19. juuli 2012
18.-19.juuli
Mis on minu missioon nüüd, mil olen lõplikult Soone Saaraks kuulutatud ja kõik siinse koha keerukad ja krutskilised vägised oma tegemiste taha saanud? Ikka seesama, mis senigi – ainult et valgustunult. Minu stiihia on ikka sõna – pigem see kui inimeste silmast-silma putitamine, mis raiskab ja sodib mind seni veel hullumoodi. Olin SooneSaarastumise poole teel, ehkki talu on endiselt müügis – Jaanikaga kohtumine andis kiirenduse – ja ta ise ütles, et neil päevil loeti mind katseaja läbinuks – edaspidi on Soone talu minu kindlus ja abiline – koos kõigi haldjate ja olenditega, keda siin massiliselt elutseb.
Ta ise sai meie kohtumisest samuti totaalse spinni, aga seda pole mul voli kirjeldada. Võin vaid öelda, et eilse päeva tegid väekaks materjalid, mille endale tuppa guugeldasin. Parim neist Ingrid Peegi ja Jaanika dialoog saates Halloo, Kosmos! Tänu lummavale muusikale ka. Ja erakordselt puhtale ja kaunile eesti keelele, mida nii Jaanika kui Ingrid kõnelesid.
Et mitte keset päeva suisa lovesse lennata, naersin tasakaalustuseks nalja üle täiesti teisest ilmast:
Dad: I want you to marry a girl of my choice.
Son: No!
Dad: The girl is Bill Gates’ daughter.
Son: Then okay…
Dad goes to Bill Gates
Dad: I want your daughter to marry my son.
Bill Gates: No!
Dad: My son is the CEO of World Bank.
Bill Gates: Then okay…
Dad goes to the President of the World Bank
Dad: Appoint my son as CEO.
President: No!
Dad: He is the son-in-law of Bill Gates.
President: Then okay…
That’s BUSINESS.
Poolunes keetsin päris broilerist ehtsa kanasupi – oskasin! – aga fotoka mälukaarti ja neitsilikku notebooki ei osanud häälestada… Riisuda oskasin – ehkki põlved olid miskipärast nõrgad ja liiga täis söödud kõht tundus maha kukkuvat.
Akudrelliga mööda koplit kakerdada oskasin ka – seekord polnud mitte hobunad putukate pärast laudu maha nühkinud – need olid väljastpoolt sissepoole lääpa joostud. Metskitsed tõenäoliselt. Põdrad oleksid suuremaid purustusi põhjustanud.
Padukas tõi kaasa kohutav uneka, millest mingisugune tahtejõud üle ei käinud. Arvuti najal vaakudes lugesin, et ka Lauri-Kare Laos on pildi piiril – järelikult ongi selline seis ja tulebki magada. Kirjutasin Karekale: Võta mind kaissu, võõras mees… Küllap keegi piiratu-küündimatu suudab sellest midagi vööalust välja lugeda – ent mil moel see mind võiks puudutada?
Pärast lõunauinakut avastasin tööriistu võttes pannes, et poisid on mu hoolikalt koristatud värkstoa segi paisanud, nagu kõik mehed, kes vähegi nina sinna pistavad. Suutsin peaaegu mitte ärritud, segi susserdatud töötuba tuletas lihtsalt meelde, et meeste ja naiste loogika ja korratunne on teine teiselt planeedilt. Tegin oma mõõtkavas korda ja siirdusin õhtusele talitusele nagu pingutusest higistav kohusetundlik täi libedal peanahal…
Kell üheksa õhtul sooritus minu kohta tavatu tegu – ehkki vaid pool hoolikalt ette valmistatud Jaanika teksti oli kirjutatud, ronisin korralikult voodisse, mitte telekaesisele diivanile magama.
