17. juuli 2012
13.-16.juuli
Ma ei saa padjapüüre ära vahetada. Kuna opijärgne Donna püherdas paranedes mu voodis, panin tema õue tagasi kolides puhta voodipesu. Aga patjadel on Minni lõhn. Minu kõige-kõige kallima lõhnaga padi leevendab hirmsat igatsust. Tütretiba sõitis isaga Võrtsu laagrisse. Ütles, et nutab igal õhtul, kui mind ei ole. Ja juba enne minekut teatas, et igatseb mu järele. Ja mina ei saa lihtsalt ilma selle väikese haldjata elada. Nii lihtne ongi.
Äsja oli reede 13, selle päeva ainus halb juhtum oli, et kui Pillele sünnipäevaks sms-i saatsin ja meie peres idanevast naiselikust saladusest rääkisin, ei tulnud mingit vastust. Hea on, et elan siin metsas – kui vaaguksin Tartus elamiselaadset harjutust sooritada ja senised sõbrad siis ei vastaks ega suhtleks, oleks palju pahadam lugu. Olime hr. Murutariga aasta aega püüdnud Tammelinna funkhäärberis oma ammu lakanud abielu reanimeerida, kui senised lähedased sõbrad külla tulid. Oli kord enam kui kümne-paariline sõpruskond, arstid-artistid-ajakirjanikud-elukunstnikud-boheemlased-teadlased – nüüd on enamus paare laiali ja uute kaasadega paarid enam kokku ei kõlise. Ükski mu kõrval figureerivatest meestest ei sobiks sellesse kunagisse kommuuni – ka sel lihtsal põhjusel, et seda kooskonda poe enam ammu.
Reede 13 hommikul oli Lilli kadunud. Kuivainete kauss oli ümber aetud, elutoa kardin alla tõmmatud – ehkki seda tegi viimne-poeg Süsi, laienes viha ka mammale – kuramuse kass, kus sa oled, ma teen sust topise! Olles oma lemmikkassi igalt poolt otsinud ja aru saanud, et hommikul tööle läinud Reti lasi ta kogemata õue, läksin ähmi – mjäuk musimirr, kus sa ometi oled? – ja sain ta kätte hoovimaja esikust, kus ta end majas kinni kükkivatele kõutsidele pakkus. Neid kõutse toitmas-kastmas käies käib mulle iga päevaga aina enam närvidele tuhatoos maikuiste konidega, mööda tube laiali vedelev intiimpudu, pesemata nõud ja kaduvikuline-kolimisvalmis nutsakuteriit.
Iga hetkega aina enam tahan selle sara, kus eranditult kõik on õnnetud ja keegi ei leia ennast, vaid katsumusi, maha lammutada. Öelgu poisid, mida iganes – esimesel võimalusel kaob see tondiloss siit hoovilt. Asemele võib ehitada katusealuse grillimiseks. Ehkki ma pole kindel, et sedagi tahan. Vaja vist on.
Riisumisest on saanud igapäevane tegevus – haljamassid kõikjalt talu ümbrusest kanduvad reha ja käru vahendusel hobusteni. Võin neile kasvõi kõrshaaval sööda kokku koguda, aga kuhugi võõrastele haljastele aasadele nad minu bioväljast ühisenergiat moodustamast ei lähe! Ja orgunn, mis oli nädalaid mu igapäevane tegevus, jõuab iga päev lõpuks ometi sadamasse – puud said kahes osas koju ja makstud, nagu klaarusid muudki arved, haagisekonks saabus Soonele, et nüüd sel nädalal Mitsuga ühineda. Handyman vabanes ühest batuudist – mul on kõrini sellest, et mu lapsed batuudi-isulistena küla pidi kooserdavad. Kus on pererahvas neist juba tüdinud, kus saadakse eranditult alati haiget, kus… Ühesõnaga Aleksandri peatne sünnipäev on piisav põhjus batuuditu olukorra lõpetamiseks.
