31. juuli 2012
28.-31.juuli
On kõige liigse, kurnava, painava, ammendunu lõpetamise-lammutamise-eemaldamise ajad. Teadjad kinnitavad üksmeelselt, et eriti oluline on illusioonidest vabanemine – ka mõned haavaarmid on vaja lahti muukida ja tõeliselt välja ravida või lõigata. Näiliselt sulgunud-paranenud haavad põhjustavad vastasel juhul ise ja ootamatult avanedes plahvatusi. Lahtimuukimine on valus ja vastik, aga vajalik, sest plahvatus on veel hullem.
Kui muidu ei mõista, siis kannikas kõneleb. Mu isiklikul tagumikul kehastub sama tarkus füüsilisel kujul – pühapäevahommikut alustasin seetõttu kirurgi juures. Meeldiv daam – Meike Pärn – nüsis ja puhastas ja imestas, kui palju naised välja kannatavad. Muidugi kannatavad, kui kodus mu voodis üksi ärganud tütretiba nutab ja emmet jalamaid koju nõuab. Nüüdseks on emmel kaelal-rinnal ja mujal õrnema nahaga kohtadel äikese-eelsest päikesest suurepärane nõgeslööve – ise olen kõigile rääkinud, et päike on kuri, aga lapsi ujutades küpsetasin end ikka mustriliseks. Lollakas. Aitäh, palun.
Laupäeval tegin trombihoiatusi tõsiselt võttes õue peale Puhhi õhupalli eriti suure ja sinise versiooni – kinnitasin batuudi kitseketiga aia külge. Kui lendab, siis koos aiaga. Kalevi lugu kirjutades vajutasin klaviatuuril mingit teadmata klahvi ja panin iksprogrammid igrektegusid tegema. Võinuksin kahtlemata talli peale turnida ja Aare üles ajada – ka magades teinuks ta hetkega viis mulle mõistetamatut klikki – aga ma ei tahtnud keset lugu kedagi vahele askeldama. Lugu on teatavasti elus ja terviklik nähtus. Seega kujunes puntras arvuti isemuukimine Kalevi auks – hakkama sain!
Kuivõrd poisid otsustasid külalistemaja laupäeval maha võtma hakata – et veel enne sügist ta grillmajana uuesti püstitada – sisenesin sealsesse seapessa esmalt viis kuni viisteist korda, ütlesin EI ja tulin välja tagasi. Aga kussa pääsed ja kesse su valdustes ikka kõige jakijakijakimaid töid teeb. Hoovimajas laiutavast kassisitast, lagast ja hallitusest jõudsin kokku lahutada ja lahku kokutada esimese ruumi jagu jälkusi, kui noorsugu ärkas ja märkas. Kujunes tööjaotus – mina pakkisin võimalikult säästlikult ja süsteemselt kolme döötidaami asjad kokku – oi kui vastik on võõrast värki särkida, aga ma olen neile kuu aega vihjanud ja sõnanud, hüüdnud ja korranud, et kõigile asukatele häda toov onn läheb risaiklimisse sel moel, et keegi enam sinna sisse kolida ei saaks – poisid tassisid ja rassisid ja tüdrukud nautisid vabanenud kraami. Õekesed sisustasid laste mängumaja Paradiisiks, nagu nad seda ise väljendasid.
