikat ning kepsutas tollele järele. Liblikas lendas õielt-õiele kuni kadus. Kui väikene poni lõpuks liblika silmist kaotas ja ringi vaatas, polnud ema enam kusagil. Ümberringi oli võõras maastik, võõrad puud, võõrad kivid. Isegi lõhn oli võõras ja ema lõhna väike poni ei tundnud ühegi ilmakaare poolt. Ta jooksis ühele ja teisele poole, kappas kolmandaski suunas aga ema ei olnud.
Sellest ajast peale oli väike poni ekselnud mööda ilma. Kunagi polnud ta sattunud ühegi tuttava paiga ligi. Ometi teadis ta, et kusagil on üks talumaja, mille juures tall avarate boksidega, ning ühes neist elab tema ema. Aga kõik kohad, kuhu ta sattus, olid võõrad.
Ta kraapis talvel lume alt jäätunud rohututte ning näris külma puukoort. Ta varjus kibedate sügistuulte eest pisikeste kidurate põõsakeste taha. Ta jooksis elu eest talvel nälginud ja meeleheitlikult toidupalukest otsivate huntide lõugade vahelt pääsemiseks. Süda rinnus tagumas ning kiirest jooksust hingeldades varises ta pääsenuna lumele puhkama. Poni jalad olid küll muutunud tugevamaks ja sitkemaks, kuid talviti kimbutas peale huntide ka nälg, mis kippus ponikese jõuraasude kallale. Nii elas väike poni vaevu vaevu üle ka selle talve.
Saabus viies kevad ajast, mil poni lagendikul ema silmist kaotas. Õied puhkesid ning tärkas mahlakas toitev rohi, millest tuli võtta viimast. Linnud ehitasid pesi ning ka teised metsloomad valmistusid peenikese pere saabumiseks. Metskitsed kepslesid lagendikel ning uudistasid räsitud moega sagris kasukaga poni, kes isukalt rohusuutäisi ahmis. Peagi asendus poni kohev talverüü sileda ja läikiva suvekarvaga. Päike ja vitamiinirikas toit tegid oma töö.
Kevadest sai märkamatult soe suvi. Ühel kenal ja päikesepaistelisel päeval lesis väike poni aasal ning lasi kuldsetel kiirtel end hellitada. Tema ninasõõrmed tõmbasid endasse maapinna ja lillede joovastavat lõhna. Selles lõhnas oli midagi erilist. Midagi, mille poni oli juba ammu unustanud. Ta liigutas sõõrmeid ning püüdis tabada, mis oli selles lõhnas erinevat eelnevate suvede lõhnadest. Ta haistis midagi tuttavat, midagi hirmutavat kuid samas meeldivat. Hoolimata mõnusast rammestusest lihastes ajas poni end püsti. Ta tardus paigale. Kümnekonna meetri kaugusel seisis väike inimlaps. Pisike tütarlaps, umbes kaheksa aastat vana. Tal olid heledad lokkis juuksed ning pisike punasemummuline suvekleidike. Käes hoidis tüdruk lillekimpu. Väike poni ja väike tüdruk seisid vaikides ning vaatasid teineteist. Siis inimlaps naeratas ning sirutas käe. Poni võpatas kergelt. Ta ei teadnud mida teha. Instinktid käskisid joosta eemale võimalikust ohust kuid süda naelutas jalad paigale. Tüdruk lähenes sammhaaval ning peagi oli ta käsi poni ninale nii lähedal, et puudutas õrnalt pikemaid karvakesi tolle mokkadel. Nüüd tundis poni juba selgelt seda lõhna, mille virvendus õhus oli ta jalgadele tõusma sundinud. See lõhn tungis esile poni mälusopist. Tal meenus see aegadest, mil ta elas veel tallis koos vana märaga ja puutus iga päev kokku inimestega. Süda ütles väikesele ponile, et seda inimlast ei tule karta.
Väike tüdruk tõmbas käe vaikselt poni nina juurest eemale ning pöördus ringi. Ta hakkas tasakesi astuma suunas, kust ta just oli tulnud. Iga paari sammu järel tüdruk seisatas ning pööras tagasi vaatama. Ta soovis, et poni talle järgneks. Ponike kõhkles, kuid astus areldi väikeste sammukeste kaupa lapsele järele.
