28. juuni 2012
28.juuni
Jumal saadab Sulle pääsukese lipuvarda otsa sidistama ja toonekure hobusekoplisse jalutama – ta saadab Sulle pesuga tuppa marjalutika ja äratab Sind hommikul kassipojaga, kes püüab Su näolt kärbest. Nii saadki osadusse kõiksuse ja looduga – ja see on midagi palju enamat kui religioon.
Niimoodi kirjutasin Thea Kristali profiilile, kus ta arutles, mis on usk. Minu hommiku kujundasid jah kassipoeg Süsi ja kärbes, keda ta minu pealt püüdis. Lilli ajas samal ajal ümber voodi taga marjalutikat, kes puhta pesuga nöörilt tuppa eksis.
Pääsuke lipumastis Reti vormitud vaskkausi peal, mis masti tipus uhkeldab ning kurg hobusekoplis võtsid meid Minniga vastu, kui koos hommikusele talitusringile lippasime. Liis ütles, et ma võiksin oma talu tegemistest pikemalt kirjutada. See on üsna tõsine ülesanne, kui ma kirjutan igal hommikul ühe ja valmistan igal õhtul ette teise loo. See tsükkel katkeb peagi, sest Indigo Tomi käsikiri hakkas failhaaval saabuma ja sellega on tuline kiire. Nagu ka Elmatari kahe käsikirjaga.
Kuivõrd Aleksander sõitis judo-laagrisse, hoovimaja neiud on onu juures ja ilm oli suurepärane, kujunes Minnile naiseliku majandamise õpetamise päev. Naiste omadus on teatavasti mitme asja korraga tegemine, olme-logistika planeerimine nii, et oleks vaja võimalikult vähe käia ja võimalikult vähe aega elementaarse majapidamise peale kulutada.
Kui kohvivesi keema panna, jõuab Minni täpselt selle ajaga riidesse panna, mina jagada kassitoitu, voodi ära teha ning näo ja hambad ära pesta. Kuni Minni sööb paisutatud nisu koorese jogurtiga – või midagi analoogset – panen mina riidesse, jagan koerte kaussidesse pudru ja krõbuskid ja rüüpan seejuures tee peal lauanurgal ootavat kohvi ning viin kõik õue kõndivad korvid-ämbrid-kotid-kausid koridori õigesse ritta valmis.
Sügisest kevadeni läheb Minni seejärel lasteaeda, praegu vudime õlg-õla kõrval oma peret ja muid loomi emmeda. Väljudes saab ühe korraga kätte võtta vasikatoidu ja koerte toidu – kuni mina neid loomi toidan, täidab Minni hobuste haljakärud – massiga, mille eile Anne ja Koidu õunaaiast koju vedasime.
Üks puukorv, mille sisse saab panna musta pesu, ühte kätte, teise koera toit teise kätte. Pesu tee peal sauna, koerale toit kätte. Külmal ajal lähen tuppa tagasi, käes puid täis korv ja teise käe peal 7-9 halgu. Ja võtan kaasa teise puukorvi, mille sees on prügikott.
Praegu vedasime hobustele haljasmassi kärud ette, kuni Minni vudis kärudega tagasi haljasmassi vaalude juurde, saabusin mina majast, kaasas teine puukorv + prügikott + kanade ämber kartuli- ja munakoorte, teepaksu ja tuhande muu pudinaga maasikasabadest leivapuruni, mida linnainimestel mitte kuhugi panna pole. Ma ei kujuta ette, et enam oma munade, liha ja villata elaksin ja toidujäägid kanarahva rõõmustamise asemel prükki viskaksin. Ma ei mäleta, kas seda ütles Minni või mina, igatahes mina lippasin teel töötoast võetud rehaga kärudeni, mida Minni täitis, kahekesi lükkasime mõlemad kärud ette, Minni nügis kärud vaalude juurde tagasi, õhtuks valmis, mina riisusin tühjenenud platsiosa puhtaks ja jätsin ka reha sinna ootele.
Lammaste ja kanade jõusööt saabus koos kolmanda puukorviga – tänu taevale, et aastaringi ei pea puid tirima – kui mina jagasin jõusööta, viis Minni haljast kanadele ette ja viskas ühe punase ülbiku aedikusse tagasi. Ta ei karda enam, et kana „nokkab“.
