23. juuni 2012
22.juuni
Päike on kuri. Samavõrd kui varem päevakoerana tundide kaupa päikese käes mõnulesin, hoidun temast nüüd nii palju kui võimalik. Sisetunne ütleb, et ta on ohtlik. Teised tunnevad sama. Egiptuses näiteks ei ole nii valus ja karm päike, nagu praegune Eesti oma, imestasime täna Reedaga – temal tekivad kurjast päikesest lausa allergilised villid. Nii et kui keegi kirjutab e-kirja lõppu südamliku Päikest! hakkan mina üle kere sügelema. Õnneks lubatakse nädal aega vihma. See kasvatab haljast, peletab sääski-parme ja laseb rahus kirjutada-kirjutada-kirjutada. Nelja loo materjal on ootel, arvutinurgas seinal on nimekiri kaheksa kirjutamisel oleva raamatuga. Ees ootab enam kui 20nimetuseline teemade list.
Koridori seinal on 7nimetuseline suurte ja üsna ränkade meestetööde nimekiri. Kuivõrd lubatakse vihmanädalat, pole suurt lugu, et Aare saadetakse Eestimaa teise otsa objektile ja enne paari nädalat vabu päevi ei tule. Kahtlemata on tiba karm ehitamast tulles ka siin ehitama hakata – aga käsk on vanem kui meie.
Kuna Raissa on juba piisavalt suur, et öösel üksi õues olla – isver, ma räägin tõesti, nagu lehmaema – tegin koridori suurpuhastuse. Ja mulle meeldivad sellised tööd. Sest neid tehes mõtlen inimeste peale, kellega lugusid käisin tegemas. Pusletükid libisevad iseenesest kohale, sõnum selgub – ja tuppa naastes tuleb olme käigus valminud lugu lihtsalt arvutisse klõbistada.
Koridori vissipissist kasides süstematiseerisin äsjaselt pikalt korjepäevalt toodu. Ja siis meelitas kuri päike mu ikkagi välja.
Sõitsin poodi leiva-saia, hapukoore ja verikäki – pardon, ma armastan seda koledust väga – järele. Ja avastasin mornilt, et ajakiri Naised oli ära ostetud. Aga mina teatavasti ei jäta midagi pooleli. Panin toidukoti Reeda juurde – nagu paki hoiuruumi 😀 – ja väntasin Kehtnasse.
Tee ääres Kaupo Kauri silorulle vaadates anusin: Oo kallis Reimo, palun pea sõna ja tee kohe pärast jaanipäeva siit Kumma mäelt silo ja mõne aja pärast mu 110 heinarulli – Reimo arvutas välja, et nii palju neid kulub – palunpalunpaluuuuuun!
„Pakihoiuruumist“ toidukotti võttes veetsin maheda pooltunni Reedaga – roheline tee, nii asjalikku kui lobajuttu – ja tuju jälle hea, et oma reipusega lõunase talituse ajal ka loomadele hea tuju teha.
Tegelikult tegin hoopis ühe surmaotsuse. Jah, ma olen jäärajurakas Maxi kaisus tallest jääraks lutitanud. Jah, ta on mul kutsikana sabas jooksnud ja musi norinud. Jah, ta on enamuse tänavuste tallede isa. Jah, ta mängib Aleksander Eelmaaga filmis. Aga. Kõigepealt hakkas ta ründama elektriautot ja jalgrattaid. Siis lapsi ja mehi. Seejärel ka naisi. Ja täna tuli ta senise mängleva puselemise asemel mulle täie raevuga peale. Adusin kõhutundega, kui ta selja tagant mulle kogu jõust peale tormas ja hüppasin kõrvale. Kui munadega kanade kuudikust väljuma hakkasin, selgus, et raibe passib ukse taga. Jooksis hirmsa pauguga vastu ust ja kui selle lahti lükkasin üritas nii meeleheitlikult mind rünnata, et suur tahtmine ajas teise lausa mörisema. Kutt ei arvestanud sellega, et ka mina olen Jäär. Sünnikuupäeva poolest. Sain tal sarvist kinni, viha andis tiivad – ja ma surusin sunniku sulgu kinni. Talle heina ja vett ette tassides mõtlesin: uued talled peaks ta tegema novembris – siis sünnivad õigel ajal. Kas ma pean seda tõbrast nii kaua seal sulus potitama nagu haiget vanaema? Ei.
Kasvatan Matrixist – samuti toas kasvanud kutt mäletatavasti – uue sugujäära ja punkt. Homme hommikul tuleb lihunik. Sorry, Max, kes Soone Saarat ründab, sellel on minek. Moel või teisel. Sul siis seekord teisel. Küll sa varsti uuesti sünnid. Aste targema loomana. Kits on targem kui lammas. Siga on targem kui kits. Koer, kass ja hobune on targemad kui siga. Valik on sinu!
Dialoog Soomega näitas, et seal oli valitud tülitsemise meeleolu. Kuna siinses päevaraamatus seisab, et Aare teeb siin tööst vabadel päevadel ehitustöid ja majapidamistöid, mis käivad naisinimesel kõrgelt üle jõu – ma pole suurem asi puude lõhkuja ja ma ei oska paigaldada pikse- vaid kudumisvardaid! – läks söör Soomest pöördesse.
Esiteks on ta unustanud, mida tähendavad talutööd.
