17. juuli 2012
Urve Saar ravib maailma kitsedega
Urve Saar (58) püüdleb nõustajana ja kitsepiima-toodete pakkujana teha inimene-haaval nii, et sügistalvine Üleminek uude ajastusse toimuks võimalikult väikeste valude ja kadudega.
„Inimesed peavad õppima ütlema EI valedele valikutele, suhetele, elulaadile. Siis ei toimu nende avanemine, ärkamine ja ülestõusmine nii valusalt kui minul. Aga toimuma see peab – ja minusuguseid valgustunuid tekibki iga päev juurde. Jumal tänatud, nii me oma võrgustiku väega Maa päästamegi,“ teab Urve. „Üleminek ei kulge nii apokalüptiliselt nagu Hollywoodi filmidega inimkonda hirmutatakse. Looduskatastroofid – orkaanid-tornaadod-üleujutused-maavärinad – siiski tulevad. Loodetavasti Eestis üsna kergel kujul – seega püsige kodus kallite juures, ärge lennake ega rännake alates oktoobrist kuhugi. Olge valmis elektri ja interneti, telefonide ja pankade kadumiseks. Traditsiooniliste oskustega maarahvas saab hakkama, elektrist sõltuv linnarahvas peab oma väljavaated väga tõsiselt läbi kaaluma.“
Väike-Suitsu talu teatepulk
Urve enese „klõps“ käis ära nii ränga valu läbi, mida ta kellelegi teisele ei sooviks. Üks tema kahest pojast poos ennast üles. Temast maha jäänud tütrega vanaema kohtuda ei saa ning oma vaimsete õpetajate abiga on naine teada saanud, miks ja kuidas poeg tegelikult silmusesse sattus. Teadmine küll ei muuda midagi, ent leevendab leina.
„Olin aasta pärast seda tragöödiat täiesti endast ära. Nutsin ja karjusin ja tahtsin talle järele minna. Teine poeg, tema kaks poega ja mu armas abikaasa Aksel hoidsid mind õnneks tagasi ja tänu sellele saan aina edukamalt oma maist missiooni täita,“ on Urve neile neljale mehele südamest tänulik. „Alates 1996. aastast olen olnud alternatiivmeditsiiniline psühholoog-terapeut. Eestis oli aasta sadu tagasi igas külas oma ravitseja, kes maarohtudega aitas inimesi ja üks nendest elas ka minu Väike-Suitsu talus Kernu vallas Muusika külas.
Hakkasin avanedes otsima selle fakti seost endaga: miks ma elan siin, miks mul ei õnnestunud vaatamata pikkadele ja põhjalikele katsetele seda talu müüa ja kuhugi mujale teist talu osta – ja miks ma olen kogu aeg tahtnud inimesi täisväärtuslikku ellu aidata. Selgus, et minu esivanem oligi rahvaravitseja ja see ülesanne on mullegi selles elus antud. Nüüd siis tegelen inimeste aitamisega juba teadlikult. Kuna olin ise noorena väga haige, asusin elama metsa sisse vanavanemate tallu ja võtsin omale kitsed. 1995. aastal jõin pärast rasket operatsiooni sain kuu aega klaasi kitsepiima päevas. See taastas minu organismi väga kiiresti. Kitsed on mind aidanud elus ja ka terve olla. Sellest ajast ei ole ma enam arstiabi vajanud, pigem on paljud inimesed on minult abi saanud.“
Esimene samm ärkamise poole oli astroloogia õppimine. Kui ta sissejuhatava tööna oma enese sünnikaardi koostas, ütles õpetaja, et tal pole vanemaid. Tegelikult on – ja Urve on tänulik, et ta siia ilma toodi – ent tema suhted vanematega pole just tavapärased. „Eks keskmisest mõnevõrra erinev lapsepõlv kasvatas mind vintskeks. Tean nüüd tänu oma enese eluloole, mida minu juurde nõustamisele tulevad inimesed on läbi elanud,“ kinnitab Urve.
7 + 5 + 28
Ta läks 18aastasena mehele – nagu nõukogude ajal üldse mindi, aga raskest lapsepõlvest võrsunud eriti – ja otse loomulikult sattus sellise kaasa peale, kes teda seitse sünget aastat peksis. Ühel päeval võttis kange naine pojad kaasa ja kolis ühiselamusse, kus elas koos kahe pojaga viis aastat enam-vähem tsölibaadis.
„Jah, mul oli palju kosilasi. Keda iganes oleksin võinud voodisse saada. Aga ma ei teinud seda. Õppisin kasutama naiselikku kavalust – mida ausas ja otsekoheses minus tegelikult kuigi palju ei ole – ega tasunud iial millegi eest iseendaga,“ on Urve õigustatult uhke. „Aksli valisid endale kasuisaks minu pojad. Vaatamata sellele, et tookord oli ta hoopis teistsugune kui praegu – vindisena väge täis, tavamehelikult hoolimatu, empaatiata.
