18. juuli 2012
17.juuli
Mulle öeldakse, et ma säran ja õitsen, nagu päevalill, kelle tiiva alla kõik olevased ja tulevased lapsed usaldavalt sooja ja kaitse alla kogunevad. See teeb mind õnnelikuks. Mispeale lapsed hoiavad minu ligi. Mis teeb mind õnnelikuks… Millist tagasisidet peaksin Urvele andma? Ta palus, et räägiksin talle, kas ja mis pärast meie kohtumist muutus. Nüd juba võin vist sõnastada nii, et tema siinkäik oli impulss. Pärast seda ilmusid mu ellu inimesed, keda oli sinna väga vaja – ja need, kes seal juba enne olid, häälestusid-meelestusid harmoonilisemalt kui kunagi varem – ja need, kes sinna ei kuulu, taandusid või taandati.
Täna oli imeline päeva algus – Jaanika kiri minut pärast südaööd.
Tere Kati!
Tänan eilse vastuvõtmise, avatud uste ja avatud hingeväravate, söögi ja oma isikliku aja jagamise eest!:)
Oona jällegi on sildas sinu loomadest!:)
Mul täna väga inspireerivat meeleolu pole, kuid kuna homme-ülehomme olen pealinnas, siis mõnd tahan jagada enne kui lähen ja end emotsionaalsetesse enesejagamise lainetesse heidan!:)
Sind huvitas, kuidas suhtlevad sinu loomad minuga ja vastupidi. Ma esialgu pisut kehitasin mõttes nõutusest õlgu, kuid ets kae, kae: hiljem tagasivaatepeeglisse pilku heites nägin seal kaht looma, kellel sinuga vähe vingem side kui teistel – kes kõik sind erakordselt hoiavad ja toetavad.
Peatu hetkel siinkohal ja mõtle, kes need 2 looma olla võiksid?!:))
***
Mina näen ja tajun kindlat kaasosalust ja rolli sinu praeguses eluetapis lambakarja naispealikul Alfal ja hobuste juhil, isaeesel Opaalil!:)
Kui neid loomi enese ette ilmumas ja endid tutvustamas nägin, hakkasin naerma, sest see oli nii ilus, väärikas ja natuke naljakas samaaegselt ja mulle need loomad tõesti täiega meeldisid.
Alfa, selline ülisotsiaalne ja samas väärikalt oma karjajuhi ehk naispealiku rolli täites nii hästi mu meelest peegeldab sind sinu praeguses elus, kus juhid ju samamoodi naispealikuna kogu oma peret ja talupidamist olles samal ajal ka avatud ja väljapoole pööratud unustamata
pealiku põhirolli!
Opaal suutis mind lõbustada juba kohapeal, kui läks söögijagamiseks.
Mis siis, et Eesel ja suurtest hobustest vähe väiksem – enesekehtestamist, kõhutäitmist ning enda näitamist vajab temagi!
Lähem seos aga tekkis varavara hommikul, millest kirjutan veidi allpool.
Ka kutsikas Elsa on vinge moorihakatis, aga temal saab ilmselt tugevam-sügavam seos olema sinu tütrega, kelle koer ta, nagu aru sain, saabki olema.
