11. juuli 2012
10. juuli
Täna said Elsa ja Muster kahekuuseks – ja oma teed läinud vennad oma kodudes ka. Väike must emane Muster otsib endiselt kodu – ja ta teab seda. Kui Elsaga räägime ja mängime, hoiab tema nukralt eemale. Minniga suhtleb, minuga mitte. Sellised lood… Ja sellised ka, et kui hiline must tee jõudis öösel sadamasse ja ma kempsu kooberdasin, laulis köögis Velly Joonas Vikerraadios. Tantsimisest. Nii et pole ime, et just täna toimetasin Tomi raamatust väetantsude-laulude peatükki.
Eile kirjutas Eesti ajakirjandus suhtumuslik-eetilise käitumise peatükki väga ilusa ja liigutava lõigu. Delfi Publik üllatas meid Minniga maiustuste kastikesega. Käsitöised-eksklusiivsed küpsised-šokolaadid. Selle jama leevendamiseks, mille nad mulle oma kontrollimata udu-uudise õhkupaiskamisega korraldasid. Ja mille ma juba ammu unustanud-andestanud olen. Minu ägedus on kiire ja tuline – aga pärast plahvatust on ta kohe möödas ka.
Postiljon tuli just sel ajal, kui mulle helistas vanadaam Meida, kes töötas mõnda aega Ranna rantšos, siis läks emandaga tülli – oma hobuste ja nende varssade omandiõiguse pärast on siiamaale erimeelsused – ja resideerib nüüd Massu mõisas. Helistamise põhjus oli see, et ta sai teada, et Bohema elab minu juures. Selgus, et see sitikmust vana vene traavel on paarikümne aasta eest tema ratsastatud ja tema elu ilusaimad aastad möödusid selle kaunitariga koos. Pärast seda oli Bohema Elle Lassi, Anita, Helmi-Marie – ja ei-tea-kelle-kõik-veel juures – ja küllap ta siia meie juurde jääb. Kuhu enam.
Amy Mürka soovitusel helistas keegi Meelis-kaerakütt, kes jahib mööda Eestit kaera, aga ka meie hobused lähevad peagi Kodila odra peale üle – sügiseni. Siis helistas mulle üks kohalik enam-vähem sõber ja hoiatas edukolli eest, kellega mul äsja ülijäledad kogemused olid. Ütles, et kõik peavad Pasaneevat kaabakaks, ta võiks tunde tema sigadustest rääkida. Tänan, ei! Samas – oma viga, et ma klatši ei kuula, ei oska end ka elementaarseltki kaitsta.
Põrnitsedes läbi akna Raissasse armunud Misterit, noort jäära, kes ümber vasikaneiu tiirutab, mõistsin paratamatust – toimetamistöö juures seab tähelepanuvõime väsimise piirid. Kirjtuades võib aknast välja vaadates silmi puhata ja tasandeid vahetada – toimetamine naelutab pilgu ainiti ekraanile ja väsitab kiiremini.
Mina teen vahepeal heina ja talitust, kasin maja ja lappan pesu – mida teevad need, kes kössitavad kontoris või linnakorteris? Kohvipausi. Peituvad Facebooki, mis veel enam silmi kurnab ja energiat neelab. Ei, sõbrad, ainus võimalus vaimset tööd teha on maal elades. Kontrollitud.
Eile õhtupoolikul, kui päike enam nii painavalt kuum ei olnud, käisime tütardega Estonia järves ujumas. Minni sõbrad lasteaiast olid seal – ja tal oli ütlemata lõbus. Meie Retiga lebotasime, nagu kaks unist konna. Temal kehv olla, mina niisama unine nagu emakaru.
Kui koduteel poest läbi, läksime, kingiti Minnile maasika toormoosi. Üks ülisuurt kasvu häbelik vanem mees, kes ei söandanud tänutäheks kalli pakkuvat Indiisut vastugi kallistada.