Mis ei tähenda, et mul Unemati embusse varjuda lasti. Tuli tihe tund aega kõnesid-sms-e – inimesed on kooris kanni kukkunud. Üks mees palus peavarju – oli kaotanud nii pere kui peavarju ja oli nõus supi ja seebi eest tööd tegema. Pardon, ma ise olen ka. Seda enam, et maja on oma noori täis ja kõik sujub. Teine mees palus südant ja seksi – ehkki ma pole teda iial näinud – oli võõrsilt hobundustöölt naastes vaakumisse sattunud ja oletas, et siin on päike, mida endale krabada ja taskusse pista. Ütlesin talle võimalikult leebelt – sedaviisi sitas sumavaid inimesi tuleb kohelda nagu haigeid – et ma pole paaritatav mära ja sihuke asi ei läheks ka siis mitte, kui ma vaba oleksin.
Kui noored tulid Raplast pasapaagi auku kaevamast, palusin väimehel nõutbuki ellu äratada – mida ta ka tegi – ning lülitasin seejärel nii enda kui telefoni välja. Ja ärkasin täna täpselt nii, nagu uinudes endale ütlesin: hommikul sekundi pealt kell viis. Kirjutasin ühe soojaga Jaanika teksti üles, regasin end järgmiseks nädalavahetuseks Avanemise Päevadele – täpsemalt pühapäevale, kui esinevad Mai-Agathe, Mang ja üks indigopedagoog – ja kimasin Mitsuga RMWsse konksu panema. Selgus, et juhtmekomplekti pole man – autoapteegist tõin.
Misjärel jalutasin raamatupoodi, kus tegin rajult kassat – ostsin viis raamatut. Rahalises mõttes arutu aktsioon. Aga ma tahtsin neid väga. Mul on lausa füüsiline vajadus Õigeid Raamatuid lugeda. Viilma viimne, Maeterlinck, Deepak Chopra, Mai-Agathe ja Kreet – ja Retile Moodsa ema abilise, ellujäämisjuhised lapse esimesteks eluaastateks 😀
Tammiku fotoäris pandi apastraati värske mälukaart ja pärast kolmekordset nõiaringi sattumist väikeses primitiivses Raplas õnnestus Jaanika juurde jõuda.
Oli tunne, nagu oleksime hirmus kaua teineteise poole püüelnud, Jaanika ja Oona lobisesid läbisegi – Oona on hetkel konnavaimustuses, nagu Aune Pasti lapselaps Sebastiangi – jutustasin talle, kuidas eile sellepärast tund aega kauem hobustele haljast riisusin, et loog oli erinevas suuruses konni täis. Jaanika jutustas mulle omakorda, et olin tema äsjases unenäos kahest isikust koosneva nõia üks isik – istusin Peeter Jalaka Topu lahe äärset kaminat meenutavas koldes ja põletasin pilguga Jaanikat puhtaks. See on lühikokkuvõte. Pika – ta kirjutabki oma visioonid üles – saatis ta mulle g-maili. Püüan välja kärpida kohad, mis puudutavad liiga teda. See siin olgu teile õpetus, kuidas ka oma unenägusid üles kirjutada.
KOHTUMINE NÕIAMOORIGA
Unenägu
Tln, Vana kuu viimasel päeval, 17.-18.07.2012
Olin eelmisel päeval suht pikalt-põhjalikult tööd teinud. Mõelnud vahepeal Talle ja saatnud talle hingeigatsuse ajel sõnumi. Sain sellele ka vastuse: Sa igatsed vabadust. Lenda! Tunne rõõmu ja armastust. Kaota end ja leia Jumalas ennast!
Need pisut lünklikus eesti keeles kriblatud ja saadetud mõtted hakkasid minus tiksuma.
Mind valdasid kummalised tundmused. Tean, et armastan mitmeid ja see ei häiri mind, kuid ikkagi…pean minema ja oma Päikesekuninga leidma.
Samas on paganama raske neist vingetest ja tundlikest, mind südamest armastavatest mehepoegadest lahti lasta ja tundagi vaid hingede tasandil armastust ilma reaalse/füüsilise läheduse ja koosolemiseta.
