27. juuni 2012
27.juuni
Täna kujunesid kõik asjad spontaanselt ja vaistlikult täpselt nii, nagu nad kujunema pidid. Mul oli plaanis ainult kirjutamine – hommikul Piia Tiigemäe Rebase talust, õhtul Urve Saarelt kuuldu ja endasse kogutu. Ent nende kahe kirjutamise vahele tekkis tegelikult ülimalt tihe ja muhe päev. Ta ise tuli!
Kõigepealt tuli FB avalehele Dawn of the Age of Aquarius selline mantra:
One tree can start a forest
One smile can begin a friendship
One hand can lift a soul
One word can frame the goal
One candle can wipe out darkness
One laugh can conquer gloom
One hope can raise Your spirits
One touch can show care
One life can make the difference
BE THAT ONE TODAY!
Kui olin seda jaganud, järgnes ülimalt innukas jagamiste laine – inimestele oli just praegu just sellist loitsu vaja. Ükskõik, mis keeles. Peaasi, et on. Et levib. Ja inimesi ühendab, julgustab, soojendab.
Minu sõrmist sündis varahommikul vanamoodsalt paberi peale kirjutatud kiri oma laste isale.
Teiste liikide talitamine käis tänases hommikupäikeses vasikakisa saatel. Otsustasin kõik teised enne ära toita kui vasikaga maha istun ja jõusööda konsumeerimise peensustesse süvenen.
Helge hommik kujunes. Seda enam, et keskpäevaks valmis saanud Piia Tiigemäe lugu oli samuti väga elujaatavatest, sihiteadlikest ja parimas mõttes positiivsetest inimestest.
Seejärel mõtlesin, et arvutitaguse kolmtunni järel kulub koos lastega riisumine vere ringitamiseks ja toonuse tõstmiseks vägagi ära.
Renelii, kellele mu lapsed vastu sõitsid, peibutas nad kiigeplatsile ja mul kulus hulk mobiilset kaagutamist, enne kui nad laekuda suvatsesid. Kaasas post. Üks ümbrik maksuametist, appiappiappi.
Midagi hullu polnudki. Intressi ca 38 eurot. Ainult et ma ei saa aru, kuidas, miks ja mille pealt see tekkis. Eks Margot selgitab välja, kui ta lakkab olemast üle kere majandusaasta aruanne, nagu ta ennast praegu nimetab. Tegin kohe ülekande. Jeerum, millise kiiruga arved tühjenevad…
Ja siis me riisusime.
Koidu niitis eile niitmata osa üha juurde.
Ja siis me riisusime.
Lapsed tüdinesid kärudega meie hoovi ja Anne-Koidu aia vahet jooksmisest – kuhjasime kogu halja meie hoovile – hobustele jätkub sealt nädalaks -, hakkasid jukerdama ja mina hakkasin kraaksuma, nagu ikka. Anne oli palju kannatlikum. Tuli mulle appi riisuma, et ma üksi rahmeldades närve ei kaotaks.
Ja siis me riisusime.
Paari tunni pärast oli selge, et lapsi ei õnnestu enam liikvele käratada – tankida oli vaja.
Lõunaks soojendasin hakklihakastet – teisel päeval palju parem kui valmistamise päeval.
Ja siis me riisusime.
Lapsed kärutasid. Anne tõi ka endale käru. Mina laenasin Meelikalt neljanda käru.
Ja siis me kärutasime.
Minu kärutamisest kujunes loomade talitus – ma ei vedanud haljast hoovile vaaludesse, vaid otse hobustele-lammastele ette. Need olid pehmelt öeldes rõõmsalt üllatunud ja rahul.
Koidu läks meile kõigile sašlõkki ja salateid valmistama.
Meie Aleksandriga väntasime poodi ühis-eine jaoks meie poolt jäätist tooma. Kuna me lobisesime ja itsitasime terve tee, unustasin pesupulbri ja –loputusvahendi ostmata, urrnoh.
Saatsin lapsed ees naabrite juurde – võtsin endale omaette olemise veerandtunni. Kui kirjadele vastamist saab omaette olemiseks nimetada. Nojah, vähemasti kirjad ei sädista. Ei kitu üksteise peale, ei ürita viilida, ei hiili käru juurest minema 😀
Sõime koos Meelikaga kaht liiki sašlõkki – ühe liigi nimi oli nädal tagasi Marss… Kuss. Mida ei mäleta, seda pole olnud. Oli kaks ülihead toorsalatit. Ja Koidu leiutis – vardasse aetud kartulid – maitse poolest samasugused nagu tuhas küpsetatud, aga ei tee nägu tahmaseks. Ja kala. Ja jäätis. Ja oi kui hea oli, vot.
