01. juuli 2012
29.-30.juuni
Täna läks kaks esimest kutsikat oma koju. Kivi-Vigala perekond Sõber tuli ühe kutsika järele – ja võttis kaks kollast poissi, kelle nimedeks said siinsamas õuel Bruno ja Benno. Bernhard jäi puudu 😀 Erakordselt armas perekond Viivi ja Kalju laste Mariuse ja Viktoriaga.
Praegusel hetkel aga heliseb mu telefon lakkamatult ja ma ei vasta, sest ma olen juba kõik ära kuulnud, mis sealt põhjast teatud seisundeis ja meeleoludes tulemas on. Kirjutan oma päevaraamatut selleks, et ta mõjuks ka mulle enesele nagu ravitee – nagu seda siin keegi tuhandetest lugejatest nimetanud on.
Tahaksin hädaldada, et minu kaks imetoredat päeva kipuvad selle kurja helina käes tumestuma ja ma ei saa telefoni ka välja lülitada, sest kutsikate kuulutus on üleval ja kaks plikat veel üle puha. Üldse kipun siin liiga palju halama – kuidas näiteks Gerly saab öelda, et mu päevaraamat on lõõgastav? Vist sellepärast, et kirjutan seda teksti siin nagu pihtimust sõbrale – ja kuna sel kombel saab kirja kogu protsess (alates pahaaimamatust õilmitsemisest, jätkates peessekukkumisega ja lõppedes reeglina sealt jälle välja ronimisega) see oma aususes ja avameelsuses vist inimestele sobibki. Üks kiri:
„Sinu käest saadud igapäevane energiasüst (lugedes Su blogi) hoiab meid mugavaid linnavurlesid mõnusas pinges – tahaks ju ka kõike jõuda-teha, ja siin tuleb Sinu ühe päeva tööde-tegemiste logistika lugemine abiks – s.t. ma ei vaju kohe peale tööd teleri ette, toimetan parem õues-aias. Ja mul on hea meel, et vahepealsed suhtemullistused, millele vihjasid, mis Sind eksitasid, on ehk nüüdseks möödumas… Soovin Sulle siis päikest, mitte seda va äikest! Eks ootame siis uusi üllitisi raamatupoodidesse, usun, et selle nimel on Su “blogi-sõltlased” nõus kannatama ka pikemate vaikuseperioodidega. Nobedaid näppe!“
Aitäh. Südamest.
Täna muide tänasin Rapla Konsumis kaht naist, kes kassas minu selja taga minust rääkisid, nii et ma kuulsin. Nad rääkisid, et see on õudne, kui halvasti minust kirjutatakse, kuigi ma olen tegelikult nii vahva naine – ja kui ma toidukottidega kassa juurest minema vankuma asutasin, läksin nende küpses eas tüdrukute juurde ja tänasin neid heade sõnade eest. Ilus hetk oli.
Eilset päeva kirgastas Urve kiri:
„Olen üllatunud, et minust kirjutasid ja nii täpselt, nagu oleks see kõik eelnevalt lindile võetud. Selle eesmärgiga ma küll sinna ei tulnud. Miks ma aga tulin just sinna? Miski ülevalt pani seda tegema, et just Sinult need kassipojad võtta. Miks just seda vaja oli, seda ma ei tea. Seal olles ma tundsin, et see on õige ja vajalik, et sinna tulin. Eks seda ole pärast paista. Kui tagasi sõitsime, siis ma tundsin, et teed ka minust mingi loo. Ütlesin seda ka Akslile ja see tunnetus ei petnudki mind. Kassipojad söövad kala ja piima ja oskavad ennast koera eest kaitsta, nii et kõik on väga hästi.“
Kuigi ka praegu viiksuvad vihased sms-id, mis püüavad mind kogu hingest tühjaks vampiirata, on tegelikult kõik väga hästi jah. Ka siis, kui on sitt. Nii sõna otseses kui kaudses mõttes.
