05. juuli 2012
4.juuli
Jumal on kass. Eile pusisin pool tundi Facebookis Palamuse orvukestele amme leida – sealse päästetöötajate sitke ja sireda pealiku emakass oli äsja surma saanud ja viis viiepäevast titte jäid hätta – samal ajal, kui talupojamõistusega maarahvas saadab sadu ja tuhandeid kassi- ja koerapoegi merekooli, õnnestus leida Rannu kassiema, kelle juurde päästetöötaja Palamuselt sartis. Paar tundi varem leidsin kodu kaheaastasele labradorile, kelle perenaine läks hooldekodusse.
Jumal on kass ka sellepärast, et päästis läbi mu sisetunde ära meie kassipoja kurjast. Kui pärast ära ütlemist oli jälle tahtja leitud, lunis üks mees meie Süsit selleks endale, et oleks suitsukatteks kassipoega kasutades põhjust siia tulla. Kui ta mulle helistas, tundus väga, et hoopis teiste huvidega säga oleks loomakese autoaknast välja visanud või tänavale jätnud. Kus mu mees on? Millal tuleb? Oi kui tore et pole ja niipea ei tule, ma otsin transpordi ja tulen külla. Keegi kutsus või??? Blokk!
Eile tegime selleks, et rahuneda Delfi kokku keeratud käki tagajärgedest – kõige hullem osa olid mõistagi kommentaarid, mille energeetiline lööklaine tabab ka seda, kes neid ei lo – Kaereperre tellija tallajäljed ja andsime kolm telefoniintervjuud. Minni jaoks sügisel avatava uhiuue lasteaia ümber oli kiviparketi alune liiv just ära silutud – ja Minni pani sealt padinal üle 😀 Intervjuud oli vaja telefoni tulistada elu24-le Delfi luuludest, Naistelehele meie lemmik ujumiskohtadest, Naistele puukentsefaliidist ja –borrelioosist. Siis helistas musta musi endine perenaine Helmi Soomest: see on täielik ahistamine, ütles ta jumala õigesti – nagu see kõrvaltvaataja pilgule sageli selgemalt paistab kui sodi sees sumajale endale. Suur tükk päevast kulus Delfile vastus-arvamuse kirjutamisele. Seda tegemata poleks ma Ohtliku lennuga tegelda suutnud. Ja poleks saanud ka nii palju sooje ja pooldavaid tagasisidumisi kui see ajakirjanduseetika teemaline tekst kehutas.
Järjekordselt lühikeseks jäänud une tõttu ajasid loomad mind närvi – kutsikad murravad juba üliosavalt end läbi võrgusilmade aedikust välja, kusjuures mõlemad mustad öeldi täna hommikul ära. Vasikas keeldus lammaste juurde minemast, kutsikad rüselesid tema jalge vahel – ühed ei osanud end hoida ja teine ei osanud hoiduda neile ühtedele peale astumast. Hulk rüselemist – ja lõpeks sain vasika lammaste juurde siis, kui Reti ärkas ja tagant tõukas. Hobustel sai täna haljas otsa, mõtlesin, et on vaja nad lambakoplisse silo juurde viia, aga viimased silopärad olid täiesti kõlbmatud. Järelikult pean kelleltki kümmekond rulli värsket heina õue peale tellima. Kellelt? Kellelgi pole praegu aega seda vedada. Küll aga teevad kõik kassid pahandust – mu kolm kastraati käivad hoovimaja kassidega tüli norimas – ja saavad neilt enamasti kolakat – hoovimaja neiukestest-kadunukestest pole aga ei kippu-kõppu. Kui kaua ma neid võõraid kasse toidan? Ja akna tagant ülbet siiamit minema käratan. Toas kinni peetav Lilli – pulmitab, noh – ja Süsi – liiga väike veel õuekasside-koerte-vasika-lammaste-hobustega trügimiseks – tõmbavad viis korda päevas kardinaid alla, ruuterit pikali, nii et juhe on omadega täiesti läbi, pisike peidab pabulaid nurkadesse – pissib õnneks liivakaussi – ja ma ei jõua enam esmaspäeva ära oodata, mil praam ta saardab.
