13. juuli 2012
12.juuli
Täna oli parimas mõttes indiaani-päev. Indiaanlased suhtuvad nii maasse kui kaasasse, lastesse kui loomadesse ilma omanikutundeta. Maa on laenuks saadud – seda ei saa omada. Lapsi ei omata – nad on meile teekaaslasteks ja õpetajateks kingitud. Kaasa ei oma sind ega sina teda. Seda meenutas, rõhutas ja tõmbas tõhusaid paralleelne eileõhtustes Saladustes kordusena näidatud tüüpiline ülalpeetav meeshoor, kulukas lemmikloom, valelik peenisega beib… Nojaa, ja loomi me ka ei oma. Meil on nendega diil – nagu indiaanlastel, ütlesin ju! – mina toidan hobust, tema ühendab mind vastutasuks kõiksusega, viib ratsutama ja toob varsa, kui ta juhtub mära olema. Ma toidan kanu – ja tänan munade eest – emmen lambaid – ja ennäe, maja on villa ja liha täis. Karjatan koeri – ning metsloomad ja vargad on kodust eemal hoitud. Hooldan kasse – ja hiired rivistatakse trepile üles – öine töö, olge lahked! Vissi peab küll aasta kasvama, siis aasta vasikat kandma ja seejärel tuleb lüpsma – aga siis on tasu praegu investeeritava eest ka kuninglik.
Jaanipäeval sündinud jäärajuss Jaan püüab juba tädisid panna!!!, nii et isegi Kormorani all tissimine ununeb – oi, sealt kasvab JÄÄR! Ja see saab olema tema töö.
Ka meie viimasel kutsikal Mustril saab olema tihe-tihe töö. Jessjessjess! Muster läheb Egiptuse Eha koeraks! Eha helistas täna ja ütles, et tema kodu ümber kooserdab 26 metssiga, rebane sööb kassi kausist – koera on siiski väga vaja. Alo viib laupäeval ära. Oh õnne ja rõõmu!
Notari juures askeldamine oli täna ütlemata meeldiv – nii panga kui riigi esindajad ja kõik asjapulgad olid vastutulelikud, heatahtlikud ja helged. Säästumarketi müüjad ka – ja Maxima-esise roheliseleti talunikud samuti. Inimestega on midagi kaunist juhtunud. Või tuleneb see lihtsalt sellest, et ma ise olen kuidagi tavatult paigas, rahulik, rõõmus ja spontaanselt kulgev-loov-lehviv-naeratav. Õhus on asju… Hea Uus Ilm on VÄGA lähedal.
Loomad oma leebes meeleolus olid täna üsna sama meelt – palusid vaid kuidagimoodi va parmunuhtluse kinni keerata. Lambad ronisid mulle taskusse, hobused kruttisid end ümber kaela – ja välja mõtlesin! Panin pesud kuivama ja kohe tuligi vihm, mis pesi ära nii putukad, vaevahigi kui tolmu.
Tegin äikest trotsides ära pangatehingud ja kirjavahetuse, jälgides pingsalt, kui kaugel müristab. Ja sõitsin Brigitale vastu. Olin nii mõttes, et ei pannud tähelegi, et ta kõndis mulle vastu – ja sõitsin mööda 😀 Pikk sihvakas blondiin – ja mitte see tõmmu traatjalgne kratt, kes ta meil Liu aegadel oli.
Sahmisin kodus kõike korraga teha – loomad, kukeseened peekoniga, Brigitale voodi meie tuppa – Donnat pissitas õnneks Brigita, muidu oleksin end nelja suunda ribadeks leekinud, nagu apelsinikoor.
Mihkel tuli üllatavalt vara koju – aga kuri ämm ei lasknud end ribadeks töötanud noorperemehel pikali kukkuda – kuna Reimo pole ikka veel heina toonud, tõmbas Mihkel trimmeriga Anne ja Koidu tee äärtest lopsaka-mahlaka halja maha – sealt jätkub üsna mitmeks päevaks. Hobused tänasid ja naeratasid. Päriselt ka.
Meie tüdrukutega laulsime kolmehäälselt Jaanika Sillamaa kunagist laulu – „Saada kõiki meid sel kaunil maal, lootus hea ja kindel tasakaal – tõuse lendu lind…“ Ai kui hea oli! Minni jõudis õnneks naabripoisi sünnipäevalt õigeks ajaks koju, et õdede ja õemehega ujuma sõita.
Kuni noored ujumas olid, võtsin vastu Brigita telefoni. Tema väljavalitu, Ülariga mäletasin mina viimast vestlust siis, kui poiss oli neljane, poiss ise mäletas meie vestlust ajast, kui ta oli kümnene. Siis suhtlesime tema papa Jüri Lumiste ja ema Ilme Tiigiga üsna tihedasti. Nüüd on Ülar 23aastane noor ettevõtja, kellel on mitu firmat, hulk kinnisvara ja autosid – nii totralt iseloomustan teda spst, et rohkem ma praegu ei tea. Kui nädala pärast teda silmast silma siin näen, hakkan teadma. Praegu liigutas mind see, et ta lubas Brigitat kogu maailma halva eest kaitsta. Palju muid asju lubas ka. Minu tütred on endale erakordselt kihvtid noormehed kõrvale leidnud – ja ma olen nende üle õnnelik. Seda õnnelikum, et tean, kuidas on siis, kui on teistmoodi.
Samas ma ei tea, kas karta või mitte äikest – selles mõttes et kui kaugel ta peab olema, et arvuti välja lülitada ja töö pooleli jätta. Keset tööd tuli kummastav lühike kiri – teisipäeval Eestis ehkki midagi täpset ei luba või isegi Raplas, helista või ära helista. Ei helistanud. Sest ei riskinud väga ilusat päeva vastu õhtut rikkuda võimalike nuritorgetega.
Selle asemel laulsime Brigitaga Queeni lugu „I want it all – and I want it NOW!“ ning „Sometimes I wish I were an Angel…“ Misjärel tütar tutvustas mulle Youtube’is üht oma värsket leidu – My Chemical Romance lugu Mama. Mikstuur tsõgandusest, heavy mtalist ja biitvalsist. Super!
Enne und tuli nõupidamine – mis tööriistad, mis järjekorras tööd, kes mida teeb. Teeme paari päevaga ära tööd, mida ma siin nädal otsa ohiksin ja higistaksin. Brigita puges voodist tagasi välja, et arvutis Onu Tomi Raamatukese kallal plagistava emaga törts tüdrukutejuttu ajad… Meie kodu on õnnelikke ja armunud noori, laulu, naeru ja loovat tööd tulvil! Ja hobused naeratavad kerges vihmasabinas.