24. juuni 2012
Õigusriiklik jälitustegevus versus „nuhkimine“ |
Viimasel ajal on klopitud palju emotsionaalset vahtu kriminaalasutuste suhtes, levitatud hirmu „kõikide pealtkuulamise“, „inimeste järele nuhkimise“ jm osas. Kes teeb seda teadlikult hirmutamiseks, kes koogutab kaasa asjatundmatusest, kes kasutab kaitsetaktikana, kes tekitab lihtsalt segadust. Piinlik on, kui seda räägivad need, kes teavad või peaksid teadma kuis asjad tegelikult on. Ratsionaalsel jutul on raske sellest mürast läbi murda.
Varjatud rasket kuritegevust (narkokuritegevus, Eesti-vastane luuretegevus, raske korruptsioon, terrorism, inimkaubandus jm) on võimalik tõkestada vaid kasutades jälitustegevust. Seda teevad oma kodanike ja põhiseaduse kaitseks kõik arenenud õigusriigid. Erinevalt ebademokraatlikest riikidest on see tegevus seadusega piiratud ja rangelt kontrollitud. Ilma jälitustegevuseta pole mõtet rääkida näiteks Venemaa mõjutustegevuse või raske kuritegevuse vähendamisest, nagu narkokaubitsemine, korruptsioon või inimkaubandus. Tõendeid on nendes kuritegudes võimalik koguda eranditult reaalajas ja väga tihti kasutades jälitustoiminguid – sest tegemist on varjatud ja organiseeritud tegevusega, millest reeglina otsest ohvrit ega tunnistajat maha ei jää.
Eestis tehakse aastas pealtkuulamisi vaid 1%-s ehk umbes neljasajas kriminaalasjas. Selleks on politseil vaja rangelt kohtu luba. Enamus nendest ehk üle 60% juhtudest on seotud narkokaubitsemisega. Ligi 10% on varavastased, 10% isikuvastased kuriteod ja veel kümme protsenti ametialased ehk korruptsioonikuriteod. Täiesti jabur on jutt mingist massilisest pealtkuulamisest või põhjendamatust nuhkimisest.
Väide, et meie julgeolekuasutused viivad läbi veel mingit jälitust peale kriminaalmenetluses lubatu ja julgeolekuasutuste teabehanke ning sellest ei saa keegi kunagi teada, on sügavalt arusaamatu. Kõik sõnumisaladuse piiramised (sh pealtkuulamised) peavad saama Eestis kohtu loa, ka see tegevus, mida teeb KAPO julgeasutuste seaduse alusel. Nende tegevus on allutatud nii kohtulikule, prokuratuuri (mis asub justiitsministeeriumi valitsemisalas), teenistuslikule kui poliitilisele järelevalvele (Riigikogu).
Olen veendunud, et Eesti on kasvanud õigusriigiks ja muutub üha tugevamaks ning läbipaistvamaks. Oma riigijuhtimises osalemise kümne aasta jooksul ei ole mina kohanud „telefoniõiguse“ kasutamist kriminaalmenetluste mõjutamisel – st asjade algatamisel, muutmisel ega lõpetamisel – pole seda ise iialgi kasutanud ega tea mõnda muud kõrget ametikandjat, kes oleks. Küll on kõlanud jutud, et telefoniõigus kui okupatsiooniajast edasi kandunud jõhker vahend võis viimati Eestis toimida eelmise sajandi lõpul, mil riigi läbipaistvus ja õiguskaitse olid veel kehvakesed. Aga see on küsimus neile, kes toona ilma tegid.
kommentaar | See all comments |