Saame tuttavaks, mina olen Soone sibi. Otsisin kõikjalt kappide tagant ja diivanite alt üles kassipoegade jäetud hunnikud ja pesin põranda ülikorralikult üle. Puhastasin koerte miiniväljad. Ja kraapisin lambadade magaratooriumi puhtaks, enne kui plastiliin põlvini kerkib. Oleksin võinud abiväe ära oodata, aga ei tahtnud, sest – kordan siin juba mitmendat korda – mulle meeldib sitta visata. Sellega saab päris tuntavalt enda seest samuti hulga sitta ja saasta välja – pärast oled higine, rõõmus ja kergete-kargete meeltega.
Ja ekleer olen ka – arvasin, et võin reede õhtupoolikul Valdo ja Heleni vastu võtta ja pärast filmi vaadata – ja siis tuli Reeda meeldetuletus. Huvitav, kas ma selle kalamburtšiku siia kirjutanud olen? Härrasmees läheb kondiitriärisse ja küsib müüjannalt: „Palun mulle… ee… mida ma nüüd tahtsingi… ahjah, kuus skleroosi, andke andeks, mul on ekleer!“
Nii et – ekleer.
Mulle tuli Kroonikalt paar nädalat tagasi kutse Retrolegendile – ütlesin valju jaa – aga ma kipun pahatihti viimasel ajal neist väljasõitudest loobuma, kuhu mul kutse on. Tänu sellele, et Reeda endale kaaslaseks kutsusin – vaadake, lesbiks pole mind veel peetud, lits ja haaremipidaja on kuidagi igav… ahjah, ühel Kroonika peol käisin koos Andega, tantsisin Linnar Priimäe, Evelin Mikomäe ja Ithaka Mariaga – ikka ei õnnestunud lesbi-leiblit külge saada… 😀 – oi, kuidas mul-ekleeril see lause siin nüüd algaski? Nii, tänu sellele, et Reeda kutsusin, tuli mulle meelde minna. Ja me müksisime teineteist vastastikku, et oleks mindud. Tee peal arutasime, et me võime jäädagi mökitama, et täna on vaja trimmerdada, homme puid laduda, ülehomme… Ja ongi vanadus. Siis ei lähe enam ammugi. Siis ei kutsutagi enam.
Thea lugu sai valmis veerand viis. Võttis kavandatust oluliselt kauem aega, sest samal ajal käis tihe-tihe kutsikaäri – Alo vedas paar värsket pilti üles, ehkki fotokaraibe paneb mul viimasel ajal nii karmilt pange, et mul on otsekohekohekohe uut fotokat vaja, tööriist juuuu – ja mitu FB sõpra ongi homme ja ülehomme oma kutsidele järele tulemas.
Niisiis – emand Kristal ja kutsikad paralleelselt edendatud, valmistusin lainepikkust vahetama: Panen aga põsepuna palgele ja roosidega räti võtan õlgale ja…
… enne sprindin.
Mul oli kolmveerand tundi selleks, et kummaliselt vara õhtune talitus teha, end puhtaks pesta, lille lüüa, nägu pähe teha…
Et ta vait oleks ja mu sääri veel sinisemaks ei jookseks kui need juba niigi on, toitsin kõigepealt vasika, siis – ikka kohe päris tõsiselt joostes – kanad, hobused, koerad. Olin palunud tütretibal hiljemalt pool viis kodus olla – aga tema põrkas ajataju kaotanult naabrite juures batuudil. Sprint jätkus. Jooksuga Minnile järele.
Meil ei tekkinud Indiisuga riiete pärast tüli, sest ma isegi ei püüdnud talle kleiti selga suruda – jajah, lemmikteksad ja totaka hellokiti pildiga t-särak, okeiki, mis siis ikka. Mu enese roosidega kleit, pikk punane seelik ja valge kelmikas pluus käisid üliväga märga selga – seda, et ostsin selle kleidi Aleksandri esimesel sünnipäeval ja nüüd saab ta kümme, kleit seega üheksa, ei tea keegi. Ahjah, nüüd mõni ikka teab 😀
Ja isegi näo jõudsin pähe teha! Võin seda vabalt autos teha. Mõned korrad olen – tsurr! Politsei seda kohta ei loe! – ka rooli taga ripsmeid värvinud. Imetanud olen ka. Siis, kui Indi oli juba nii suur, et harutas ise end turvatoolist välja ja puges mulle põue. Kolm aastat sai ju.