Sinu enese puhul mind veidi üllatasid su väga avatud hingeväravad. Mitte, et sa ise end me esmakohtumisel verbaalselt väga laiali laotanud oleksid, vaid su hingeaed oli haruldaselt lahti ja meie hinged suhtlesid sõnatult vaikselt teineteist nuhutades!:)
Nagu ma sulle lahkudes ütlesin, see oli meie teine kohtumine ja mina usun, et tol aastakümnete tagusel esmakohtumisel sõlmisidki meie hinged sõnatu ja vaikiva, kuid kindla kokkuleppe kunaski kusagil kohtuda ja kui on, et on, siis teineteise jaoks olemas olla, kui kumbki või mõlemad meist seda vajavad ja soovivad!:)
Muide, ma olen alates tollest haisvas peldikute kõrval eelmüügikassa järjekorras seismisest saati teadnud, et Elu viib mind ühel päeval sinuga kokku ja lähemale, kui auväärt kirjaniku-proua Kati ja tema andunud austajanna!:)
Mis sinu austamisse kui kirjanikku puutub, siis tean, et oled tõeliselt andekas, väga tundlike tajudega, hea sule ja elutunnetusega kirjutaja, aga kui hakkasin meenutama, mida lugenud olen, siis vist suutsin meenutada vaid üht raamatut, mida lugesin/kuulasin Pelgulinna sünnitusmaja ooterežiimil tiksudes “Ettevaatust, Emma!”!:)
Samas pole see mittelugemine kunagi takistanud mind mõistmast sinu olemuse tõelisi sügavusi, silmade põhjatuses nähtut, tajutut ja märkamas miskit, mis paljuski mind end peegeldab. See on see mingi sõnulseletamatu hingeigatsus, mida muide ka Tom Valsbergis näen ja tajun ja mille alati ilmeksimatult ära tunnen!:))
Eile õhtul, täiesti erinevalt tavapärasest, mil uinun 0,5 seki enne, kui pea patja puutub, vähkresin vähe unetult, sest midagi toimus, aga millest koheselt aru ei saanud.
Varavara hommikul (seda minu ajaarvamise mõistes) vegeteerisin poolunes/poolärkvel ja teadsin: Öösel olin tulnud sulle nii lähedale, kui lasid, ja puhusin su hingele tuult ja tuld, tegin pai ja jagasin õrna armu!:))
(Kui vähem romantiliselt üritada asja kirjeldada, siis toimus sinu egregori ehk hingemustri ehk elumandala ehk energeetika korrastamine).
Ära küsi, kuidas see käib ja mis roll selles minul on. See on see koht, kus tavatsen öelda: Mina olen vaid Kammerneitsi Looja kambreis ja teen seda, mida alt poolt palutakse ja ülevalt poolt lastakse ja tegelikkuses ongi see vaid sinu ja Looja/Jumala vaheline asi, mina vaid vahetalitaja ja vahel seda ka siis, kui minult seda otse ei paluta, kui suhtlevadki vaid
Hinged!:)
Need on minu jaoks Elu ühed ilusaimad, õrnemad ja armsaimad hetked, mida
ma tavaliselt kellegagi ei jaga, ka mitte nö osapooltega. Sina oled erand!:)
No ja siis, seal varavara hommikul nö ekraani jälgides äkki nägin, kuidas pimedusest, ja safiir-sinisest (tervendavast) valgusest hakkas välja paistma üks imekaunis kalliskivi, millest omakorda ulatus välja kuldselt sädelev kiir. Kui seda kaunikujuliseks lihvitud vääriskivi lähemalt uurima hakkasin, sain üheselt/koheselt teada: see on OPAAL!:))
Sellepärast sa oma eeslipoisile alateadlikult nii õige nime panidki!
Lasin kohe ühel sõbral netis surfata (ma ise olen erakordselt sitt Netinäkk/Netinäpp aga mul on lahked sõbrad:). Panen Opaali-jutu sulle manusesse!
Loe ja tunneta; sina oled OPAAL!.))
Ma usun ja näen, et oled haruldane, hinnatud, salapärane, ahvatlev, kiusatusi tekitav imekaunis juveel…
Kindlasti pole juhus, et sinul on vinge isaeesel nimega Opaal!:))
Sinul, eesel Opaalil ja sinu opaalilikul sarmil on kindel seos aga milline just…uuri ise. Mina seda täna ei tea!:)
***
Mis aga sinu loosse sulle määratud teekaaslasega puutub, siis…Mis sa põed?
Ära mõtle liiga kaugele ette, ära ürita teda kodustada ega oma isiklikuks omandiks teha, ära afisseeri seda ega anna sedakaudu liiga rammust konti Ilmarahvale pureda: sa ela oma elu, naudi oma olemist ja …Hoia hetki, mis teid koos Õnnelikuks teevad! Õnnetuks ei saa sa teda iialgi teha – ta armastab sind nii sügavalt, isetult ja jäägitult, et see armastus kaitseb teda iga valu eest.