Varahommikul kohtusin Nõiamooriga.
Unenägu oli taaskord mitmekihiline, kus olin samaaegselt tegelane kui kogu tegevuse kõrvalt jälgija. Istusin murul rätsepistes, seljas erkpunane lühike armastuse karva kleit. Keegi istus minu kõrval ja jälgis samuti toimuvat, aga ma ei tea, kes või mis see oli. (Hiljem tundus, et see võis olla minu enese kas mingi vari või mu meespool).
Silmitsesin enda ees olevat suurt, suurt vabas looduses olevat maakividest ehitatud kaminat (midagi sellesarnast on Peeter Jalaka maakodus, Topu lahe ääres, millesse end mõne aasta eest peaaegu sisse keerutasin, kui tantsuhoos sellest mööda lendasin). Koht aga tundus energeetiliselt olema Kati juures Soone talu maadel, kuid see oli pigem tajutav tunne kui teadmine.
Esialgu oli unenäo kamin tühi ja tuleta. Ühtäkki ilmus kaminasse istuv naine, kes alguses oli nö tavaline naine, kuid mõne sekundiga võttis Nõiamoori kuju: kaetud laubaga seljataha seotud otstega rätik peas, pikad juuksed külgedelt rippumas, nina kah tavapärasest konksjam jm. Eriti vinge oli aga tema tohutu terav, läbitungiv ja fokuseeritud pilk, milles oli teravust, tuld ja tohutut kirge. Ta istus seljaga vastu leelõuka tagaseina. Juba järgmisel hetkel süütas Nõid ilma ühtegi kehalist liigutust tegemata oma pilguga lõkketule. Ta püsis liikumatult hoides vaid silmadega tuld fookuses ja kasvatas selle väge ja jõudu. Ta andis mulle sõnatult märku, et ma viskaksin tulle kõik, mida ma enam ei vaja. Ma nägin vaid, kuidas tulle lendas mingi mapp ja vbl mingeid muid kotilaadseid asju. (need olid seotud mu varasema identiteediga, arvan ma) Kõik põles kiirelt üha suurenevas tules.
Jälgisin ja mingil hetkel tundsin hirmu, et tuli väljub Nõiamoori kontrolli alt ning lõpuks hukkub ka Nõid ise. Samas uskusin Nõia väge ja arvasin, et küllap ta viimasel hetkel mobiliseerib end ja teeb võimsa lahtihüppe ning kargab läbi tule kaminasuust välja. Tegelikkuses oli asi hoopis vingem: Nõid suutis hetkega Tule taltsutada. Suur tuli allus väga kiirelt Nõia tahtele. See kaotas oma jõu ja taltus ning muutus väga väikeseks. Õigemini jäi tema ette kõrvuti 2 väikest Tuld. Nõid tõmbas kiirete, väga teravate liigutustega kõigepealt fookuse ühele ja siis teisele tulukesele ning mõlemad kadusid silmapilkselt täielikult.
Järgmisel hetkel kutsus Nõid käeviipega mu kaminasse ning ma istusin tuhaasemel tema ees. Ta andis mu kätte ühe ca A5 formaadis must-valge posteri, mis koosnes mitmest väikesest pildist ja kus paar väikest pilti oli juba ka välja lõigatud. Ta palus mul seda pilti korraks uurida, seejärel pidin ma silmad sulgema ja umbes näpuga osutama mingile pisipildile. Tegin, mis kästud. Sellega oli aga mingi segadus: pilt oli nagu poolik ja seal oli naine – kas ma ise või mu ema, aga oli vaid üksik naine. Samas oli nagu tunne, et osutasin pildi kohale, mis oli juba välja lõigatud ja seda polnudki võimaik valida (Minu Ema surmast möödus kevadel 10 aastat).
Nõid kiirustas mind takka sõnadega: Kiirusta, sest õige pea on süttimas uus ja väga suur Tuli!