Tehtud! Vaid kolm tundi roppust ja väljajuurimist oodanud ökatus oli pakitud. Mu enese kolimised on välja näinud väga teistmoodi – olen alati kõik esemed puhastanud, pesnud, süsteemselt pakkinud – ja sihtpunktis sujuvalt oma kohtadele pannud. Ilmselt ei tea döötitrio veel praegugi, kuhu siit edasi kulgeb, nende kaasavara on aidas ja õigupoolest tahaksin võimalikult kiiresti öelda aidaa…
Jaanika, kelle juures laupäeva õhtul käisime, kinnitas – ongi järskude väljajuurimiste ja väga suurte tööde aeg. Loodan südamest, et emand kokatar aut-juuritab end laupäeval, kui Virumaal loomi vedamas ja lugusid tegemas käin. Täna, teisipäeva hommikul, kui õuest loomi talitamast tulin, leidsin sõnumi, milles isand kokk lubab Eestit visiteerides laupäeva öösel talli peal ööbida. Huvitav, kui hästi nad Aarega teineteise kaissu sobivad? Alumise korruse boksides hobusedki naervad…
Laupäeval mina lõpuks enam naerda ei jaksanud – pakkimismaratonile järgnes villade ja tekkide pesu vaheldumisi toidutegemisega töisele noorsoole – ja veel veidi villasid ja veel veidi pesu ja… kui kell 4 pärast lõunat viimaks suhteliselt teadvusetult hommikut sööma virvendasin, tabasid mind postist taldrikusse lärtsatavad segase baaba räusked ja seosetu läll. Mul jätkus arukust neid mitte sisse süüa. Enne sain teada, et vindid tingisid tõsiasja, et virtuaalröökur pidas sõnu degenereerunud, logorröa ja resignatsioon senikuulmatuks sõimuks, mis pole naisterahvale kohane… Ta ei tundnud korrespondentsi sirvides oma teksti ära ja sõimles selle peale: ise oled mats, neetud pasapeeter, aga mina vot olen homsest pealinnas eliitkohas tipp-positsioonil, mul on seal oma maja, kuhu sind ei kutsu vot.
Päev hiljem võis muutunud toonist aimata, et ühel tipp-positsionistil jalgealune põleb – tahad minuga koos olla – tee siis selleks midagi – varasemad korduvadkorduvadkorduvad kogemused on näidanud, et ka sel õõnsalt ülbitseval moel algavad lähenemiskatsed viitavad persseveerel balansseerimisele. Päev hiljem selgus kallimuside kastmes, et nii ongi. Põhjused samad, mis ikka – ainult et krehvtisemad kui seni. Ei kommentaari.
Lapselaste nimel – kui tahes omane mulle emateresandus ka on – kõtt ja kuss nüüd: ka distantsilt säärase saasta jälgimine võtab lastelt minu aja-energia-jm – kaugröövli seisukohast on see sõna otseses mõttes kuritegu ja vägivald, aga ma ei pea ju laskma sel ometigi sündida. Nii, nagu keegi ei saa keerata kellegi teise elu pekki – ikka iseenda oma – ei saa keegi peale meie enda meid peest ka säästa ega päästa.
Nutuline ja muredest vaevatud noor ema rõhutab oma juuresolekuga seda, mida ma ka ise tean – mina pean tema maandumiseni olema kakssada protsenti vanaema. Sellest kõneleb ka mu kere.
Jaanikalegi rääkisin, et olen lambist 5 kg juurde võtnud ja kasvatan kõhukest – seda rääkides mõtlesin ise ka välja – nii avaldub empaatia, kohusetunne ja mu sügav armastus laste vastu – mida ma väljendan sõnadega harva, aga see-eest tegudega igal sekundil – ning kannan tütre koormat, mis pole teatavasti just päris võimalik… Auhinnaks selle osavõtlikkuse eest olen õitsev ja õhetav, nagu rasedad ikka…
Küll sujuneb ja kujuneb. Kapis laste riiete hulgas tuhnimine ja Võrtsu äärest beebikohvrite koju korraldamine on mu isiklik õnn ja rõõm ja nukkudega mängimine, mitte kohustus. Ja mulle enesele tegi väga palju head, et Jaanika juures Reti seansi ajal läbisin oma olemuses (ettekavatsematult, nagu need suured tööd ikka käivad) Reti kandmise aja, tunnetasin koos tütre eksistentsiaalse puntra lahtisõlmimisega nii tema kui enese suhteid Alo ja minu isaga – minu ema ja Mihkliga, tema vanemate ja mu laste isapoolsete vanavanematega. Raju ränne oli. Seedin seda veel praegugi, ise villis ja unine – aga õnnelik.