Nii aeglaselt kõhklevate sammude kaupa jõudsid nad pisikese majakese juurde. Maja ümber oli imekena aed täis kõiksuguseid erinevaid lilli ja taimi. Aia ääres oli väike puukuur ning laut, kust kostus lehmade ammumist ning kanade kaagutamist. Aiakese ühest äärest sai alguse suur mets ning teisest äärest lai aas, mida mööda poni ning tüdruk olid majakeseni jõudnud.
Hetkeks lõi ponikese jalgadesse tahtmine joosta eemale sellest kohast. Joosta ja mitte enne seisma jääda kui enam märkigi inimesest ega tema elupaigast pole. Miski aga sundis poni paigale.
Poni seisis kivistunult paigal ka siis kui väike tüdruk majja jooksis ning mõne aja pärast sealt väljus, kaasas üks mees. Mehel olid lahked silmad, aga karmid näojooned. Poni võpatas, kuid jäi paigale. Teda hirmutas asjaolu, et mehe parem käsi oli peidetud selja taha. Mees liikus aeglaselt kuid kindlal sammul poni poole. Kui ta oli piisavalt lähedale jõudnud, võttis ta käe selja tagant nind poni nägi mehe pihus köit. Käsi köiega sirutus poni kaela poole ning juba puudutas kare nöör poni kaela. Väike poni hirnatas, pöördus ning kihutas tuhatnelja tuldud teed tagasi, kuni lõpuks hingeldades seisma jäi.
Poni hinges valitses segadus. Ta teadis, et kui ta jääb vabadusse, siis ei pruugi ta enam järgmist suve nähagi.
Kui väike tüdruk,nimega Miia, mõne aja pärast kanu söötma läks, nägi ta väikest poni väravas seismas. Miia naeratas ning avas värava. Poni kõndis aeda ning hirnatas vaikselt. Ta oli oma valiku teinud.
Miia tegi lauta ponile aseme ja pani sinna hunniku lõhnavat heina ning porgandeid, kuid poni valis puhkamiseks väikese lohu marjapõõsaste vahel. Sel ja veel mõnel järgneval ööl magas poni rahutult. Ta virgus iga väikse krõbina peale ja alateadvus oli pidevalt valmis põgenemiseks. Instinktid olid tugevad. Iga päev lasi Miia väikese poni väravast välja mahlakat rohtu sööma ning jättis aiaaugu irvakile nii, et poni sai igal ajal tulla ja lesida oma turvalises lohus marjapõõsaste all. Aeg-ajalt vaidlesid Miia ja ta isa teemal, kas tüdruk ei peaks proovima poniga ratsutada. Miia ei soovinud seda, kuid ta isa arvas, et siis oleks ponilgi talus oma otstarve, kui ta välja õpetada. Siiski jäi, kuidas Miia soovis, ning poni sai edaspidigi nautida vabadust minna ja tulla. Miia ja poni vahel arenes aastate jooksul piiritu sõprus ning usaldus. Vahel, kui poni päiksevanne võttis, istus Miia tal selja peal ning sügas mõnuleva poni turja. Mõnikord juhtus, et poni tõusis ning Miia jäi talle selga istuma. Nad tegid niimoodi pikki jalutuskäike mööda põldu ja metsa. See oli piirideta ratsasõit, ilma sadula ja kammitsevate rihmadeta. Miia ei soovinud poni usaldust kuritarvitada.
Möödusid aastad. Miia kasvas ning pidi hakkama koolis käima. Nende koosveedetud aeg vähenes, kuid usaldus ja sõprus ei kadunud. Ka poni vananes. Ta oli rahul eluga, mille oli valinud. Ta oli tänulik vabaduse ja sõpruse eest mida Miia talle pakkus.
Kui Miia isa suri, leidis neiu oma sõbrast lohutust. Aeg möödus ning noor neiu leidis enda kõrvale elukaaslase. Mõned aastad pärast seda suri ka väike poni. Miia kurvastus oli meeletu, kuid teda rõõmustas koosveedetud ilusate aastate meenutamine. Miia teadis, et sellist suurt sõprust ei leia ta enam ei loomade ega inimeste seast. Tema lemmikpaigaks mõttehetkede veetmiseks jäi alati väike lohuke marjapõõsaste all.