26. juuli 2012
179
22.-26.juuli
Kodust ära käimine toob kaasa nii suure auhinna kui kopsaka tagasitegemise. Suur auhind tähendab seda, et mõistad, kui armas on Eesti – ja iseäranis su enese kodu. Olgu seal kui tahes palju ehitada ja probleemitada, rajada ja lahendada – oma! Koos kõigi kallitega, kes seal sees leida on. Tagasitegemine tähendab seda, et äraoldud kolm päeva tuleb poole päevaga tasa siblida – ja kui isikliku juhtme kokku jooksmine läheb seejuures äikeseilma ja lõputute helistajate-läbiastujatega resonantsi, on migreen garanteeritud. Mis omakorda tähendab, et järgmisel päeval on vaja ka peavalus vireldud õhtupoolik tasa tegutseda. Seni õpime kuhjumisi kaoseta lahendama, kuni peavalu ei tule. Lihtne ju.
Neid lihtsusi tuletas mulle meelde Luule Viilma viimneraamat, mille koostas Lea Arme ja mida lugesin nii sõbralikku põhjaosariiki sõites kui sealt naastes. Nagu varemgi – Luule enese kirjutatud ellujäämisõpetusi lugedes-toimetades – juhtus sama: iga natukese aja tagant sattusin meditatsi ja sealt edasi vastupandamatusse unerüppe. Ju mul sealkusagil rännates mingid asjad siis ajada on. Toona, Luule elu ajal tõin sealtpoolt kaasa Brigita, kes vaatamata tema isa ja minu ühisele otsusele ja püüdlikele sooritustele end pool aastat oodata lasi. Eks nüüd käin oma esimese lapselapsega suhtlemas.
Selle üle oli just eile põhjust põhjalikult mõelda.
Vaevalt olin Soomest tagasi, kui helistasid kolleegid, kes olid FB ja Soone talu päevaraamatu läbililleliste vihjete põhjal aimu saanud, et Soone Saara vanaemastub. Ehmatasivad kõigepealt tulevase emme ära, misjärel võtsin lahkesti tule enda peale – mind võib ju mistahes kontekstis piiramatu materjalina pruukida 😀
Iseennast pruukisin kogu Soome-retke vältel mõistagi tööloomana – ehkki rutiinist välja raputav ränne on puhkus nii või teisiti, tõin sealt kaasa kuus lugu. Mida mu pere muidu sööks, kui ma sõnu ei teeks-looks-müüks.
Pühapäeval startisin kella viie paiku hommikuse sooduslaeva peale – hinnavahe võrra tuli tasa Tallinna sadamas kolm ööpäeva parkimine. Länsisatamaas olid mul vastas Kertu ja Snoopy. Snoopy on kõige ilusam, arukam ja muhedam pikakarvaline saksa lambakoer, keda elus näinud olen. Timmis mu Soomes-oleku esimesest hetkest õigesse häälde. Ja vooderdas Fordi-rääbise, mille Kertu mulle laenas ja millega üle 1000 km põhjaosariiki mõõtsin, mõnusalt koerakarvaseks. Nii peabki! Ainult nii saabki.
Kertu juures kosus eelmisest õhtust ZZTopi kontserdist rockarite seltskond. Kertu oma mees Maido Riis – soomekeeli piimariisisupp 😀 – muusikust-näitlejast ehitaja, tema sõber Ott – muusikust ehitaja (Chris Reaga absoluutselt võrreldava häälega – kuulake Youtube’ist ansambel Jaxyt!) ja Oti naine Kaisa.
Sõime metsamarja toormoosiga pannkooke – ja sõitsime Järvenpääle tuulduma. Milleks Kreekad-Egiptid, kui meil on olemas suvine Soome?! Enne kui omapäi teele asusin, taipasime õnneks Rääbist tankida – selgus, et Swedbanki maestroga bensukas maksta ei saa – jätsime Fordi ootele ja käisime bemar Bertaga sularaha võtmas. Nagu sõbrad sõnastasid – tegemist on arengumaaga… Mõelda vaid, kui oleksin üksinda teele asunud, pilgeni tankinud ja… Ee… mnjaa, oleks-poleks.