Vabandan sügavalt ja siiralt, kui millestki totaalselt valesti aru sain või siis üldse ei saanud…
La Dolce Vita!, nigut meil kombeks Oonaga hommikutervitusi vahetada!:)
Muide, eile hilisõhtul käisime Oonaga saunas ja vahepeal meil kombeks end õues jahutada ja loitsuüminaid ümiseda. Sedakorda pühendasime kõik loitsukad sulle ja su Soonelastele, kusjuures Oona tagus hoogsalt rütmi kaasa ja kui mina väsisin, siis hoogustas: Noh, emme, lase aga lase edasi…!:))
A tunne tuli ja on, et yxpää tahaks kindlasti sinu sauna tulla ja olla ja metsatrummi paugutada parmupilli piristada, üminaid ümistada ja Elu meis ja meie ümber mõnnamõnnamaks loitsida!:))
Päikese ja Armastusega
J
Selge, et sõitsin hommikul Reti ja tema pissiprooviga arsti juurde ütlemata mõnusa tundega. Säästumarketist ostsime 50 euro eest toiduvarusid – nojah, teekann ja veel mõned mittesöödavad asjad kergitasid arvet. PRIA Rapla esinduses ei osatud öelda, miks mulle ilma vaidele vastamata uuesti arve saadeti. Raplataride soovitusel saatsin e-kirja:
Tervist!
Ilmselt seoses puhkuste perioodiga on tekkinud segadus minu sanktsionerimise, vaide ja kordusarvega.
Saatsite mulle juuni alguses arve, millega nõuate tagasi eesti tõugu hobuse Rõõmus Reede toetused.
Nii ma ise kui minu nõustaja Kulla Elias oleme veendunud, et pole vähimatki põhjust mind karistada
1. mul oli dokumentide järgi täielik õigus eelmisel aastal ohustatud tõugu loomade karja ühe hobuse võrra vähendada (23. juulil, kui Kulla saabub puhkuselt, edastame)
2. teatasime hobuse liikumisest õigeaegselt
3. kuni maini 2012 karjatasin asendushobusena eesti tõugu mära Vapper Valli
Mida kõike kirjutasin ka PRIAle saadetud vaides.
Vaidele ei vastatud.
Küll aga saabus äsja ilma igasuguse seletuseta see sama arve, mille vastu protesteerin.
Käesolevaga palun minu vaie tõsiselt arvesse võtta – et mitte käituda nagu karistusorgan, selle asemel, et olla põllumajandust edendav asutus.
Tänan ja palun.
Kati
5107709
Oh pekkipekkipekki!
Vastust ei tulnud.
Ja ma tänan õnne, et mul pole ainsatki ohustatud tõugu looma ja pindalatoetused olen samuti nii kokku tõmmanud kui vähegi võimalik. Fui!
Aga mina olen ränirahn! Sest opaali olemusse kaevudes sain teada, et tema põhikomponent on räni. Jagan oma vastseid teadmisi opaalist sellepärast, et ta on seotud väga mitmete tähtkujudega – õigupoolest kõigi inimestega.
Opaal
*********************************************************************
Vikipeedia
Opaal on kristallstruktuurita hüdraatunud ränidioksiid.
Opaal kuulub mineraloidide hulka.