Jalgratta tagaratas, mis oli sellest saadik katki, kui hoovimaja emand sellega nahinal Soomes käis ja nässus tallaka pärast tasakene viljaruumi sokutas – lasteaed! – oli kena kaheksa euro eest jälle korras.
Autolammutuses polnud küll täpselt sellist kojameeste mootorit, nagu meil vaja, aga peremees lubas töömehed tegudele saata ja midagi kombineerida. Koduteel avastasin teadetetahvlilt advertismendi, et lasteetendus Naksitrallid tuleb Valtu-Nurme kiigeplatsile – uskumatu! – loomulikult vaatama!
Kodus hakkasid puud nooril-nobedail jalgel kuuri kanduma. Minul jälle riisumine – kusjuures ma naudin seda. Nii värsket taimede lõhna, riisumise liigutust, aia taga ootvel koogutavaid hobuseid ja lõpuks rahulolevat mugimist.
Brigita ja Minniga läbi Saku-Saue-Keila Ohtusse sõites eksisime vaid ühe, napi korra – ja jõudsime ujedat (Garfieldi-probleem noh) pererahvast tervitanult täpselt õigeks ajaks tiigiäärse paadikuuri juurde püstitatud amfiteatrisse.
Ohtu mõisapaar, kes oli avanud mõisabaari oli hiidruuna majandamise pärast täiesti asjatult morn – nüüd, kus Reti mõnda aega ei ratsuta, ent siin kõik hobused läbi ratsutanud Brigita sellest keskealisest kimmelist vaimustusse sattus, tuli ideele, mis peaks ka mõisnikele sobisema. Garfield võiks sügisest kevadeni Tartumaal resideerida ja Brigita temaga kolm korda nädalas nõksutada.
Olles päevi sukeldunud Tomi raamatusse sain Ohtus meeldiva üllatuse – tema haldjasnaine Jane mängis etenduses! Gavroche’ilikku noorukest armastajannat. Tomi raamatus on üks luuletus Janele – kes on laval tõeliselt karismaatiline isiksus –
Janele
kaks suud kes tahavad teineteist alla neelata
kaks avatud silma vaatavad
veel kahe avatud silma taevapeeglisse
või veepeeglisse
kumma see konn sassi sulpsas
sinu või minu?
sina ja mina
nagu kaks elegantset kassi kes
oskavad 24h elu nautida
teineteist sügades ja puhastades
vahel kakeldes aga mitte verele
kaks keha
teineteise sisse sulades nagu plastiliin
või kuum mesi kukkudes nabasse
milles tupsu praegu ei ole
nabatupse me kogume pööningule
ja kui Horre sureb kunagi naeru kätte
siis meie sureme ekstaatilises
unenäos teineteise embusesse põimunult
läbi pööningu lae sisse varisenud
nabatupsude pehmesse laviini
surm on sama kerge ja rahulik
kui vana indiaanlase südamlik hüvastijätt
oma kuulajatega
vikerraadios
Etendus tervikuna oli muuusikalis-muinasjutuline maitsekalt naiivne müsteerium. Kusjuures müsteerium oli seegi, et inglased Ayckbourn ja Pattison oleksid selle loo otsekui täpselt meie näitlejatele kirjutanud. Kõik said naerda enda üle, muiata muinasjutuliku naivismuse üle, stereotüübid ümber häälestada ja oma parimaid külgi näidata – nii Ülle Kaljuste kui Tõnu Kilgas, Nele-Liis Vaiksoo kui Mait Trink, Veiko Täär kui Villu Kangur – ja eriti Kleer Maibaum, kes on midagi väga palju enamat kui kiunuv klimakteerik „Kodu keset linna“ nõiaringis.
Pärast teatrit avastasime tütardega, et väikelinn Keilas oli üheteistkümne ajal lahti Cafe Plats, kus sõime mõnusa õhtusöögi ega lasknud end häirida kohalike kuttide küsimusest mulle – hei, kuskohas te näitleja olete… oled ju näitleja, noh? Teatud mõttes muidugi. Nagu me kõik.