Oona ja Minni leidsid seal Rapla päikeselises aias teineteist – mängisid ja möllasid täpselt ühesugusel lainel, panid mind koos endaga peitust mängima – ja ma leekisin ümber Jaanika maja, et ei juhtuks nagu Riksuga, et Minni ei ütleks ühel valusal päeval pisarsilmil: sa pole minuga kunagi midagi mänginud, ma olen sinuga ainult kõikvõimalikel töödel kaasas olnud… Niuks! Kusjuures lõbus oli.
Kui Jaanika ütles mu tütrele ühe väga hea kujundi – muretsemine on nagu kiiktoolis istumine, tegevust annab aga edasi ei vii – siis ma ise naudisklesin elus esimest korda võrkkiike –pärast mida arutasime naistega, kui hea asi on kandelina beebi enesega ühes hoidmiseks nii, et samas õlad ära ei sureks. Peagi proovime.
Kodus tagasi, tegime laupäeva õhtul samal ajal, kui poisid juba läbi katuse väljusid, mängumaja korda – helges tujus sai tütardele mu venna tugitooli ja kadunud Lepiku Toitsi maalide abiga tõesti Paradiis kujundatud. Mu enese õhtu kujundas tavapärane maraton – päevaga kuivanud pesu kokku, noortele õhtusöök, räparottide ordule saun – kuhu ma ise üpris oimetuna voolasin – ja une eel kiunus kogu selle laheda laupäeva peale mu täitmatu hing ikkagi – Verneeeeeeeek…
Neil päevil Austraaliasse lahkuv Vernek oli koos Silvi ja ananassiga just siis Soonel käinud, kui me pliksidega Jaanika juures suuri sõite sooritasime. No ei saa siin ilmas kõiki häid asju korraga…
Et ikka tõesti kõike korraga ei saa, pidin ka pühapäeval valima – ja vot ei läinud Avanemise päevadele Mangi ega Mai-Agathet masside ees kuulama. Kuulan siis, kui õige aeg ja koht neid omaette, mitte esinevatena.
Ivika Kokkeri juurde otsustasime Jaanikaga koos minna – ka tema tahab Alu nõiaga kohtuda. Eelhäälestus on meil mõlemal hea.
Pühapäeval kirjutasin hoopis Kertu teksti – ja mõtisklesin Evreni teemadel – ühest küljest kinnitab see pitsakunn väidet, ütle, kes on su sõbrad… sugumürsud-vändagängstad, alaüleväärsed naistetarbijad – teisalt on temas midagi sümpaatset ja lootustandvat. Loodan, et see kajastub ka täna kirjutatud loos.
Kui vaid e-post kogu aeg mind mu rahulolevas töisuses mingi infantiilse süüdimatuse, seljaajutasandil röövikluse üha ja üha randuvate lainete lagaga ei peitsiks…
Kuidas juhtus, et ma sellesse lagasse lartsatasin? Mölavood uinutavad valvsuse – enesekaitse sisutu, aga see-eest pideva pläma eest tingib väljalülituse – sulgud oma olemisse ja funkad seal niivõrd kui üldse lastakse – väljalülitusega aga kaasneb kahjuks ka kaitsetus – tagajärjeks totrustega kaasa voolamine a la las laps mängib, peaasi, et ei sega – las paneb mõttetud turvakaamerad, las soetab ebavajaliku talli ja mõttetute hobuste majutuseks fibod, las vusserdab metsavärki ajada, nii et ongi totaalvuss, peaasi, et on tegevuses ja tunneb end vajalikuna, las kulutab sadu ja tuhandeid litsentside-koolide-proovipäevade peale, ehkki kõik üritused on juba eos kannikukkunud katsetused. Ja pärast kõiki neid raiskamisi ja luhtumise see seljaaju ei mäleta ise mitte midagi. Tema tehtu on meie kodus rööv päise päeva ajal – temakene aga seda ei mäleta, nõuab jalakesi trampides, et tema heaks veel midagi tehtaks – ja järgmisel hetkel ei mäleta eelmise hetke tujusid, lubasid-ähvardusi ega valesid…