Teiseks ta isegi ei püüa ette kujutada, milline rassimine ja enesejagamine siin käib.
Kolmandaks mõtlevad kõik meessoost inimesed millegipärast, et sel hetkel, kui nad lahkuvad, jääb kõik status quo servi seisma. Loomad hanguvad ühte asendisse ega vaja midagi. Õuemuru lõpetab kasvamise ja küttepuud lendavad otse metsast halgudena ise kuuri.
Peaksin ma mingid jopskid palkama, kes tühjagi ei oska ega viitsi? Ei, aitäh, tööd teeb see, kes oskab ja viitsib – sellega saab ju mingilgi määral tasakaalu autode pööritamisega tekitatud kahjud.
Soome käest küsisin:
„Kes Sinu arvates kõiki jõudu ja oskusi nõudvaid töid tegema peaks?
Kas harjalauad ja piksevarras paigaldavad end ise?
Kas vasika sulg ehitab end ise?
Kas elutoa põrand ja hoovimaja katus lapivad ennast ise?
Kas järjekordne tormimurd lambakoplis koristab end ise ja koppel parandab samuti ennast ise?
Täiesti loogiline on, et kõiki neid töid teeb inimene, kes on kohustatud seda kõike õigluse ja tasakaalu huvides tegema.“
Samal ajal, kui mulle möriseti kõrva „tõmba nahhui“, käis õues hoovimaja katuse parandus ja hoovi põrises motoriseeritud maasikas. Reti külaskäik oli tõeliselt mõnus. Kumbki rääkis teisele, mis seis, mis juhtunud, mis plaanis. Reti jälgis, kuidas kanadele nõgeseid kitkun – ja õhtul tuli sellele reaktsioon.
Enne tuli jalutuskäik Anne juurde – kutsusin õpetajannast naabrinaise homme õhtuks sauna, lõket tegema ja lammast sööma. Loodan härdalt, et keegi ei kakerda kunagi öösel kiigeplatsilt siia. Jaaniööl ei sobi kakelda – Avesta kalender keelab selle homme resoluutselt – aga homme tahan ma tõesti üksinda üle lõkke hüpata, sorri.
Ratsutada ei ole üksi hea. Nahhuitamisest läbi raputatuna võtsin Garfieldi sadula… ja panin tagasi. Võtsin Bohema sadula… ja panin tagasi. Helistasin Liisule – ja ta lubaski esmaspäeval ratsutama tulla. Läheme ilmselt maastikule. Mul on siin platsil ringitamisest siiber – nagu ketikoer, ausõna.
Järgnes FB haldamine – kuna Kersti jättis broneeritud kiisud võtmata, pildistasin neid uuesti ja riputasin kaks erinevat versiooni üles. Ei taha ära sõnada, aga üsna lootustandev liikumine algas. Mustikas sai mu profiili uueks kaanefotoks. Kutsikate pildistamine ebaõnnestus – järelikult on vara. Kui kiisud oma kodudes, riputan ja kaanetan kutsikad.
Misjärel läheb kolm litakotti – kaks koera ja üks kass – tipatapa steriliseerimisele.
Kuni meil siin parandati peldikupaaki, kuhu järsku enam tilkagi vett sisse ei voolanud, kostus Põhja poolt taas sünget urinat. Oeh. Talu ei saa olla pidamata, eluvajalik ei saa olla ehitamata-parandamata-hankimata. Ma ei oska küll põrandat plaatida – üks esimesi töid, mis on vaja teha – aga ma oskan telefoni kõrvast eemal hoida, kui sealt tuleb midagi sellist, mida endale ligi ei tohi lasta.
Õhtul valmis Anne-Marile lugu – saadetud. Ja ühe retsensiooni telg – hommikul voolab see arvutisse. Ja siis tulid Reti ja Mihkel. Nad olid jaanipäeva eel põhjalikult niitnud ja tõid siia neli kotitäit haljast. Nii armas neist. Kanad tänavad. Ja ilmselt annan osa ka hobustele, sest muidu saab haljasmassist viljakottides hapukapsas.
Poisid põrnitsesid kahekesi katust. Mihkel nõustus arvamusega, et kui üks katus on aastakümneid lookas olnud, lendaks ta tungrauaga üles punnitades kahte lehte. Kogu puitkarkass on pöördumatult moondunud. Enne kui detsember 2012 möödas, ma midagi ehitada ei taha. Ka katust vahetada mitte. Niisiis piirdume uute harjalaudadega. Midamoodi need looklevat harja matkima hakkavad… pole minu asi. Peaasi, et hakkavad. Ja hakkavad ka.
Õhtul – kui täna oli juba homme – ehk siis tänasest sai eile – lugesin enne tuttu pugemist piiblit. Oh kuidas ma tahaksin lastele ette lugeda. Kui nad siin on, siis olen majapidamisest ja erialatööst õhtuks nii küpse, et ei jaksa. Kui nad on isa juures – küll siis loeks… Paari päeva pärast tulevad, tänu taevale. Pühakiri aga avanes kohast, mis algab nii:
„Katsub ta mind läbi – ma väljun sellest, nagu kuld! Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud. Tema huulte käskudest ma ei ole taganenud. Ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust. Aga tema on teinud valiku ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda tema ka teeb. Sest ta viib täide, mis mulle on määratud – ja seda on palju. (Iiob 23.)