Keemiline valem SiO2·nH2O
Värvus valge, kollane, punane, pruun, sinine
Tihedus (g/cm³) 2,00 … 2,25
Kõvadus 5,5 … 6,5
Lõhenevus puudub
Kriips valge
Murdepind karpjas
Läige tuhm klaasiläige
*********************************************************************
Wikipedia – NB! See siin on ühtaegu nii informatiivne kui naeruline koht 😀
(google tõlge)
Opal on amorfne vorm ränidioksiid seotud kvarts , mineraloid kujul, mineraalne. 3% to 21% of the total weight is water , but the content is usually between 6% to 10%. 3% kuni 21% kogumassist on vesi , kuid sisu on tavaliselt 6% kuni 10%. It is deposited at a relatively low temperature and may occur in the fissures of almost any kind of rock , being most commonly found with limonite , sandstone , rhyolite , marl and basalt . See on hoiule suhteliselt madala temperatuuri ja võib esineda pragusid peaaegu mingit kivi , mida kõige sagedamini leitud Limonite , liivakivi , rhyolite , mergel ja basalt . Opal is the national gemstone of Australia , which produces 97% of the world’s supply, [ 4 ] and also of the state of South Australia , which produces around 80% of the world’s supply. [ 5 ] Opal on riiklik gemstone of Australia , mis toodab 97% maailma varustamine, [4] ja ka riigi South Australia , mis toodab umbes 80% maailma pakkumise. [5]
Opal’s internal structure makes it diffract light; depending on the conditions in which it formed it can take on many colors. Opal sisemise struktuuri muudab diffract valgust; sõltuvalt tingimused, mille ta moodustas see võib võtta palju värve. Opal ranges from clear through white, gray, red, orange, yellow, green, blue, magenta, rose, pink, slate, olive, brown, and black. Opal ulatub selgelt läbi valge, hall, punane, oranž, kollane, roheline, sinine, lilla, roosa, roosa, kiltkivi, oliivi-, pruun ja must. Of these hues, the reds against black are the most rare, whereas white and greens are the most common. Need toonid, punased vastu must on kõige haruldased, samas valge ja rohelised on kõige levinumad. It varies in optical density from opaque to semi-transparent. See varieerub optiline tihedus alates piimjas kuni poolläbipaistev. For gemstone use, its natural color is often enhanced by placing thin layers of opal on a darker underlying stone, like basalt . For gemstone kasutamist oma loomulik värv on sageli suurendada, pannes õhuke kiht opaal on tumedam aluseks kivi, nagu basalt. * 😀 Sorry 😀
*********************************************************************
Loitsukeller Opaalist
Üldiseloomustus
Vett sisaldav ränidioksiid. Läbipaistvast läbipaistmatuni. Valge, hall, sinine, roheline, oranzh ja must.
Mõju psüühikale
Muutlik ja tujukas kivi. Ta peegeldab tundeolemuse liikuvust ning ootamatut kõikumist. OPAAL suurendab dramaatilisust, ta innustab tundeid väljendama ja sobib näitlejatele ning teistele esinevatele kunstnikele, kuid unistajad ja poeedid seda kivi kanda ei tohiks, sest ta võib neis tekitada isiksuse lõhenemist. Ta aitab kaotada piire oleviku ja mineviku vahel ning tõsta teadvuseni eelmisi kehastusi. OPAAL toob esile sügavad sisetunded ja samal ajal vabastab hirmust nende avaldumise ees. Selle kivi pidev kandja peab hoolitsema oma mõtete ja tunnete puhtuse eest, sest opaal võimendab inimeses nii negatiivset kui positiivset. Masendunult või kurvas meeleolus on targem jätta opaal ootama paremaid aegu.
Astroloogiline sobivus
Kõige paremini sobib ta Vähile.
Kasutamine ja hooldus
Kuna OPAAL on petliku loomusega kivi, siis teda pidevalt kanda ei tasu. Kandes opaaliga sõrmust, soovitatakse teda päeva jooksul tõsta ühest sõrmest teise. Toob õnne maagidele ja isikutele, kes on saanud ta päranduseks.
*********************************************************************
Äripäev
Kahtlase kuulsusega opaal
25.04.2003
Tõnis Oja
Halva õnne tooja kuulsusega opaal on üks hinnalisemaid vääriskive, mille karaad võib maksta kuni sadu tuhandeid kroone.
Pehme, rabe, kuumustundlik on omadused, mis mitte kuidagi ei sobiks hinnalisele vääriskivile. Lisaks veel halb kuulsus, mille kohaselt kivi toob endaga kaasa õnnetuse.
Aga võta näpust. Vaatamata oma nõrkadele külgedele on opaal üks hinnalisemaid vääriskive, mille hind võib ulatuda kuni sadadesse tuhandetesse kroonidesse karaadi ehk 0,2 grammi kohta.
