21. juuni 2012
19.-21.juuni
Eestimaa ilmadest rääkimine pole inglaslik viisakus-small-talk. Meil on meie väikesel maal tõepoolest erinevates piirkondades samavõrd erinevad ilmad kui maastikuvormid. Kui Raplamaal on päike ja tuulevaikus, võib Aravetel samal ajal olla marutuul ja padukas. Just kogesime taas seda klimaatilist kõikumist meie taskurätisuurusel isamaal.
Kuna teeme mõnusat ja harmoonilist koostööd, algas hommik üsna vara koos kolleegide Stella ja Veikoga, kes jälgisid Soonele saabudes loomade talitamist, mis on ainus töö ja tegevus talumajapidamises, kus iialgi rutiini ei teki. Sel hommikul välistas rutiini fakt, et esimest korda elus munes kana mulle pihku. Nägin väga lähedalt muna saabumist – ja püüdsingi kanasooja muna pihku. Olime kanaga mõlemad üllatunud.
Kui sõitsime kolleegidega Paidesse kohvikusse, püüdis mind tänaval kinni endine Pärnu linnaisa Väino Moor, kellel on nüüd edukas logistikafirma. Sõime temaga koos hommikut ja võisin kauase teekaaslase üle rõõmustada – pärast poliitikast väljumist magab ta rahulikult ja alustab iga päeva õnneliku õhinaga. Nii peabki, Väino!
Thea Kristaliga olime seni vaid telefonis vestelnud, seekordne kohvikuvestlus kestis kaks tundi – ja meil mõlemal oli tunne, et oleme juba tuhat aastat tuttavad. Lugu temast ja temaga tuleb huvitav. Professionaalsed pildid tegi Stella K. Wadowsky – kellega oleme samuti tuhat aastat tuttavad. Ja raamat tuleb ka. Thea on seda juba mõnda aega kirjutanud – pidasime ka sel teemal aru ja paigaldasime algava koostöö esimesed sõlmpunktid. Mulle meeldib.
Gerly Meister on Järva-Jaani kiriku emand, kes sünnitas maikuu viimasel päeval oma kahele pojale väikese õe Kirke. Ta on Kalevipoja naine nagu pool Eestit – mees on rekkajuht, keda noorem poeg tundide kaupa teeotsas ootab… Ajasime Gerly Stellaga tema lapsepõlvetamme otsa. Ja mina sain musi anda jäär Krapsule, kes on meil siin mitmete tallede isa. Samasugune kakleja nagu Max. Selleks, et kumbki jäär oma vihased sarved elusa kaela otsas säilitaks, vahetame nad omavahel ära – saame kumbki sobivat värsket verd. Suzukil ja Kakaduul läheb hästi – Kakaduu on praegu küll ketis, sest viib muidu kogu jõugu alevi peale laiama. Mis põhiline – loomade kasvatamine põimib meid kutsikate-varssade-tallede kaudu soojaks ja maad paremaks muutvaks võrgustikuks.
Piia ja Meelis Tiigemäe peavad Aravetel ökotalu – vt. www.rebasetalu.ee – ja said ülikiiresti üle tõsiasjast, et külla minnes neist ühtlasi ka loo kirjutan. Neil on sõnum, mida peabki tingimata paljundama. Muret ja rõõmu fifty-fifty – pluss oskus abielu koos töötades ja tantsides üle paarikümne aasta värskena hoida. Mitte teistele näitamiseks – päriselt ka. Palju õnne neile. Kogu südamest.
Aravetel, nagu öeldud, oli jube külm torm, padukas – ja Soonele jõudes ootas meid ees soe päike ja tuulevaikus. Nagu siinse jutu alguses kirjeldatud. Olin tihedalt laetud ja äärmiselt õnnestunud päevast nii väsinud, et jalad värisesid. Tühja kah.
Ehkki kavatsesin varakult magama minna, arvasid Antonio Banderas ja Johnny Depp teisiti. Mis jama see on, mingid Hollywoodi kaunismehed hoiavad meid noortega igal ööl 1-2ni üleval – vaatamata ka ei raatsi jätta. Aga „Ükskord Mehhikos“ on ju lummavalt jube ja kohutavalt vägev film.
Anneli tegi järgmisel hommikul kõik looma-linnu-talitustööd ise ära. Selle liigutava fakti juures on üks paha asi – tegelikult ei taha ja ei luba ma teda viljaämbritega hobuste vahele – oma lapsi ka ei luba – aga kui laps on tööst ja loomadest nii vaimustunud, ei jõua alati jaole.
