25. juuni 2012
25.juuni
Täna õhtul oli taevas kahekordne vikerkaar. Päike paistis ja samas tuli jämedat vihma. Istusime Meelika ja tema kolme lapsega, Reeda ja Reneliiga, Reti ja Mihkliga laste mängumajas, sõime maasikatorti (jeerum, mina tegin, ei või olla :D), nautisime sääskedeta õhtut ja lapsed mängisid loomapoegadega – alustades jäär Jaanist ja viss Rajast, jätkates kutsikatega ja lõpetades kassipoegadega, kes on nüüd nii väsinud, et vajusid mänguasjade korvi magama, pead ripakil üle ääre.
Külaliste lahkudes leidsin FBst rõõmusõnumi – keegi väga armas Urve tuleb homme Tallinnast Marmorile järele.
Aga selle eest oli enne külalisi väga vastik teade Saaremaalt – naine, kes musta kassipoisi broneeris, hüppas alt ära – oli kusagilt mujalt kaks kassi võtnud. Nii armas. Et mitte öelda alatu.
Avesta kalender rõhutas, et täna on tõe rääkimise päev. Et eile kogetud jäledustundest vabaneda, kirjutasin sellele libaedukale kaabakale, mida tema alatust valelikkusest ja jõhkrast manipuleerimisest arvan.
*
kui kohtumisrõõm ja vastastikused kained naeratused poes olid lahtunud, hakkasin oma vaikses, puhtas ja rahulikus kodus õigluse peale mõtlema.
Sa piinlesid siin kaks nädalat pohmellide käes ega suutnud tsüklist välja tulla. Vedasid siia oma napsivendadest sõbrad. Püüdsid mind vägistada nii ebaõnnestunud ajastusega, et peale sattusid nii mu vanim tütar kui poeg.
Lisaks sellele, et mu kodust punkri tegid, kulutasid mu tööaega, tervist ja hingerahu.
Hoidsin ja toitsin nädal aega Su koeri. Ostsin oma raha eest korvitäite kaupa toitu, mille Sa koos oma semudega nahka panid. Enesestmõistetavalt.
Käisin neli korda Su häärberit nii seest kui väljast koristamas.
Viimasel korral – päev enne Su mõrsja kojulendu, tulime koos lastega. Korjasime pasa kokku, pesime nõud, vahetasime voodipesu – kokku kolm tundi tihedat tööd – Sina magasid samal ajal keset tuba.
Andsid meile auto, et saaksime pärast sibitööd ja minu raha tuulutamist lastega koju – ja seejärel kurtsid mööda ilma, et ma varastasin Su auto.
Arusaadav – kihlatu tuli koju ja Sul oli vaja end tema ees igakülgselt puhtaks pesta. Mind nii alatult tanki lükates.
Veel alatum on lugu FB kirjaga.
Mäletan selgelt seda ööd, mil selle kirja kirjutasid.
Ka üks Su sõber magas sel ööl elutoas, nii et ka tema teab – Sa ei saanud alko-psühhoosi tõttu öösel magada, turnisid arvutis ja tegid seal deliirseid ogarusi. Lisaks tellisid minu telerisse tasulise porno, mille lapsed multikate asemel avastasid.
Tulid magamistuppa ja kuulutasid võidukalt: nii, tehtud, saatsin naisele kirja, et ma jätan ta maha. Mis sõnastus see täpselt oli, tead Sa ise kõige paremini. Ja nüüd tahad, et ma ütleksin, et Sinu kontole häkkisin ja ise selle möga kirjutasin!?!?!?!
Mis põhjusel ma peaksin seesuguse pasa endale kaela laskma?
Peaksin Sulle saatma arve. Kulutatud aja, energia, tervise ja maine + minu ostetud söökide-jookide + koerte hoidmise + nelja koristuse eest Sinu majas – aga iseäranis vaikimise eest. Ühe kena põhjamaise kuupalga eest ehk istuksin vaikides tangis ja kehastaksin Su neiu ees maniakaalset litsi, kes purjuspäi haigeid kirju kirjutab.
Minu ja Eha raamatu finantseerimisega, mida ISE pakkusid, vedasid mind alt, lasid oma logo ja kümneid pilte raamatusse trükkida, panustasid null senti – ja nüüd kellad igal pool, kuidas Sina minu raamatu välja andsid.