Laupäevahommik tabas mind pärast järjekordset alamagatud ööd – need on kujunenud krooniliseks unevõlaks – hobuste hommikueine riisumisega, mida ilmestas ja mitmekesistas naabri-Anne Islandi-muljetega. Ka islandlased ise teadvat, et Ameerika ja Euraasia kilbid, mis nihkuvad, vulkaanid ja geisrid, pulbitsemine ja majanduskriis on lõpu algus. Islandi hobused on teel taevasse…
Ah, meeldivam meeleolu tuleb sellest, et meil siin on ausse tõusnud naturaalmajandus – maasikad munade vastu. Nii Urve kui Tom – ja kõik teised ka – prognoosivad, et oktoobris algav apokalüpsik viibki kogu vajaliku kraami vahetuse meetodile üle.
Kui neid tõsiseid vestlusi arendasime, mune ja maasikaid vahetasime – aina sagedamini ja aina raevukamalt rokka nõudvat vasikat toitsin, kanadele sõnnikus kasvama läinud vilja korjasin – tuli neli vihaselt mõistmatut nõelamist per telefon, ilmselgelt vaatamata homikusele ajale mitte kõige esimeses värskuses ajutöö tagajärg, mitte tulemus, null empaatiat, iga mõne minuti tagant ühtede ja samade süüdistuste tulistamist – mis kõik võtab kummi kohutavalt tühjaks ja ainus lohutus on wormsi ennu kinnitus, et selliste vampiiramiste puhul saame oma pruugitud ja räpasest energiast lahti, kosmosest uue ja värske energia asemele. Olgu siis nii.
Noored sõitsid eile teise Kati ehk siis Reti ämma autoga Raplasse. Brigita sõitis järgemööda Battayaga, Bohemaga ja Garfieldiga.
Minni mööbeldas naabrite juures, kuni endale kartulikeeduvee käe peale tõmbas ja uhkesti villi läks – oh aeg küll, kuidas ükski laps sedasorti fopaadest ei pääse – ja esimest ülahammast keerutades-lõngutades koju saabus. Rahvuslik aare puukuuris – kes eile tegi saunakorstna relaka ja uue tuhaluugi abil paremaks kui tutikas, nii et see tõmbab puud korstnasse – keeldus vaatamata Minni tungivale nõudmisele hammast välja tõmbamast.
Lõputu enesejagamine, kõigi küsimustele vastamine, orgunn ja muretsemine, kontrollimine ja suunamine ei ajanud mind tänu rännakuteksti viimaste peatükkide toimetamisele päris pöördesse – Tomi raamat võttis kogu möödunud nädala mu sekka paratamatult püstipööranud närvi maha ja aitas sirgelt ja rahulikult läbi kohustuste kadalipu kulgeda.
Siloga sahmerdamine oli segasem kui loodetud – Sanna saatis ühe vahva ülisuure rekkaga Peetri 25 kuivsilo rulliga siia – aga Peeter sattus Valtu-Nurme teedel samasugusesse nõiaringi nagu Eidapere koertekodu Sigrid – aina tagasi maanteele. Kaapisin talle järele. Kui rekka oli siia juhatatud, hakkas noor kaardivägi kahes kodus olevas isikus – Brigita ongi minust suurem, nii et tööjaotus oli õiglane – 400kiloseid rulle alla veeretama, mina kaapisin Kehtnasse sularaha järele, aga enne oli vaja kütust võtta. Endal äikeseilmadest pang peas, sang jalge vahelt läbi.
