26. juuni 2012
26.juuni
Kuulasin täna raadiost üht laulu, mida olen ka enne kuulnud, aga mitte kuulanud. Miski monotoonne rahvalaul – „söö ära must mära ollalee, murra maha must mära ollalee“ – ollalee on hästi palataliseeritud seejuures. Kas selline soovituslaul hundile peaks hundi lõksu meelitama või? Ehk on tegemist rahvusliku meelehaiguse ilminguga. Kuidas saab sellist laulu luua ja laulda, küsisin meie mustalt märalt Bohemalt, kes aia taga mediteerides pead noogutas. Huh.
Hommikune toimetamine võttis sellepärast 2 tundi, et see käis vaheldumisi piiksuva ja heliseva telefoniga. Kujunes ülimalt tegus ja tihe päev, kuigi hommikul nii tihedat möllu ei planeerinudki.
Riputasin esimest korda FBsse kutsikad üles – kohe broneeriti üks isane, seega on kolm isast broneeritud. Sündmused kassidega näitasid, et bronnimine ei tähenda midagi – kui aeg käes, ollakse kadunud – ent lõpeks on ka kassidega nüüd hästi.
Kuni lapsed naabrilastega mängisid, tegin hoovihmadega kenasti sobivaid tubaseid toimetusi, kõrva ääres telefon kõigepealt Egiptuse Ehaga, siis Velly Joonasega. Nende muhedate mooridega lobisedes avastasin, et Lilli indleb – pakkus ennast kõige otsesemal ja häbitumal moel läbi akna sellele hulkuvale siiamile, kes meil siin kurseerib. Ampsti! Tablett. Ja kui viimane poeg oma teed läheb, siis arstitädi juurde.
Kirjutasin Piia ja Meelis Tiigemäe loo skeleti valmis – misjärel pidin kogu tehnika arvutist-telekast pesumasina-kohvimasinani välja tõmbama, sest äike tuli peale. Kükitasin vasikaga vihmas, toitsin teda, rääkisin kutsikatega ja hullumoodi mõnus oli.
Kui jätta kõrvale tõsiasi, et just nüüd, kus mitmeid päevi kedagi appi pole hüüda, andis pesumasina tsentrifuug lõplikult saba, hobuste kopli üks osa on koos postidega maast väljas ja lääbakil, ruuteri juhe loksub ja katkestab oma suva järgi neti ja teleka.
Ja siis algas tihetihe liikumine.
Lapsed läksid pärast lõunasööki Renelii juurde, mina heitsin raamatuga siruli, et tibakene bjuutisnäppida – ja oligi kohal psühholoog-tervendaja Urve Saar koos kaasa Aksli ja pojapoeg Andresega. Meil oli täpselt ühesugune koloriit seljas – lehetäirohelise, taevasinise ja oranži kombinatsioon. Me kumbki ei kanna tavaliselt sellist kombinatsiooni. Mina olin ruuduline, tema triibuline – ja mõlemad võtsime kapist need harva kantud riided intuitiivse automaatpiloodiga.
Saime kohe ühisele soonele – kitsed-lambad-kassid-koerad – ei saanud kuidagi tuppagi mindud, jutulõnga ei tohtinud katkestada. Jõime ogaõuna teed, mille tõi Adele-Marie Pärnamägi, näkitsesime šokolaadi, mille tõi Stella – ja rääkisime põhjalikult Päris asjadest.
Eile ütlesin Minnile, et täna tullakse kiisuDE järele. Urvele ütlesin õues lammaste keskel, et Kihnu Virve kinkis Minnile kaks ja ainult kaks kassi – üksi on igal loomal paha, koos mängitakse, õpitakse, kütitakse, tööjaotatakse. Pärast ringi majas, jõudes Aleksandri tuppa, kus kiisud tudusid, panin Urvele mõlemad tüdrukud sülle ja ta ütles, et teadis juba ammu, et võtab mõlemad – kuidas teisiti.
Ja ütles, et võinuks kusagilt kodu kõrvalt kassid lauta hiiri karjatama võtta – aga sisetunne käskis just minu juurde tulla. Meie vahel oli tõesti mingi eriline klapp. Kohati arvas Urve, et teeb mulle oma otsekohesusega haiget. Ega ei teinud küll – sõnastas asju, mida ise ka tean. Nii enda kui minu kohta – nii detailides kui üldistades. Eriti huvitav oli Urve suhe Aksliga – ta analüüsis oma meest tolle juuresolekul, otsekui meest poleks siin – ja mees ei solvunud ega vaielnud. Naeratas leplikult – ja vaatas naist, kellega ta 28 aastat abielus on olnud, sügava imetluse ja armastusega. Kuulsin ka lugu, kuidas selline suhe on kujunenud, kui suuri tõrkeid ja põrkeid teel on olnud. Mnjah.
