03. juuli 2012
1.-3.juuli
Mama Leone… Hakkasin seda laulu juuli esimese päeva hommikul laulma – ja kummitas õhtuni. Koos nimega Filumena Marturano. See oli Siina Üksküla kehastatud superema Pärnu teatri etenduses. Ja laul tuli koos faktiga, et Soone talu on põgenikelaager. Hoovimaja tüdrukud. Garfield ja Taavet. Anna ja Minna – nojah, söödud, pardon. Nüüd ka Reti ja Mihkel, kes kolisid Ohekatkust siia. Mahume ikka, miks ei mahu!
Üleeile arutasime terve pika pärastlõuna, kui Lustid ja M&M (Mihkel&Margareta) siin maksakasted ning kohupiimakooki jäätise ja maasikatega sõid, noorte Rapla-maja peldiku edendamist. Pütt on vaja maasse kaevata ja pott peale osta, siis saavad noored oma koju kolida. Eks nüüd nad siis kogu palgatööst vaba aja oma pesa punumist forsseerigi. Ja sellel spurdil on üks väga hea tulemus – Bella pesakonna suurim-arukaim-sehvem kutsikas jääb peresse. Läheb noorte majalukuks ja hingesoojendajaks. Reti pani talle meie kunagise Koera (suur täht on väga meelega) Elsa auks nimeks Elsa. Elsa II… Selliste asjade peale tõusevad minul kõik karvad püsti ja pisar poeb silma.
Sellesinase pühapäeva kohta ütles Avesta: „Päikese päeva märksõna on taevatähed. Päev on seotud tuleviku loomise, laste kasvatamise ja nende füüsilise treeninguga. See võib olla kriitiline päev, kuna on seotud astraalse võitlusega. Tuleb säilitada rahu ja tasakaal. Ole oma valikutes ja tegemistes hoolikas, rangelt aus ja õiglane. Väldi suhtlemist halbade või kahtlaste inimestega. Kui ületad hirmud, annab päev uusi võimalusi. Kuutsükli 12. päev on pühendatud kosmilisele armastuseenergiale. Head algatust leppimiseks või suhete taastamiseks enamasti tagasi ei lükata. Halvimal juhul ei osata täna saavutada harmooniat, siis muutub see raevuks. Päev on aldis inspiratsioonile. Kasulik on fantaseerida, istuda voolava vee ääres ja puhastada oma mõtteid. Pärast kella 8 algab kuutsükli 13. päev, mil pole mõtet tegelda vanade probleemidega, kuna need võivad muutuda oma saba neelavaks maoks.“
See on üks täpsemaid ja õpetlikumaid kalendreid, muide.
Öösel niisiis saabuski Reti, kelle pidevad pinged Ohekatkust tagasi ema juurde tõid, Mihkel kui tubli ja töökas, aus ja armastav mees mõistagi kaasas.
Hommikut alustasin heinapallinööride välja harutamisega pinnase pealiskihist, sest Matrix jäi sinna mingi nipiga sarvipidi kinni. Tuppa jõudsin just siis, kui Joala laulis raadios Naerata – tantsisime ja laulsime Minniga mööda kööki ja see oli nii hea.
Samal ajal vedas meesjõud hoovimaja tüdrukutele kaabliga neti. Mina tegin seejärel kaevu peal käputades telefoniintervjuu, et päästa end liigsest Tallinna-sõidust. Mehekäe ja mootorsae ühisjõud tegi siis korda Battaya boksi ukse – kui helikopteri suurused parmud peale tulevad, on kiire jooks talli varjule. Nüüd on kõik selleks valmis.
Saabus perekond Taalmaa Pärnumaalt – ja üks must isane kutsikas sõitis pärast pildistamist-kallistamist-teed-šokolaadi oma uude koju Häädemeestele. Jälle üks ilus hetk – mille peale must emane kutsikas oma pedantse loomuga mõistagi tund aega lõugas. Üks vend on puudu! Appi! Siin on käsil mäng „Kümme neegrit!“ Alles jäi neid koooooolm…
Kuvalda ja karm käsi upitas sääski ja parme vastu poste-laudu nühkinud hobuste abiga päris pikalt maha surutud kopli tagasi üles. Misjärel käisime poistega Raplas – poetrett, kui juba väimehe auto käepärast oli.