Minni viis jõusööda lammastele ette, mina õngitsesin kahe õiendava kana alt munad – 7.
Kassiliiv sai teise kätte haaratud. Ja toas panime pesu kokku – iga inimese riided ning voodipesu ja käterätikud eraldi, õiges järjekorras hunnikutesse, et seda virna toast tuppa kulgedes õigetesse kappidesse jagada.
Seejärel põrand puhtaks – vajalikud asjad nagu teine tass kohvi ja paar võileiba – tuleb köögist enne kätte saada, sest mööda vastiku laminaadiga – kõlab peaaegu nagu laminiit – kaetud köögipõrand kuivab aeglaselt, sinna jätab iga tühi asi jäljed. Tõeline sitamagnet. Selle vastiku materjaliga tutvusin esimest korda lähemalt Tartus Räägu tänavas. Siin jälle. Tahaksin lihtsat ja ehtsat laudpõrandat, palun! Saan ka.
Kuni põrand kuivas, korjasin sita kokku – koerte aedikust ja Donna miiniväljalt. Kuna Avesta kalendri järgi oli täna vesi püha ja seda ei tohtinud reostada, ma esimese õue-jooksu-ringi ajal pesumasinat käima ei pannud. Kui panen, siis on see just nüüd oma töö lõpetanud ja on pesu kuivama riputamise aeg.
Täna korjasin Aivo hoiatust – vana arvutikosu võib iga hetk saba anda – arvutist kõik vajaliku välismälu karbikesse. Igaks juhuks. Siis ei juhtu. Tüdrukud võiksid emalt oma läpaka küsida ja sellega siin netis käia – ma ei saa oma vanale arvudinale rohkem viirusi ja oma failide sodimisi lubada.
Minni vaatas seni oma toa noore perenaise pilguga üle – ennäe, viiner jõudiski pliiatsisahtlist külmkappi, leivatükk ehetekarbist kanapange, kommipaberid voodi ja laua alt pliidi alla ning kantud, aga mitte veel mustad riided korda – see manööver andis ühtlasi põhjuse rääkida, millest koosneb pesu pesemise hind. Veepump, elekter, pesupulber, loputusvahend, masina ja pesu kulumine.
Õhtuks olid nii Minni kui mu enese riided vasika ja lammaste, kutsikate ja hobuste lahke abiga sellised, et homme me endale seda arvet teeme küll. Kui raha peale mõtlen, tekivad traditsioonilised vaprusevärinad – nii palju makse-kindlustusi-värke on plaaniväliselt tulnud, et jälle läheb sendist sendini sikutamiseks. Aga ma olen ju sellega harjunud.
Karta tuleb väikseid sissetulekuid, mitte suuri väljaminekuid. Teatavasti. Aga lambad ja vasikas kardavad endiselt üksteist. Kui neid ühitada püüan, kappavad kahte lehte laiali, nii et viss püsib veel mõnda aega hoovis.
Kuni vesi pliidil soojenes, pesin potid-koertekausid puhtaks, siis läksid pelmeenid keema – ja mina vaatasin seni e-posti ja FBsse saabunud kirjad üle. Huh, ei midagi halba!
Pelmeenid valmis, läks sama soojaga koerte uus puder pliidile. Ärge teie nii tehke, nagu mina – puder kees köögis, mina kõõlusin oma toiduga arvutis ja korrastasin-salvestasin paar teksti, telekas tiksus Oprah – ja järgneski totaalne pliidipesu, fakk. Minni itsitas mu üle – nii juhtub alati.
Minni läks naabrilaste juurde mängima, mina pidasin võitlust iseendaga kopli pärast – oleks tahtnud ära parandada. Laudade üles drellimine on ok, aga maa seest sääskede pärast välja nühitud postid, mina ja kuvalda… No ei ühildu.
Reti jätkas eileõhtuseid südamest südamesse kirju – mõlemad oleme millegipärast üle söönud, stressis ja unised. Ja mitte ainult meie – paljud sõbrad olid täna sellisel lainel, et aina sööks ja magaks, kui kohusetunne ei kiusaks.
Et mitte oma stressiallikatele – noorsoo eilne käitumine siin aia taga, vastuseta kiri – tegin Rebase talust üle vaatamiselt naasnud Piia loo korda, saatsin Eesti Naisele… ja uni võitis mu.