„Opaalis on salvestunud vikerkaar,“ iseloomustab seda vääriskivimaailma üks erudeeritumaid gemmolooge ja vääriskivide lihvija John Sinkankas. Isegi kivi algne nimetus upala tähendab sanskriti keeles vääriskivi.
Legendid opaalist kui endaga ebaõnne kaasa toovast vääriskivist said alguse tuntud seiklusjuttude kirjutajast, Šoti-Inglise kirjanikust Sir Walter Scottist. Tema romaani „Anne of Geierstein“ peategelane leedi Hermione kandis opaalehet juustes. Kivi muutis värvust olenevalt sellest, missuguses meeleolus leedi oli. Kivi sädeles, kui ta oli lõbus, kui ta oli aga vihane, pildus opaal punaseid leeke. Opaal lagunes tükkideks pärast seda, kui leedi oli kogemata pritsinud kivi peale püha vett. Leedi minestas ning ta kanti oma voodisse. Järgmisel hommikul leiti voodist vaid kübeke tuhka. Sellest ajast alates võimendus opaali halb kuulsus üha enam ning teatud ajal loobusid juveliirid opaalidega ehete valmistamisest, sest mitte keegi ei julgenud neid osta.
Tegelikult on opaali muutumisel üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel õnnetust toovaks kiviks tunduvalt ratsionaalsem seletus. Nimelt avastati just sel ajal kuulsad opaalide leiukohad Austraalias. Ilmselt õhutasid kuulujutte opaalidest kui õnnetust kaasa toovaist kividest senise opaalikaevandamise monopoli, Slovakkias asuva Dubniki kaevanduste omanikud, kes lootsid sel teel konkureerivate ja tunduvalt kaunimate opaalide saabumist Euroopa turule ära hoida. Kuulujutud pöördusid aga nende levitajate vastu ning pool sajandit hiljem Dubniki kaevandused suleti.
Enne seda olid aga opaalid vääriskividena väga hinnatud. Araablased uskusid, et opaalid on maagilised kivid, mis kukkusid taevast. Keskaegses Euroopas usuti aga, et opaal võib teha selle omaniku nähtamatuks.
Imperaator Markus Antonius olevat väga soovinud endale senaator Noniusele kuuluvat Kesk-Euroopast pärit imeilusat ja hinnalist opaali, et kinkida see Kleopatrale. Senaator aga eelistas kivi loovutamisele minna eksiili.
Kuulus antropoloog Louis Leakey, tänu kellele on meil kaasaegsed teadmised inimese tekkest, leidis Keenia koobastest opaale, mida inimene on kasutanud vähemalt 4000 aastat tagasi. Veelgi enam, opaalid ei ole kohapealsed, need pärinesid tõenäoliselt Etioopiast, ehk juba siis toimis vääriskivikaubandus.
Kõige olulisemad opaalide leiukohad asuvadki Austraalias ja annavad üle 90 protsendi vääriskivi maailmatoodangust. Väärtuslikemaist, mustadest opaalidest on Austraaliast pärit üle 99 protsendi.
Pärast seda, kui XIX sajandi seitsmekümnendatel aastatel Austraalia leiukohad avastati, oli nende toodangu turustamine esialgu raske. Kui esimesed Austraalia opaalid jõudsid Londonisse, ei uskunud sealsed vääriskivikaupmehed ja juveliirid, et tegemist on looduslike kividega. Dubnikist pärit nn Ungari opaalid olid piimjad, õrna värvide mänguga, Austraalia opaalide vikerkaarevärvilist mängu polnud aga varem nähtud.
Opaal on oktoobris sündinute ehk Kaalude õnnekivi, ajendiks ilmselt saanud kuldse sügise värvikirevus, mis on põhjustatud mineraali siseehitusest. Ei hakka siinkohal värvide mängu põhjust lahti seletama. Ehk vaid niipalju, et optiline efekt tekib analoogiliselt veepinnal oleva õli laigust tekkivale värvilisele kilele.
Kaalude õnnekivi nimetusele pretendeerib lisaks opaalile ka turmaliin, mis on samuti kuulus oma värvikirevuse poolest. Kaunis värvide mäng on peamine põhjus, miks opaal on nii hinnatud. Opaali hinnatakse emakivimi maatriksi värvide mängu ja kivi läbipaistvuse järgi.