Sulgesin taas silmad ja osutasin näpuga mingile pildile. Silmi avades nägin enda ees kõige suuremat posteril olnud pilti. See oli, nagu kõik teisedki, must-valge ja väga idülliline: kaunis suvine maastik ja murul istumas kamp inimesi, kelle hulgas olin ilmselt mina ise, keegi mees mu kõrval ja veel mõned suht lähestikku istuvad inimesed, kes lihtsalt olid. Pilt mõjus väga rahustavalt jättes helge, kerge ja ajatu mulje. Taas tundus, et ka sel pildimaastikul on otsene seos Soone talu mingi paigaga.
Kuulsin eestoast mobla helinat ja ärkasin. Esimesel hetkel olin veidi pahane, et ma ei saanud und edasi vaadata, aga kohe tuli ka teadmine: olen tänulik, sest juba mõni minut hiljem oleks uni ununenud.
Harva olen ma mõnest unest nii täidetud ja nii rõõmus ning õnnelik!
*
Sain aru ja mõistsin hetkega paljut sellest unest:
Nõiamoor olin ma ise, kuid seda poolt minust aitasid peegeldada Soone Kati ja Leesoja Nõid.
Väikesed Tuled mu ees, mis on mõistlik kustutada, olid senised suhted. Uuele tulele oli vajada teed, et Suur Tuli saaks tulla ja koos minuga leegitseda.
Olen siiani tänulik ja õnnelik teadmisest, et ka minus elab uskumatult pühendunud, kirglik, suure isikliku jõu ja väega armastav ja ehe NÕIAMOOR nagu ka Leesoja Nõias Thule Lees ja Soone Katis!
Need mõlemad naised mõjuvad mulle kuidagi magnet-peeglitena, samaaegselt nii tõmmates-tõugates kui peegeldades. Väga eriline ja seni tajumatu tunne, mis ometi on vinge ja mida tahan sügavuti läbi tunnetada ja kogeda.
Vot sihande värk.
Nii et kui keegi peaks kartma pühendunud, kirglikku, suure isikliku jõu ja väega armastavat ja ehedat nõiamoori nagu Soone Kati, ärge rohkem siin päevikus kooserdage! 😀
Mul endal on väga hea ja paigas tunne.
Varem on end mulle vägisi castanedalikeks partneriteks pakutud – Trumm, Lill-Tähevärav – ai, tsurr! – nüüd on toimumas midagi väga muud.
Jaanika kirjeldas rahulikult, et olen kehastunud puhas armastus, mis elab mu tekstides ka siis, kui olen irooniline või kriitiline – selle eheda armastuse pärast kardetakse, vihatakse, sikutatakse tuleriidale.
Päikese poole püüdlejad püüavad Armastust purki pista ja oma kappi peita – seda teevad nii isekad, armastuseta, avanemata mehed kui hoovimaja asukad, kes on lasknud end potitada-putitada ja muutnud selle onni selliseks, et tuli tuleks talle otsa panna. Roiskub, haiseb, kiirgab musta väge, mida on mul iga päevaga aina raskem tõrjuda ja oma kohale kapseldada.
Rääkisime, et Päikseta äpude patoloogiline armukadedus on märk nende ebakindlusest – ja sellest, et nad ei tea, mis on Päike, ehkki lendavad end vastu seda kasvõi surnuks. Asjatu on püüda päiksetuid järele aidata. Optimistlikult võib öelda, et mentaalsete matside emmemine on õppetund, pessimistlikult – aja raiskamine.
Pärast sellist raiskamist on vaja endale ka laadijaid – ohutum ja probleemitum on üksteist laadida võrdvägiste naistega. Ja me, vägised moorid, oleme niiväga väärt Päikesekuningaid.
Ülejäänud suhted seksi, töö, filosofeerimise, seiklemise, tantsu-laulu vm. tasandil on ikka vaid mosaiigikillukesed, millele ei saa olevikkugi rajada, tulevikust rääkimata – õnnelikuks teha ja vajalikud olla võivad need puslesuhted ikka.