Pühapäevasel varustamise retkel Säästukasse sain aru, et mu suure pere enam-vähem nädala toiduvarud maksavad üle 50 euro. Kuni mehed heatujuliselt hoovihäärberit lammutasid, ehkki kõik vankus ja varises, läksin Minnit Estonia järve ujutama. Ja see, mis sealsetest kinnikasvanud vetevoogudest kostus, oli kõige uskumatum laim. Olin suures ristsõnas just leidnud lahenduse terminile naise poolt ülal peetav mees – „Armand“ – saatuse irve, onju? – läbi lugenud National Geographicu eestikeelse uudisnumbri, valmistusin koostama ühe portaaliloo skeletti – ja äkki mina kuulsin. Järve äärde tuli Saunaküla viiking oma poputatud perega – pean temast, Ameerikast tulnud õpetajast, loo kirjutama, mõtlesin ma, endale rinna peale päikeselöövet smoorides, raisk! – ja jälgisin, kuidas mu tütre-Ronja otsustavalt viikingi poiste kummipaadi poole kroolis, tahan sõita! – ja poisid vatrasid kimedal häälel: siin on nii sitane sellepärast, et Murutar käib siin oma hobuseid situtamas, tema pärast kasvabki järv kinni. Trrdemürr! Minu hobused pole kunagi Estonia järve ääres, saati siis veel seal seeski käinud. Lähim koht, kuhu Liisuga ratsutasime, on olnud tee, mis jääb sealt mitmesaja meetri kaugusele. Miks ma peaksin mööda sajakraadilist kruusateed vaesed loomad parmude pilves järve sitale sadistima, kui nad on selliste ilmadega hoopis tallis kuuma- ja putukavarjus??? Ja kui nad end klatši kohaselt puhkealal puhtaks pasandavad, siis vabandage, kustkohast pärinevad need kärutäied sõnnikut, mida igal hommikul boksidest välja veeretan??????? Kui kuttide peale paugatasin, kiunusid nad, et Kaerepere Kaur Aadna ütles, ta ise nägi. Naabrinaine Inge, kelle juures Minni marju ja herneid krattimas käib – aitäh, Inge, kullake 😀 – ütles, et seesinane Kaur läheb alles kolmandasse klassi ja midagi muud kui seda, mida külarahvas ruigab, ta paraku rääkida ei oska… Nii ta on. Mis muud kui vasikas ka järve jonnima õpetada!
Küll on hea endale antud lubadusi pidada – ehkki pühapäeva õhtuks üdini väsinud, viisin meid siiski kavandatud Kohila muusikali vaatama. Ja suurepärane laulukeskus Kohila oli oma loomingut, tuntud meloodiaid ja tuletisi kokku sobitades saanud vägeva vaatemängu näkkide, mustlaste, tulevärgi ja tuhande ööliblikaga, sada inimest laval ja publik vaimustunud. Bravo!
Põuavälgud, mis koos tõusva tuulega öisel Soonel möllasid, tagasid koos unes rääkiva ja mitu korda öö jooksul voodist välja voolanud Minniga hakitud une, ent selliseid kataklüsme nagu mujal, siia õnneks ei tulnud. Kaootilised koerad olid ainus eripära, millega esmaspäevahommik haigutavat-ringutavat perenaist tervitas. Donna oli end ketist lahti tõmmanud, Bella mingi nipiga Elsa aiast välja sebinud – ja kolme mudamölakana nad end koju ähkisid.
Bokside suurpuhastusele järgnes rulliveeretus – esiteks oli enne vihmasid vaja kuus püsti maandunud rulli külili keerata. Kaks sain ise, kui kolmanda kallal ägisesin, kaapis mu väike Soone Ronja talli peale, ajas Aare üles ja käratas tegudele 😀 – kuivõrd abijõud juba jalgel oli, veeretasime ka hobustele värsket ette.
Tavaesmaspäevasele orgunnile ja selle nädala tööde järjestusele järgnes ringsõit – Reti arstile, Aare Alusse töövestlusele – mõeldamatu on, et ta nädalate kaupa teistes Eesti otstes ära on, kui kodu karjub mehekäe järele, Mitsu lammarisse ette näitamisele, Alus siiski kojameeste mootorit polnud, ESPAKist uus kraan sauna eesruumis tippkäte poolt ära lõhutu asemele, Husqvarnast raamiga teritaja mootorsaele, mis pidevalt naela ja ruberoidi leiab, ARKis Mitsu eestlaseks – tänu taevale, enam ei sõida ma leedu nritega, mis pidevat eestiviha leedublondi vastu kultiveerisid.