Kui Bocki järele vändanud oranžis-roosas, hipi-lookiga Soorult küsisin, millal ta on mõelnud pakud lõpuni raiuda, lubas ta kohe-kohe tulla – ja ma pidin tema kurvastuseks teatama, et need on ammu lõhutud ja riidas. Kui kaua võis kannatada?
Elu ongi üks lakkamatu kannatuse proovile panemine ja piiride mõõtmine. Nii järve äärde kui autosse, keetma kui talitama saabusid smsid ja kurjadkirjad, uuristades ja saagides – kui palju süüdimatut vampiiramist ilma plahvatamata välja kannatan. Kellel iganes katus sõidab, siis sõidab see ikka minu telefoni ja arvutti – serviti, serviti, Kalevipoeg!
Rahulikuks suudab jääda see, kel illusioone pole, vaatamata über-sagedasele painamisele oli tegelikult rahulik päev-korraga kulgemine, pilk horisondil. Sellele horisondile ei sobinud Reeda ilus ja suuremeelne pakkumine. Kahjuks. Ta soovitas mul oma hobused tema juurde viia – karjamaal heina küll. Aga ma ei vii oma hobuseid kui pereliikmeid kodust ära. Moodustame nendega energeetilise terviku. Mingi woo-doo-moori aia taha? Minu tiined märad? EI!!!!!!!!!!
Hüüdsin jälle Reimo poole – heina! Lubas.
Sanna teatas, et silorulle ei liigutata enne, kui ülekanne tehtud. Kui mul seda kuivsilo nii väga vaja ei oleks, oleksin solvunud. Ma pole kellelegi põhjust andnud kahelda ja umbusaldada. Sannale enesele olen arved alati enne tähtaega tasunud. Ja nüüd laseb mul rahumeeli võpsikus haljast niita ja hobustele käruga ette kanda – ajal, mil iga sekund on erialatöiselt arvel. Inetu. Päris tõsiselt. Aga võimetu kurbtus ja pahameel üksnes õõnestaksid mind ennast, seega jätan need tundmused heaga vahele.
Ja Haua-Miku, kus mu kakskümmend ruumi kuivi halge ikka veel endiselt on?
Kui hilisõhtul enam kohe üldse mitte Tommi toimetada ei suutnud, õmblesin oma, Minni omaga ühesuguse seeliku valmis – täna Raplasse minnes panime selga.
Ja täna hommikul tuli Reti appi talitama – minust oluliselt mõistlikumalt, kinnastega ja puha. Tänu sellele abile jõudsin ka maja koristada, et oleks hea tagasi tulla.
Raplas käis Reti polikliinikus aina ühe arsti tagant teise taha istumas-ootamas, meie Minniga käisime rattaparanduses – salaja Soomes käinud rattal osutus ka teine kumm üsna fataalselt katkiseks – Säästumarketis rohelist kraami, kohukesi ja kempsupaberit varumas, ESPAKis karbitäie kruvide ja paari erineva luisu järel, Alu romulas – seal oli küll puhkus, aga sain värava pealt moblanumbri, mis viib mind kindlasti uuele kojameeste mootorile lähemale -, loomakliinikus kahele esimesele tussule steriliseerimisaegu kinni panemas – Donna, keda Rika hakkas Bella pesakonna pärast Tädiks kutsuma, saab nuga homme, Lilli esmaspäeval, kui Süsi on kolmandal katsel lõpuks ometi ehk siiski saardunud – ja Galeriis kergel lõunal.
Reimo lubas telefonis täna õhtuks kiired kümme rulli Soonele kangutada. Reet – kellel on täna sünnipäev – oli vahepeal jälle alternatiivset heinaasja ajanud – mis on ülitark tegu.
Lõputud sms-id konkureerisid kohutava unekaga, kosena peale voolavad arved niitsid mu jalust – ja ma lubasin endale, küll süümekat tundes, aga väsimuse vastu võimetuna – bjuutisnäpi. Nägin unes, et mul ei õnnestunud kusagil võõral maal, kus olin sunnitud üsna ebameeldivate naistega einestama, saada taksot, mis olnuks nõus lennuväljale sõitma, lennukini oli tund, kolmveerand… Ja siis ajas kärbes mu üles.