Jaanika kirjeldas mitmeid oma tseremooniatel-käike – nii sisekaemusi kui füüsilisi aistinguid. Miskipärast mind ei tõmba. Veel? Olen küll end nüüd reganud Avanemise pühapäevale ja trummide neljapäevale Ovaalsaalis… Aga ma tean, miks olen seni hoidunud – mind häirivad variserid nii kirikus kui riitustel. Teesklevad-kurjad egod, kes oma apla auraga teisi vampiiravad ja riitused reostavad. Ehkki ego iseenesest pole ju midagi paha – meie sõber on ta. Kui teda tunda ja armastada.
Arutasime, et meie elu on kui viie rütmi tants.
See oli hea, et lasin endast siin mõne aja eest kaose üle käia – see on viie rütmi reeglite kohane – muidu poleks tasakaal ja vaikus pärale pääsenud.
Aitäh, kaos!
Aitäh, et ellu jäin.
Aitäh, et seeläbi mitu astet kõrgemale tõusin.
Ja pruukis mul murelikult vasika peale mõtlema hakata, kui helistas sõber, kes tõi mu Jaanika juurest koju. Haagisekonks ei sobinud neliveolisele Mitsule üks-ühele. Kuna põhja all oli vaja ühtteist ümber ehitada, läks hullusti aega. Kodust Raidile helistades kuulsin, et konks sai alla, aga nüüd ei õnnestu stanget tagasi panna. Kas soovin konksuga ja stangeta või stangega ja konksuta varianti. Leppisime kokku, et homme saan siiski konksuga ja stangega mudeli – ja katsugu nad mulle, stammkundele, selle soperdamise peale kirvest kokku kirjutada!
Kui Reti tuli Raplast muru niitmast koju, oli ta õnnetu ja pettunud – ükski sõbranna ei huvitu temast nüüd, kus ta pole peoloom. Jutustasin talle, et minagi olin toona üksiüksiüksi. Nii on.
Kui Tatjana teksti jaoks tarvilised tekstid olid kätte guugeldatud ja läbi töötatud, tuli Jaanika kiri:
Vabanda mind mu tänase ((üli)intensiivsuse pärast: ma olin nii tugevalt end keerutanud Nõiamoori mõjul Soonele ja sinusse, enesesse ja pisut Leesoja nõida ning meie kolme ühtseks keerdunud köiejuppi, mis oli otseühendus Taeva ja Maa vahel!:)
Ma tundsin ja teadsin, et hullult lahti keerdusin aga ei suutnud end ei energeetiliselt ega verbaalselt pidurdada, sest berserkeri jõud möllas minus (vt. sellenimelise arhetüübi kaardi tõlget!)
BERSERKER –
HULLJULGE
*(Carolin:Berserker-iteks kutsuti hulljulgeid Norra sõdalasi ja sealt sõna pärineb kuid otsetõlget keeruline leida).
Berserker-id olid hulljulged, kes kütsid endid enne sõtta minekut üles. Sümboliseerib inimest, kes on tulvil energiat, täis elevust ja tormab elus hulljulgelt edasi.