Kõned-kirjad kodus tuvastasid järjekordse käibetõe – igaüks loeb raamatuist iseennast ning mõni suutis Tomi raamatu käsikirjast, mille äratav-teraapilisel eesmärgil läkitasin, üksnes oma enese persses suhteid lugeda – ja halvustada pole siin midagi, ongi tema võimete lagi. Korstnaks tänahommikune uudis värske kinga kohta. Ei kommentaari.
Äikeseuni, mis õhtu eel vastupandamatu vaibana mu endasse rullis, andis jõudu kuulata heast sõbrast koerakasvataja juttu kahest parimast tõukoerast, kes tal järjest surid. Homme täiuskuuööriitusel küsin Sealt järele, millise häda ja hävingu need koerad enda peale tõmbasid – selle ilusa ja hea inimese ahastus tuletas mulle meelde, kuidas mu enese null-aegadel on alati mõni loom džotile viskunud, et mina kestaksin – kas lihtsalt haigeks jäänud või lausa saba andnud. Ka praegu on mul mõtlemisainet – kolmandat päeva on seletamatult nirus seisus minu sünnipäeva hommikul sündinud Mister, kelle saabumise hetkeks oli aukülaline juba pudelisse lahkunud ega mäletanud hiljem midagi ei käigust Juurimaa talli, Delfi visiidist ega õhtuse peolaua katmisest, mis pidi olema tema elukutsele vastav ülesanne. Ma arvan, et Mister tasalülitabki seda energeetilist vampiirumit – sõnaühend vaakumist ja vampiirist – olles valmis oma elu selle nimel ohverdama, et inimestel oleks puhtam ja muretum tunne…
Esmaspäeva lõpetas Ragne tekst – soe ja südamlik – mille mõnuga üle käisin. Hea on, kui hästi on. Sellest hoolimata suutsid kraavist kraavi meeleoludega kirjad kumm tühjaks teha enne, kui eilseks kavandatud tööd kõik tehtud, aitäh.
Hommik ON õhtust targem. Seda on kinnitanud tänane hümnikuuljate hommik – niimoodi võib nimetada nende hommikut, kes vara ärgates Vikerraadio ees püsti seisavad 😀 – sain tehtud-saadetud agapaša teksti – talitatud emmöööö! Ja teised sõrad-kabjad. Misteri tervis halveneb, kutsun Gunnari. Olid meeldivad vestlused Heli Vahinguga – lähengi 6. Augustil Ammende villasse teda ja Simmulit-Sööti kuulama ning teen ühtlasi sealkandis veel mõned tööd – Ivari Maariga, kes tahaks minuga koos Siiri Sisaski minna ja prof. Kaudega, kelle tervis on nii halb, et siia ta ei saa. Järelikult lähen neljapäeval tema juurde – ja ühtlasi külastan Inna Uiti ja võib-olla veel kedagi, et oleks võimalikult efektiivne väljasõit. Kui juurde lisada laupäevane Virumaa-maraton, siis peab tõdema, et väga kodune ma lähiaegadel pole – aga see-eest saab sahver jälle täis kogutud ja mitmeid nädalaid suurte käsikirjade jaoks vabastatud. Jeerum, teisipäeval lubasin Reti Tartusse viia… Siis pigem toon ta autoga ja titekohvritega sealt tagasi – sinna saab ta ka bussiga.
Nüüd hambaarsti juurde, siis otsin üles paar efektset kleiti, mille tahan Oonale kinkida, siis õmblen meie beibedele täiskuuööseelikud, siis pean eesseisvate väljasõitude kõned-kirjavahetused, kui jaksan, kirjutan arvutisse eile paberile vormunud 2 arvamusloost ühe, mingil hetkel elimineerin viimsed silokiled… Oravaratas… Ei, Päikeseratas-päikeseratas-taevatulinetera-kasvatab-viljatera!