Sel Tallinna-retkel sain lisaks ülimalt emotsionaalsele-nostalgilisele-helgele kontserdile teada, miks tasub lasta end klantspildi meedial – ja kuradi kollasel kloaagil paraku ka – regulaarselt solgutada. Samavõrd kui kommentaatorid su auklikuks mõnitavad, saad selle kadalipu läbimise eest autasuks mõnikord VIP olla.
VIP-il on neoonoranž käepael, tasuta VIP-parkla ja prii pääs üle punase vaiba Kroonika telki. Iseäranis lunastas kollases meedias solgutamise poole seitsmene hommikusöök – enne polnud lihtsalt aega – suupisteid silmini täis, kõik tuttavad üle kallistatud-patsutatud, viisime tütred mängumaale ja jõudsime täpselt Secret Service ajaks lava kõrvale. Arutasime Alari Kivisaare ja tema sõprade-kolleegidega seal, et korraldajad võinuks panustada kahte ekraani – ühele projitseeritud see, mis hetkel laval toimub, teisel sama bänd 80ndatel.
Kui peale tuli Ricci e Poveri, oli igasugune projektsioonide järele kiunumine meelest läinud. Möllasime ennast unustavalt lava ees tantsida. Mu jumal, kui kuradi jumala megagiga mõnus see oli. Otsekui suremise hetkel, jooksid silme eest vihinal läbi kõik tollased armumised ja koolipeod, esimesed suudlused ja diskod. Õhtud sõbranna Ille juures Pärnus Muraka tänavas, kus kuulasime lintmakilt just seda punti – ja Laid Backi – ja mulle tulid seal lava ees kõik sõnad ja tollased tantsusammud meelde ja mul oli jummala suva ja savi, et mitu paparazzot mind pildistas ja rahvas, raibe, tõmbas kahte lehte, et nad seda teha saaksid. Überükskõik!
Siis juhtus üks väike kamm. Mis samas näitas mulle kalleid teekaaslasi parimast küljest. Minni jäi koos Reneliiga ning emand Lensini tütre ja tema sõbrannaga Kroonika telki mängima. Pisut enne italianode etteaste lõppu otsustas mu Ronja mind üles otsida – ja kadus rahva sekka. Teised tüdrukud läksid üleni ähmi. Ja me korraldasime haarangu.
Armas ja hea Krista, mu üha lähedasemaks sõbraks süvenev Reet, koolivend Olle ja tema naine Kersti, hulgipuudeliste laste kasvataja, helge ja päikseline Deniss – ja plikad.
Ehkki lahti polnud õieti midagi – Lauluväljakult välja poleks Minni nagunii pääsenud, VIP-telk siras mäe otsas nähtaval kohal ja üldse – olid mul põlved nõrgad, süda kurgus ja peopesad märjad. On siis vaja selliste vahejuhtumitega meenutada, kui vägahirmusjubekangesti ma seda lapstükki armastan?!
Ja siis selgus, et indgod on ikka tõesti meist mitu astet ülemad. Minni oli roninud mööda erinevate meeste turjasid, seal kõõludes infolaua leidnud, infotädi laua peale ajanud – ja turnis tema kukil – ja loomulikult leidis tema minu, mitte mina teda üles 😀 😀 😀
Sõime veel veidi – ehk siis tegelikult hullult palju – erakordselt häid tikukaid ja vrappe, korvikesi ja puuvilju. Ja ma sain ridamisi häid emotsioone. Mitu täiesti võõrast inimest ütles hirmus hästi. Inimesed, keda ma kunagi näinud polnud, küsisid, kas ma ka tean, kui ilus ma olen. Nagu täna ka üks kolleeg FB jutunurgas – küsis, mis minuga juhtunud on, et ma nii erakordselt kaunis ja särav välja näen. Andke andeks, see pole imal enesekiitus – see on tänu ja rõõmu väljendus komplimentide eest – ja ühtlasi üllatunud analüüs. Mul oli äsja elu üks hullemaid perioode, kenasti ihuliikmeid soonivas bermuda kolmnurgas olen õigupoolest praegugi – aga mingi uus, äsja minuni jõudnud energia paneb silmad paradoksaalselt särama jah. Nagu märkis emand Ojasu. Ta ütles ka, et tema elus toimus totaalne muutus täpselt sellises suunas, järjekorras ja erialal, nagu ma talle täpselt aasta tagasi ennustasin.
