06. juuli 2012
5.-6.juuli
Me keegi ei muutu – vananeme. Või mitte. Mingi imevägi on vaatamata ületöötamisele ja alamagamisele mulle praegusel eluperioodil tagasikäigu andnud. Ja – kas vananedes või vananemata, ikka toome partnerites esile ühe kogu aeg olemas olnud kihi teise järel. See oli seal kogu aeg – kui on õnne avada head, on see tõeline õnnistus – kui rõhutame teineteises halba – lahkugem enne kui kogu elu ja selleks eluks antud võimalused on raisatud ja rikutud. Seesinane halva avamine ja munadega naisele omane kohitsemine ongi olnud kõigi mu lahutuste põhjus. Nagu seegi, et kõik mehed on püüdnud mind muuta ja ise mulle mugavalt kukile räntsatanud. Need mõtted tulid mulle eile Tallinnas Sõpruses ajakirja Naised korraldatud pressi-seansil filmi „Naised“ vaadates. Juliette Binoche ja puha. Põrutavalt võimas film kõigi oma suurte plaanidega – igas mõttes.
Ses filmis vähemasti mehed, kes naisi pruukisid, teadsid, mida tahavad. Meie-maiste mehepoegadega on asi kõige keerulisem – neil on erakordselt vastukäivad soovid – ole see kange naine, kellesse ma armusin – ära ole selline võimukas ego – armastan sind – tõmba nahhui – räägi mulle… – raisk, ära nimeta neid nimesid!
Õnneks on mu enese igapäevane jada ühene, mitte lippadi-loppadi süüdimatult visklev tahan-eitaha-tee-äratee – see hoiab vaos. Kõigis mu kümnes vaos korraga, kui täpsem olla.
Hommikul riputasime Reti arvutiga FBsse järjekordsed kutsikapildid üles – üks emane on ju üle veel. Keegi Jäneda Roland huvitus – aga pidas liiga suureks. Küll saab. Saagu-saagu, ma sajatan…
Sai hulk sehkendamist Tartu ja Rapla notaritega. Alo volikiri osutus aegunuks, nii et võimlen nüüd selle ümber. Arved sisse-välja, mida saatsin ja tasusin, ei aegu iialgi. Kirjavahetus nii e-maili, FB kui sms-ide teel – kõneraha kokkuhoiuks mõistagi – võtab igast päevast kohutava tüki – ja hajutab paratamatult ka loovuse.
Aga siis tuleb e-maili selline auhind, mis ajab loovuri tiivad jälle laiali:
„Tere Kati,
kuulun tuhandete Sinu päevaraamatu lugejate hulka ja peale juhuslikult selle aadressini jõudmist ei saa enam pidama, iga päev käin vaatamas, kas on ka uusi uudiseid.
Kogen paljuski kokkupuutepunkte ja äratundmisrõõmu, millest võiks nimetada sama laste arvu, pidevat kirjatööd (olen tõlkija ja tõlk), meil on (lillendus)talu Viljandimaal, mitte küll alalise elukohana, Tallinna-kodu ja maakodu vahet sõidame alati Rapla ja Türi kaudu, meie armas juuksuritädi elab Inglistes ja Kuke Maie juurest käime juba mitu aastat tänulikult hobusesõnnikut prügikottidesse kühveldamas ja kahes suunas vedamas – ka Tallinnas on inimesi, kes heast kraamist ära ei ütle.
Täna lisandus veel üks oluline moment, ja ei saa enam vaiki olla – Sinu uus/vana Mitsu. Mul siin akna all on ka sajandivahetuse manuaalkastiga Space Wagon, mis veab edukalt ära lapsed ja suure karvase koera (ja näeb muidugi seestpoolt ka vastav välja ning kui toomingal, mille all meie auto seisab, marjad valmima hakkavad, tekivad klaasidele ja katusele tumelilla autoga kenasti kokku sobivad lillakad, aga tülikalt raskesti eemaldatavad lärtsud).
Tahtsin anda viite, et kui Mitsuga remondiküsimusi tekib, siis väga hea koht ja just sellele margile spetsialiseerunud töökoda on Tallinnas asuv Termola, www.termola.ee. Ilmselt on remondimees Andres praegu puhkusel, sest kodulehel on tavaliselt üleval ka vabade tööaegade tabel, kuid praegu on see koht tühi. Ta muide putitas kevadel, kui oma Mitsuga seal käisime, oma naisele just automaatkastiga Space Wagoni ja läheneb meie kogemuse põhjal autole kui tervikule, tehes palumata diagnostikat ja jagab väärt nõuandeid. Ja hinnatase on minu autoala põhjalikult tundva venna sõnul väga mõistlik.
Ilusat suve jätku Soone tallu!“
Termola võtku nüüd mu tulevastest arvetest kenasti promoprotsent maha – ja tõlk-lillekasvataja tuleb mulle üliloodetavasti peagi külla. Sisetunne ütleb, et sealt tundub lugu tulevat. Jumal ei saada inimesi üksteise ellu sugugi juhuslikult. Olgu päevaraamatu või Mitsu kaudu – igal juhul on tal tõsised plaanid.