Kati Saara Vatmann
1103755044
Kui soovid, võin ka ametliku arve saata. Teen seda rõõmuga.
*
Ega see nüüd väga hästi ei toiminud – kohe järgnes telefonikõne, mis koosnes ainult roppustest, valedest ja ähvardusest. Õnneks olin koos Reedaga, kes tunneb seda olendit pehmelt öeldes hästi – tänu temale ei läinud ma selle jälgi kõne peale ei lõhki ega jooksnud tühjaks. Pohh… pardon.
Et telefon toimiks kaheraudsena, tuli pasa tasakaalustuseks põhjanaabrite juurest, kust eile tuld ja tõrva telefoneeriti, meeleheitlikku armastust ja lootusrikkust. Nende lootuste ees on väga mitu takistust. Ja mida enam kõnesid-sms-e tuli, seda enam ma end nurkasurutuna tundsin.
Tiigemäede loo skeleti kirjutamine takerdus ladina-ameerikalikku kolmnurka. Kusjuures mitte romantilisse. Ah, kunagi jutustan sellest. Praegu ei saa. Ei taha ka. Ju sellest mõningase varieerimisega üks romaan tuleb. Ausalt öeldes võiksid niisugused asjad raamatus püsidagi.
Nutsin jälle ühe tõhusa peatäie – ilmselt läks eile kraani tihend katki…
Tegelikult ei lase hoopis pesumasin järjekordselt vett välja, väänan käsitsi – ja abiline naaseb alles paari nädala pärast. Saunas hakkas üks kraan tilkuma. Ja hobused nühkisid ühe vahekopli totaalselt pikali – tänu taevale, et ma trakeeni täkku siia ei toonud – just see jupp, mis teda Garfieldist eraldanud oleks, õhtale läkski.
Et kaheraudsest emotsioonide tulvast – haiget tegid mõlemad – üle saada, võtsin pärast lõunast talitust kõigist ahjudest-pliitidest tuha välja. Mehe pisarad ja palved on üks kohutavamaid asju maailmas. Need pigistavad südant, teevad jõuetuks, võtavad mõtlemisvõime ära. Kolekolekole.
Valust vabanemise asemel muutusin käpardiks – valisin telefonis Levopili asemel Lensini – õnn oli, et ma ei jõudnud talle Terracani müüma hakata 😀 Levopili-mees oli Hamburgis. Rapla Rene, kes on teine tahtja, ei vastanud päev otsa. Raisk. Mul on vaja rattad alla saada. Sel nädalal õnneks sajab ja ei kipu kuhugi, aga ainuüksi teadmine, et sõltun sõpradest, süvendab nurkasurutuse tunnet, mida mu pseudo-Bermuda nagunii tekitab. Urr-niuks, ma ütlen.
Liis oskas pärast pikka pausi koos Otiga ratsutama tulla just paduka ajal. Sellest hoolimata oli mul pööraselt hea meel teda näha – loodan, et ta tundis seda – ja neil Otiga oli väga lõbus mu kaheraudset kõrvalt vaadata. Minul oli tänu neile väga tõhus Raplas-käik – nendeta oleksin korraliku duši saanud ja kindlapeale haigeks jäänud.
Sõitsime Oti Audi A6ga – siga-sehve auto, kui päris aus olla – ainult et mitte talunikule – kui ma võiksin osta auto, mida tõeliselt ja tegelikult tahaksin, siis see oleks Wrangler – just minu stiil – aga ma ei saa ega tee seda.
Sadulsepp Ants on vahepeal edenenud – tema uus ateljee on südalinnas Ööklubi all, linnavalitsuse taga Kauba tänavas – ja ta teeb paari päevaga Bohema sadula vöö parajaks. Sellise padukaga pole küll kiiret kuhugi.
PRIAs läks oletatud viie minuti asemel ikka ligi pool tundi. Kulla-Kullake võttis Maxi arvelt maha ning Aprilli, Yini ja Misteri arvele. Registreeris mind veisekasvatajaks ;D – ja kustutas mesilased. Paha tunne oli nii tarusid müües kui nüüd dokusid korrastades – aga ma ei jõua kõike. Ja mu kõrval pole kedagi, kes nendega tegeleks. Kui Jaan Kähar Soome kolis, oli minu mesindamise tulevik otsustatud. Mu kõrval pole kunagi, kui seda kõige rohkem vaja on – nii hingelises kui töises mõttes – kedagi. Punkt. Ei hakka jälle nutma.
