25. juuni 2012
24.juuni
Mahe jaaniöö oli. Süütasime kella kaheksa ajal lõkke ja käivitasime grilli – oma söestunud halgudest, mitte poesütest ja süütevedelikust koosneva sašlõki-surma. Samal ajal läksime üleaedse kalli naabrinaise Annega sauna. Liha ja toorsalati – kreeka kastmega – juurde tõi õpetajanna oma küpsetatud leiva. Linaseemnetega. Ja koju läks südaööl Maxi kintsuga – olgu taevased karjamaad meid kõiki terroriseerinud jäärale helged. Alles nüüd rääkis Anne, et Max käis alati, kui koplist välja vingerdas, neid põllu peal kiusamas. Põõsad on ees, ma ei näe sinna. Igatahes oli ta üsna hiljuti Mailat – Eero ema ehk siis Meelika ämma – põrnitsenud, pea maas, nii et too tubli lasteaiakasvataja taganes selg ees põllult minema. Nii nagu mina eile munade järel selg ees kanakuuti imbusin. Veendusin taaskord, et Maxi vabastamine testosteroonist pakatavast lihakehast oli ainuõige otsus. Nüüd saab Minni homme jälle ise munade järele minna – see, et oma arvamust omav kana, kes munade otsas istub, tibakene “nokkab” on tühi asi.
Mulle andis kintsu kinkimine natukenegi parema enesetunde, mille lambad eesotsas jäärajurakaga ära sodisid, kui Anne ja tema tütre Koidu marjapõõsad ära skalpeerisid, sunnikud. Praegu õnneks peab koppel neid kenasti. Tahaks laulda Ehala laulu „lambad on siin ja lambad on sääl, vagurad-hääd…“ – aga ei saa. Sest siis tuleb lahkunud Chatrin meelde. Ja mul on täna silmad niigi tavatult märja koha peal. Kui inimene nutab harva, siis ta ei oska juba kord vallandunud nuttu pidama saada. Ja kui ühel päeval on juba nutetud, siis hakkad iga tühja asja pärast kohe uuesti nutma.
Eile õhtul andis lõke, milles põlesid talvise tormi priksen-praksen tagajärjed – baltisakslased nimetasid kuusepuud, mis ahjus paukus, priksen-praksen-puuks – ja vana välisuks, millest nii palju valesid inimesi on sisse-välja käinud – nii minu kui Männimägide kui nende eelsete sooneliste ajal – ühesõnaga see lõke andis puhtuse tunde. Täna hommikul koondasin jäägid kenaks sümmeetriliseks väikeseks lõkkeks. Lambad pusserdasid samal ajal ümber minu. Alfa noris pai, Aprill toppis oma väikese elegantse molu mulle näkku, kui ma seal ukerdasin – ja kõik nad hüppasid ehmunult õhku, kui ma kraaksatasin, sest herilane nõelas mind käeselga.
Saun – mida ma siin üksi endale ei küta – andis lisaks naabrinaisega lobisemise võimalusele puhtuse ja tröösti tunde. Toit võis vabalt kanda nimetust Algaja Õnn. Esiteks polnud mina enne seda kreekavärki teinud, teiseks oli see Aare elu esimene marinaad, mis kukkus erakordselt hea välja. Kahju, et ei saanud talle seda liha tööle kaasa panna – mehed-kolleegid oleksid õnnelikud olnud.
Reet oli küll – kuna liha sai palju ja meid oli pehmelt öeldes vähe, sai ta fooliumi sees nii palju südaöist külakosti, et sai täna ära toita oma pere, poja ja tolle sõbrad, kellega jaaniöö veetsime. Intelligentsed ja elegantsed esteedid. Kuna teised diskuteerisid hommikul kella viieni, kui koju väntasin – rattaga mõistagi – ja jäid veel edasi tunnetuslikel teemadel vaidlema – nautisin vaikimist. Kuulasin ja silmitsesin oktoobrituules kõikuvaid puid, mis paistsid paduvihmast kohati vaevu läbi ja millest vihmakardin tormi tõttu kohati horisontaalis üle lendas. Jope oli õnneks soe ja süüa palju – tundub, et peale seljavalu suurt midagi üleliigset sellest sitast suusailmast ei saanudki.
Kui tavaliselt tõusen Vikerraadio hümni saatel, siis täna läksin esimese salmi ajal tuttu ja teist enam ei kuulnud – košš!
Minu meelest ei olnud keegi peale vasika kuigi solvunud, et hommikune talitus alles kell üksteist algas. Rääkisin kõigi loomade ja lindudega tavalisest palju rohkem ja sügavamalt kui tavarutiini puhul.