Koju jõudes ootasid meid ees Valdo ja Helen Johannesega. Minni ja Anne-Ly olid kadunud. Grill oli – ilmselt konist, oh meid patuseid! – ise süttinud. Panime lisaks maksakastmele resti peale pelmeenid ja kalapulgad. Hea sai. Ainult et tüdrukud ei tulnud ikka veel koju. Sõitsime Valdo ja Heleniga, kes nagunii Estonia järve tahtsid näha, sinna. Sest ei Reet ega Renelii vastanud.
Kuna eelmine õhtu lõppes veesõjaga ja läbimärjana koju tilkunud Minniga, keelasin tal täna küla peale minemise – aga ikka läks. Ja kui nad juba kolmekesi koos olid, sõitsid ratastega järve äärde. Igaüks väidab, et keegi teine algatas. Tõde jääbki teadmata ja tühi temaga. Fakt on, et suuremad piigad viisid minu silmatera ilma kiivrita väikese roosa rattaga maanteele ja ilma järelvalveta järve – säh sulle laste kasvatamine ja füüsiline treening, mida soovitas Avesta… Nojaa, eks proovige tillukese jalgrattaga 5 km vändata ja endast poole suurematel kannul püsida!
Estonia järve ääres muutus kergendus sellest, et tüdrukud olidki seal ja elus-terved, vihaks sellepärast, et nad üski, ilma loata sinna väntasid ning ma kisasin päris mehiselt. Kaerepere kutid, kes otse järve kaldal mõnuga õllevanne võtsid, püüdsid purjus inimestele sageli omases kõigi-rahvaste-isa meeleolus lapsi hirmsa Soone Saara eest kaitsta. Harmoonia ei muutunud tänu Lustidele raevuks, kujunes hoopis peaaegu meeldiv suhtlemine Kaerepere kaakidega.
Ees seisis veel Avestat järgiv leppimine ja suhete taastamine. Kelle muu kui Reedaga, kes oli ja on veendunud, et Renelii oli kõigest õnnetu kaasajooksik. Kuivõrd igal lapsel on oma versioon, ei ole selle teemaga rohkem mõtet tegelda.
Meie võtsime hoopis ratsutada. Mõtlesin Reti kavalusega Garfieldi selga ajada, aga ta ei punninud üldse vastu. Otsime üles tema püksid, sapsud ja steki, mida ta oma hobuse müümisest saadik puutunud polnud. Mina läksin musta musi Bohemaga samuti platsile.
Küll võivad hobused erinevad olla – Garfieldi allüürid on siis, kui teda ülearu ei segata-koondata elegantselt lohakad, pikad ja sujuvad lohvadi-lohvadi maa haaramised. Ehkki must mära on vene traavel, kipub temal traav üldse puuduma. Eelistab nii koha pealt kui sammust kohe galoppi tõusta. Ja see on tal lühike ja kiire – tikktigitikktigitikk… Aga õnneks sujuv, nii et ratsanikul jäävad kõik siseorganid oma kohale 😀
Minni sõitis oma Madonnaga, kes seisis mulle risti ette, kui Bohema sadulaga koplist väljuda püüdsin – sadulat! Ja kohe! Mina ka! Pärast Minnit sai poniga jalutada ka Anne-Ly – meie Minniga valjastasime-saduldasime eeslitäkk Opaali, kellel polnud sellise mängu vastu vähimatki. Oli muhe ja sõbralik, ei julgenud üle õla Minnit vaadata, et teada saada, mis ja miks tal seljas on, keeras kõrvad täiesti tagurpidi. On ju ka, mida keerata.
Kuni saun küdes, vaatasin mina Ohtliku lennu 9. osa uuesti üle ja nüüd on käsikiri raamatuversiooni jaoks juba failideks jagatud ja pääsu pole, ehkki mul on selle materjali suhtes-seoses-paralleelselt palju blokke ja parjääre olnud, on see parkuur läbitud ja töö käib.
Pesumasin sai õnneks totaalselt korda – ka uuena ei tsentrifuuginud ta nii hästi kui nüüd.