Teist inimest ei saa muuta. Ennast saab – teisele saab läbi enda otsustavate sammude muutumiseks tõuke anda. Mina pakkisin ühel hetkel piltlikult öeldes seljakoti ja läksin Aksli juurest kaheksaks kuuks minema. Elasin sõprade juures, autos, kuuse all hipi elu. Aksel hoolitses poiste eest. Ja ime sündiski! See mees muutus tundmatuseni. Erinevalt nii paljudest meestest, kes hirmust naisest ilma jääda lubavad ja suuri tühje sõnu teevad, tema teiseneski.
Nüüd on mul hooliv, kannatlik, arukas mees, kellele ja kelle kuuldes võin kõigest rääkida ja kelle peal peegeldades saan paljud asjad selgeks analüüsida – ilma põhjaliku analüüsita ma otsuseid ei tee ja nõu ei anna.“
Kindlalt oma teel
Mees, kellega Urve on koos elanud 28 aastat, vaatab oma võimukalt naiselikku, säravalt temperamentset emandat sügava imetluse ja armastusega. Urve vaimsed juhid aga on olnud korduvalt üllatunud, et naine pole endale määratud teelt kunagi kõrvale astunud ka siis, kui polnud veel ärganud ja seda teed päris täpselt ei teadnud.
Ta on ametilt elektroonika seadistaja-häälestaja ning tal on geniaalne tehniline taip ka olmetasandil. Nende pere autod valib ja ostab tema, ehkki Aksel on professionaalne autojuht. Kui kogu suguvõsa ei suuda sektsioonkappi juppidest kokku panna, siis tema joonistab skeemi ja mees paneb kokku.
Ennast ta sensitiiviks ei pea – lihtsalt näeb ja teab. Juba siis oli ta konkurentides kadedust tekitav self-made psühholoog, kui Eesti Ekspressi kunagistes putkades ajalehti müüs. Tema käive oli kõigist suurim, sest ta suhtles iga inimesega kui erilise persooniga, vajadusel otsis ajalehtedest soovitud kuulutused üles, nii et klient ostis ühe asemel kolm lehte – ja tutvustas kampaania-šokolaade nii, et kunded ostsid kõik kolm võimalikku. Niisugusteks asjadeks on tema sõnul vaja tundlikkust ja tunnetust, mitte diplomit.
„Hädasolijaid nõustades oskan õnneks energia endale jätta. Nii silmast silma kui telefoniteel abistades,“ väidab jõuline matroon. „Ma vajan vaid seda, et mind tänatakse, mitte ebausklikult mühatades minema kõnnitakse. Soovin tagasisidet – see aitab ka mind ennast edasi. Ja seda pean küll ütlema, et sobin nõustajaks-terapeudiks ainult nendele, kes taluvad kibedat tõde. Kui kellelgi on vale kaasa, elulaad, töö, kodu, ütlen selle kohe sirgelt välja – milleks mullitades aega ja energiat raisata. Samas tuleb need ekslikud perioodid, mis mõnel võtavad aastaid, läbi elada, sest need on teatavasti vajalikud õppetunnid.“
Kitsemamma
Urve on elu jooksul pidanud kõikvõimalikke loomaliike sigadest lehmadeni ning teinud enda juures ühest hüsteerilisest ponist mõnusa hobuse, kellest sai ratsakoolis laste lemmik. Naine väidab, et on enamasti kolme aasta jooksul mingi looma- või linnuliigi pidamise selgeks õppinud ja siis temaga lõpetanud, järgmist liiki õppima asunud.
„Kitsed on mugavalt väikesed ja tervisele kõige kasulikumad loomad,“ usub veendunud kitsemamma, kes võttis nüüd endale ka ühe peenvilla lamba, kes erinevalt tavalistest uttedest sünnitab korraga 3-5 talle. „Kitsepiimast teen juustu ja kohupiima. Kitsevõist segan erinevaid põletikuvastaseid määrdeid ja roosiõlidega näokreeme – retsepte ei jaga ja ainult minu energiaga käed segavad sellised salvid-kreemid, nagu mul on – kontrollitud ja mõõdetud, muide,“ väidab urve. „Kümme aastat tagasi hakkasin korjama kitsedelt peale poegimist ternespiima, mis on väga suure väärtusega. Ternespiim sisaldab antikehi ja seda võetakse väikeses koguses üks kord päevas, et kiiresti immuunsüsteemi tugevdada. Kitsepiim on väga hästi omastav – 99% – ja säilib erinevalt muude loomade piimast sügavkülmas.