Korraga sõitis meie maja juurde väike auto, keegi naine roolis – ja suurt kasvu, aga lapseliku hoiakuga poiss kõrval. Kas keegi pidi tulema? Olin ma midagi ära unustanud?
See oli Edithe, kes sai endale mu mammakoi, kui papakoi otsad andis. On nendega ülimalt õnnelik – tal endal oli neid väga vaja – lastel muidugi ka, aga põhiliselt just temal enesel. Edithe töötab vastsündinud vasikate laudas, tuli meie Raissat vaatama. Ja kui olime kohvi ära joonud, oli emand Kase üsna veendunud, et tema õde võtab viimase kassipoja, kõutsikutt Süsi endale. Ma väga loodan. Armas perekond on. Süsi saab õnnelikuks.
Pakkisin Aleksandrile valmis munad ja liha Tartusse viimiseks. Ja pärast seitset tulidki Richard, Kaisa ja keegi veel – ehkki Aleksander seisis kella viiest saadik ühe jala peal, valmis judo-laagri poole kasvõi jalgsi astuma hakkama. Ei olnud suhtlemise päev. Hoov helendas Kaisa külma-tooni-oranžidest juustest – ja ka ilm läks iga hetkega järjest külmemaks.
Tassisin kolm korvitäit puid majja. Nii nunnu oli seejuures oma seljal ükskõikseid ja üleolevaid pilke tunda. Mis siis ikka. Olen alates 18. eluaastast õppinud puid tassima – onu Bella ema juures erakas, Pirogovi tänava erakas, Võru tänava erakas, Vehendis, Tervishoiu tänavas, Raekülas, Lius, Räägus – nüüd siin. Tervishoiu tänavas vinnasin puid ja briketti ka siis, kui see ülbe pilguga erititähtis mul kõhus oli, nii et palju olulisem kui suhtumuslikud nüansid, oli hoopis see, et ahjud said küdema.
Tuled alla tehtud, lugesin Avesta kalendrit – ja selgus, et täna ongi olnud tule päev, just nende tegevuste päev, mida päev otsa tegime, õiget värvi rõivad seljas ja õiged toidud kõhus. Ahjah, unustasin eile öelda – psühholoog-tervendaja Urve oli siin eile kiisude järel käies teist korda. Esimesel korral käis ta sobivat talu otsides siin seda vaatamas – ja valis lõpeks siiski Muusika külas asuva, mille päranduse rahadega perfektsesse korda ehitas.
Ja veel – kui me riisusime ja kärutasime, kärutasime ja riisusime, kuulsin Annelt, et Kusti – see, kelle kaudu Ilme oma tütardega siia hoovimajja sattus – kelle pärisnimi on Lauri Laiapea, on Leino Rei vend – Leino võttis endale ema neiupõlve nime, sellepärast ta, sünnilt Laiapea, nagu ka tema lähisugulane, filmimees Vahur Laiapea, on Kalju Laiapea – legendaarse Kehtna hobusemehe – vennapoeg. Vahva lause sai. Ise ka imetlen 😀
Tuli võttis ülivastiku tunde, mis külmast dessandist jäi, endale ja viis minema.
Kirjavahetus Indigo Tomiga (oli jaaniööl Vilsandil Jaan Tätte juures), Bronekiga (kujundas raamatu „Projektilaps Pärnust“), Railiga (istub Floridas orkaan Debby vangis ja vaatab jalka EMi) ja Gerlyga (saab endale kaks eakat hobust ja talli naaberkrundil) – tegi tuju juba päris heaks.
Idüll Minniga päädis silmini täis söödud kõhtudega, Minni joonistas ja mängis viimase kasjankaga, mina kirjutasin üles Urvelt kuuldut – abiks nii endale kui teistele. Ja saatsin laste isale pildid sellest, kuidas Aleksander ja Minni kutsikatega murul mängivad.
Öösärki selga pannes ja päevariideid ära võttes lugesin, mis on kirjas mu punase T-särgi rinnal, mida täna nii hoolega loeti:
Only my freedom for my life any everyday I enjoy my freedom I love life freedom soemtimes I want to feel freedom Do You feel free? Why? World as big as my beat enjoy Your life too Happy life of good living Deep sea and high sky Strong way but I like my game in my life
Ahsoo.
Võinii.
Nojah.
Nüüd võtan kassipojaga kaelakuti magama jäänud Minni sülle ja viin voodisse. Oh heldeke, kui hästi ja õigesti, paigas ja turvaline on siis, kui ta on kodus. Minu väike haldjas.