Läbi Tuusula-Kerävä-Porvoo viis Kertu-minu-tomtomi ühistöö mind eksimatult. Ent Loviisa ja Kotka vahel asuva Ruotsinpyhtää asemel sattusin merre sukelduvale neemele, Isnäsi-tagusesse rannakülla. Mis oli üliväga ilus – aga mitte väga õige koht. Niivõrd kuivõrd – iga koht on millekski õige. Ja mis seal salata, tomtom toimis tummtummina sellepärast, et Ruukinmylly kodukas ja seal töötajad on ühtviisi võimetud seletama, kuhu minna. Siis pole ka vaja pahandada, miks eestlased sinna nii harva sööma satuvad.
Ruukinmylly ümbrus – rootsi küla – näeb välja nagu Palamuse. Õhtuks pakkus tippkokk Tarmo mulle mereande – vaatamata omanikutari kidurast geist poja ja tema koguka fassaadkaasa mornidele nägudele, miks mingi hoogne eestlanna oma suure, aga selle eest apla nina kööki pistab ja nämm-nämm ütleb.
Õhtu veetsime kokk Mikkoga kohaliku järve ääres – kus oli jube külm, aga kole ilus – ja külakõrtsis, kus härraste kokkade õhtud mööduvadki. Jube hea vanamoodne suur šokolaadijäätis oli – mille peale ülisügav ja määgimisest-muugamisest hakkimata uni tuli. Nukrameelses poissmehekorteris ühikalaadses paneelelamus, kus keegi ilma kuue õlleta ilmselt õnnelik olla ei saakski.
Kuni töönaised söögikohta koristasid, konsumeeris rändursaara kopsaka hommikusöögi – mida ma tavaliselt paraku ei tee, aga teel olles on oluline tagala kindlustada, siis ei tule eksistentsiaalsed hirmud kallale.
Teekond Tampere lähistele Pälkäsesse – täpsemalt paksu kuusemetsa Suutariheentiele – viis läbi Lahti-Hämeenlinna. Teel peatusin Orimattilas – ääretult armas ja südamlik linnake – kus ostsin perele väikesed kingitused, mis on üks paremaid osi reisimisest. Olen-küll-teie-juurest-ära-ent-mõtlen-te-peale…
Eestis sündinud-kasvanud Kalev Tyllinen – horseagility maailmatasemel juhtfiguure – meeldis mulle ta enese kodus veel enam kui esmakohtumisel Anne-Mai Müürsepa juures. Ta on ära päästnud üheksa hobust, kellega teeb lühidalt väljendudes imesid. Elab õhukeses-tuulises-külmas üüritalus, kus tuleb käruga sadu meetreid vett vedada. Töötab kahes tehases kahel kohal, et hobuseid ja tütretiba üleval pidada. Ja on nii tohutult tundlik, delikaatne, intelligentne ja nägelik, et… muudkui müts maha, mis muud.
Tagasitee paarisaja kilomeetri vältel laulsin. Ligi kolm tundi. Kõiki laule, mis vähegi meelde tulid. Ja see minule ütlemata hea oli. Võibolla et Soomele ka – kõik siin ilmas on ju kõigi ja kõigega seotud. Ja tohutu kogus Tarmo marineeritud-valmistatud searibi sai minu poolt hinge tõmbamata ära söödud.
Kuna poissmeheerakas puudusid mõned õnneks vajalikud asjad, sõitsime õhtupimedas Kotka suunas, ostsime šokolaadi, jäätist, hommikukohvi ja pudrupiima – ja imetlesime ühe teeäärse kose peale ehitatud suurejoonelist elektrijaama.