Alo visiit seoses laste Võrtsu laagrisse viimisega teel Tallinnast Muhu väina regatilt Tartumaale osutus väga meeldivaks ja humoorikaks. Esiteks võttis ta rahulikult meie elukorraldust ja tööjaotust, mis kipub talle paratamatult üle mõistuse käima, nii et ta enam ei püüagi mõista. Teiseks oli tal ebatemalikult hea tuju. Kolmandaks suhtus ta Reti ja Mihkli jagatud uudistesse rahulikult. Mis seal salata, eks päkapikud valmistasid ta targu ette ka…
Ja neljandaks võtsid nad kaasa viimase oma-koju-kobiva kutsika – Muster läks Eha juurde. Ainus valus värk oli see, et Minni läks nuttes – ja mu süda tegi mõistagi viiks ning padjapüüre vahetada ei raatsinud.
Õhtupooliku sisustasid mahedad vestlused Tatjana ja Kaleviga. Poisid müdistasid õues auto kallal. Mina vaevlesin üha kokkujooksva arvutiga. Ju ma vahetan ta välja siis, kui mõni väga vajalik fail on pekki läinud ja selge, et nüüd on kõik.
Just siis, kui silmad ei tahtnud enam seletada ja tähelepanuvõime hajus, nii et toimetustööga oli tänaseks tsurr, tuli ootamatu kutse Hagudisse sauna. Ühe mu õpetajast klassivenna veski-suvemajas oli kujunenud miniatuurne klassikokkutulek – väga mõnus hilisõhtu või varaöö kujunes – kusjuures igasse majja unustasin oma asju 😀
Koju jõudes oli ikka vaja paar kirja saata, et hommikust värsket pead selle peale mitte kulutada – ja selgus, et FB jututuba on kell kaks öösel sõpru täis. Praegusel Ülemineku ajal on palju unetuid. Mina pole unetu – aga aeg kulub nii kiiresti kätte ära, et iseenda tagant tuleb öid varastada. Ka teades, et homme on vähemalt kolm vahetust sõpru tulemas ja kahest neljani topeltpäeva saamise nimel bjuutisnäpata ei saa.
Suvi!
Pühapäeval oli suvi tegelikult üsna otsas plärts. Selles libeduses ja lögas jooksis väike Elsa mu pangedega enam-vähem jalust maha – rokka ja kanade jõusööta sadas kalossidesse ja palju õnne. Kuni Elsa disainitud kalossidega mööda hobuseid-kanu-koeri-hoovimaja-kasse (jakk, kuidas seal haiseb – kas ma peaksin koristama? Millal? Miks? Mille nimel?), koinis nii minu kui veel magavate noorte kõrvu meeleheitlikult lõugav lehm. Raissa ei lõuga mitte ainult sellepärast, et aina rohkem süüa vajab – ka sellepärast, et ta tahab seltsi ja emmet. No ja mis siis teha, kui tema emmööööö olen mina.
Eha kõne Mellistest andis teada, et kutsikavõtt läks täpselt nii, nagu oli arvata. Eelnevalt nii pragmaatiline ja ükskõikne, oli madam Fjodorovast üle öö noor ema saanud. Pesa. Toiduratsioon. Hellitamine ja edusammude imetlemine… Mustril läks hullumoodi hästi.
Kuna Tampere-lähiste hobuagility guru Kalev oli mulle mõnusa ja üliinformatiivse kirja saatnud, sai Soome komandeeringu marsruut Kalevi abiga paika. Distantsid pole issanda abiga kuigi pikad.
Misjärel saabus Maria pere Süsi järele. Eluterved ja temperamentsed, suurt kasvu ja soojad saarlased. Süsi sai väga mõnusasse koju, kus teda väga oodati.
Ja rännakuraamatu käsikiri sai pärast kiisu võrra rikastunud pere praamile suundumist Vello Viisimaa saate paistel lõpuni toimetatud.
Kuramuse vihm tuli jälle peale – selle kohta on porodel muide anekdoot: Piiblis kirjeldatud aegadel, kui Noa oli sunnitud igast liigist ühe paari loomade-lindude päästmiseks laeva ehitama, sadas 40 päeva ja ööd jutti ning seda nimetati õnnetuseks – soomlased ütlevad sama asja kohta SUVI… Oli mõeldamatu, et kaks kolmandikku talvepuid jääbki 2 nädalaks õue peale ligunema.