Hobuste koplist korjasin jälle peotäie maa seest välja kasvanud klaasikilde ja sikutasin oma korda maasse mattunud heinapallinöörid pinnasest välja, sest mängivad hobused võivad nende taha takerduda ja see on väga kole. Jah, mängivad hobused – 16aastane ruun ja 21aastane mära mängivad omavahel nagu sälud. Poni ja eesel võtsid ülimalt abivalmilt sellest nööride hiivamisest osa.
Selle müttamise, sauna koristamise ja elumaja põrandate pesemise jooksul pesi end ära kolm masinatäit pesu. Nüüd on pesumasina tsentrifuugimise väljund nii tuksis, et pesu tuleb käsitsi väänata – ja seoses töönädalaga pole jälle meest majas, kuradi kurat. Vabandust. Ajab vanduma.
Reti helistas ja lubas hakata õhtuti koos minu ja Reedaga ratsutamas käima hakata. See on just see, mida ma hirmsasti tahan. Mul on tema suurusega pükse ka. Ja hakkab olema nii, et Reti Garfieldiga ja mina Bohemaga jalutame läbi küla Reeda juurde ja siis läheme koos tema ja mõne ta hobusega maastikule. Ahjah, läbi küla jalutamisega seoses tuli meelde, et vanaproua Lilleste ütles mulle täna tere. Ei pööranud pead ära, nagu tavaliselt pärast seda, kui tema killer-Oke metoodiliselt minu loomi murdma hakkas.
Mõtlesin just koristamist ja loomade emmemist lõpetades kutsikate juurde istuma minna, hinge tõmmata ja kirjutama hakata, kui teisest Eestimaa otsast tuli telefonikõne, mis ajas mu hetkega nii endast välja, et ma tegin mitut asja korraga – nutsin ja karjusin. Ametlikult on sellise ahastuse, meeleheite, jõuetu viha ja julmale ebaõiglusele järgneva reaktsiooni nimetus hüsteeria. Oli ka põhjust. Tühja sellest, et üks mulle helistanutest teatas mu nutu peale, et olen vaimselt ebastabiilne. Teine mõistis mu valu suurust – ning ma nutsin ja karjusin endale välja selle, milleta ma oleksin ilmselt otsad andnud.
Rohkem ma sellest rääkida ei taha.
Ainult seda veel, et naabrid kuulsid mu meeleheitlikku röökimist – olin nagu haavatud Itaalia matroon – ja kogu järgneva päeva hakkasin iga tühja asja peale uuesti nutma. Punkt.
Rahunemiseks tallasin Kehtnasse poodi – piimanaise jaoks oli homseks vaja sularaha ka võtta – ja kohtusin mulle väga-väga-väga palju halba teinud härrasmehega, kes oli nüüdseks issanda ime läbi kaineks saanud, sõitis hinnalise jalgrattaga ja sõi jäätist.
Ta juhatas mind vana hipi hüüdnimega Kogulugu, keldrisse, kus ootas parandamist ühe mu jalgratta õhukumm. Kõik minu rattad kokku ei maksa ka nii palju kui tolle pahelise edumehe ratas. Ja õhukumm oli endiselt parandamata. Viis eilse peaga meest istus kaamete nägudega ümber viinapudeli, ilma et nad oleksid läbi siniseks suitsetatud keldrikubriku üksteist näinud. Ja ma põgenesin sealt pärast viit humoorikalt sõbralikku lauset, – et upsakas ei tunduks, noh – trepist kolme astet korraga võttes. Päikeeeeeee!
Seda nauditavam oli siesta Reeda juures. Tema esteedid-intelligendid olid läinud mõisatuurile, külas olid ema ja isa – sain esimese pilguga aru, et see muhe habemik on Reeda isa – kõigil tema lastel on ühesugused nosud, tema nina vähendatud koopiad – ja oli mõnus päikeseline pärastlõuna. Nagu ikka Reeda terrassil juhtub, mõtlesin seal selgeks mitu eluliselt olulist asja.
Koju jõudes kirjutasin ühe hooga valmis ja saatsin ära kaks kurja kirja, et puhastada ennast taagast, mis ei lasknud ei lõkkel ega saunal mind päriselt puhastada. Nüüd vist sain puhtaks. Ma usun ja loodan. Kindlasti sain.
Kindlasti polnud patt, et pühapäeval kirjatööd tegin, sest Gerly lugu on kõigevägevamaga ülitihedalt seotud – ta on Järva-Jaani kirikuemand.
Püüdsin just oma kalender-märkmikku vaadata – homne päev on otsast otsani kirjuks meeles-peatatud, pärast lõunat tulevad lapsed ja Liis – ja Thea Kristali lugu on vaja kirjutada – ent andsin endale otsustavalt vastu näppe. Enne uinumist endale piitsa anda ei tohi. Kui nüüd voodisse poen – kassipojad juba on seal ees – nutan ilmselt natukene veel. Homseks on kõik möödas – olen vintske nagu kass. Mjäu.