08. juuli 2012
7. 8. juuli
Laupäeva hommikul leidsime Minniga oma igapäevast tosinat muna kanapesadest konfiskeerides suurema lambasulu – millest saab sügisel lehmapesa – kohalt pääsupesa. See oli seal juba ammu, aga märkasime just koos Indiisuga. Tõstsin tütretiba suluaiale ja ta sai paarikümne sentimeetri kauguselt näha, kuidas näevad välja pääsukesepoegade sügavad kurgupõhjad. Ja see õrn hetk oli kinnitus Inga Raitari eelmise õhtu nendingule, et me elame muinasjutumaal.
Jah, me ei märka, kui imeline asi on hobuste hommikune musi – sest see on igal hommikul. Ei adu, kui mõnus on õues, mitte köögis – ammugi mitte kusagil lämbes juuksurisalongis – juukseid lõigata. Enesestmõistetav on kartulikoorte-maasikasabade kanadele viimine – kuhu siis veel? Hea, kui tuleb kallis kursuseõde Inga oma tütre Agniga ja juhib tähelepanu tõsiasjale, et kutsikas ja kassipoeg, lambatall ja kärnkonn on kuramuse kihvtid asjad, kui neid värske pilguga vaadata 😀
Käisime Mihkliga bensukas, tõime trimmerile bensiini ja õli ja Mihkel trimmerdas suurema osa aiatagusest maast hobustele haljaks. Õhtul pärast äikest helistas Reimo ja ütles midagi umbes sellist, et kui see on looduskatastroof, siis tema on Eliisabet Jõhvi. Olin talle äsja rääkinud, et apokalüpsise algust lubatakse juba oktoobris – eile pahvatas maha meeletu veemass – ja otse loomulikult 20 ha vaaludeks tõmmatud heina selga. See tuleb nüüd uuesti laiali harutada, kuivatada ja otsast alustada – vähemasti saan heinad, mis ei tolma – hõiskab optimist. Ja hobuste söötmisplatsile võin riisi külvata.
Reti keedetud eilehommikune mannapuder andis oma perfektsusega mõista, et minu Ambur-kobast on saanud noor perenaine. Armastus teeb imesid. Nüüd ütlesin küll midagi über-uudset.
Mina veetsin suurema osa eilsest päevast Tomiga – ses mõttes, et Indigo Tomi raamatu käsikirja toimetamisega – ja täna teen sama. Mis ongi ainumõeldav, sest maakividest maja on Soone talu ainus olemisvõimalik koht. Eks me veebruarituiskude ja miinus kolmekümnega meenuta, kuidas suvist pluss kolmekümmet kirusim.e
Kui neid tuiske üldse enam tuleb.
Teatavasti peaks pärast detsembrikuist planetaarset uperpalli meile siia vahemereline kliima saama ja jääma – nii et heina järelikult teeme samuti viimast aastat – või ma ka ei tea, kuidas siis majandama hakatakse. Tänu taevale, et mu noored saavad ka siit oma koju kolides nii lähedal elama – koos saame hakkama. Kinnitab iga ühine päev koos nendega.
Minni läks eile koos noortega Raplasse lage värvima, Ohekatku M&M – Mihkli&Margareta nasvärki ära tooma ja Mihkli õetütre Lindaga tutvuma. Erinevalt ülejäänud suguharust tundis ta indigo-suuremeelset sümpaatiat ka papa Slavka vastu ja kõik oli kena.
Kuni mina talitasin koletus leitsakus putukatest piinatud loomi, hiilisid hoovimaja neiud Tallinnasse ja tagasi, tõid mulle sümboolse söögiraha – möödunud kuu elektri, jalgrataste kummide paranduse jne raha VEEL mitte – ja imbusid nädalaks-paariks kuhugi sugulaste juurde. Kui ma poleks neile peale sattunud, poleks teada saanudki, kuhu nad kadusid.
Küll aga olen teada saanud, et maailmas eksisteeribki ka selline elamismudel – jätame lapsed teiste (olgu sugulased või täiesti võõrad) hoida-toita, kui selle eest rahalist osalust küsitakse, tassime nad järgmiste metseenide juurde, kui elamisest elekter välja lülitakse, kolime järgmisse. Mis tundubki päevakorras olevat – hoovimajas on need riided-pudinad, mis just mööda voodeid ja põrandaid laiali pole, kilekottidesse pakitud. Okei siis. Kassid lasin igatahes õue – jätsin lämbe hüti uksed-aknad pärani ja kaks kõutsi majandavad suurepäraselt ise. Saavad õues essuda, vabalt sisse-välja ja koos teiste kassidega süüa. Huvitav, kas nad jäetakse siia, kui karavan taas teele asub, sest raha eest ei taha teeneid ja toitu osta? Ja mida ma teen köögiakna taga üha julgemalt mulle silma vaatava võhise siiamikõutsiga??? No andke andeks, Soone pole siiski miski spontaanselt kuhjunud Kasshaus.