See teeb mind vägavägaväga õnnelikuks. Kersti ja Olle, lapsed kaenlasse ja Soonele! Teie naabriplika kaisukutsu vaatab ka mind endiselt raamaturiiuli kõrgeimalt riiulilt ja ootab kannatlikult kojuminekut.
CC Catchi me päris lõpuni ei kuulanud. Nihveldasime end enne ummikute ja autodevoolu tekkimist koduteele. Kuna VIPvärk tähendab ka piiramatus koguses priid martinit, sain esimest korda pärast avariis klobida saanud jeebi seiskumist autot juhtida. Ja see tagasisõit kinnitas kahe viimase ülisuure autojuraka pidamise käigus kujunema hakanud aimduse veendumuseks – ma tahan väiksemat autot! Haagisekonks ja nelivedu peavad küll olema – ja võimalikult kõrge kusemine – aga ta peab olema oluliselt väiksem ja ökonoomsem kui senised. Nüüd, kus mõlemad märad on paaritatud, ei näe ma ka end niipea treikut kuhugi vedamas. Reeda ja Hendriku tiki-haagist vedada suudab ka inimliku suurusega auto. Ja võistlustele ei kavatse ma hobustega enam kunagi minna. Tahan metsa ja põldudele, järve äärde ja seda-toda.
Miks me õigupoolest ikka veel maastikule pole läinud? Sellepärast, et töödemägi vajutab õhtupoolikuks nii Reedal kui minul käpa maha. Mul, tõsi küll, arvutisse. Pärast õhtust talitust kirjutankirjutankirjutan. Reet tegeleb oma aia ja muude pühendumistega. Ja Retil on paraku sadulasse ronimise suhtes tõrge. Homme tullakse kutsika(te)le järele, tulevad Tallinnast tagasi Tartusse teel Valdo ja Helen. Ja tuleb kook. Mina teen. See tähendab – küpsetan. Lehm teeb kooki, inimene küpsetab. Teatavasti. Seega – ehkki Reti ja Mihkel tulevad ka, ei õnnestu mul lapsukest taaskord sadulasse ajada. Jama.
Ilmselt pean ühel kenal – näiteks esmaspäevasel – pärastlõunal Reedale helistama ja ütlema, et nüüd ma tulen. Kuna Reetchen hakkab seepeale ohates oma hobust valmis panema, ei jää mulgi muud üle kui tükkis sadulaga hobuseni oiata. Kusjuures see on teada, et juba sadulas – toimub uuestisünd, uus hingamine, uus rütm ja elujõud. Nii teengi. Palun, vihmake, ära esmaspäeval saja!
Otsus – kui kutsutakse, lähme! – sai meil samakülamooriga juba eile tehtud.
Sama teilegi soovitan. Ilma asjata ei kutsuta, kõigevägevamal on su sinna suunamisega oma plaanid, neid ei või nurja ajada, sest leivatainas on vaja kerkima panna. Jõuab ka seda – vaja on minna. Et kuldkalake ei peaks hävinud õnneseenelt küsima: aga miks sa loteriipiletit ei ostnud?
Jumal naerab, kui inimene plaane peab. Selle väljendi virutasin häbematult ära wormsi ennult – ta enese soovitud kirjapilt sel nimel – ja kasutan mõnuga, sest see vastab alati tõele.