Istusime Minni ja Anne-Lyga just saunas lava peal, kui ühe rolleriga toodi uus kõlakas. Sulu Sass ja Nuki põikasid korraks läbi ja rääkisid, mida külarahvas kuulutab: minu jeebi keeras katuse peale hoopis seesinane edumees, kes siin vahepeal mu elu põrguks keeras – ja maksis Aarele selle eest, et noormees tema asemel tanki roniks ja süüdlane oleks… Ma kordan – kohal käis kaks politseiautot ja kõik on professionaalselt-ametlikult fikseeritud, kurat küll!!!
Teine roller tõi keset sügavat ööd niisiis mu vanima tütre – ja nõnna see Mama Leone ja Filumena Marturano paralleel mul kummitama hakkaski. Mõtisklesin enne veelkordset uinumist, mida mina teeksin, kui Reti-Miku olukorras oleksin. Ilmselt kaevaksin maja kõrvale välipeldiku ja laseksin mehel sinna putka peale ehitada. See kulub ka tulevikus ära – grillivaid-õlletavaid külalisi on palju lihtsam suunata vabaõhu-kükikuuti kui puhtasse tuppa pasale. Mina peseksin end kasvõi teetassist – peaasi, et on oma kodu ja pole tujukaid ämmasid, kes mingil hetkel ikka oma territooriumi kaitsma hakkavad (ärgu käigu see minu kohta!). Aga me oleme Retiga väga erinevad natuurid, kumbki oma muinasjutu peategelane – nii et tema teeb nii, nagu talle sobib. Kuni meie sobimised omavahel kokku sobivad, on OK.
Eilseks, esmaspäevaks loitsis Avesta ajakirjas Naised: „Päikese päev on pühendatud elavale hingele, elu tunnetusele ja hoolitsemisele loomade eest. Ole heatahtlik kõige elava suhtes, jaga ande ja kingitusi, palveta lahkunud esivanemate eest. See on harmooniline päev, mil tülitsemine on lubamatu. Ole kindel oma eesmärkides, tee materiaalseid plaane – aktiivne tegevus ei ole soodustatud. Soodne päev abiellumiseks, ostudeks, rõõmuks ja puhkuseks. Kuutsükli 13. päev hoiatab, et ei tekiks killustatust mitme asja üheaegse ettevõtmise tõttu – ikka üks asi või töö korraga. Ära ole agressiivne. Puhasta kõiki kanaleid ja tasandeid ning tee hingamisharjutusi, et soodustada tänast mõtete alkeemilist protsessi, mõistuse ja vaimu transmutatsiooni. Seda soodustab ka intensiivne toitumine.“
Aga mul on kõik päevad ju sellised. Hoolitsen heatahtlikult loomade eest, püüan nii oma põgenikelaagris kui üldse kõikjal tülidest hoiduda, abiellun aeg-ajalt ja kutsun end korrale just selle saja asja korraga tegemise suhtes. Hetkel, teisipäeva keskpäeval, mil oma viimast 3 päeva üles klõbistan, hoidun tülidest meedia tasandil – ei-tea-kustkohast on meediasse paiskunud uudis, et müüsin talu maha ja kolin homme Hispaaniasse. Kuulsin seda Retilt.
Alles siis, kui kõik raadiojaamad juba undasid ja FB kihas, helistas www.elu24.ee ja küsis, mis värk tegelikult on. Värk on ülisitt. Meedias laamendavad amatöörid, kellel pole sellist haridust ja eetikat, nagu meil, Akadeemia Peegeliaana haridusega Tartu Ülikooli ajakirjanikel. Meist kellegi puhul ei tule kõne allagi, et inimese enesega kõnelemata mingit kamara jura rahvale närida viskaksime. Iseenesest see sitt mind ju ei puuduta – ma ei tuhni portaalides ega loe ainsatki kommentaari – aga kõned-kirjad hakivad mu mõtted ja kirjatöö, rütmi ja rahu olematuks. Kui sügavale metsa ma veel kolima pean, et mitte iga päev järgmist kollast vihalehte perse küljest maha noppida???
Eile, kui oli loomade erilise emmemise päev, oli pisike jäärjobu Jaan kampadesse läinud. See kampadesse minemine on muide kirjastuse Elmatar kujundusgeenius Peeter Paasmäe väljend. 4-5kuised talled roomavad aia alt läbi, suured uted ei mahu. Ja nüüd läks Jaan kambaga kaasa, tagasi tulla ei osanud ja tirises aia taga, samal ajal kui Kormoran lõugas nii, et maja värises.
