06. juuli 2012
Pisikesele maale suur õnn ei mahu?
Kati Saara Vatmann
Aune Past on Eesti suhtekorralduse Suur Ema, kelle vastne raamat „Printsi poole teel. Minu unistus Monacost“ (Varrak 2012) on ühtaegu nii reisijuht, reisikiri, kultuurifilosoofiline esseede jada, elulooraamat kui humoorikas-maitsekas pihtimus.
Proua Pasti raamat on äärmiselt stiilne lugu sarjast „Sind otsides“ või „Rääkimata lugu“. Aune otsib Printsi. Aune jutustab oma lapsepõlvest, nõukogude absurdiga tembitud noorusest – ja Prantsuse Sõbrast, olgu härra Urmas talle armuline.
Sedalaadi raamat on eriti tänuväärne kingitus neile, kes teleka eest Monacosse ega mujale lennata-rännata ei saa, ei julge, ei jaksa. Umbes nagu seriaal, millesse sukeldudes pääsed iseenda käest natukesekski kuhugi mujale.
See mõtete-tunnete-teadmiste-kogemuste-mälestuste-unistuste voog, mida liigendavad vaid fotod, on midagi samalaadset, nagu toimub meie peas. Iga mälestus, lõhn, maitse, pilt ja elamus tekitab assotsiatsioone, mis hargnevad mõttepuu okstena erinevatel tasanditel erinevatesse stiilidesse ja valdkondadesse.
Raplamaa tüdruk jutustab enese üle imestades ja naerdes oma teekonnast printsi poole. Pihib sellest, kuidas armus plikana Prints Albertisse – tegi koguni ühele poiss-nukule oma patsist vuntsid, et oleks nagu päris.
Selline pühendumine ja süvenemine aadliperekonna kulgemisse meenutab mulle kalli kirjandusõpetaja Aino Kaldma kirge kroonitud peade vastu. Temast jäi maha terve torn albumeid väljalõigete, fotode ja kirjapanekutega. Aune ja Aino erinevus on selles, et Aunel õnnestus oma Prints ka tegelikult leida ja ära tunda – ta enese abikaasa. Printsi poole teel olemise lugu ongi õigupoolest armastusavaldus Urmasele – väga šikk seejuures.
Aune kvaliteet-teksti iseloomustab ülim detailitundlikkus, kuldne mälu, tõlgendamise ja üldistamise võime ning muinasjuttude jutustamise oskus. Raamatu esitlusel näitas see daam ka suurepärast etenduste andmise võimet – ta mängis Rapla raamatukogus stseenid raamatust sedavõrd käegakatsutavateks, et pärast raamatut peale lugedes järgnes üks äratundmisrõõm teisele.
Liigutav – ja samas tuttavlik – on osaduse tunne Erika Salumäe, printsess Diana, Jaan Tätte ja kümnete teiste inimestega, kelle soe jälg emakesel Maa jääb alatiseks püsima. Aune põimib stiili ja tasandi pärast muretsemata uhkeks patsiks sündmused Monaco kuningaperes, kobamise IT-maastikul ja mälestused nõukogude aja žigulidest, kus beebid ka turvatoolideta miskipärast ellu jäid.
Kasiino kirjeldus ja analüüs viib pikantse Prantsuse Sõbrani, kelle karismaatiline isiksus on sõnadega meisterlikult lugejani toodud – ja samas veetlev saladus õhku jäetud, üksikasjalik Monaco ajalugu tipneb mälestuspildiga endast, tütrest ja hiiglaslikust kübarakarbist Londonis. Eesti kõrgklassi kuuluv daam kirjeldab mängleva humoorikusega, enesestmõistetava lihtsusega kella-viie-teed Ritzis – ja kõiki muid hinnalisi-luksuslikke elamusi-kaupu-toite. Ta otsekui ei märkakski, kuivõrd erinevad tema jaoks tavalise maailma hinnad meie kodustest – ja kuivõrd need meie sissetulekutega vastanduvad.
Üks parim peatükk tekstist, mille moodustavad emotsioonid-eruditsioon-esteetika, on erootiline miniatuur teatriskäigust, kus apetiitne blondiin tema Prantsuse Sõbraga topeltetenduse annab.
Kuivõrd Aune on Eesti suhtekorralduse ema, analüüsib ta ka legendaarset Grace Kellyt kui suhtekorraldajat, kes oma peret esitles ja kaitses – iseäranis peoloomast printsess Stephanied. Ta ise teeb kohe sinna otsa promot sõbratarile moekunstnikule Ülle Suurhans-Pohjanheimole, kelle triumfi Monaco moefestivalil ta assisteeris.
Saame teada, et ka temal – nagu meil kõigil – on pidevad dilemmad. Kas olla ülikooli õppejõud ja teha teadust – või kirjutada oma armastatud alast elusaid tekste ja raamatuid. Kuidas olla ühtaegu hea vanaema lapselastele, kes elavad Ameerikas, ja Tartumaa taluperenaine, kes on end ümbritsenud loendamatute lindudega, lisaks ponid ja peni.
Pärast mõtiskluse-lehekülgi saame neelatada, lugedes gurmee-toitude kirjeldusi, mis suubuvad meenutustesse Lennart Merist ja Juhan Peeglist. Käsitsi kootud siidkangas Louis XV salongis assotsieerub Rein Kilgi valduses oleva analoogiga.
Okeanoloogia muuseumist inspireeritud lõiku Hagudis sündinud maadeavastaja Krusensternist lugesin mina isiklikult mingi müsteeriumi tahtel rongis, mis sõitis täpselt samal ajal läbi… Hagudi!
„Pisike-pisike on maailm. Ja kokkupuutepunkte on päris ootamatuid. Enamasti tunduvad üllatavad kokkupuutepunktid ebaolulised. Ometi aitavad need näiliselt tühised seosed meil maailma üheks tervikuks kududa. Nagu puslekillud, mille puhul iga konkreetse tükikese väljalõiked ei muuda selle sisu selgemaks ega olulisemaks, vaid aitavad kokku panna suure pildi.“ (lk. 96)
Seega on loomulik, et Grace Kelly ameerikalik taust toob raamatusse paralleelid Pastide tütre ülikooli lõpetamisega Pennsylvania Ülikoolis. Fakt, et papa Kelly oli kõva sõudja, juhatab mäluvoo Jüri Jaansoni juurde. Ning Monaco kuulsast Botaanikaaiast ja sealsest maagilisest grotist jõuab Aune sujuvalt Kaali järve äärde, kus ta küsib: kas Eesti on liiga eriline, et olla maailma osa? Ja vastab ise, et nii on see vist tõesti – küll aga ei vasta tema sõnul tõele pahatihti korrutatud ja endale kaela manatud libatõde, et pisikesele maale suur õnn ei mahu. Mahub küll.