Oli pesupäev, millele järgnes Anne-Koidu ja meie vaheliste koplipostide-lintide likvideerimine – nüüd on meie juures ainult rahumeelsed ja väärikad aristokraadid, kes ei lähe koplist kuhugi ka siis, kui mõni laud miskipärast maha kukub. Eneseväärikus ei luba laamendada.
Kana, kelle teised tühjaks nokkisid ja kellega ma siin, siidseelik seljas, maadlesin, oli seni sügavkülmas. Nüüd sai see poolitatud ja koertele jagatud. Hetkel, kui selle kilekotist keevasse vette valasin, röögatasin tahtmatult, nagu tõeline linnavuhva. No aga on jube. Hõõõõh. Möödas. Sellest taluõue halastamatusest kirjutan Lemmikule loo. Nüüd on näiteid juba päris palju. Paraku ja paratamatult.
Viimased pakud, mis Soorust siia kikivarvukil ootama jäid, said Aare käes ülikiiresti ja -ladusalt halgudeks ja riidaks. Mida ma Sooru jopega teen? See on nüüd lõpetatud riida otsas nagu suur häbi-häbi mehele, kes oskab ja jaksab tööd teha, aga eelistab ilma tööd lõpetamata „lõõgastuda“. Fakt on, et mitte ükski juhuslik tööjõud ei kõlba seapeessegi. Nii Lius kui siin korduvalt kontrollitud. Null.
Reet käis oma jaanipäevajala järel – sai meilt jupikese lammast – ja tõi uue välisukse tihendamiseks Makroflexi.
Nagu kokku lepitult, tuli Soomest mitu kutset jaanipäevaks sinna. Kõik kutsujad inimesed, kes on ise talusid ja loomi pidanud. Võiksid justkui aimata, mida tähendavad vasikas ja kutsikad lisaks tavapärasele hobuste ja lammaste seltskonnale. Kassidest rääkimata. Ja ikkagi nõuavad tungivalt, et mõneks päevaks juhtme seinast tõmbaksin ja Vantaasse, Tampere või Oulu lähistele varvast kõlgutama sõidaksin. No kuulge.
Samal ajal, kui mina koristasin tallipealset ja tõmbasin elumaja üle, käis ka hoolas kõrvalmaja koristus – tüdrukud lähevad mõneks päevaks koos vanaemaga Virumaale ja nende kaks mjäuk musimirri jäävad kojujäänute toita. Mis siis ikka.
Kassidega on üldse mingi saatuslik kamm. Ilmselt sellepärast, et meil on Tartu Katriniga töös raamat kassidest. Otsekui selleks, et mulle kui mitte-kassi-inimesele seda loomaliiki tutvustad, imbus mu koju nagunii juba neli oma kassi. Misjärel sündis neli titte. Ja nüüd kõõlub ümber maja ja köögiakna taga keegi võõras must kass ja võõras siiam. Eriti ilus kass muide. Kuidas need vennad küll siia said? Ja kuidas neist lahti saadakse? Mul on praegu majapidamises üksteist kassi, oh armas aeg.
Tõin pärast külmiku täis kandmist – pärast mida selgus, et lapsed ei saagi täna tulla –Agrovarust suure kotitäie kassi- ja kaks kotitäit vasikasööta. Hinnad sellised, et… on ikka hinnad küll. Vasikast lehma kasvatamine läheb seega ülikulukaks, kui ma kiiremas korras mingit muud söödavarianti välja ei mõtle. Reet õpetas roka tegemist – ja Raissa sööb odrajahuga piimasegu päris hea meelega ka. Hea sõber, kes mind ja Annelid varustusretkele sõidutas, naeris tilga püksi, kui röökisin kogu vihasest hingest Maxi peale, kes jooksis mulle sajaga kanni, kui sõbrale tänutäheks tosinat muna pesadest ära korjasin. Mulle, kes ma teda kaisus kasvatasin… Oo loomalikku ebaõiglust. Nagu öeldud, kõik mehed on sead – ka siis, kui nad on jäärad.
Sašlõkile tegime marinaadi keefirist ja ketšupist. Proovipraele lisasin ohtrasti porgandit – noored sõid liha, mina porgandeid. Ma jumaldan pruuniks smooritud porgandeid, aga oma lammaste liha endiselt mitte. Ilmselt sašlõkina siiski söön seda.
Postis olnud Oma hobu on selle ajakirja ilmumise ajaloo jooksul üks huvitavamaid numbreid. Pärast selle lugemist väntasin Reeda juurde õhtust rohelist teed jooma ja mõtlesin tänu temale, tema peal peegeldades hulga eksistentsiaalseid mõtteid selgeks. Koju tallates olin tuhat kilo kergem – mured lahustusid ja hõljusid minema – ja Meelika hoovist möödudes, kümmekonda autot nähes meenus, et naabrinaine peab oma sünnipäeva päev varem.