Tõin tatika süles tagasi ja pean tunnistama, et sedalaadi töökatkestused on midagi hoopis muud kui perversse „ajakirjanduse“ põhjustatud.
Leidsin silohunnikust autasuks märjakssaamise eest Jaani päästmisel oma lemmikreha, viisin Raja lambakoplisse, et ta õuel kutsikate peale ei astuks, lasksin kutsikad murule jooksma ja kui tagasi tuppa jõudsin, siis mõlemad mu tütred tudusid. Minni oli üleelamistest kurnatud suurele õele unejuttu lugenud – ja ka ise magama jäänud.
Mina saatsin paar sms-i, tegin arvutikosu puhtaks kõigest ebavajalikust, et talle mingitki kiirust saavutada, kirjutasin mõned kirjad ja arved ning seda tehes mõtlesin ühele huvitavale trendile, mis Eestis valitseb – olgu kokk või krahv, kui tema laste või loomade potitamise eest hakatakse raha küsima, tassib oma kullakese(d) kasvõi karupersse, aga sentigi maksta ei taha. Olles mõnda aega üsna arulagedalt päris suuri kulusid kandnud, küsisin kompensatsiooni nii laste kui loomade eest vastutajatelt – ja kõik reageerisid nii, nagu ma oleksin häbematu röövel, kes neile kohutavalt liiga teeb. Segi olete kõik läinud või?
Lapsed võiksid teoreetiliselt oma 3xpäevas sooja söögi tasandada töö ja abiga – aga kui harjumusi-oskusi pole, on nende õpetamine hoopis lisatöö. Ja kui ratsutajaid ei käi, ei teeni ka suurim-probleemseim loom enda pidamist mitte millegagi tasa. Olen ma lollakas või???
Et end vastupidises veenda, kirjutasin Naistele targa mehe nõu rubriigi loo. Misjärel sudisin Indigo häälekandjat – Tom, kurat, kus käsikiri?! Isegi lähisugulane Sulu-Sass muretseb Su raamatu pärast…
Mõlemad firmad, kes mind mitu nädalat ootel hoidsid, ütlesid jeebist ära – kohe ei võinud öelda? – aga mina, Jäär-Tamm-Kits keeldun paanikasse sattumast. Askeldasin hoopis tunde auto24s – edendasin nii müüki-vahetust kui ostu. Kui kuulid kokku klõpsasid, läksin Minniga mängima.
Sõitsime ratastega küla vahel – postkasti juurde, kus olid vaid müügi-üllitised – neist Handymani oma, mis soodsaid batuute pakkus, pani mu emasüdame viiksatama – miks minu mummud peavad naabrite juures põrkamas käima? Tegelikult mulle batuudid ei meeldi – kõige naljakamates koduvideotes nähtu tõttu vist. Kiigeplatsil kiikusin ja karussellitasin koos tütretibaga, misjärel käisime Reeda juures suhteid korraldamas.
Renelii ehmatas kaameks, sest arvas, et läheb klaarimiseks. Reet pani trenniks hobuseid valmis ja läks hoopis sissejuhatavaks kordetamiseks. Ameerika traavel Rizzi läks Minni all kolmandal ringil galoppi – mis traavlid me Reedaga küll tõime, ainult seda allüüri tunnistavadki…
Kodus tegin erandi, avasin tütre ja väimehe soovitusel portaali ee.elu24.ee ja näppasin sealt iseenda pildi. Riputasin oma profiilile, sest väga ilus pilt oli – ja lasin FB-l end mõnuga hellitada. Tuli paarsada meeldimist ja mitukümmend sooja kommentaari. 90% muide naised. Ja mul oli väga hea.
Keegi ei taha kogu aeg klopperit saada. Isegi kui ei loe-näe-kuule – energeetiliselt saadakse ikkagi pasarahega pihta – ja siis ei saa aru, miks on paha ja tervis läheb käest ära. Nüüd, kus minu lõual meenutab hullu herpest veel vaid pigmentlaik, on jälle Minnil herpes. Aga mul on Urve Saare kitsevõiravumit!
