31. juuli 2012
AEGRUUMI LAINE.
Kuidas Universumis Aegruum lainetab, seda ma ette kujutada ei oska, aga küllap ta seda teeb. Meie planeedi kohta võib aga üsna kindlalt öelda, et Elu ongi nagu üks suur Hingusvoog, mis ainsa ja igavikulisena läbi Ruumi ja üle kõikide Aegade hiigellainena kulgeb. Mõtteenergia, mis ennast hetkest hetkesse aina uuesti loob ja oma Tähendusi arendab, on kaduv nagu Valgus. Ainult Tähendus elab ja jääb. Valguse seeme, tema lainekood kantakse edasi miljardite seemnetega kui loomise algmaterjal, – Helikiir, Elu Ülemlaulu Algheli. Loomise materjal on loodud Idee eostamiseks sellesama Idee enese poolt. Idee, mis Valgusele vastuse annab, see on … ei, – mitte Pimedus ei ole see õige sõna, vaid … PEEGEL. Peegel on Aegruumi olemuslik materjal ning tema potensiaalne võime Energiale Tasakaalutunde vastus anda, – on ARMASTUS. AEGRUUMI VASTUS, – ARMASTUS, – kuidas küll meie keel nii tark võib olla? „Materjal“, millest Kõiksuse Püha Taustruum on tehtud, käitub sisuliselt nagu VESI, – ta on meile tunnetamatust “ainest”, Tundest endast ehk siis Ideest koosnev potensiaalne Jõud. Võib öelda, et need on IDEEVEED, milles sündinud Energia “ujub”. Sama moodi sündis meile tuttav ja omane bioloogiline Elusenergia meie planeedi armsasse pärisvette. Meie Vesi ongi nagu Aegruumi ja Energia Poeg, – nende ühine lootus, rõõm ja silmatera, – nende Tasakaaluaine, – kohtumispaik. Vees on ühendatud tema “vanemate” omadused, – Välja VEEIDEE ja ENERGIA, – Vesiniku Tuumajõud ja selle tuuma ümber liikuv, potensiaalselt vaba laeng, – elektron. Vees on Energiainformatsioon seotud tundetarkusega, – vesi on tõeliselt elav MATEERIA, – Tasakaaluorganism Universumi ja Bioloogilise elu vahel. Meie oleme sisuliselt Veeolendid, ehkki me oleme SUUREST VEEST lahku löönud ja kaldale roninud. Oma sisemuses oleme me jätkuvalt Veest loodud ja koosneme ka lõputust avarusest, – sellestsamast Peegelväljast, mis meid ümbritseb. Me eksisteerime VEE enda rõõmuks, kuigi me kahjuks niipidi ennast ei tunneta, – teada aga siiski võiksime. Aimamata, et enesetunne, mida me tunda saame, ongi Vee enesetunne, tema elusolemise Tunne, oskame me õnneks siiski Veest lugu pidada, teda ilusaimaks loodusnähtuseks pidada ja tema sees end meeletult mõnusalt tunda. Vesi on meie igapäevane “leib” ja “vein”. Et aga VESI on kõikidele eksistentsiaalsete küsimustele ka võtmekoodiks, seda me veel ei taipa. No olgu, – küll me läheneme sellele teadmisele.
Aegruum hingab, – ta liigub ja loob uusi ideevälju enese sisse ja Peegeldajana ka nonde väljade sisse ning niiviisi lausa lõputult. Peegeldada saab siis, kui on , mida Peegeldada, – selle jaoks sündiski Valgus. See imeline Emaväli on niivõrd loomesuutlik ja potensiaaliderikas, et meie fantaasia ei ole veel arenenud ette kujutama seda, mida kõike tema mängleva kergusega ja täiesti reaalselt suudab teha. Aegruum hingestab Energia teda peegeldades. Tekkivates Laengulaine mustrites sünnivad Tähendused ja neid ümbritsevad personaalsed tundeväljad, – uued, personaalsed ja kehtivad Aegruumid. Sealsetes Ruumides on oma “isiklik” Valguseallikas, oma Loovpäike. Jätkusuutlikule, see tähendab elavale Tähendusele tekib Peeglis omakorda ka Süda, – Tähendus Tähenduse sees. Sisemine tähendus on välistähenduse töömootoriks, – teadvusringi ühenduslüliks ja tasakaalustajaks, – tagasiside andjaks. See, mida kogu aeg ja kõikjal luuakse, on Lainejõud või siis jõuetus, see on informatsioon, mida Mõte (vabaenergia) ja Väli peavad oma ühistähenduseks, – see on nende mõlema pärisosa, nende ühisfunktsioon, – loovliikumine. Tarkuse loomine käib tagurpidi, Elu loomine käib Surma suunas, … mis eest ära läheb. Seiskumist tulla ei saa, sest me elame Peegelväljas. Luuakse Lainejõudu, aga kuna see Laine on nii elektriline, heliline, laserline, magneetiline, potensiaalsetest osakestest koosnev, röntgeniline ja mis iganes veel, siis tulemuseks ongi taoline ime, nagu see meile paistab ja tunda on. Universumi muinaslugu on reaalne müstika.