Kõige kaunimad on nn mustad opaalid, mille emakivim on must ja mille värvide mängus eristuvad selgelt eri värvitoonid. Või nagu kirjeldas opaale Rooma loodusteadlane Plinius: Me võime sellel näha rubiinide tuld, ametüsti purpurset sära, smaragdi merekarva rohelust, mis on kõik liitunud ühte kordumatuks hiilguseks.
Väga tihti on opaalide puhul tegemist dublettide, triplettide ning nn mosaiikopaalidega. Asi on selles, et looduslikult esineb opaal väga tihti mõne millimeetri või isegi alla millimeetripaksuste kihtidena. Et seda hinnalist materjali siiski täielikult ära kasutada, kleebitakse õhuke opaalikiht kas mustale oonüksile või maatriksile, moodustades dubleti ehk kahekihilise kivi.
Tihti kaetakse see veel kaitseks kas klaasi või mõne värvitu mineraaliga, näiteks mäekristalliga. Nii saadakse kolmekihiline kivi ehk triplett. Tihti ei õnnestu õhukest opaalikihti ühes tükis kätte saada, mistõttu pannakse ühte ehtesse kokku nn mosaiik.
Rabedus ja pehmus on omadused, millele tuleb tähelepanu pöörata vääriskivi hooldamisel. Seepärast ei ole opaal ka kõige sobivam kivi sõrmuses, kuid ripatsite ja kõrvarõngastena on nad ideaalsed.
Koduka haldamine võttis täna kõva tunni – palju materjale oli riputada. Jaksasin veel Lemmiku uue loo skeletiks kirjutada – siis tuli ehtne, mitte paki kanasupp ja uni. Kuramuse kärbes ajas liiga vara ja vales unefaasis üles – siiski suutsin end uuesti käima joosta ja teise päeva otsa toimetada. Jõudu ja hoogu andis Jaanika tausta uurimine per Google.
Kui Reti sõitis ämmaga nõia juurde – ilmselt lähen ka seda naist tutkima – tekkis minul jabur jagelus Anisega – ta kutsus endale neljapäevaks Krooksu sünnipäevakülalisi, vabandasin, et perelogistika ei võimalda Tartusse sõita – ja alla kirjutasin Arg Lita. Sest ühes sms-is ta mind oma patriarhaalse-šovinistliku tausta pealt nimetas 😀 Mispeale tema tuututas, et ei tunne mind, mina ei tunne teda, ta keelab mul ennast üheski kontekstis nimetada ja see talle ei meeldi ja toda ta ei luba. Sihuke põrkav kaapekakk, äbarik mull.
Nojaa, kui tema lähikonnas nimetatakse mind ajukääbikuks – ja midagi oli nagu veel – on selge, et minimehike lubab endale midaiganes. Et selliseid elamusi edaspidi vältida – aitäh, õppisin ära, pole rohkem vaja – tegin mõned nobedad näpuliigutused, blokk, kräunuv kehkenkili! Mnjah, tegelikult ma ikka ärritusin küll – järelikult on tasakaalust, mille paikaloksumist viimastel nädalatel nii selgelt ja õnnestavalt kogen, veel ühtteist puudu. Küll tekib.
Kirjutasin Suveunistused looks ja saatsin-riputasin, kuhu vaja. Samal ajal helistas keegi kosilane Andrus. Pisut pudikeelne, raadio ja sumisevad sõbrad taustaks.
– Mina olen Andrus, mind sa ei tunne, aga me peaksime kokku saama
– Miks ma peaksin kokku saama kellegagi, keda ma ei tunne?
– Täpselt samamoodi, nagu oled oma teiste meestega kokku saanud. Me peame kohtuma.
– Milleks? Kas keegi on kusagil mingi kosjakontori avanud?
– Mis sa nüüd…
– Ma ei mäleta, et oleksime teiega sinatamise kokku leppinud. Head päeva.
Öäk.