Minu kitsed käivad vabalt metsas söömas ja tänu sellele on nende piim suure raviomadusega. Kitsed söövad vabalt valides ka mürgiseid taimi ja vaigust puukoort, mille nad teisendavad ravipiimaks, mis sisaldab looduslikku antibiootikumi.“
Ärge nüüd ehmatage, aga lihaks teeb Urve oma kitsed-lambad ise – selleks, et see toimuks kiiresti, valutult ja ausalt. Loom tõmmatakse rippu, Aksel toetab teda, kuni Urve teeb lõpliku lõike – ja vaikus. Perenaisel on selleks tööks ekstra üliterav nuga. Tal ongi igaks asjaks eraldi profi-nuga. Maja on nuge täis – fileerimiseks, hakkimiseks, koorimiseks. Mõnikord on naine ostnud terve noakomplekti, et saada üht vajalikku nuga.
„Muide, enne sind käisin mina ostjana sinu Soone talu vaatamas, aga mulle on määratud lõpuni esivanemate talus elada,“ naeratab Urve meie lahkumisel. „Sügistalvel juhtuma hakkavat pole vaja karta – kui vahepeal on halb, siis pärast on väga hea. Tuleb vaid kõigele valele ja ekslikule EI öelda.“
Kastikesse:
1.
Kõik kitsepiimad on hästi omastatavad aga nad ei ravi. Ainult nende kitsede piim on väärtuslik, kes käivad metsas vabalt söömas. Kitsed, keda karjatatakse ketis ja karjamaal, ei anna raviomadustega piima. Nende kitsede piim on küll hea toiduaine, kuid mitte raviomadustega. Kitsed ei haigestu nii lihtsalt ja seega see toorpiim on väga väärtuslik. Seda ei tohi ja ei peagi kuumutama. Kuna selles piimas on juba antikehi ja looduslik antibiootikum, siis kits ravib juba ennast ise.
Vale arvamine meedia ja arstide poolt on, et kuumutamata kitsepiimast saab mingi viiruse või haiguse. Farmaatsia poolt on see korraldus antud, et inimesi hirmu all hoida, et palju ravimeid ostetaks. Kui kõik jooksid kitsepiima, siis me ei külastaks arste ega apteeke ja farmaatsiafirmad läheksid pankrotti ning arstidel ei oleks enam tööd. Kuidas siis seletada seda, et sellest ajast , kui ma kitsepiima joon ei ole ma arsti juures käinud ega apteeke külastanud. OLEN LIHTSALT TERVE.
Hoolige oma tervisest. Ärge laske arstidel enda eest otsustada. Te tunnete ise, mis te organism vajab. Usaldage iseennast ja siis olete ka terved!
2.
Kitseternespiim kui ELUELIKSIIR
Nii hakati nimetama Inglismaal katselaboris kitseternespiima.
See on tõesti tõsi, sest see on hoidnud mind tervena ja arstiabi ma aastaid vajanud ei ole. Nüüd aitan ma juba ka teise abivajajaid.
Olen kitsedelt võtnud ternespiima, peale tallede sündi, juba 2005 aastast. Seda esimest ternespiima saab väga vähe ja üks kord aastas. Algul ma ei teadnud kuidas seda säilitada, tarbida ja missuguseid tulemusi annab. Katsetuste tulemusena olen saanud palju kogemusi ja väga müstilisi tulemusi.
Vastsündinu peab saama kohe ternespiima, et elada bakterite keskkonnas. Seda saavad ka kohe vastsündinud kitsetalled ja siis võtan mina ülejäänud ternespiima.
Kui immuunsüsteem on tugev, oleme me terved. Immuunsüsteem nõrgeneb kui organismis on palju viiruseid või raske haigus, sest immmuunsüsteem toodab ainult meile sobivaid antikehi ja ainult meie organismis oleva viiruse või haiguse vastu võitlemiseks. Ükski labor terves maailmas ei suudaks leiutada nii täiuslikku ravimit kui seda teeb meie organismis immuunsüsteem. ANDKE TALLE VÕIMALUS OMA TÖÖD TEHA, hoides immuunsüsteem tugevana.
Praegu on selleks küll ainult kitseternespiim, mis on inimese ternespiimale väga sarnane.
Kõige enam tarvitavad kitseternespiima väiksed lapsed, allergikud, astmahaiged, suhkru- haiged, tuberkuloosi haiged, operatsioonijärgsed ja keemiaravi saavad vähi haiged.
Mõned näited: tuberkuloosi pisik oli kadunud ühe kuuga ja suhkruhaige ei pidanud
end sel ajal isegi süstima.
Kasvajahaige tarvitades iga päev ternespiima tuleb edukalt toime keemiaraviga ja paraneb.
Allikas: www.terviseelulaager.edicypages.com