Haarasin lambajala – pagana head ekvivalendid teised 😀 – ja läksin õnnitlema. Vaimustav riisisalat ja veel vaimustavam vahvli-vahukoore-maasika tort oli. Ja äärmiselt meeldivad noorpaarid, Meelika ja Eero sõpruskond. Leppisime kokku, et tormimurd, mis seekord langes maha õnneks piki-, mitte põiki koplitara, saab meile, sest üleaedsed ei taha ega viitsi sellega midagi peale hakata. Meie tahame ja viitsime.
Ehkki kohtume teise naabrinaise Annega iga päev, kumbki oma pool aeda oma töid teha rühkides-ähkides, oli ütlemata mõnus temaga pikalt ja põhjalikult vestelda. Vestlust eksitas vaid minu vesti küljes pidevalt sms-e ja lühikõnesid tulistav aksessuaar Põlev tasku. Murphy pole oma seadustega asjata sündinud – need tulistamised algavad just siis, kui on pingeline telesalvestus või olen vestlusse süvenenud.
Samas on telefonist nii palju kasu, et veidi enne südaööd sain kätte Kuke Maie, kes selgitas, miks mitu tundi telefoni vastu ei võtnud – naabri malamuut tiris end ketist lahti ja ajas hobuseid taga. Rohkem kui koera, kartsid hobused peni taga lendlevat siugjat ketti ja polundra oli täielik. Ja Maiel on jalg haige. Kõige õhulisem jooksujalg pole ta nagunii – vaene sõber, kujutan seda mahvi ette. Mis peamine – kõik hobused jäid terveks. Ehkki hoolikalt eraldatud koplid said ses amokijooksus ühendatud. Andsin Maiele teada, et Battaya indleb – selle testimiseks on meil väike reibas ja rabavalt häälekas (Reet ütles, et Opaali hommikused eesli-rööked kostavad küla teise otsa nagu tam-tam tervitus džunglis) vembamees, kes nägi päev otsa kurja vaeva, et ulatada – kusjuures ka mära üritas kükitada, saba viltu ja foor saba all rõõmsalt vilkumas.
Maie korraldas hetkega transpordi – must musi paaritusest koju, Battaya paaritusse – ja võisimegi asuda täie rinnaga nautima küüne- ja juukselaki odööre, mis kogu maja täitsid. Tüdrukud, kes on vaatamata siin-oleku-meeldimisele rutiinist kindlasti väsinud, mukkisid ennast innukalt. Mis sõna see Inga Murutaril oligi… onduleerisid. Mõnusalt nakkav õhin. Nakatunult oli kena koostada sellesuviste suuremate tööde nimekiri, mida Aare hakkab palgatööst, mis lennutab teda mööda Eestit, vabadel päevadel järk-järgult lahendama:
Katuse harjaplekk või –laud
Hoovimaja katus – mis kurat sellega teha, veel ei tea, aga tegema peab, oi kuidas peab
Piksevarras
Kõrvalhoonete elektrisüsteemi korrastamine
Elutoa parketi lappimine ja ahju ette plaatide panemine
Lauda ümber ehitamine nii, et kevadeks mullikaks kasvav vasikas sinna ära mahuks – tänavu saab kanadel läbi talve senisest soojem olema, sest kasvav Raissa on suurepärane radikas.
Aina üks ehitamine. On see eestlaslik sipelga-fenomen? Ei, minu ehitusvaimustus ammendus Liu talu üles ehitamisega – Väino Moor ütles, et Pehrssoni sõber ostis samuti sinna lähedale talu. Unistus hobu- ja loovuskeskusest lõppes teadasaamisega, et minu Tee on siiski kirjutamine ja kõik külgnev on emotsionaalne, harrastuslik – äärmisel juhul toitev ja madratsi jaoks villa andev (mää!) raamistus kirjutamisele. Eelloetletud sooritused on lihtsalt hädatarvilikud tööd. Männimägi kinnitab, et katus on aastakümneid lookas olnud – seega tuleb teda praeguse kujulisena viimistleda. Kui siin majas suureks kasvatatud loomapoegade poolt poolsurnuks pissitud parkett on lihtsalt inetu ja segab puhtuse pidamist, siis piksevardata saame jälle – nagu eelmisel suvel – iga natukese aja tagant äikesetabamuse, nii et elektrikapp põleb ja kodumasinad hävivad. Aitab. Nii, nagu aitab ka pidevast kaitsmete välja loopimisest kõrvalhoonetes, kui üle kahe elektririista sisse on lülitatud.