Ei, me oleme duracelljänesed! Jõudu väga kiiresti ja keskendunult halud kuuri joosta andis Greta ja Enriko, Jaanika ja Oona külaskäik. Ootasin juba ammu, et kolleeg Greta Jaanika siia tooks. Jaanika on diabeedi tõttu nägemise kaotanud sensitiiv, kellest Carmen tegi ka „Rääkimata loo“ saate. Külaskäigu puhuks oli ta küpsetanud erinevate seemnetega koogi. Meie vestlus kujunes algusest saadik selliseks, nagu olnuksime ammused tuttavad. Asusime kohe ilma keerutamata päris asjade kallale. Ja alles lahkudes – kui kõik loomad olid üle kallistatud ja minu kohta üllatavalt õnnestunud lõunasöök söödud – ütles Jaanika, et me kohtusime esmakordselt 27 aastat tagasi Tartu bussijaamas. Ta seisis piletijärjekorras minu taga ja kuulas, kuidas kellelegi rääkisin, et mu emal on kahepoolne kopsupõletik, ta keeldub haiglasse minemast ja ma teen oma esimest sessi ülikoolis nii, et ühitan õppimist ema süstimisega – ja kuna mu väikesel pekinupsul – tuletis pekingi paleekoerast – on tagakeha halvatus, süstin ka temale kolm korda päevas proseriini ja B-vitamiine. Oli küll selline sõge sess. Ja õigupoolest ma – sedasi edasi-tagasi Pärnu-Tartu vahet nühkides vist siiski kõige halvem laps ei olnud…
Meie lõunasöögiga ühines ka mu klassiõde Laivi, kes tuli mu nuustikut-dušigeeli-käterätikut ära tooma ja tegi mõnuga hulga väga häid loomapilte, mida võib praegu tema profiilil FBs imetleda. Meie idülli lõikus mõneks minutiks Lipa-küla Tõnu Raamat, kes küsis, kustkohast ponimäradele täkku saada. See Eidapere-tagune, kelle Heili juurest koju tagasi kangutasin, on – aga… Ah, ma ei taha rääkida ei täku ekseemist, sellest, et Kellyle tehtud varss suri paaripäevasena ega sellest, kui kahtlane on väike võõras täkk endast suuremate märade hulka viia – maha võivad lüüa.
Külaliste lahkudes – Jaanikaga kohtun päris kindlasti veel ja räägin temast teilegi – jooksin puudevedajale appi, sest vihmapilv lähenes, vedaja oli väsinud ja saun oli kohe valmis saamas. Mõtisklesin oma olemasolu ja praegust olukorda kõrvutades selle üle, et tänu No-spa tablettidele, mida ema raseduse esimesel trimestril võttis, kui mu püsimine kahtlane tundus, võin iga päev hõigata – hei, mina siin! Ja see on hullumoodi suur vedamine. Mis ka ei juhtuks – ikka on elu hea ja ilus. Mida halvem, seda parem.
Saunast me pärast leilitamist-pesemist-leilitamist-jalaleotust-leilitamist-nühkimist välja ei saanud – peale tuli selline padukas, et saunast ei paistnud elumajagi kätte. Tänu padukale püsis vasikas lammastega koos laudas ega kisanud köögiakna taga oma süüdistav-ahastavat emmööööd. Ja nõnda siis marssisimegi uude nädalasse.
Uude nädalasse ärkasin äratuskellaga, et enne tegudele tormamist ära toimetada eile hilisõhtul saabunud Tommi-raamatu viimased lisalõigud, koostada ja saata mõned arved, süstematiseerida selle nädala töökäsud endale.