Spontaanselt saabus külla tõlk Ann Tamme perega – peab Vastemõisa lähedal Viljandimaal koos muheda mehe ja kena lastekarjaga rosaariumit, mis kavatseb hakata ka sisse tooma – nagu mul kanad ja lambad – ning mesilasi ja karpkalu. Voorivad, tiibetlane ähkides pardal, minu Mitsuga identse pereautoga Tallinna ja Viljandimaa vahet ja see oli neist ütlemata armas, et nad oma aia murelitega siit läbi põikasid. Leppisime kokku, et järgmisel korral jätavad nad penipiraka koju ja tulevad ratsutama. Kui kunagi mingi teistsugune ilm saadetakse.
Tomi-toimetamise sekka – ta ise oli eile Muhus kontserti andmas, mitte siin Saunakülas suguvõsakokkutulekul – juhtus paaniline pesu korjamine äikesepilve serva all – ja siis saabus äike ja vaikus. Kuna mullu tagus äike korduvalt Soone elektrisüsteemidesse sisse, tõmbasin kõik targu seinast välja – lugesin Eesti Naist ja Naisi ja tundsin pladisevas-mürisevas stiihias hirmsat igatsust Minni järele, kes saabus kümne ajal üle pea värvisena, Reti süles norisedes.
Kui end tagasi vooluvõrku ühendasin, teatas Tartu-Inga FB tšätu-nurgas, et olen viimastel aastatel põetud haigustega Õhtulehes. Mul endal on entsefaliit-hepatiit-koliit ammu unustatud – olen vintske, nagu kass teatavasti – aga kollane meedia oma kangelasi ei unusta. Ja jälle on mul hapukurk persses. Kena, et sõbrad sellest teada andsid, muidu ma ei teakski, miks ebamugav istuda on… Küll kiusajatele endile see kurk sinna, kuhu vaja, installeeritakse – Jumala veskid on aina kiiremad ja õiglasemad.
Meie tegime sumedas suveöös noortega grilli – tavarutiini lõhestas südaöine loomade talitamine, et hommikul oleks aega magada. Kella kolme ajal peale kerkinud hommikuvalguses silmitsesin üle valgevärvise sõjamaalinguga Minni midagi väga armsat – sain Retilt ja Mihklilt nende mõlema palgapäeva puhul uued sussid ja sokid – mida ma hetkel jalga ei raatsi panna, sest olen krooniliselt ansambli Sõrajalad väärikas esindaja…
Kuidas ma siis elasin, kui neid, M&M-i siin ei olnud? Küsisin ma, kahlates hommikul liinil lambakoppel-kanaaedik-hobukoppel libedatel riisipõldudel, mille tekitatud märgtusele sekundeeris seelikusaba sees katki läinud ja mööda mudaseid-higiseid koibi alla voolanud muna. Jah, Inga, me elame muinasjutus 😀
Enne Tomi raamatu teise poolde kaevumist vaatasin üle toas omasoodu öö otsa jauranud telefoni – vastamata kõned näitasid, et kõik sõbrad-tuttavad olid eile öösel üleval ja vahtisid mõtlikult taevasse – mis meist ja meie planeedist saama hakkab…
Üks, mis kindel – lauta rookima ja trenniplatsi kumme korrastama lähen siis, kui taevasest kataloogist saadetakse mingi muu temperatuur – tavatsen küll kõike kohe ja korraga tingimustest olenemata hambad ristis kangelaslikult sooritada, aga see siin… ee.. no aitäh.
Äsja vahetasin pooled murelid sama koguse maasikate vastu – Meelikaga mõistagi – kõik tuleb praegu võimalikult kohe ära süüa – vastasel juhul lokkab kõikjal vahemerine turbohallitus. Võtkem seda subtroopilist reaaliat kui suurepärast kogemust. Mis ta õigupoolest ongi.
Eks homme annan teada, millised üllatuskülalised tänasesse Tomi-raamatu-päeva pikiti. Sisetunne ütleb, et keegi ikka tuleb. Suvi!