Auto24 kasutaja-postkastis olid mõned pakkumised. Mõlemad vahetuseks. Üks sell pakkus Chevrolet’d – üliedevat sportautot, umbes nagu Knight Rideris – mis pole pehmelt öeldes taluperenaise mudel 😀 Mulle meenus seoses selle kahe sumpsiga eputisega mu kunagine Honda Prelude – kui viimaseid päevi Brigitat ootasin, ei suutnud ma enam selle ülimadala (pidin oma piraka kõhuga otsekui vanni istuma ja siis end sealt jälle välja vinnama) sportauto laia (2-ukseline oli) ust lahti suruda. Kohe pärast kuremajast väljumist vahetasin Prelude’i Ford Escorti vastu – esimene pikk sõit sellega oli pärast vähilõikust Luule Viilma juurde. Ja siis tulidki keemia ja kiirituse asemel hobused.
Ja siis tuli Krõlli pannkoogitegu. Lugesin Minnile seda Ellen Niidu ja Edgar Valteri ühistööd ette ning täpselt nii, nagu Indiisu luges hommikul koos õega ka enda magama, vajusin ka mina magusasti ära. Lisaks sõin ennast eile õhtul märkamatult pealaeni täis ja ei suutnudki päevaraamatut üles riputada.
Kui olin paar tundi Indira kaisus nurrunud, saabus Reti töölt – kui tuterdasin tema juurde meeleolusid tutkima, ütles ta, et tema ja Mihkli kutsika nimi on Elsa. Mis muud kui et kattusin kananahaga ja süda tegi niuks. Elsa – njufa ja naabrikoera kogukas must mikstuur – tuli meie ellu Peipsi äärest Andrus Peegli abiga, kes mind Kodaverre ja tagasi sõidutas. Riks oli siis aastane. Ja see leebe, tark ja kuidagi väga eriline koer saatis meid 14 aastat – seega oli kolme vanema lapse lapsepõlvekoer.
Täna hommikul pärast vasika söötmist ja lammaste juurde kõnnitamist ja kutsikate lahti laskmist ütlesin sellele neiukesele – hommik, Elsa! – ja ta istus maha, keeras pea viltu ja vaatas mulle ainiti silma. Nii ainiti, et see tegi silmad märjaks.
Oli päikeseline hommik – tütred magasid kaua, putukaid oli vähe ja loomad-linnud mõnusas meeleolus. Kõigile kallimusipai jagatud, sooritasin selle inventuuri siin – ja nüüd väntame Minniga poodi vihikut ostma. Sest Minni tahab hakata sinna jutukesi kirjutama. Olin umbes temavanune, kui oma esimese jutukese kirjutasin. Mu arstist ema täitis kodus haiguslugusid, mina vaatasin seda. Ja minu esimene kirjatöö algas lausega: „SE ON TOL. MINU EME ISTUP SLE TOLI PEAL JA KIRJUTAP.“ Ja pärast seda debüüti pole ma kirjutamast lakanudki – see on tool, mina istun selle tooli peal ja kirjutan… 😀 Ükspäev helistas ema mulle, kui toidukotiga koju väntasin – pidin kruusatee peal külili käima, end päästes-veheldes katkestasin kogemata kõne – ja ta ei helistanud tagasi. Ma talle ka mitte, sest ma ei taha, et mulle halvasti öeldakse. Ma tahan, et öeldakse nii hästi, nagu FBs mu foto kohta.
Ja lisaks poeskäigule lähme Maria Inidraga ka tema uut lasteaeda vaatama. Üsna rabav, kui kiiresti tänapäeval ehitatakse. Alles oli auk – ja juba on siseviimistlus. Misjärel algab Ohtlik lend 9 kirjutamine – hulk lugusid on ette kirjutatud ja ma ei pea midagi muud tegema kui seda krimkat.
Nojah, auto on ka vaja välja vahetada, viimased kutsikad ja viimane kassipoeg kodudesse ära saata, silo-heina-puude-värki kontrollida ja suruda, aga see kõik ongi minu elu. Kui elu24-st helistanud noormees küsis, kuidas kõik asjad oma ajakavasse ära mahutan, soovitasin lugeda seda päevaraamatut siin. Aitäh, noor kolleeg, kui vaevusid!