Postkontorist sain maksuameti kirja, mis käskis mul 68 euri tulumaksu tagasi maksta või muidu. Kuss-kuss, kohe koju jõudes sitsisin ja maksin, tasa-tasa, rahu-rahu – ei mingit või muidut, palun.
Kuna ma polegi oma enese kodus müstiliselt kadunud prille üles leidnud, ostsin Karmani pealt uued paarieurosed pluss kaks prillid. Kuldse raamiga. Küllap leian nüüd ka roosad üles – nii see enamasti on. Ja Karmanist sain tordi jaoks maasikad.
Padukas. Pausi ajal viis Liis hobustele leiba – aga ka pausi ajal poleks ratsutada saanud – libe. Leppisime Reeda ja Liisuga – nii nagu õhtul ka Retiga – kokku, et hakkame koos maastikul käima. Siit läheme 2 hobusega Reeda juurde ja sealt põldudele. Itsitasime, et läheme hobustega nende jotakottide ette laiama, kes Kehtna Hirmuks hüütud nilburi ümber sagivad. Fui, miks ma ikka veel sellest jälgandist räägin? Sügavalt raputav õud-kogemus oli. Ju oli vaja.
Käisime Reedaga tema ema aiamaal kurgitaimede järel, võtsime lapsed bussilt kaissu ja tulime koju. Minni unustas end vasikat kallistama ja kutsikaid musitama, nii et tegi juba enne kogunenud pissihäda… nojah, igatahes mitte vetsu 😀
Tort sai vanilje- ja šokolaadikohupiimakreemist ja kakao-kondentspiimast, üleni maasikatega kaetud. Enne kui külalised tulid, jõudsime lastega pihvid põske pista. Mul oli see kella viiene hommikusöök – kaheraudne telefon solgutas mu söögiisu sohu, nii et mulle ei tulnud varem meelde.
Kõigepealt jõudis Reet Reneliiga. Minu lapsed olid Meelika laste järele nii väga igatsenud, et läksid neile koju järele,kui nad kell kuus kohal polnud. Mõne aja pärast tulid ka Reti ja Mihkel ja nüüd on kõigil loomalastel mängimisest koivad sirged ja keeled ripakil.
Aleksander luges Minnile enne uinumist Lindgreni, selle teksti siin panin kirja Pantokraatori 30. sünnipäeva kontserdi puhul. Oh aeg, kuidas ma seda sunniku Saatpalu armastan. Tunnen puudust tema rämedalt vaimukatest tõbrashärra kõnedest. Samas on vaikus parem kui julmad solvangud, milleks ta vägagi võimeline on ja millega lajatamiseks endale õiguse võtab.
Anne Türnpuu esitatud itku ajal hoidsin nii vapralt pisaraid tagasi, et nina hakkas pahinal verd jooksma.
Oleksin üliinimene, kui suudaksin praegu veel silpigi kirjutada. Kui hädasti vaja oleks, ju suudaksin ka – aga õigem on seda teha homme pärast loomade talitamist, kui lapsed lähevad naabrilastega mängima. Eks see oleneb mõnevõrra ilmast ka.
Hoovimaja tüdrukud pole ikka veel tulnud. Ega vaevu ka mulle ütlema, kus nad on. Hmh. Toitjaks-lohutajaks-lõbustajaks kõlban küll – aga mind oma liikumistega kursis ei hoita. Solvun või? Ei viitsi. Hoopis Battaya järele igatsen. Garfield, Bohema, Madonna ja Opaal tunduvad ka kedagi-midagi otsivad – ehkki tegelikult uitavad sääskede pärast. Raissa avastas kahe õunapuu vahel kuivava teki, mille Taavet jaaniööl täis sittus ja mis seal nüüd kaks korda pestuna kuivab – ja puges selle poolte vahele. Ainult jalad paistavad. Alla kuu vanune vasikas tegi endale ise telgi!
Maja on nurruvaid lapsi täis. Kiisud pugesid Aleksandrile kaissu. Minni ronis minu voodisse. Akna taga pugisevad kutsikad, magamistoa seina taga laudas nahistavad lambad – ja siis need tekk-telgi alt paistvad vasikajalad 😀