Hulljulguse arhetüüpi omav inimene transformeerib ennast igapäeva olemise tasandilt metsiku mehe tasandile. Sõjaaegadel olid Hulljulged väga kõrgelt hinnatud, sest miski ei takistanud neid. Takistajaks oli vaid surm ja see ei saabunud tavaliselt liiga kiiresti. Hulljulged olid täiesti peatamatud kuna olid kaasa haaratud lahinguga kaasnevasse pöörasusesse ja meeletusesse. Kõik saadud vigastused paistsid neid mõjutavat vaid väga vähesel viisil ning tavaliselt elasid nad üle mitmeid surmavaid haavu. Hulljulge arhetüüp võib esile kerkida pea kõikjal – meditsiinis, spordis, ärimaailmas, kunstis, poliitikas jne. See võib väljenduda kui huumor, tervenemine, produktiivsus, seks ja isegi rõõm. Hulljulge on „metsik mees või naine“ nende sõnade kõige paremas tähenduses. Areng Hulljulge tasemele eeldab kõigepealt mitme taseme läbimist – liigume läbi transformatsiooni, meeletu vihahoo, metsiku loobumise ja siis jõuame Hulljulge arhetüübini. Hulljulge kõrgeim vorm on selline, kus inimene on metsikult rõõmus ja keda on valguse vägi jalust rabanud ning kaasa haaranud. Tekkinud sisemine rõõm võimaldab neil abikätt ulatada teistele, sõbruneda kõigiga ja endast välja kiirgava armastusega emmata kõiki enda ümber. Hulljulge sisemine rõõm toob kaasa kevadise uuenemise kõigis, keda ta puudutab. Hulljulge on jõudnud metsiku kuid mingil viisil just fokuseeritud kire seisundisse, kus oma muutunud teadvuse seisundis on võimalik luua suuri saavutusi.
Kui sa said selle kaardi, siis sul on võimalus lubada ennast kaasa haarata ja saada oma parimaks minaks olenemata mille nimel sa võitled.
(oletan, et jutt on Tarot’ kaartidest?)
Veel panen manusesse ühe vinge raamatu. Kas tead seda raamatut või ehk on see suisa sul enesel olemas?
Uuri sellest Nõia mõistet.
Ma’p täpselt tea, miks aga mul on tunne, et sul aeg seda poolust eneses vähe tundma ja kasutama õppida, sest sedakaudu saad sa parema kontakti Soonega õppides tundma ja sedakaudu kasutama selle paiga võimsaid energiaid. Paiga õrnust, millega leevendada, paiga väge, millega tervendada, paiga helgust, et inspiratsioone ammutada ja luua. Selles paigas elab, nagu mulle näib, väga palju olendeid, kes olnud pikka aega kui Nõiutud Metsas ja kes just ootavadki seda, et tuleksid need, kes aitavad neil ellu ärgata, et nemad omakorda saaksid…Äratada meid ja neid kahejalgseid, kes Soonele tulevad ja neid, kes ei tule…!
Muide, praegu neid ridu kriblades voogavad mu silme ees ja südames eriliselt helged impressionistlikult õhulised ja ilusad värvid, mis on kindel märk sellest, et ma jama ei aja!:))
Hei, Kati-Katike, lipp kõrgele ja huilates edasi: sinu katseaeg Soonel on läbitud ja paik on sind omaks tunnistanud! Teekond aga jätkub…
Palju õnne!
Selle sõnumi pealt püüdsin ellu äratada Reimo – kus mu heinarullid? Millal silo tehakse? Kas üldse mingigigigi kokkulepe kehtib? Kui mitte, siis kuidas kavatseb ta Urmase, Reinu ja Toomasega asju ajada? Ja kuni ta minuga kokku ei saa, ei teagi ta, et nüüdne kooseksisteeringu trio ta kõrval on Urmas-Rein-Toomas. Oi kui erinevad isiksused peituvad samade eesnimede taga – Urmased-Reinud võivad olla nii ülimad tõprad kui parimad kaaslased indiaanilikul matkal planeedil Maa.
PRIAlt sain vabanduskirja, et vaidega pole veel tegeldud.
Mõtisklesin teksti „Taimede varjatud vägi“ – jummeljummeljummel, mul pole taimedega mingit sidet, ma arvankardanoletan… – sellele, et Soonel suikuvate jõudude allutamine-rakendamine meenutab taas lasteaedniku rolli – noorhobustega olen ju harjunud.
Pärast õhtust talitust, kuhu nüüd kappan, saab kirjutatud Šiškina tekst ja seejärel verbaliseerib uinumiseni end Taimede varjatud vägi.