Sügist ei jõua ka ära oodata. Esiteks on leegitsev päike ja ka pilves taeva all lämmatav leitsak kuidagi tavatult rusuvad. Teiseks muutub talumatuks, kuidas suvepuhkused tarretavad kõik protsessid. Mis õigusega mingid ametnikud jorutavad ja molutavad ja suvitavad, kui me siin paneme täiega – heinad-silod-viljad-erialatööd…
Postkastis oli Delfi vabandus ja teade, et mu arvamus riputatakse kohe üles. Tagasiside tegi küll päeva helgemaks ja õhulisemaks, aga teised telefonikõned, mis üha küsisid, kas olen juba Hispaanias, tõestasid, et sedalaadi pask on peatamatu. Mis siis, et täna ajakirjanduseetikast ja tegelikkusest rääkisin – üldsus kuuleb ikka ainult sensatsiooni. Igavat tõde enam endale ligi ei lase. Sulu Sass küsis, kas mulle helistamine on nüüd väga kallis – ikkagi Hispaania – tema kuulis seda „uudist“ Fjodorilt… neid veskeid enam ei peata.
Siis on hea FBst leida Viiratsi raamatukogu kuninganna Caissa postitust minu seinale: „Las krantsid hauguvad, karavan astub edasi….vana ja õige tõetera…tunnistan ausalt, et ka minul oli väike eelarvamus Kati suhtes enne meie kohtumist. Praeguseks minu jaoks üks soojema hingega, arukamaid ja töökamaid FB sõpru. Ajakirjas Naised Kati kirjutatud isikulood on sisukad, kaunid ja üdini eetilised.
Rääkisime kohtudes paljustki, nägin Kati sõbralikku kavalat muiet, kui ta andis mõista, et on teinud korraliku eeltöö ja kartuseks, et ilmub midagi sellist, mida ma ei sooviks artiklis näha, pole põhjust.Kuigi pahatahtliku googeldamise juures oleks võinud lambist kirjutada nii mõndagi, mille üle ma uhke pole, kuid ei kahetse ka!
Anna minna! Oled viimase peal tubli tibi!“
Kõike head soovinud kolleeg Raavo kõne pidi olema toetav – hästi panid tänases Delfis, kümnesse, jätkame samas vaimus – ent ta, tore mees, tsiteeris loomulikult kõige rammusamaid kommentaare.
Suutsin selles hea ja halva vahelises pendeldamises teha vaid mehhaanilist tööd – aga seda õnneks massiivselt, saades jõudu järgmisest postkasti plõnksanud kirjast:
„Tere Kati,
selle aasta jaanuaris sain ma oma isalt Pärnust sünnipäevakingiks Teie raamatu “Projektilaps Pärnust”. Tahtsin Teile lihtsalt öelda, et see oli väga vahva lugemine! Kuna ma olen juba oma 20 aastat kodulinnast Pärnust ära ja 16 aastat Eestist üldse, tekitas see raamat minus palju äratundmist – ärkasid mitmed ununenud mälestused. Väga mõnusalt, lihtsalt ja vaimukalt kirjutatud! Teie lapsepõlv oli väga vahva!
Aitäh!
Soovin Teile palju edu edaspidiseks,
Parimate tervitustega Bayerimaalt,
Merje Kraus“
Isver, et ma seda tundmatut daami nüüd ei pahanda, et tsiteerisin ja tema nime ka veel kasutasin… Aga heas ei tohiks ju midagi halba olla.
Nõnda siis lammutasin Ohtliku lennu üheksanda osa failideks, süstematiseerisin ja pakkisin folderisse. Mispeale tuli kõne Haua Mikult – neilpäevil tuuakse puud, 640 euri, uhhuu…
Tegin ja töötlesin uued pildid kahest liigsest kutsikast.
Parmud ajasid hobused närvi – ja mind ajas närvi lagedaks näritud koppel, mis etteheitvalt tolmates nõudis – mida sa seal üritad töötada ja raha teenida, helista kohe kõigile võimalikele heinameestele, küll pärast mõtled, kustkohast heina jaoks raha saada…
Aloga, kes täna koos Brigitaga Watergate’ile läks, arutasime laste liikumisi – ta tuleb Minnile ise siia järele ja viib ta Võrtsu laagrisse, tagasi tuleb mu silmatera loodetavasti laagrijärgsel esmaspäeval koos vennaga – mis tähendab, et päeval, mil Renelii tahab oma sünnipäeva tähistada, on Indiisu hoopis Tondi saare maratonil. Pean seda Reedale ütlema. Homme.
