17. juuli 2012
Naine ampulliga – kas on ikka väga piinlik lugu. Kas on?
Arstliku perenõuandla juhataja psühhiaater-seksuoloog dr. Imre Rammul on alkoholiprobleemiga inimestele nn „ampulle“ tuharanaha alla paigaldanud enam kui 25 aastat. Tema väitel on suhtumine naiste alkoholismi muutunud koos võrdõiguslikkuse tekkega kõigil aladel. Kuivõrd naised julgevad tänu ühiskondliku tolerantsi kasvule põranda alt välja tulla nii faktiga, et nad saavad orgasme kui tõsiasjaga, et meestega võrdne eluvõitlus ajab jooma, jõuavad nad ka rohkem abi järele. Ampulli tekitatud surmahirmu tõttu elavad pideval „miiniväljal“ mitmed neist, kellele arst on nii radikaalse protseduuri teinud. Naiste osakaal kõikidest pöördujatest jääb siiski alla 10%.
Ma ei arva, et naisnapsikute arvukus on suurenenud. Karjääri tegevad ning meestega poliitikas ja juhikohtadel konkureerivad kõrgklassi naised ehk tipsutavad rohkem, aga naisi, kel pidevalt pudel säärikusaapas või pesukapis, on alati olnud. Vähem kui eelmistel ajastutel, on naised salajoodikud – enam nad ei raiu „ei ole joonud“, ise vaevu jalul, nagu see nõukogude ajal sageli sündis. Valehäbi on kõigis eluvaldkondades kadumas. Kui naisel pole piinlik mehi laua alla juua, ei peaks tal olema piinlikum ka abi järele tulla. Need ajad on õnneks ümber, kus verd köhiv joomatõbine mees on normaalsem nähtus kui salakesi tinutav naine.
Füsioloogilise erinevuse tõttu on meeste ja naiste alkoholism mõnevõrra erinev – naistel kujuneb see haigus kiiremini, kulgeb raskemalt ja on keerukamalt peatatav. Ka on see õnnetus naiste puhul pärilikult püsivamate tagajärgedega. Olles ise on saanud oma haiguse oma esivanematelt, annab ta geneetilise sõnumi üsna tõenäoliselt edasi ka oma lastele.
Siiski ei pea „ampulliga“ naine kartma rasestumist iseenesest. Preparaadi toime on äärmiselt alkoholispetsiifiline, kuid samas fataalne nii alkoholi tarvitanud naisele kui ka lootele.
Meestest erineb ka see, kuidas naised oma joomist põhjendavad. Mida intelligentsem on naine, seda tõenäolisemalt väidab ta, et tal on vajadus seisundi, mitte aine järele. Teatud mõttes võib see ju nii isegi olla – targas naises peitub rohkem tasandeid ja valdkondi, mis võivad kõik ükshaaval või ühe korraga puntrasse joosta. Nii võibki tunduda, et svipsis seisundis on kuhjunud koormat kergem kanda. Ülalnimetatu lubab SEISUNDI saavutamise nimel tarvitada erinevaid mõnuaineid ja isegi mõelda, et teiste ainete tarvitajad on saast.
Paraku saab selle seisundi saavutamiseks tarvitatavat napsi-kogust järjest rohkem. Üha enam pitse-pokaale kulub selleks, et oleks nii hea nagu tahaks. Ja aina halvem nende koguste peale hommikul on. Mis omakorda viib hõlpsasti peakese parandamise libedale teele. Ja kui parandamise asemel kujuneb veel suurem lõhkumine, mis jälle parandamist vajab, ongi tsükkel käes. Tsüklis inimene – naine ikka ka! – hakkab sujuvalt tänasida toimetusi homse varna viskama. Et selle pärast mitte muretseda, on lihtne end suisa mäluaukudesse juua – ja siis on ikka õige pea viimne piir käes.
Kusjuures väljastpoolt joomise põhjust otsida on mõistagi lihtsam kui enda seest. Tööga on halvasti, kodu on vale, lapsed pahad, mees möku, sõbrad alatud – nii lihtne on kõige lähedasematega seepeale tüli üles kiskuda, uks tagantkätt kinni lüüa ja jooma joosta.
Abi järele tullakse enamasti pärast seda, kui on endale tunnistanud, et probleem on püsti, kui ta on leidnud karusselli peatamiseks motivatsiooni. Või kui väline surve ja ultimaatumid lähedaste poolt on piisavalt veenvad. Nagu juba mainisin – tipsutavate temakeste põranda-alt välja tulemine tohtrite juurde jõudmise palju ladusamaks muutnud.
Ravivahendid ja võtted valib loomulikult arst, mitte kärakale alla jäänud kaunitar ise. Ühegi arsti juurde ei minda, raviskeem ühes ja diagnoos teises käes, pangu arst need kaks nüüd kokku. Ei, ikka arst otsustab ravi: kas piisab psühhoteraapiast ja tablettidest või tuleb valida karmim meetod – süst ehk rahva suus torpeedo – või radikaalseim – ampull.