Mul oli kah tänaseks plaan. Kavatsesin telefoniintervjuu teha ja ühe loo seega lõpuni kirjutada, üht-teist vajalikku lugeda, pärast lühikest ööd tasakene tiksuda…
Tegelikult sõitsime jalgrratastega Raplasse – vaja oli käia EMT esinduses, Konsumis kui ühes soodsamas toidupoes säästuka järel, ESPAKis. Oli plaan suure toa põranda kõbimiseks materjal valmis vaadata ja üks teine päev osta. Aga Jumal naeris.
Tänu Kaerepere 600 pidustustele vooris takso-Arvo nagunii edasi-tagasi – seega tekkisid meil ahjuesiseid plaate-liiste-liimi taksosse toppides olematud kulud, hea sõber sai osa kahe kutsika kojukulgemisest, tassi kohvi ja vahelduseks värsket õhku – ta, sportlane ja spordihull, elab telekava järgi. Jalka, kergejõustik, jälle jalka…
Oleksin pidanud ka sinna Kaerepere suurpäeva laadale minema oma kahe emase kutsikaga, kellel seni tahtjat pole, aga… Esiteks ladus päev end rahmeldamist täis niigi. Teiseks ei talunud ma isegi kujutlust sellest, et seisan püüdlikult naeratades oma tirtspenidega, kelle saamiseks Bella (kes muidu erinevalt Donnast kunagi kodust ära ei lähe) külapidi silkas ja nüüd siis oleme seal nagu kaks lapsega litsi ja mõni nokastanud külamees kindlasti ostab ummispäi emase kutsika – kelle kaineks saades kas välja viskab või heal juhul Soonele tagasi toob. Brr. Ei, loodan kestvalt FB peale.
Nagu eespool öeldud – perekond Sõber kordas sama lüket, mida perekond Saar. Nii nagu Urve võttis kaenlasse ühe asemel kaks kassi, võttis emand Viivi kaenlasse kaks kollast koerapoissi, ristis nad Brunoks ja Bennoks – Bernhard jäi puudu – ja ma olin selle üle üliõnnelik. Mitte ainult ablaste suude vähenemise pärast. Sellepärast ka, et koeral kui kariloomal on kaaslasega koos palju mõnusam kasvada ja õppida, valvata ja teenistuda, puhata ja mängida.
Ma teadsin juba eile, et nad võtavad kaks – nagu kiskade puhulgi, ütlesin päev varem Indirale, et tullakse titteDE järele – ja seda sõnades saigi universumiga diil tehtud. Võetigi kaks. Mõlemal puhul.
Nüüd on kaks musta isast ning üks must ja üks kollane emane kutsikas. Paari päeva pärast vaid kaks emast. Ja veel natukese aja pärast ainult mu oma kollased dingod, kes teevad näo, et midagi pole juhtunud.
Bella tegi ka täna näo, et midagi pole juhtunud – ei lasknud end raasugi sellest häirida, et kaks poega autosse kadusid ja oma teed läksid. Tahaksin uskuda, et mul õnnestus talle see ilus paratamatus eelnevalt lihtsalt selgeks rääkida.
Aga must emane kutsikas korraldas vendade lahkumise peale skandaali. Jooksis mööda aedikut ja luges õde ja kaht venda kokku – ikka kaks venda puudu. Otsis ja kiunus. Ja ma võin kinnitada – kes selle koera endale saab, sellel hakkab olema erakordselt pedantne, vastutustundeline ja tark koer. Palju õnne.
Tüdrukud mängisid kutsikate lohutamiseks nendega nukumajas. Lisaks Indile ja Reneliile oli ka Anne-Ly tagasi kodus. Kusjuures sottide selgitamise asemel näib hoovimaja piigadel olevat keelatud teise majja tulla… On asju, millest ma aru ei saa.