Kui kurtsin Eidapere Sigridile, et kaks kutsikat jäid kätte, kuigi enne tundus, et neid on puudu ja tahtjaid rohkem kui anda oleks, ütles koertekodu perenaine, et pean kutsid veterinaarselt korda tegema – vaktsiinid-kiibid – ja siis oleks lootus nad mõne päeva pärast Soome saata või vähemalt pildistada. Sada euri kuts. Ma ei ütle midagi. Sest see, mida ma ütleksin, ei oleks ilus.
Mälupulkade puhastamine oli nii ärritununa ja sõlmejooksnuna väga hea nikerdamine. Ja nii arvutis, väliskettal kui mälupulkadel leiduvate dokumentide korrastamine ja värskendamine samuti. Hakkasin ohjeldamatult haigutama – Viilma tõlgendas seda enesehaletsusena – ja otsustasin just tunnikeseks selili kukkuda, et pärast sedasama päeva uuesti alustada – kui värava taha räntsatasid ootamatult Lenno ja Ain Ingliste külast. Viin näpus ja nemad ainult tunniks.
Kisasin nende peale nii, et siinpoolne – aga võibolla ka sealpoolne – Kumma küla kajas – ei tule siia jooma, mul on vaja tööd teha, nagunii on ajapuudus ja tööde üleküllus ja… Lenno suutis lõpuks mu kaagutamise sekka pista, et nad on siin ainult seni, kuni ta vanim poeg oma lapsega paaris kohas ära käib ja veel et… mu tigedusest sai järgmisel hetkel suur rõõm. Oleksin peaaegu õnne õue pealt minema lärmanud – Ain viis oma tütrele Elole viimase poisskutsika!
Kui jubetu päikeselõõsa käest koos Eesti naisega, mille Minni postkastist ära tõi, maakividest mõnusalt jahedasse majja pääsesime, tellis tütretirts minult pannkoogid. Ja kohe. Sellised, nagu Krõlli-raamatus, palun. Aga mul oli kapis ainult rukki- ja odrajahu. Alustasime retke poodi, kui…
Metsagrupi kõne. Meid ühendavad dokumendid olid puhkusteaega trotsides liikvele läinud. Mispeale tegin kiire e-maililise tormijooksu Pille ja Kille peale – Kulla jäi seekord mängust välja, muidu oleksid kõik Rapla kaunid daamid mu rõõmu ja innukusega pihta saanud 😀
Poodi jahu järele väntasime rõõmsalt laulu jorisedes, nii et palke laasiv akadeemik vaatas meile üllatunult järele – maainimesed peavad olema mornid ja murelikud, mitte paisu tagant voolama pääsenud elukorralduse üle rõõmustama.
Pannkoogid said suurepärased. Väikseid sõime moosiga. Üle-panni-omade vahele panime vorsti-juustu ja keerasime rulli. Minni vajus pealaeni täis söönuna magama, mina sain postkastist jälle hingele ja südamele pai:
„Aitäh väga hea teksti eest tänases Delfis (Ajakirjanduseetika…)! Nii mõnus ja mahlakas- päev kohe tunduvalt parem (seda konna koorekirnus naeran omaette veel tükk aega). Ja ikka jõudu-jaksu kõigis tegemistes, väliste ärritajate ignoreerimises ning kirjatöös. PS! Tilk tõrva ka: Soone talu päevaraamat on totaalselt sõltuvusttekitav lugemisvara ja suure lugeja jaoks ärritavalt aeglaselt ilmuv. Kõike head soovides lugeja Jõgevamaalt“
Kas ma sain siis koos Ulmani, Västriku ja Ritaga ohtlikult lendama hakata? Ei, postkasti partsatas 300 lehekülge Indigo Tomi raamatut. Lõpuks ometi. Salvestasin, formaatisin ta loetavaks, panin eestikeelse spelleri peale, jõudsin ära toimetada kolm esimest lehekülge – ja siis tuli Vaido. Mul ongi selle Inglistega mingi eriline klapp – seal on head teekaaslased-hobusekasvatajad-heinategijad Haggid, sealt tuli vasikas Raissa, sinna läks viimane isane kutsikas –ja sinna läks ka Terracan.