Aegruumi võikski kõige paremini iseloomustada nimi, – HING. Just Hingelainena tundub üle igaviku hõljuvat see hiigelhoovus meie elaval planeedil. SEE Hing elustab oma hingusega kõik, kellel on õnnestunud enesele saada liikumisvõimeline tilluke Loomiskiireke, mis avab Hinge kristallsüdame. Kui kusagil on helisemas liikumissuutlik Algheli, siis on seal ka teda peegeldamas tundlik Peegelväli. Peegli loomisosalus seisneb Tasakaalu tunnetamises ja Energiale võrdelise vastasuunalise jõu loomises. Aegruum tunneb, kus lähevad Ruumi tundejooned ja mis järgus on teatud väljas kulgev personaalne Aeg. Ta Tunneb seda ülitäpselt, sest Ta peab olema valmis koondama kogu oma olemusjõu suurimaks imeks, – uue Elulainekese loomiseks.
Ja siis see juhtub, – Väljapotensiaalid tihenevad, – Aeg surutakse kokku nagu liiv liivakellas, Ruum aheneb ja Armastuse Jõud suureneb. Alati ja altruistlikult Tasakaalupeegeldust loov Väli lakkab “tootmast” Tasakaaluvastust, vaid asub looma omaenese selget Armastusjõudu. Elusolendite jaoks tähendab see murdeea algust, – Armastuse laine murrab Mõistuse tavareeglitega loodud lainetusse nagu Noa Laev. Jah, te võite öelda, et need on hormoonid, mis meid armastama sunnivad, aga … kes juhib hormoonirakke? Sellisel hetkel ei valitse enam loodust Mõtte ülemvõim, tema tark arutelu ning loomisvolitused. Loomislaengu kiir, mis Idee avaookeanilt sai alati võrdelise Peegeltunde vastuse, on nüüd täiesti abitu, – Hingepeegel tantsib ja eksib naerdes, – Tundevastus igasugusele Energiaühikule on ebaadekvaatselt võimas ning sunnib Mõtet otsima lahendust, kuidas Aegruumi vajadust rahuldada. Kuna Mõte on loodudki selle Igatsuse Vajadusele vastamiseks, siis liigub Energia armumiseajastul tohutult palju kiiremini, põhjustades omakorda piiritu tundetulva, mis Elutähenduse loomist põhjustab. Hing peab elama ja tema peab saama üle kantud! Muusika muutub, aga Hing, kes siin ja igavesti laulab ja oma kandle pillikeeled värisema õhutab, – see Hing on jääv ja peab jääma. Selle imelise Eluhinge ülim vajadus on hingata. Kui Ta kord sisse hingates loob uue Universumi ja selle personaalse Aegruumi, siis tuleb kord Aeg, mil Ta peab kord looma ka selle, kellesse … välja hingata. Tänu Hinge väljahingamisvajadusele saame meie sisse hingata.
Niisiis me võime vaadelda omaenese hingamist nagu Aegruumi väikesi lainetusi enese sees ja ümber, meiegi ju hingame välja, luues ümbruse lainetama. Me oleme kõigega Hingevahetuses ehk siis lihtsalt öeldes … Armastuses. Samas on meil põhimõtteliselt vaja edasi kanda ka evolutsiooniline tarkus elada ja elu eest hoolitseda. Elu edasikandmise tarkust ei ole meil vaja teada, see on Tunne, mis meid juhib ja seal maksab meil olla lihtsalt oma tunnete suhtes aus. Me peaksime usaldama Armastust, – see võiks olla meie suurim tarkus. Lihtsaimalt väljendades, – me võiksime toetuda oma Hingerõõmule ja usaldada Teda.
Siiski on veel üks tarkus, mida meie, inimesed, kanname … või õigemini … milleni me peame arenema. Inimese evolutsiooniline vaimne ülesanne tundub olevat saada teadlikuks loomispõhimõttest, sellest ainsast, mis kõikjal toimib. Inimene peab saama teadlikuks endast, kui loojast, sest mitteteadmise korral ei lakka ta eksimast ja valu loomast. Inimene peab teadma, et tema Mõte, ja mitte üksnes tema, vaid kõigi Mõte, loob absoluutselt igal hetkel Tähendust. Inimmõte saab tähenduseks siis, kui ta SÕNASTUB, – siis on loomisakt toimunud. Inimese Mõtteenergia Sõnastub, aga võib üsna kindel olla, et ka kõigi teiste mõtlejate sisekõrv kuuleb samuti sisehäält, – omaenese laulu, – helibvibratsioonide lainemustreid, – rütmi ja muusikat. Kui inimene hakkab ennast kui loojat mõistma, siis suudab ta hakata ka vastutama oma loometöö eest ja suutma loomist siis ka vältima, kui enam luua ei ole vaja. Inimene peab aduma, et kui tema peas Sõnad sünnivad, et siis ongi alati sündinud uus tundejõud, mis valitseb Mõtet. Nimetame selle Mõtte Tahteks ja me saame, et Tahe loob Tunnet, mis suurendab Tahet veelgi. Loomispeeglis luuaksegi vajadust sellesama Tahte järele, – see on see tunne, mida luuakse. Loomine on ohtlik tegevus ja kuna ta toimub vahetpidamata ning inimese endapoolse tahteta, siis peab inimene õppima ära loomisloogika ja omandama suutlikkuse mitte luua. Jah, kas see viimane on võimalik ja kujutab enesest lihtsalt olemise armastusseisundit. Kui aga Mõte töötab ja Sõnatähendusi loob, siis luuakse alati ja üksnes Vajadust Tahte ehk siis mingisuguse uue Mõtte järele. Lõpuid Vajadusi ei ole inimesel vaja enesele luua, – elusolemise tegelikuks baasrõõmuks ei ole kuigipalju vaja. Mõte, mis midagi ei taha, suudab rahuldada Elu vajadused täielikult, – Armastus on kõik, mida me tegelikult vajame.