Minu kohta ütles see eriline ja veetlev naine, et nelja aasta pärast lahkun ma Eestist ja alustan hoopis teistsugust elu kui praegu. Maailma kohta ütles ta, et katastroofid algavad juba oktoobris – kardetud detsembris asi enam nii hull polegi. Kaob elekter, nett, pangad, möllavad tornaadod-orkaanid. Eesti saab küll selle kõigega pihta, aga mitte nii hullusti kui mõned muud Maa piirkonnad. Nii ta ütles. Sain teada ka seda, mida nagunii teadsin. Kui jeep poleks tol ööl pehmelt katuse peale patsatanud, oleks ta järgmisel maanteesõidul täpselt samamoodi käest ära läinud, ma oleksin täie kiiruse pealt metsa sõitnud ja… Inglid olid taas kord minuga, kuigi – nagu see ikka olema kipub – fopaa hetkel nende ettehooldest aru ei saa.
Kui olime ligi kolm tundi lobisenud – lapselaps kogu aeg vaikides meie kõrval – mehi ja armastust, eneseteostust ja valikuid analüüsinud – sõitsid Saared koju Muusika külla, kus neil on viimase peal korda tehtud talu ja kitsed.
Väntasin Reeda juurde ja andsin talle edasi kolme liiki tomatitaimed, mis Urve tõi. Ise katsetasin viimaste ohatiste ja Bohema lõuaaluse peal tema tehtud kitsevõi salvi. Bohema on Kirnas molli saanud – stiilne kabjajälg lõua peal – säh Sulle mesinädalad. Kamandasin lapsed batuudi pealt maha, Anne juurde riisuma – Anne niitis täna vikatiga oma õuna-marjaaeda ja tulemused sobisid meie kõigile loomadele suurepäraselt.
Terracani vaatama tulnud Rene lubas homseks arvutada, kas üle katuse käimise tulemused sobivad talle suurepäraselt.
Ande helistas, kirjeldas lühidalt, kui lühikese keti otsas ta seal rantšos on – ja siis kiitsime sõnu kokku hoidmata Maie Kukke, kes läheb homme Ande juurde trenni andma… ja sealt ta koos Peeter Nurmiku ja Battayaga tuligi. Opaalil oli taas põhjust kõiki oma õudseid registreid tutvustada. Battaya kinnitas saavutatud tiinust lõuahaagiga eeslitäkule. Ta oli alguses täkuga pipardanud, kui esimene kord enamvähem ära vägistatud sai, siis hakkas meeldima ja pärast käis ise peale. Oi naisednaisednaised küll noh…
Siis tutvustasin mina oma registreid – lapsed kallasid naabrite juurest toodud haljasmassi talliukse ette hunnikusse. Hobused sinna sööma ei pääse. Ja Battaya sealt sisse ei pääsenud. No kus mõistus on? Maie ütles, et ka temal pole õpetaja-juhendajana kuigi palju kannatust.
Küll aga tegid mõlemad hobukorüfeed mulle köögis kohvi juues ettepaneku naturaalmajanduseks – Peeter ei tahtnud transa eest raha, vaid lambaliha – aga palun! – Maie käes on määramatuks ajaks mu treiler – rõõmuga! – ja ma arvan, et pärast oktoobrikuu kataklüsme niimoodi arveldama hakataksegi.
Õnneks.
Lõpuks ometi.
Pekki see raha, ausõna.
Inimesed ei suuda enam muust mõelda.
Elust rõõmu tundmise asemel vaja aina rahast rääkida.
Kõigil meil. Paranoiani välja. Kramplikult. Enam hullemaks minna ei saa.
Järelikult on raha tõepoolest Maa pealt kadumas – nii, nagu paljud tundlikud inimesed loodavad.
Lapsed said kartuleid hakklihakastmega.
Aivo veetis mu arvutiga mitu tundi – mina riisusin seni koos lastega, kes esimesel võimalusel varvast viskasid. Suutsin vaid pool haljast kokku tõmmata – sääsed sõid hinge seest. Hommikul jätkame.
Thea saatis teksti. Piia kirjutas bensiinijaamast, kus ta täna öövalves on. Rita saatis mulle järjekordse inglikaitse. Kui võimsad naised mind viimasel ajal ümbritsevad! Neis on midagi sarnast. Mingi lõõgastunud, Jumalat usaldav, kartmatu ja sügavalt valgustatud seisund. Kui mind sellised emandad kindla ja turvalise ringina ümbritsevad, kas võin end siis nende hulka kuuluvaks lugeda? See oleks mulle suur au.
TV3st jällegi on ülikena, et nad täna õhtul Julia Robertsit, Brad Pitti ja James Gandolfinit näitavad – selle saatel on hea oma teksti ja kirju, päevaraamatut ja homset päeva luua ja kirjutada. Tänased otsused tegin haljast riisudes ja tegusalt mediteerides, mitte kellelegi hinge tühjaks valades – ja tulemus oli otsustavalt kindel. Aitäh, reha!