Sellega peab arvestama, et ampull on potentsiaalselt surmav ravim. Tegemist on teavitatud nõusolekuga protseduuriga, mille kohta patsient peab vältimatult andma ka omapoolse allkirja.
Kogemuse ja kõhutundega otsustame, kas üks või teine patsient peab säärasel riski piiril vastu. Kas ta ei või mõne meeleheitehoo puhul vaatamata ohtlikule preparaadile siiski juua. Kas ta on ikka piisavalt arukas, et hoiatusi tõsiselt võtta. Ühegi arsti professionaalne ega inimlik eetika ei luba rabedate või lihtsalt rumalate isikutega ravimkatseid teha. Ei ole nii, et tühja kah, viskame ampulli naha vahele, eks pärast näha ole, mis tast saab.
Kui ei ole kindlustunnet patsiendi vapruse suhtes, eelistame alternatiive. Mitmete preparaatidega ületatakse alkoholijanu nii, et mõnuretseptorid blokeeritakse ning alkohol muudetakse seega täiesti kasutuks ballastiks. Võimalik on nii mitmetel juhtudel ka mõõduka joomise kontrolli alla saamine. Saame kasutada erinevaid psühhotroopseid aineid – antidepressante, rahusteid vms.
Siinkohal tahaks kummutada linnalegendid, et antidepressandid tekitavad sõltuvust ja/või pärsivad seksuaalsust. Tegelikult ei kumbagi. Nii suurt altarit pole olemas, kuhu me kolleegidega ohvreid peaksime tooma, kui nõnda palju inimesi karskuse nimel saadaksime teise maailma imesid vaatama. Uue põlvkonna antidepressandid taandavad depressiooni ja ärevushäired haavamata seksuaalsust ja positiivseid inimlikke emotsioone. Otse loomulikult saab neid ravimeid rakendada paralleelselt „ampulliga“. Võimalikud kõrvalnähud saab välistada ravimivahetuse või täiendavate ravimite abil.
Teise linna- ja maalegendi kummutamine on veel olulisem. Tõsised topsivennad tavatsevad ärbelda, et neile mingi ampull ei mõju, pidavat hakkama vaikselt otsast maitsma, alguses on väheke sant olla, aga ampull harjuvat alkoholiga ära – ja seljatatud ta ongi. See on absoluutne vale, mis on tõestatav nii biokeemiliselt kui ka kurbade näidetega elust enesest. Arsti eetika ei luba neist näidetest rääkida, aga ampulliga katsetajate hulgas on vägagi kuulsaid ja kummalisi isiksusi, kes on tõsistest hoiatustest hoolimata joonud ja näiteks puhkusereisi ajal kuskil palmi all minevikuks saanud. Sellest peaks rääkima. Kui inimene on surnud, võiksid tema omaksed teistele ampulli-inimestele selle teene osutada. Kui ta siiski napilt pääseb, oleks kena, kui ta ise foorumites, sotsiaalmeedias ja ajakirjandusväljaannetes-kanalites räägiks, mis temaga juhtus, kui ta KUIVA SEADUST RIKKUS.
Koleda karuteene tegi ka nõukaaeg. Ampulle eraldati aastas vaid mõned kümned, aga vajajaid oli kordi rohkem. Arstid olid sunnitud platseebot paigaldama. Tagumikunahasse tehti augukene, suditi natuke ja tehti paar õmblust. Kui niisugune platseeboga kunde jooma kukkus, siis selge, et midagi ei juhtunud. Tema hõiskamise peale võis aga keegi, kelle oli tegelik ampull tagumikus, surma saada. Mis muidugi räägib ka motivatsioonita inimestest, kellele poleks üldse tohtinud tarkadele inimestele mõeldud relva rakendada. Omaette probleemiks on see, et ravimi nivoo veres ei ole püsivalt ühtlane. Inimene võib proovida korra alkoholi ja heausksena arvata, et ravim ei tööta – järgmine kord võib see anda siiski tormilise reaktsiooni.
Tegelikult on ka tänapäeval mõnedel juhtudel implanteeritud inimestele väiksem preparaadi kogus – seda juhtudel, mil tohter ei ole patsiendis väga kindel. Ükski arst ei soovi ju teha „hädatapmist“. Seda valusam on pärast nt Võsareporterit näha Wismari haiglast õigust otsimas : „Miks ma surnuks ei surnud. Palun raha tagasi anda, et saaks ehk selle eest vodkat ja seljodkat osta“. Isegi juhul, mil arst võtab vastu otsustuse siirdada isikule vähem ravimit, ei lähe ülejääk tohtri rahakotti ega võileiva peale. Ravim on siis steriilsuse kaotanud ja tema koht on prügikastis.
Mis puutub ajaloo prügikasti, siis mul on hea meel teatada, et meil on Töötukassaga koostööprojekt põhjakäinud inimeste jalule aitamiseks. Kuna alkoholism ja töötus käivad sageli käsikäes, finantseerib töötukassa sellises nõiaringis inimestele ampulli paigaldamise, mis on eeldus taas tööle asumiseks ja uue elu ehk elu uuesti alustamiseks.