17. juuni 2012
16.-17.juuni
Miks on kõik head filmid nii hilistel kellaaegadel, et filmisõpradest talurahvas taarub pärast kell 1-2 magama pääsemist zombidena hommikusele talitusele? Miks on mitmes telekanalis paralleelselt head filmid? Miksitamise asemel võib samas muidugi mõelda vabale valikule – keegi ei käsi vaadata, ise tahame. Aga tahame jah, sest peale vasikaämbri ja koerakutsikate tahaks vahepeal ka midagi muud näha – ja väga aktuaalseks muutunud siloteole – millele järgneb kohe heinaralli – millegi muu peale mõelda. Muu ja mää ei saa olla kellegi elu ainus sisu.
Kirjutasin loo Lipametsa küla Margit Düünast ja olelusvõitlusest taluõuel. Libisesin läbi Aune Pasti raamatu Monacosse – aga ka möödunud sajandi Raplamaa reaaliasse. Lugesin läbi kõik viimase perioodi ajakirjad.
Samal ajal kõbisid noored mööblit, niitsid muru, kangutasid viimaseid silokilesid ja tegid süüa.
Täna tegime seoses vihmaga, mis segas mitmete talude plaane, Reedaga spontaanse retke Lääne-Virumaale. Erakordselt mõnus oli. Naersime iga tühja asja peale, lobisesime ja sirutasime hetkeks jalad välja, enne kui jälle töörügamiseks läheb.
Koduteel läks lahti.
Padukas. Pöörane tuul. Maanteele murdunud puud. Kodus märjad varju otsivad hobused, ähmis lambad ja murelikud noored. Püüdsin ämbrid kinni, rahustasin lambad, panin hobused üle hulga aja ööseks talli – hõissa, homme saab sitta visata! – ja tegin lastele munavõi-kartuli-kilu õhtueine.
Homme tuleb tänu Harry Potteri filmile jälle unine hommik – ja ohtrasti kirjutamist ning ülehomme kolm intervjuud erinevates Eestimaa paikades pluss televõtted. Aga tegelikult on elu ilus. Väga ilus. Elagu torm ja tung!