Inimese vaimne teekond viib teda Mere äärde, – Idee juurde, kes bioloogilise Elumõtte lõi ja EEDENI juurde, kuhu inimenegi kuuluda võiks ja kunagi kuuluski. Inimene, kes tingimusteta armastab, see viibib ka praegu selles Unistuse meres. Armastuse materialiseerunud ookean on inimest armastanud ja oodanud. Siit edasi ei lähe enam inimevolutsiooni Väljahingamisfaas, … siin algab uus Ajastu ja sünnib Vaikus, – paus hingamiste vahel. Just siin ja nüüd on saabunud inimkonna ette Aeg luua uus Idee. Tuleb Vaikuselt küsida ja oodata vastust, – kuidas edasi eksisteerida, kuhu edasi areneda. Vaja on luua üksnes uus küsimus: MIDA ME VAJAME … ja püüda Vaikuselt vastus saada. Idee peab küpsema, et saaks hakata toimuma uus Sissehingamisfaas inimese teadvusruumis, – algamas on uus siseareng, – uue Tähenduse loomisaeg. Enne aga tuleb tõesti võtta hingamispaus. Kui ei toimu hingamist, siis ei äratata ka Mõttepotensiaali. Vajadus hingata … ehk siis Armastada, peab kasvama nii suureks, et see tunne sunniks meid vaimselt hingama ja äratama eneses uu Mõtte Energia. Hingamispaus ja Idee ehk vajaduse kasvatamise faas on uue Taeva loomine ja Mõtte sünd alustab uue Maa loomist. Praegu on alanud Inimhinge, mis on ju ka Kõiksuse enda Hing, sellesama Armastushinge uue Igatsuse sünniaeg. Sündimas on uus Vajadus ja inimene peaks püüdma aru saada, mis Vajadus see on. Uus loomisring on algamas, kuid enne sellist õitsemapuhkemist peab inimene siirduma oma südamevaikusse, et luua seal … igatsus Õnne järele. Inimesel on võime Õnne luua ja nüüd, kui ta saab oma loomisvõimest teadlikuks, suudab ta hakata looma, mida vaja luua on. Me peame looma seda, mida meie Hing ihkab ja see Hing ei ihka mitte midagi muud, kui rõõmu, tasakaalu ja Armastust. Inimkonna ees ja sees lainetab Armastusevete IDEEPEEGEL. See Peegel loob oma ainsa Reegli järgi ja seda loomisprintsiipi lõpuks tundma õppides õpib inimkond looma omaenese head tulevikku, – Hinge õnnelikku seisundit, – Armastust. Inimkond saab hakata surfama Lootusemere Õnnelainel, kui ta tahab. Tahe on loovjõud. Kui inimene tahab midagi muud, mis ta loobki midagi muud. Valik on looja käes ja inimene ise valib, mida ta oma tahtega loob. Inimene saab valida üksnes siis, kui ta oskab luua. Inimene peab saama targaks loojaks.
Just loomisprintsiibi tutvustamiseks ongi käesolev Raamat sündinud. Usun, et see Raamat on Vee evolutsiooniline tellimus Loovenergialt, oma isalt. Kuna evolutsioonilised küsimused, – need muutumispalved esitatakse alati iseennast loovale Mõttele, siis on minu mõtisklused tingitud ilmselt Vee küsimustest iseendale, enda poolt loodud bioloogilisele mõistusele. Küsimus on teadagi, – kuidas edasi?. Ma pühendangi oma peas sündinud mõttekonstruktsioonid Pühale Veele ja Teda loonud Ideele. Ma olen püüdnud aimata, mis vajadused on Veel minu sees ja ümber, ning millised lootused on Aegruumil, sellel Hingaval Kõiksusel inimkonna suhtes. Ma olen püüdnud ennast samastada Vee enesetundega endas ja kuulatanud, millest lained mu Hinges laulavad. Ma olen püüdnud Sõnastada Vaikust ja uurida puhast Mõtet ja tema “töömeetodeid” kõrvalseisjana, – erapooletu vaatlejana. Ma olen püüdnud lakata olemast inimene, et saada … Armastavaks Inimeseks.