Vasikas hirmutas samal ajal, kui lontkõrvalised aatomikud mööda õue keksisid, koplisse suletuna lambaid ja kehitas Alfa puksimise peale õlgu. Alfa tahtis vasika õhtusöögi – tühja kah, et piimaga segatud – nahka pista ja kui vasikas keeldus pead pangest välja võtmast, jooksis talle külje pealt sajaga sisse. Viss ei öelnud selle peale möhhki. Vaene Alfa – nii palju siis karjajuhist…
Külalistele lambakarja tutvustades jõudis mulle järsku kohale imeline teadmine. Jaanilaupäeva hommikul sündinud suur, dekoratiivne, julge ja suhtlemisaldis Jaan pärineb Lauri-Kare Laose karjast – Kormoran pole ühtki pidi meie määbertite sugulane. Samuti on Maxi, tema kadunud isa – olgu sügavkülm tema sõjakatele musklitele armuline – liin sugu-uttede omast erinev. Mis tähendab, et Jaan sobib suurepäraselt uueks sugujääraks.
Pean hakkama tasapisi unustama Matrixi toas kasvamist ja seda, et Mister sündis minu sünnipäeva hommikul, sest… Oh jäära elu küll. Paradoks – pullid-jäärad lähevad potti, aga koerad-kassid peavad kõik isased olema…
Elutoa põrand sai imeilus. Esimest korda pärast seda kui Sandra ja Tereza järjestikku samasse kohta kustes ahjuesisest parketist jagu said, õnnestus põrand päris puhtaks pesta – kuhugi inetutesse aukudesse ei jäänud enam tolm-karvad-purud kinni. Ja nagu ikka küsin ma praegugi seda tervenenud põrandat vaadates – oot, aga mis siin siis enne oli, kas kogu aeg polnudki nii… Kõik, mis on hästi, on teatavasti enesestmõistetav.
Kui töö oli lõpetatud ja Renelii väntas koos oma isa relakaga koju, kõndis õhtune õnneämblik risti üle uue põranda. Lubage seda Märgina tõlgendada.
Lõunat sõime õhtul. Minu noorsugu palus luba ka hoovimajja süüa viia, kuivõrd sealt ilmselt siia tulla ei tohita. Kulukas ju… Kas oleks mõeldav, et ei luba? Loomulikult viisime ka piigadele – kes nutsid mõlemad – süüa. Minni ja Reneliiga ukaukat mängiv Anne-Ly oli küll vahelduseks üsna rõõmus, aga mida ta praegu teeb? Ja kui öösel tulebki lubatud äike?
Jätan välisukse täna ööseks lahti, et tibid saaksid vajadusel evakueeruda. Minni magab nagunii minu kaisus, nii et voodid on täiesti olemas.
Et kuuene laps kaisus, häbi-häbi? Aga me mõlemad magame niimoodi teineteisel ümbert kinni hoides palju paremini kui üksi. Minniga koos jään hetkega magama – ja ärkan hommikul. Ei püherda ega arvuta, ei joonista skeeme ega panikeeri. Ja vaatamata huumorimeelsele Jumalale ma siiski planeerin… Oi ei, kell on üks öösel – ja mu telefon alustab järjekordset atakkide seeriat. Öösel ei küsi keegi kutsikat ega paku ühtki tasuvat projekti. Telefon läheb nüüd kenasti tuttu. Ja mina – tehes nägu, et öösse pole ühtki ehmatavat mobla-röögatust lõikunud – planeerin.
Homme teen oma telefoniintervjuu ja loo. Vaatan üle ühe tööks vajaliku video. Saadan kutsika(d) ära, võtan ühe oma kauase sõbratari õe pere vastu. Küpsetan koogi. Tulevad Minni ristivanemad. Pühapäev! Püha päev. See ongi juba alanud – ja mul siinse teksti kirjutamise kõrvalt ühtlasi Julia Robertsi ja ohtrate hobustega film ära vaadatud ja paar liigutuspisarat poetatud – kusjuures see nii-muuseas-kirjutamine oli mulle endale suurepärane teraapia, kõik jubedad tunded seoses mind terroriseeriva telefoniga hajusid – elu on tegelikult ikka ja igal juhul ilus 😀