18. juuni 2012
18.juuni
Oh oleks, et tuleks see teadjate tõotatud aeg, mil telefoni ja e-kirjade asemel toimib telepaatia. Siis ei peaks ükski Soone Saara suurt osa päevast toas koogutama, samal ajal kui noorsugu õues tema lemmiktöid teeb. Kui saabub kõrgema vibratsiooniga kaasnev telepaatia-ajastu, võib oma läbirääkimisi pidada ja kõned-kirjad mõttejõuga asendada õues päikese ja tuule vallas tegutsedes. Tegelikult on see uus ajastu suuresti käes ka juba – telepaatia toimib enneolematu täpsusega – ainult et me ei oska seda veel piisavalt suunata. Seda ei saa veel usaldada, kuna ta on juhuslik.
Noored kangutasid maa seest välja viimased võrgud-kiled. Puhastasid boksid – hobused olid vihma ja tuule tõttu öösel sees. Korrastasid ketikoera ümbruse ja puhastasid mammakoera aediku. Niitsid muru. Ja meistrimees vahetas välisukse sellise vastu, mis käib kutsumatute külaliste vastu lukku.
Mina pidasin läbirääkimisi kindlustusega – otsustasin jeebi siiski ära müüa, mitte üles kõbida. Sain Reimoga kokkuleppele nii silo kui heina tegemise asjus. Tutvustasin Kuke Maiele üht hobuste liigutamise – üks paaritusest koju, teine paaritusse – skeemi, mis toimiks ka siis, kui mul on vaid treiler, autot mitte.
Registreerisin PRIAs end ühe vasika pärast veisekasvatajaks 😀 Suhtlesin kasside ja kutsikate soovijatega. Kutsusin lihuniku ja… Issand jumal, see tuligi kohe.
Ajan siin praegu seda kerget jutukest sellepärast, et laudas toimub see, mida linnainimene nimetab tragöödiaks, maainimene loomulikuks tegevuseks, mille pärast loomi peetaksegi. Kahest jäärast saab toit.
Lubasin endale, et ei pane jääradele nimesid. Aga ikka panin. Tean, kelle pojad nad on. Võtsin nad sünnimärgadena vastu. Ja nüüd plagistan siin klahve, kuni lihunik toob kilesse pakkimist ootavad tükid. On väga mahe ja osav lihunik – kõik toimub vaikselt ja valutult. Ka pererahvast säästetakse. Ja ikkagi…
Et enda tähelepanu osavalt kõrvale juhtida, tšätutan lille-Alari, Ohtu mõisa Ingelhinge ja Indigo Tomiga. Ükskõik millest, peaasi, et sellele ei mõtleks. Tüdrukud küsisid enne lihuniku saabumist, miks just noored, miks mitte need suured. Selgitasin siis, et need suured on uted, kelle koondnimetus on põhikari – ja suur jäär teeb siin oma tööd. Noored uted lülituvad põhikarja, noored jäärad aga lähevad – nagu lambakasvatajad öelda tavatsevad – potti. Sellepärast, et muidu hakkavad nad suskima oma emasid, tädisid, õdesid…
Oh jumal küll, vahetult enne „söögitegemise“ algust nägin köögiaknast, kuidas üks jääradest tukkus emaga kaelakuti. Üldiselt pole ta juba ammu emast huvitunud. Aga just nüüd. Miks vanajumal kiusab inimesi selliste vaatepiltidega, kui need püüavad ihust ja hingest farmerlikust reaaliast üle olla…
*
Sooh, nüüd on see möödas.
Lihunik tõi delikaatselt kaks kausitäit – ühes lihatükid, teises söödavad siseelundid. Pakkisin need kribinalkrabinal kilesse – ja külmutuskappi. Valmis. Söögiisu küll täna enam pole, aga unehäireid ma sellest rahulikust toimingust ilmselt ei saa.
Küll on hea, et kõik toimus ära enne laste kojutulekut.
Kirjutada ma täna enam ei suuda – lugeda ikka.
Head lugemist meile kõigile! Kes mida iganes loeb – raamatuid ja ajakirju, raha või subtiitreid telekast…