Üsna kohe kui ta auto24 üles riputasin, tuli vahetuspakkumine. Sajandivahetuse (jube naljakalt kõlab, eks?) Mitsubishi Space Wagon – nelivedu, seitse kohta, kui kõik istmed on see, jube palju elektroonikat ja seest imelikult puhas (minu lapsed-loomad teevad suvalisest tutikast hetkega… auto, millega veetakse lapsi ja loomi 😀 ). Kui asjalikud sellid ümber Hyundai tiirlesid, hoidsin hinge kinni – mõlke siiski kuradi palju, osad päris teravad ja metall neis kohtades ammugi väsinud, lisaks üle nipli lennates hävinud kahele aknale külakollide saavutatud klaasidest lage teepoolne külg… Aijee…
Nad lubasid homme koos nende sellidega tulla, kes autot reaalselt üles taguma hakkavad. Raissa aina lõugas maja taga, nii et vabandasin ja läksin teda söötma. Kui tagasi tulin, teatasid poisid, et nad mõtlesid ümber. Naeratasin virilalt ja lasin kõrvad juba lonti… Kui nad teatasid, et vahetavad autod kohe ära. Sõidavad Terracaniga minema – sõitsid ka, jeerum, mida nad küll läbi selle akna nägivad… ja jätavad mulle jaapanlase kohe siia. Kirjutasime Mitsu kapoti peal lepingud, vahetasime dokud-värgid – ja oligi tehtud.
Sõitsime Minniga Margoti juurde, et talle vahepeal kogunenud paberid ära viia – ja kohtusime vendade Järvelatega veel kord – Vaido rahakott jäi suure õhinaga Mitsusse. Ta tundus tõeliselt õnnelik. Pärast kodus arutasime noortega, et tegelikult ei kaubelnud ta kahjudega – kui mina oleksin ametlikus töökojas kõiki neid plekke-klaase-vidinaid taastanud, oleks koletu hind tulnud. Kui nad ise ta korda mudivad, tuleb mõistliku raha eest autot küll ja veel.
Kutsikas, asutuste ärkamine, auto… Uskumatult palju seda kõike ühe päeva kohta, mis nii närviliselt algas ja nii täiuslikult lõppes. Seda ei rikkunud ka ähvardused Põhjaosariikidest. Millest kõik ma ilma jään, kui ma ei tee midagi selleks, et ma ilma ei jääks… ee… Millest ma ilma jään? Lubadustest ja sõnadest? Minu kõrges eas ollakse lubaduste suhtes skeptilised. Võiks küll olla veel skeptilisem – ja veel kiiremini illusioonidest läbi kumavat tegelikkust näha. Küll me areneme ka sinnamaale. Mis puutub sõnadesse, siis neid teen, müün ja söön mina. Teised kasutagu muid aineid. Kusjuures mitte neid, mida nad regulaarselt kasutavad – see kumab läbi sõnavarast, stiilist ja kirjapildist – need ained lahustavad kõik hea ja ilusa. Kaotavad loogika ja seosed, adekvaatse minapildi ning au ja aususe. Järele jääb mina-mina-mina, mis süüdistab kõiki teisi neis pahedes, mis iseloomustavad teda ennast. Ja kõik need, kes on neisse ainetesse uppunud, muutuvad omavahel rabavalt sarnaseks. Erialast ja haridustasemest olenemata. Mida Jumal küll mõtles, kui lasi inimsool avastada need substantsid, mis hävitavad nii palju ilusaid hingi, kes sündisid palju enamaks ja kaunimaks kui nad uppununa teevad – ehitamise asemel lõhkumine, loomise asemel tarbimine, ühe koha peal hüppav ja igas suunas muda pritsiv grammofoninõel…
Õnneks ei lõpetanud see rusutis tänast maagiliselt edasiteele rühkinud päeva – selle lõpetas vestlus noortega, homsete tööde ja sõitude reastamine ja Indiisu kaissu tuttu pugemine. Täna oli pühapäev ja homme tuleb veel püham päev. Ja nii iga päev. Kindlasti.