Misjärel sõitis Lilli kliinikusse. Kuna eile läks viimane poeg oma teed, peatasime kassipojakonveieri. Rika juures praktiseeriv tulevane noor loomaarst ütles, et ülearuseid loomi on Eestis praegu rohkem kui kunagi varem. Mul läks hästi, et nii kassi- kui koerapoegadele kodud leidsin – FBs aga möllab pidev beebibazaar. Osalesin, kogesin, õnnestusin – ja nägemist.
Sõitsin teel Tallinnasse läbi Saue ARKist, et Mitsu eestistada – kinni kurask esmaspäeviti. Tallinna ARKis näitasin masina küll ette, võtsin järjekorranumbri ja ootasin üle poole tunni – mul oli 94, kui selle poole tunni jooksul oli löögile pääsenud 3 numbrit ja skoor 78, loobusin – mu tänane vestluskaaslane sõitis Lasnamäelt karkudele toetudes bussiga Viru keskusse ja ma ei võinud teda alt vedada. Eks ma jätkan Mitsu möllimist siis, kui Rapla ARK puhkuselt naaseb – märk on maas, et ma olen püüdnud, et loodusjõudude ja rahvamasside vastu mitte saanud.
Tatjana Šiškina oli täpselt nii huvitav, sisukas, vaimukas ja helge daam, nagu meie kirjavahetuse põhjal oletasin – sisetunnet tuleb uskuda. Pärast Järve keskuse, seksuaaltervise kliiniku ja Tiskre tegusat väisamist kaapisin üsna viimasel hetkel tagasi Rapla loomakliinikusse – arst oli juba läinud, praktikandi-piiga ootas mind, ütles, et Lilli op läks väga kenasti – ja me kallistasime.
Raissa röökis näljaselt, nii et kodus polnud võimalik enne tema toitmist ei astu-istu, mõelda-öelda ega üldse kuidagi olla. Kui kõik loomad olid söödetud ja silitatud, läks üks meist Anne kartulimaa kõrval olevat heinamaasiilu maha niitma, teine reanimeeris hobusekoplit – lintide tagant rammusamaid suutäisi küünitanud hobused olid nurgapostid-lindid maha võtnud. Neid tagasi üles pannes avastasin järjekordse pusa heinapallinööre ja võrkusid ja korjasin kokku.
Pärast Elsa plutiplutitamist – ta nõuab üha enam tähelepanu ja tegelemist, aga perenaine on väikeses palavikus ja tuhandes ebameeldivas aistingus ja peremees end pere nimel ribadeks töötanud – korjasin maha poolkuivad pesud, korrastasin kassi transamiseks tühjendatud korvis asuvad dokumendid, pidasin hädatarvilise kirjavahetuse, kuulasin ära tütre ja sisehääle…
Kes kirjutas siinse teksti? Mina küll ei jaksanud. Kõva kvantum kohusetunnet täitis selle päeviku. Ja terve mõistus minus soovitas samal ajal asendada kilode kaupa kommide krõbistamise – energia ja turvatunde saamiseks – asendada korraliku magamisega. Magamatus sunnib sööma, süsivesikud ühest küljest küll toidavad aju, ent teisalt teevad loiuks – ja tõstavad kehakaalu. Jajah, mina, alati 56-58 kilo kaalunud, ilma igasuguste kaalumuredeta moor, avastasin eile saunas, et olen alates sellest kui noored Soonele kolisid, viis kilo juurde võtnud. Turvatunne pluss vähene magamine ja liigne söömine seoses sellega, et ma lihtsalt teen kogu aeg süüa. Olen saavutanud pepu ja punu, mis mulle üldse ei meeldi – sest ükski kaalutõus teatavasti büsti ei paisuta. Liikumine on raskemaks muutunud – mida mu jooksutempo siin õuel sugugi ei soosi – ja hingamine sugugi mitte nii lahti kui õige kaalu puhul. Õnneks ütleb Avesta, et homme on suurepärane päev paastuks – ronin seega ülesöömise karussellilt maha. See ei sobi mulle. Kommid jäävad lastele, mina leian mingi muu laadija igapäevase kommikilo asemel. Ja tere, teisipäev!