Õhinas neiud muutsid ka kuuma suvehommiku meie õuel mõnusalt innukaks – nad tegelesid pesumajandusega, valmistusid rongile minema, itsitasid-kihisesid-lõhnasid nagu lillekesed. Mul on hea meel nende üle. Ilme tuleb arvatavasti järgmisel nädalavahetusel. Siis peame aru, mis meist edasi saab. Kui nad jäävad siia talvitama, tuleb kõrvalhoonesse valguskaabel vedada.
Sõber jalgratas viis mu rongile ja Tallinnasse tegudele. Naljakas lugu juhtus. Panin selga punase pika seeliku – mu lemmik – ja kui Balti jaamast esimesse kohtumispunkti pedaalisin, pälvisin oma lehviva seeliku ja blondi poisipeaga iga natukese aja tagant autode signaalitamise. See kõditab edevust – ja paneb üllatuma, et kuumad eesti mehed sellisel vahemereäärelikul moel komplimente teevad. Kõik ei olegi veel kadunud – igas mõttes 😀
Kohtusin Imre Rammuli ja Madis Kalmetiga. Rongis nii edasi kui tagasi sõites lugesin ühe raamatu läbi. Raplas käisin pangas.
Koduteel lõbustasin end võidusõiduga Maie ja Peetriga – emand Kukk ja isand Nurmik jõudsid Kumma külla viiva sigalamäe otsa täpselt samal ajal kui mina – kuna neil oli treiler musta Musiga taga, lõikasin kurvi ja rebisin punase seeliku lehvides ette – Vallo puidukoja juures panid nemad minust mööda. Soone õuele jõudsime itsitades ja üksteist patsutades korraga.
Bohema koju jõudmine pani eesli niimoodi lõugama, et meie juurest läbi astunud Hilja Hakman kinnitas, et pole oma pika veterinaaripraksise juures kunagi midagi sellist kuulnud.
Vormistasime mõlema mära paarituspaberid, jõime kohvi, rääkisime törtsu juttu – ja ma pidin kogu muheda kogunemise juures vilksatanud pisipettumuse alla neelama – Kersti ei saa keeruliste aegade tõttu neid kaht kassipoega võtta, kelle endale broneeris. Kurat. Seega: PAKKUDA ON KAKS KASSIPOEGA – MARMOR JA MUSTIKAS! Võtke teadmiseks ja rääkige kõigile sõpradele-tuttavatele!!!!!!!!!
Battaya pealepanek võttis umbes veerand tundi. Neiu seisis ja mõtiskles. Maie meelitas treikus sees, meie tõstsime väljas tema jalakesi – Peetri koormarihm osutus palju paremaks tagumikutoetajaks ja edasimeelitajaks kui korded – on laiem, pakub tõhusamat toetuspinda, ei sooni ja samas võimaldab jõulisemat tõmmet. Oluline teadmine.
Mitte ainult kassipoegade, ka kutsikate tahtjad hüppavad alt ära. Seega on ka vabu kutsikaid rohkem kui juba tundus. Maie lohutas, et vähemasti ei ole läinud nii, et loomapoeg viiakse ära ja tuuakse tagasi. Minu pika koerakasvataja staaži juures on tegelikult ka seda juhtunud. Nimesid nimetamata.
Juhtus üks müsteerium. Saatsin enda arvates sms-i musta isase kassipoja potentsiaalsele perenaisele – ja korraga helistas Vernek: miks sa mu emale kassipoega pähe määrid. Tegin mingi näpuka ja sattusin Verneki ema peale! Tänu sellele rääkisime hea sõbraga üle üsna pika aja veerand tundi juttu. Küll on hea, et ta olemas on – ja küll on nukker, et nad augusti alguses koos Silviga Austraaliasse lendavad. Milleks… Ise teavad, kahtlemata. Kui teavad.
Homme pildistan nii kiisud kui kutsud üles ja riputan Facebooki, mis muud. Ja hakkan seda ilmselt iga natukese aja tagant tegema. Ilmselt on kõige õigem kutsikad Aleksandri ja Minni sülle laduda – selge, et nad ise on ka armsad, aga lastega koos tekib õige emotsionaalne rõhk. Homme. Homme. Homme.
Täna oli kogu siblimise järel Soone talu päevaraamatu täitmine juba ise uhke eneseületus – aga muidu, kui sissekannetes tekib liiga pikk paus, arvatakse ju, et jäin enneaegu sõnajalaõit otsides metsas kadunuks.