Eile õhtupoolikuks sai esimene kümnendik Tomi Rännakuraamatut toimetatud – lihtne ja ilus. Ma arvan, et see teeb inimestele väga palju head. Tema haldjasnaine Jane käis õnneks enne mind juba teksti üle, nii et sedavõrd sumbuur-boheemjas, nagu algversioon, praegu toimetatav enam pole. Kaunis asi tuleb.
Enne Tallinnasse kinno sõitu sehkendasin Raplas – tankisin endale ühe loo teema bensukast – ma ei saanud korki lahti, paar, kes appi tuli, osutus firma Nikita omanikeks, müüvad laste ja koerte riideid ja koerte toitu Järvamaal. Nagu ütlesin, Jumal ei juhata kedagi kellegi teele niisama.
RMW hoovil põrutati haamri ja ühe poldiga paika auto kojamehed, leppisin 19.juuliks Mitsule konksu paigalduse kokku, CHBs selgus, et tal on kehtiv liikluskindlustus, katastriametist saadud kausta tassisin panka ja kui olin Tallinnas auto Vabaduseväljaku alla istutanud, jõudsin üsna viimasel hetkel Sõprusesse.
Ja see film oli linnaretke tuhandest väärt – tänu taevale, et läksin. Ma ei tea küll, mis hetkel ma sellest filmist kirjutan, aeg lendab järjest kiiremini ja mind oleks vaja järjest suurem hulk kloone.
Koduteel poetasin Reedale ühe värske Naised, arutasime heina ja silo asja. Haarasin Meelika juurest Minni – vahetuskaubaks karbitäis mune ja homne ajakiri. Kodus ootas kaos ja tühjad kapid – Minni oli sõbranna külla kutsunud ja kõik magus, mis majas leidus, sobis tema isikusega kenasti kokku. Üks kass oli lastud minu magamistuppa – ja riidekappide uksed miskipärast lahti tehtud. Teine kass mürtsutas Reti toas. Mida asja…
Kui Reti südaööl töölt jõudis, pidasime pool tunnikest plaani, arutasime ilma asju – ja siis kähku tuttu, sest Reti pidi täna hommikul juba kell 6 tööl olema, et õhtul vaba olla – ja mina pidin padja ja teki abil ennast kahjutuks tegema, enne kui plahvatan – väsinuna ei tohi teatavasti ei suhelda, plaane pidada ega olukordi analüüsida.
Kohutavalt unenägusid oli möödunud ööl – Minnil ka. Kui ma parasjagu oma enese nägemuste vaheajal nõutult istuli ei tõusnud – mis on siin unes, mis ilmsi? – rääkis tütreke unes ja sibas jalgadega, nagu unenägu nägev koerapoeg. Ta ongi ju Koer. Sünniaastalt.
Hommikune mürin, mida talituse kõrvale metsa tagant kuulsin, oli paraku harvester, mitte kombain minu heinamaal. Kimasin rattaga seda värki vaatama, öösärk tuules lehvimas 😀 – ja optimist minus ütles, et ongi hea, kui haljasmass veel põllul seisab, pärast on vähem proteiini, mis hobustele laminiiti, preid ja kärnas molusid võib põhjustada.
Sanna oli oma pakutud 25 rulli kuivsilo juba ära müünud – aga Reimo lubas lähiajal oma poisid 20 rulli tänavuse heinaga siia käratada. Kristel ütles Hiiumaalt, et viib Estepona mõneks kuuks Lõuna-Eesti haljastele aasadele ja Katerise juurde paaritusse, ise läheb Taanimaale friisi hobustele patse punuma.
Pank avastas, et Alo volikiri on aegunud – aga härra volitaja ise on ju nüüd nädal aega Watergate’il ja siis nädal Võrtsu regatil ja… Hea, et mul pole aega paanikasse sattuda, ühesõnaga. Ka mitte sellepärast, et see on õudne, kui palju võtavad sms-id ja e-kirjad aega – praegune seanss võttis konkreetselt kaks ja pool tundi.
Täna edasi saab sedasi, et toon ära musta musi sadulavöö sadulsepp Antsu juurest, uurin Raplas saada olevaid soodsaid fotokaid, leian Minnile tänased maasikad – Meelika müüs enda omad viimseni maha ja enne homset-ülehomset sealt osta ei saa -, siis toimetan pilku tõstmata Tomi raamatut, Reti mööbeldamine – enese ja Mihkli sisse seadmine Aleksandri toas – puutub minusse sedavõrd, et pean poja riided oma tuppa riidekappi viima, aga seda ma juba oskan – ka siis, kui Reti eelmisel korral siia kolis ja paar kuud püsis ka, kuni torm tuli ja kole oli ja ta ootamatult Ohekatku kolis, käis sama manööver – ja siis saabub Heili mu trimmeri ja juuksekääridega – saan päris ohtrasti haljast hopadele ette langetada – ja Reti juuksuriskäigu pealt kokku hoida. Eelmises ajakirjas Naised arvutas isegi üks pankuri-leedi, kui palju me maniküüri-pediküüri-juuksevärvimise-lõikuse jne pealt kokku hoiame, kui seda kõike ise teeme. ..„Naiste“ filmiretsensiooni panin koduka haldamise ja Tomi toimetamise ajaks alateadvusse laagerdama. Õhtul paiskan produkti arvutisse… Nii, Raplasse kolme käiku sooritama. Kus on viies kuni seitsmes mina? Paluksin kõiki neid nüüd kohe tegudele!