Otsekui puhastuseks-äratuseks saabusid Inga ja Agni siinkäigu ajal tehtud pildid – mis tekitasid meeletu igatsuse Minni järele. Mis iganes möginaid m…id mehed FBs – kus neid saab sujuvalt blokkida – või telefonis – mille saab kähku kinni vajutada – atmosfääri paiskavad – mu lapsed on kõigekõigekõigemad ja muu on x-järguline, olgu väikeste meeste jumal mulle armuline.
Looja oli mu loovusele armuline ning Lemmiku lugu krantside ja aadel-koerte võrdlusest voolas sujuvalt arvutisse, kuni noored käisid jalutamas ja mul oli vaja sekka paar logistilist kõnet ja sööstu sooritada. Ja et tänase päeva kokkuvõttele kena raam ümber saada, esitlen oma kirja, millega Jaanika kingitusele vastasin:
Oh kullakene, milline kingitus!
Nii Sinu saabumine mu ellu kui Su kiri.
Tean, et eelmisel ööl kohtusime – nägin Sind unes. Ja mind – naerva ja õnnelikuna – nägi unes üks mulle tundmatu naine, kes sellest täna kirjutas ja mulle palju häid sõnu ütles.
Mida just nägin, ei mäleta – aga see oli helge ja naeruline kohtumine.
Pärast seda teadsin, et bussijaama-trehvunks polnud üldsegi esimene –
me oleme kusagil ja kunagi päris põhjalikult koos asju ajanud. Ükspäev meenub.
Kõik, millest kirjutasid, on absoluutselt tõsi. Nii Alfa ja Opaali kui suhete asi. Ja muugi.
Lambakasvataja, kellelt tahtsin osta kaks utte – ja teiselt kasvatajalt jäära -, määras Alfa kui karjajuhist hurmuri millegipärast omal algatusel mulle – ja Elfriide tuli üllatuslikult kauba peale, sest Inga tahtis, et need kaks mutti minu juurde satuksid. Mõlemad on erakordsed – teineteisest äärmiselt erinevad isiksused. Alfa vapper, elegantne, arukas ja eriline isiksus
on minus algusest saadik austust ja imetlust äratanud.
Opaal tuli mu juurde ema kõhus. Läksin Mätta ratsatallu tinkerit – mustlaste
aretatud Irish Cobi ostma – ostsin ka, kasvatasin üles ja müüsin edasi, sest välimikult minu unistustehobu polnud olemuselt mu teekaaslane. Nii juhtub – ja sellest pole midagi, olen hea meelega kellegi teise hobuste elus verstapost – loodetavasti meeldiv mälestus nende eluloos. Eesliema tuli oma suure kõhuga minu juurde ja ütles, et siit sünnib minu eesel. Mul polnud varem sellist mõtetki. Aga ta on uhke, väekas, humoorikas, südamlik ja koostööaldis poiss, kes tervitab mind igal hommikul nii, et seda on kuulda naaberküladeski. Ja on veel kolmas loom, kellega meil on ülilähedane suhe – kass Lilli.
Oli ka hobune Rõõmus Reede – minu täielik teisik – aga ta oli oma mobiliseerituses, temperamendis, isekuses ja vitaalsuses niivõrd minu koopia, et me läksime resonantsi ja maailmalõpp tahtis kallale tulla – ta kolis Soome ja on õnnelik.
Juhtubki kuidagi nii, et ostan varsa, kasvatan üles, õpetan välja ja saadan oma teed – mulle sobib selline lasteaedniku roll – üha kergemini annan nad vabaks, kui sügavalt ma neisse ka kiindunud poleks – selline missioon, näe. Või õppetund – sest eks ma pean ennast ikka üksjagu veenma ja korrale kutsuma, et valus ei oleks.
Mis puutub Sinusse, siis nii õhulise, aruka, süvanägeliku ja sooja inimesega kohtumine on tõeline kingitus – nagu selle kirja esimeses lauses ütlesin.
Me kohtume Sinuga veel ja veel.
Unes ja ilmsi, köögis ja saunas.
Ja ma olen selle üle väga õnnelik.
Tuhat kallistust!
Sinu Kati