Uni on parim stressiravim ja murede murdja, nagu õpetas kord Ita Ever – oma bjuutisnäpi ajal sain lisaks palju meeldivaid nägemusi. Ärkasin Minni ristiema Heleni kõne peale – nad tulevad homme Valdo ja pojakesega siia – hurraa!
Panin munad ja kartulid keema, et Minni kojutulekuks salat teha. Kuni need keesid, andsin – ikka veel magusalt haigutades – vasikale-kanadele süüa, tühjaks saanud lamba jõusööda kott kõndis minu jalul ahju. Munad läksid külma vee alla ja kartulid jahtuma, tagasi välja minnes võtsin kaasa harja-kühvli ja fotoaparaadi.
Kui kutsikatele toidu kätte andsin, sain neist karikakrapildi – kõik kuuekesi ümber kausi. Ja endale sain vasika disainitud hallid-beežid riided – värvus veepäevale kohane, disain lehmaema-pärane 😀
Urve lugu õnnestus juba vägagi erksana kirjutada, sest Tarmo kunagine kolleeg ärritas mind oma küsimustega väga soovimatutel teemadel pehmelt öeldes ärkvele. Mida rohkem püüad teatud asjadele mitte mõelda – sest oled nende ees abitu – seda kindlamalt keegi su ninapidi nende sisse kukutab.
Kirjatöö lõikude vaheliste mõttepauside ajal tegin valmis kartulisalati, helistasin Reedale ja palusin Minni koju saata. Kuni ta tuli, kasisin tallis Garfieldi boksi – kuna uks oli kinni, jäi see kahe silma vahele, kui parmud tulevad, võib bokse väga kiiresti ja tungivalt tarvis tulla.
Kuni õhtuse talituse tegin – lubage enam mitte kirjeldada, ikka sama-sama-sama – oskas Minni mu telefoniga oma isale helistada ja tõstatada teemasid, mis painavad mind igal hetkel ja mille lahendused on tirts ise välja pakkunud. Tütre palvel rääkisin ka mina tema papaga.
Nii põhja kui lõunasse vaadates, nii südant kui mõistust kuulates… ausalt öeldes tahaksin ma oma lapse ja loomade-lindudega Plejaadide taha kolida. Et ma kõiki neid inimesi, kellele nii palju aastaid pühendunud olen, enam iial ei näeks. On sellised tujud.
Tujude vastu aitavad aga teatavasti loomad. Alati. Kas hea või halvaga – aga aitavad. Seekord viis mu mõtted mujale ja pani jalad ülikiiresti liikuma – oh aeg, toatuhvlid lähevad jälle pessu – sest Meeri ja Mister olid kahekesi peadpidi ämbris kinni. Olid koonud korraga jõusööda järele surunud, siis jäid teineteise kõrvade taha kinni ja kalpsasid nüüd paaniliselt mööda koplit ringi, teised pagesid nende eest ja selle madina peale ma aknast välja vaadata taipasingi. Mis siis ikka, kiired suusad, kaks pead pangest välja – ja edasi võib kujundlikult filosofeerida, kas parem on, kui kaks pead on ühes ämbris või see, kui ühes peas on kaks ja enam ämbrit. Nagu mul.
Ja kui mind poleks praegu kodus olnud?
Mida lähemale tuleb sügistalv, mille eest ka Urve väga tõsiselt hoiatas, seda vähem tohib lennata-rännata – peab kodus valmis olema. Peab kõige kallimad enda ligi hoidma.
Kõik mu lapsed peaksid sügiseste katastroofide ajal siin olema, sest siin on turvalisem kui Võrtsjärve ääres. Aga nad pole. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Mõni mees peab tingimata sel ajal talus olema. Ma ei kavatse kellegi maitset, arvamusi, eelistusi ja nõudmisi kuulates koos loomade-lindude ja tütrekesega surma saada. Esitatagu mulle milliseid ultimaatumeid iganes, enam ma ennast nurka suruda ei lase. Credo!
Kui päeva alustas eksistentsiaalne lühikiri Theale, siis päeva lõpetas Thea tekstide uurimine ja artikli telje koostamine. Äärmiselt tervendav. Kui suurepäraseid naisi mu maine matk viimasel ajal mu ümber koondab… Aitäh.