Teisipäeva hommikul – palju õnne sünnipäevaks, Alo ja Segeriine! – läks Regio teedeatlas asja ette. Eelmisel õhtul üha voolavaid nõiaringijutte kuulates unustasin tomtomi laadima panna, sest nõiaringis muutub igaüks tummtummiks, see sai kiirteelt Nikkelby peale keerates tühjaks ning edasi juhtis Rääbist paberist atlas ja Soone Saara sisetunne.
Järvenpää pizzeria kõrval elava omanikust türklase Evren Isini juures selgus, et ta ei võta mingeid naisajakirjanikke tõsiselt – kui on naine, siis on voodiloom. Pidin pilgu väga sugestiivselt tema kenitlevatesse karvastesse silmadesse puurima, et vennikest veenda – ma teen siin intervjuud, mitte seksi. Ta ei saanud päris jupp aega aru, et mingil blondil võivad olla iga paari tunni tagant tegusad kohtumised kokku lepitud ja temaga saab värvikas-ehe ajakirjalugu kirjutatud, mitte üks suvaline suvepäev heast peast kokkukepitud. Oi ajad, oi inimesed – ja oi kui hea, et olen oma pika elu jooksul nii palju lõunamaalasi näinud, et ükski Antalya-Järvenpää atatürk ei suuda miskiga üllatada 😀
Kertu juures tühjendasime külmutuskapi – tänu taevale, et pizzatürk mind ei kostitanud, igas häälestatuses-meelestatuses pole mõistlik süüa – ja sõitsime Vantaa teise otsa, koskede ja roheluse keskele külla Lia Ylimäkile. Kaunis ja eriline daam, kellega veedetud tunnid kadusid eiteakuhu sellise kiiruga, et enne laeva kodust kardult-kastet tuli Kertu juures juba ülima kiiruga konsumeerida.
Hoovimaja avantürinna Ilme, kes sealsamas Kertu ja Lia vahel elab ja töötab, end mulle kätte ei andnud – päev hiljem andsid tema tütred teada, et nad ei tulegi enam siia – kuidas ma seda kassidele ütlen???? – ja kolivad lähiajal hoopis ära.
Ja meie Mihkli ja Aarega lammutame selle maja hoopis ära.
Selles putkas on õnnetuks saanud nii mu tütar kui ristipoja ema, nii sulane kui šamaan, nii üheöösuhete sõlmijad kui tšintšiljad. Aitab küll. Poisid leppisid kokku, et lammutavad kahekesi, mitte talgute korras – siis jääb esiteks keldri peale rajatava grillmaja jaoks sobiv raam ja korstnajalg õigesti püsti, teiseks saab noorpaar oma maja ehitamiseks materjalid tervena kätte ja kolmandaks ei taha meist keegi siia mingeid võõraid vägesid ega väntasid. Hõõõ!
Kuna minu ära olles oli Mihkel tööl, Retil viirus, Ülaril puhkus ja Brigital üle-ühe-oskused-kogemused, ei sõitnud Aare teise Eesti otsa objektile, vaid püsis Soonel loomaaiadirektori-lapsehoidja multifunktsionaalses missioonis. Kõik oli hooldatud-toidetud, püstitatud-parandatud, ehitatud-trimmerdatud – ja kui end koju vedasin (Rapla-teel suutsin mõistagi ära eksida…) ootas köetud saun.
Eile tõusin kell kuus – ja koristasin-pesupäevitasin-kirjavahetasin kella kaheni. Kõiki töid oli vaja vaheldumisi teha, sinna vaheldamise vahele intervjuusid anda, ohissandjumalsanäed – ma olen ilusalt isamaalt ära – ja ikka kipun jälle kaanekujuks kujunema… Ja pisteliselt astuti läbi, et laenata ja küsida seda ja toda. Vihmaeelselt kuum ja lämbe oli. Juba kell üheksa ronisid hobudused mulle kambakesi sülle ja küsisid tuppa – putukad!