Teetassi ja arvuti vahel haigutades tõdesin: Tomi raamat laeb – ma pole ammu niimoodi naernud, nagu lugedes-toimetades tema ballaadi ideaalsest tripist. Kui Tom võrdles end trubaduuridega, püüdsin meenutada, kas ta ütles meie esimesel kohtumisel, kui lugu kirjutasin, ise enda kohta nii – või oli see hoopis minupoolne meie kohtumisel sündinud avastus? Tähtsust sel pole – kümnesse igal juhul.
Heina riisumise meeskond – hobuste tänase õhtu ja homse hommiku haljas kahe äikesepilve vahel – oli väga eriline: Minni, Raja, Alfa, Puhh, Bella, konn ja kurg.
Minni korjas Mihkli mahaniidetud heina seest oksi, mina riisusin ja kogusin, Minni lükkas käru. Vissa-Raissa töllerdas teisel pool aeda ja möögas – emmööööö! Vanim utt Alfa, kes on selle hiidbeebi lapsendanud – samal ajal kui noor jäär Mister on lihtviisiliselt armunud – valvas ja õiendas. See lammas sureb vanadusse – ta on tark, südamlik, kannatlik. Minu sõbranna. Ärasöömiseks ka liiga vana ja palju sünnitanud õnneks.
Puhh-kass, kes õues suvitades tunneb ilmselgelt inimeste seltskonnast, vestlustest ja paidest puudust, istus ülbelt suure kivi otsas, kuni mamma Bella tisside tuules lipendades tegi näo, et ei näegi teda.
Hiiglaslik kärnkonn, kes napilt reha eest pääses, kõndis Minni jalul metsa varjule, sest ümber majapidamise luusis kurg. Juba mitu nädalat luusib. Minu meelest on ta üksildane – igal hommikul koogutab koplis hobuste vahel. Täna lendas mitu tiiru lammastest ja elumajast ja meist Minniga üle. Otsis seltsi või… tõi sõnumi…
Just siis, kui hakkasime tütretibinaga Reeda sünnipäevale minema, helistas Astrid – Riksu, Reti ja Brigita kuldne lapsehoidja – ja ütles, et põikab marsruudil Keila-Tartu meie juurest läbi.
Ati – nagu lapsed ja pere teda alati kutsunud on – saabus koos oma ustava Enno, poja Tauno, tema naise ja kahe lapsega. Ta oli kolm korda väiksem kui vanasti. Elavad Põhja Soomes. Ja Atit liigutas hirmsasti see, et Reti pani oma kutsikale Elsa nimeks – meie Elsa Esimene poegis nimelt omal ajal oma esimese pesakonna Atile sülle, sest meie Aloga olime Postimehes tööl ja tema tuli maja pidama. Nii armas, helge, ustav ja usaldusväärne inimene. Ja meie lapsed sobisid kangesti hästi mängima.
Nõnda siis jõudsime alles pisut enne 11 Reeda sünnipäevale –ja kui kõht oli täis söödud, tuli hoobilt koletu kange uni – mille ajas koju jõudes postkastist leitud kräunumine paraku üsna ära. Sealt võis lugeda, et keegi ei palunud mul ilma peale jäetud lapsi-loomi toita ja nüüd on üsna mu enda asi, et kulutusi tegin.
Mida oligi arvata. Ja kui oli arvata, siis pole ka põhjust hädaldada. On hoopis vaja hommikul aegsasti Reimot kiusama hakata – tuleb oma helistamisega nii tüütuks muutuda, et ta toob see va kümme rulli ära. Homseks on haljas olemas. Ülehomseks pean juba niitma. Ja see võtab koledasti aega. Täna jõudsin kurjamoodi vähe toimetada – homme pole õnneks ühtki Rapla-retke, külalist ega külaskäiku – üldse ühtki kõrvalepõiget – ette näha. Või kes neid ikka nii väga ette näeb…
Homme tuleb kindlasti parim võimalik päev. Meil kõigil. Aitäh.