Reimo palus Baatjaga sügavalt läbi rääkida, sest jõudis heina- ja silopressi-kiletaja-jne-ga Kumma alla ja mu palvetest oleneb nüüd heina ja silo kogus ja kvaliteet. Harjumaalt seniks tellitud rullidele, mis peagi koju jõuavad, lisandub loodetust suurem transahind. Ja kuna Salvadoril – väidetavalt… – diagnoositi südamerütmihäire, kaubeldi tema hinda pool tonni alla… Oh minge te… Kuhiganes. Mina muudkui maksan ja teenin, Teenin ja teenistun – ja morniks muutumise hetkel saan ikka ja alati mõne ootamatu tööpakkumise. Nii nüüdki. Aitäh!
Nii et pärast Reeda juures ja ESPAKis, galeriis ja Säästumarketis käimist sain serviti korraliku migreeniga. Neidsinatseid esinebki ebanormaalselt harva viimasel ajal – nii et abiks-õpetuseks seegi. Minni oli mu peavaluga väga rahul – selleta poleks ma teda naabrilastega mängima lasknud, sest eraldiolekupäevade järel vajan teda enam kui õhku – ka siis, kui ta iga poole tunni tagant pesumasinasse uusi plökerdusi saavutab. Siis eriti.
Sügava ööni käisin üle Tom Valsbergi lõpusirgele jõudnud raamatut. Täna, neljapäeva hommikul, tõusin kell neli, lõpetasin Rännakuraamatu käsikirja viimse, trükla-eelse korrektuuri. Andsin Retile mõned oma kleidid.
Nüüd, kus saan sellesinase teksti siin üles riputada ja teada anda, et olen elus, kaabin õue loomi talitama. Hobud tahavad lähihetkil talli, selleks on tiba põhku vaja juurde vedada, Battayal on lakukivi otsas – leidsin õnneks veel ühe – Soomest toodud teemad on vaja ajakirjade vahel ära jagada, uuele tööpakkumisele seisukohavõtud sõnastada, kukeseenekaste teha, veel 3-4 masinatäit pesu pesta, pärast lõunat kogu pesu kokku lapata, paarsada fotot pööritada-süstematiseerida-töödelda, Kodilast uus vili tellida, Jaanika täna õhtuks Tallinnasse ovaalsaali trummiõhtule kutsuda, FBs kõiki tänada, kes mu selle suve reisi kaaslastena nii helged ja kirkad olid – ja kui ma selle rüselungi otsa järjekordset migreeni ei saavuta, suudan õhtul ehk mõne loo teljegi luua. Sest selle nädala lõpuks tahan kaasatoodu kirja panna, et järgmisel nädalal – kuivõrd Tomi taies on nüüd siis tehtud – ülekere järgmise raamatukäsikirja sees olla. Loodan, et Kõigevägevam arvab samamoodi. Kusjuures ma tean, miks selle käsikirja sooritus praegusesse aega lükkus – nüüdseks on mul selle jaoks laeng ja sõnum, telg ja vägi ja tulemus saab kordi parem kui paari kuu eest saanuks. Nii on. Aitäh.
PS. Miskipärast tuli mulle just praegu meelde, kuidas umbes kümme aastat tagasi, Vehendis elades ja hullunult rügades, et vedada-pidada-ehitada-sisustada nii Vehendit kui Liu talu, vahtisin üle Aleksandrit täis kõhu näkku puberteetilisele Riksule, kellel olid minu ees seistes silmad märjad, kui ta palus – emme, mängi minuga midagi – ükskõik, kas aliast või monopoli – sa ei mängi minuga kunagi… Jajah, ütles emme ja alustas järgmise loo kirjutamist. Ja siis ei saanud aru, miks esiklapsel on kehvad hinded ja jubedad tujud… Anna andeks, poja. Ma luban, et selle võrra, kui olen end emana ribadeks rabistanud – ja vähemalt enda arvates siiski alati ja uuel tasemel kokku korjanud – saab minust väga hea vanaema. Päris kindlasti. Maailma parim.